Ta sööb mu elusalt ära. AUSÕNA!!

Ma ei teagi, kas ma tahaks üldse midagi kirjutada. Mitte selle pärast, et ei ole tore olnud või, et puuduksid teemad millest kirjutada aga just nimelt selle pärast, et see arvuti sedasi minu sõber olla ei taha. Noo ta lihtsalt ei taha. Enamus jutte ma lihtsalt kogun mustanditesse või kirjutan käsitsi kuskile. Klaviatuur on juba selline ääretult katkine ja pooled nupud ei tööta aga kui juba pilt virvendama hakkab, mälu annab teada, et ta on ääretult täis peale seda kui praktiliselt kogu arvuti sisu on kõvakettale tõmmatud ning arvuti on aeglane nagu tigu siis üle poole tunnisest kasutusest tekib soov arvuti vastu seina virutada.

Aga ei... Mitte arvutitest ei tahtnud ma rääkida... Seda teemat suudaks ma üleval hoida kõigest pisikese lõigu võrra või siis 5 minutit rääkides. Ei ole just kõige tugevam sellel teemal. 

Oli neljapäev. Päeval ei olnud eriti viga midagi. Iseenesest päev nagu päev ikka olema peaks. Õhtul aga ma enam ei suutnud olla nii rahulik. Ma olin närvivapustuse ääre peal. Ma ei ole võõraste inimestega just kõige parem. Ma olen vist vanaks jäämas, sest noorena ei olnud mul üldse probleemi suhelda ja tutvust luua. Praegu on see kuidagi palju raskem... Praegu ma kipun üle mõtlema aga ma ei tea miks. Igatahes ma olin juba päris närvis. Ma seletasin ka Kristole et ma olen närvis. Ma ei taha minna külla võõrale inimesele. Võiks olla neutraalne pind. 

Mina: "Kallis paluun! Neutraalne pind. Kohvik, kus ma saaks ennast koogist ja latest hulluks süüa samal ajal kui te suhtlete omavahel."

Hr. Ots: "Noo võtame koogi sinna kaasa?"

Mina: "See ei ole see sama, sa ju tead ikka eks?"

Hr. Ots: "Mida sa põed?"

Mina: "Ta sööb mu elusalt ära. AUSÕNA!!! Ta on võõras... JA pealegi veel sinu EKS!!! Ma lihtsalt ei tule. Me Daisyga ootame autos. ME EI TULE! Sa käid üksinda ära ja ma ootan autos, ma ei tule, ma ei tule, ma ei tule!!

Noo ei ole just raske ette kujutada, kui närvis võib inimene olla võõra inimesega kohtumisest. Võõra inimesega... Kellega Su abikaasa on kunagi jaganud elu. Kogunud imelisi mälestusi, mis kõik võivad meelde tulla selle kohtumise jooksul. pfff....
Mina ju kohtun ka aeg ajalt oma eksiga aga ta ei ole võõras... Ta on ju mu sõber. Probleem vist ongi see, et ma nagu pelgan võõraid inimesi aga tegelikult olen ma suhtleja tüüp ja saan hakkama igas olukorras. Aga ma pole teda kunagi näinud. Ainult vahel läbi neti temaga kirjutanud ja Kristo eest paar korda vastanud, kuna Kristol on liiga kiire. Oeh... Närvipundar ja võõrad inimesed...

Mu kallim lahkus meie ühisest magamistoast. Tuli tagasi klaasitäie ploomimahlaga. Ma jõin... Ma jõin kõik selle ploomimahla ära... Ta lahkus selle klaasiga. Tuli tagasi ja asetas mu peale pehme mõnusa fliisteki. Minu praeguse aja parima kaaslase. Suudles mu märga suud ja kuivatas mu pisarad. 

Hr.Ots: "Jää magama kallis, Sul on homme töö, Sa pärast ei jaksa. Me saame homme ka rääkida sellest eksju?"

Kas ta tõesti arvab, et ma jään magama. MA EI JÄÄ MAGAMA! Ma ootan kuni ta tagasi tuleb - kuhu iganes ta läks. Iga hetk mis ma nii paaniliselt ootasin oli aina raskem silmi lahti hoida ja need vajusid kinni. Koguaeg vajusid. Lõpuks ma tegin silmad lahti äratuse peale, et kell on 6.10. Jube... MA ei jaksa täna tööle minna. Ma nii tahaks magada oma kalli kõrval. Aga ei... Peab minema. 

Ega ma tööst väga palju rääkida ei tahagi. Astusime hommikul siis Kristeliga koos rühma uksest sisse. Tegime välisuksed lukust lahti ja suht rääkisime vahepealse puuduva aja tasa. Kristel siis võtis laua alt pakikese... Minule... (ma kasutaks siin seda smaili millel on südamed silmade asemel) Seal sees oli lõhnav vaarika dushigeel ja lõhnaõli. See vaarika lõhn on totaalne lemmik mul. Toob kõik mälestused Kristost ja Kristoga meelde. Nagu KÕIK. See on lõhn mida ma kasutasin meie esimesel kohtumisel ja meie hispaania reisil jne... Üks mu lemmik lõhnadest üleüldse : ) - SUUR AITÄH SULLE KALLIKE SELLE ARMSA KINGI EEST : ) 

Ülejäänud tööpäev kulges nagu ta ikka kulgema peab. Aga ma lubasin, et tööst ma siin rääkima ei hakka ja üleüldse ei puuduta tööd selles blogis. 

Kui ma jõudsin koju peale tööd siis mu kallis kaasa istus diivani peal ja sõi. Ma ei näinud ega pannud sugugi ka tähele, et mida ta süüa võis, sest minu teada oli külmkapp päris tühi... 

Viljandisse jõudes oli juba Kristo roolis, sest minu silm enam ei seletanud ei teed ega eristanud vastutulevaid autosid ja nende tulesid. Pimedas on mu silma nägemine veel halvem ja isegi mu armsad prillid ei aita siinkohal väga midagi... 

Ma olin ju lubanud autosse ootama jääda aga ühel hetkel seisan ma ukse juures ja vaatan otsa ühele naisterahvale kes nii kohutavalt meenutab mulle Eve. Noo nii sarnane ikka annab olla. Kohe tuli ka soov Evele kirjutada, aga nii kaugele ma pole veel oma tegudega jõudnud. Mis siis kui ta ei taha kirjutada. Kui tal pole aega? Kui ta enam ei mäleta mind? - Nagu ikka mina ja minu kahtlused ja küsimused. 

Vaatasin tuba millesse ma sisse astusin ja mul tekkis tunne, nagu ma oleks hiiglane kes on sattunud kääbuste majja. Ma ei ole harjunud nii pisikese elamisega ja ma ei osanud kuidagi kujutada ennast sellisesse kahetoalisesse korterisse elama. Köök oli isegi üllatavalt normaalse suurusega. Aga minul oleks vaja suuremat. Ma mõistan, inimene, kes elab ükinda ei vajagi palju. Mina ka ei vajanud palju, kui elasin omaette sõpradega korteris. Mul oli üks tuba ja ma olin kuidagi väga rahul sellega. 

See kohtumine ei olnudki nii hull, kui ma olin kartnud/arvanud. Ma küll rääkisin palju ja enamasti kui ma natukenegi närvis olen siis pärast ikka tekib tunne, et pekkis, sa peaksid lõpetama selle "närvis rääkimise" See kohtumine oli üldiselt päris normaalne. Sõime kooki ja juustu ning snäkke, mis olime kaasa võtnud.Hr.Ots uuris mingisugust mängu küsimustega ja küsis sealseid küsimusi. Suhtlesime maast ja ilmast, tööst ja suhetest, reisidest ja nii edasi. Tegemist oli päristoreda tüdrukuga. Andsime üle ka omapoolsed kingid. Noo jõulude aeg ju ikkagi andmise aeg ja mulle väga meeldib teha kingitusi, kui on tunne ja idee mida teha. Siinkohal ma ennem ei teadnud üldse kas ja mida peaks kinkima. Vahepeal isegi arvasin, et pole midagi vaja. Ööl ennem kohtumist ma nägin und fliistekist. Helehallist karvasest fliistekist ja ma teadsin, et seda oleks vaja. Kristol oli aga oma plaan ja nägemus sellest kingitusest, mida ta tahtis kinkida. Vahel on teadmine nii tugev et tuleb see ka täide viia. See oleks justkui nagu keegi, kes ütleb ja räägib midagi läbi unenägude ja Sa tead, et nii on ja see tuleb täide viia. Minuga on viimasel ajal üsna tihti nii, et keegi räägib minuga läbi unenägude. Noo kui fliistekk siis fliistekk. 

Mina: "Ma unes nägin, et seda oleks vaja tal. Palun võtame selle. Sa ju tead, kui väga ma armastan fliistekke. Nad on soojad, nad lohutavad, kui on nukker tuju. Ma poen ju fliisi sisse iga kord, kui telekat vaatan või arvutist midagi. Palun... Võtame selle"

Ma ausalt ei teadnud, et ta armastab fliistekke. Ma olen igati ja siiralt õnnelik, et see talle meeldis : ) 

Suhtlesime temaga üsna pikalt isegi ja ma võin julgelt öelda MA OLEN ELUS... Me ei söönudki ükstest elavalt ära - nagu minu elav kujutlusvõime mulle silme ette tõi pildi. Kaks tüdrukut üksteist söömas... hmmm... Mul on ikka elav kujutlusvõime ja hea fantaasia : D 

Pärast seda kohtumist sõitsime maale, panime ahju küdema, et natukenegi sooja ööseks saada. Vaatasime telekat kuni ma sügavasse unne jäin. Ei teagi, mida tänase päevaga peale hakkata sest armas Miku läheb kuskile peole. NUUUKS... Eks me mõtleme mingit toredat tegevust meile. Läheme Võrru vaatama ilutulestiku, ostame süüa ja naudime elu.

Ma ei tea kas see jutt mis ma siia kirjutasin on üldse mõistlik. Ma suht tunnen, et pendeldasin ühe mõtte juurest teise juurde ja ega siin midagi selget vist ei ole...

Lühidalt kohtusime siis eile ühe toreda tüdrukuga kellega kohtumist ma alguses pelgasin ja suht kartsin kuna millegi pärast võõraste inimestega suhtlemine tundub viimasel ajal minu jaoks keeruline... Aga kuna tegemist oli väga toreda tüdrukuga kes võib olla oli ise kaa natuke närvis. Aga meie kohtumine oli tore ja ehk õnnestub ka teinegi kord kokku saada.

ILUSAT AASTAVAHETUST TEILE!!

Kas ma olen ehk homo?

Meil Kristoga sai täis kolm aastat meie imelisest suhtest. Vahel on tunne, et meil on ikka liiga vähe aega koos võimalik olla, ja, et meil võiks seda aega olla rohkem. Tahaks veeta iga päeva igat hetke tema käte vahel ja uskuge mind, mul ei saaks sellest küllalt. 

Tema armsad naljad, mis iga päev meie hetki rõõmsaks ja lahedaks teevad, tama mõnusad soojad käed, mis soojendavad mind, kui hoiavad mu ümbert kinni... Tema vinged ideed, kuhugi minna ja midagi teha - ta lihtsalt on mul parim, keda üldse võiks endale soovida. 

Need kolm mõnusat aastat, mis meil olnud on - IMELISED!!! Sellepärast me otsustasime ka minna seda kolmandat aastat tähistama kohe eriliselt. Läksime Rakverre.. Seal on Aqua spa kus me käisime. Saunade kompleks, ujula ja kõik see. Me läksime käisime läbi saunasid... Mina, kes ma muidu ei armasta saunas käia, sest seal ma ei saa hingata ja siis ma hakkan köhima, kui ma hakkan köhima siis võib hing kinni jääda... Sellepärast ma pole tahtnud kunagi väga saunas käia. Aga vot sealseid saunasid ma nautisin. See oli nii mõnus. Käisime Sanaariumi saunas, Soola saunas, Infrapuna saunas, 100 kraadises saunas (seal mulle ei meeldinud... Raske oli hingata) Aroomi-Auru saunas. Oh seda luksust. See oli nauding. 

Peale seda vapustavat sauna ja basseini kogemust me läksime hotelli õhtust sööma ja puhkama. Peale puhkust, nii kuskil kella 11 ajal õhtul ööklubisse, mis oli seal Rakveres. Nagu te juba eelmisest postitusest lugeda saite siis mulle meeldib jälgida inimesi ja nende käitumist. Ega ma muidu ei tea, miks inimesed peaksid veetma oma aega ööklubides, kui sellistes kohtades. Ikka selleks et jälgida inimesi. Vähemalt niimodi teen mina. Enda arust ma just tantsida ei oska seega tantsimise pärast ma seal ei käi. Aga muusikat mulle kuulata meeldib. 

Ka seal ööklubis me Härra Otsaga jälgisimegi neid inimesi, kes sinna olid kogunenud. Kohe alguses jäi mulle silma Valges mees, kes paaniliselt ja meeleheitlikult otsis omale naist. Tal oli vaja seda ka kõigile näidata. Jälgides teda ei saanud me lõpuks aru, et kas ta otsis omale naist või siis hoopis meest. Igatahes oli tal vaja kõikide tähelepanu, kõikidelt kallisid ja kõigiga tantsides teha liigutusi mis viitasid otseselt seksile. Ühesõnaga oli ta väga kiimas. 

Seal oli ka noor neiu, kes oli selle poisi ja veel ühe noormehega, kes nägi välja täpselt nagu Deivis - seega me ristisimegi ta Deiviseks. Tüdrukule me panime nimeks Laura. Kui Laura ja Deivis tulid siis tundus mulle, et nad on paar. Nad olid koguaeg koos ninapidi, kallistasid ja nii. Nad isegi tantsisid koos. Niikaua kuni Deivis leidis järgmise tüdruku kellega tantsida ja siis järgmise. Mulle jäi selline tunne, et nagu tema ülesandeks oleks tantsida kõikide tüdrukutega, kes seal ööklubis olid. Niikaua kuni Laura tantsis Deivisega oli tal väga aktiivne tantsuviis. Jalad pidevalt harkis, käed pidevalt sealt jalgevahelt midagi krabamas - kuigi peaks ju naine olema ja krabada pole seal kohe kindlasti midagi, valge läbipaistev pluus paljastas tema mustad rinnahoidjad aga ka temal oli vaja ennast näidata ja tõestada sellele Deivise moodi tüübile. Kogu tema olek näitas seda, et tema on seal mehe jahil. Nii, kui Deivis läks tantsima teistega kadus ära meie aktiivne tantsutüdruk Laura. See eest pakkus meile toredat vaatepilti Deivise tantsimine ja olek. Vot see oli naljakas ja selle üle naeraks veelgi. Ka tema puhul tekkis lõpuks küsimus, et kas ta otsib naisi kellega tantsida või mehi. Või hoopis mõlemat?

Seal olid ka mehed ringis ja kaks naist keskel. Nad kohe proovisid kaitsta oma neidusid seal selle Deivise eest. Kohe hoolega, et see ring oli nii tugev, et Deivis ei pääsenud sealt ka pärast korduvat proovimist sisse. 

Vahepeal näitab ennast üks tüsedam meesterahvas, kes ehk ise ka ei saa aru, kus ta on...Vaatab koguaeg ringi samal ajal kui tantsib ja tundub suht pilves olevat. Kui jäin seda tüsedamat härrat vaatama sattusin ka nägema ühte kiimas paari lillades pluusides. Selline natuke vanemat sorti paar. Mehel käsi koguaeg naise kannika peal või siis natuke kaugemalt krabamas. Koguaeg nad suht üksteise küljes kinni ja krabasid üksteist sobimatutest kohtadest. Vähemalt avalikult võiks seda mitte teha. Aga huvitav oli neid sellegi poolest vaadata. Kuigi kauaks nad ka sinna ei jäänud. Ju siis see kiimalemine mõjus ja oli vaja kiiresti kuhugi rahulduma minna. 

Kell lõi umbes 1,30 siis enam ei olnud näha üksikuid indiviide. Inimesi selles pisikeses klubis oli juba nii palju ja siis tekkis ühtne tantsiv mass. Kell 2 tuli lavale mingi räppar, kes meid minema peletas. Kui aus olla, siis ei armasta räppi ja kui tulla kluppi siis ikka muusika pärast. Tagasi hotelli poole kõndides kuulsin kuskil lähedal asuvast pubist palju paremat muusikat ja oleks võinud sinna selle süldi järgi tantsima minna aga Kristo oli juba nii piisavalt väsinud et jätkasime ikkagi teed hotelli poole.

Mul on tunne, et klubid mulle ikkagi ei sobi. Aga huvitav on seal sellegi poolest jälgida inimesi ja näha, mis moodi nad käituvad sellistes kohtades. Kuna me Kristoga klubis ka kohtusime, siis ma ikka imestan, mida ma seal küll tol korral tegin...

Ja sinna pilvepiiri taha ta läks...

See ei ole nüüd kõige positiivsem postitus siia päeva. Kummalisel kombel see päev, kus ma olen ääretult tubli olnud ja meeletutlt tööd rassinud ja ennast seda tehes nii hästi tundnud ei lõppegi sugugi nii positiivse noodiga... 

Siin maailmas on ikka liiga palju valu, haiguseid ja surmasid. Sel aastal on neid aga kuidagi meie ellu toodud rohkem kui tavaliselt. 

Suvekuudel läks teise ilma meie armas vanaisa. Sellest ma aga ei taha täna rääkida. Ma endiselt ei oska oma sõnasid ja tundeid selle kohta väljendada. See ei olnud minu jaoks hea mälestus või mis ta iganes olla oleks saanud. . . .

Täna läks meil aga teise ilma meie armas kiisu. Meie mõnus pehme sametikarvane paks kass Rodimus. Ta oli meil elunautleja, mõnuleja... Noo ta oli üks hämmastav kass. Ei teagi kas on üldse kusagil teist temasarnast hämmastavalt mõnusat kassi. Olgu, et Rodi ei olnud 100% meie kass ja ta elas poole oma ajast teisel korrusel mu vanemate juures aga selle poole mis ta meie juures veetis diivani laua all mõnuledes või aknalaual õue piiludes oli ta armas ja tore. Ta oli ka tore siis, kui ta koos meie Daisyga müras ja nautis oma aega temaga mängides. Nüüd oleme aga kurvad kuna me ei tea, mis küll temaga juhtus. Miks ta niimodi ootamatult Suri. Ta just sai aastaseks. Ta oli ju alles noor kass... Juba ta läinud ongi... Ta sai meie juures olla paar kuud vähem kui aasta. Aga keegi ei tea, mis ta meid niimodi jättis ennast igatsema. Igatsema tema mõnusat sametkasukat! Tema pidevat kräunumist ukse taga. Tema lunimist külmkapist süüa. Seda, kuidas ta mööda jalgu hõõrus ennast, et pai saada. Meie armas Rodi!

Head teed Sulle sinna, kuhu Sa läksid! Loodan, et leidsid oma armsale hingele rahu seal!!

sinna kuhu viib mind tee...

Ma vabandan juba selles posituses ette ära, et mul ei ole võimalik kasutada praegu ja veel mõnda aega suuri algustähti. Nagu paljud lugejad on aru saanud siis on minu arvuti tõesti juba viimasele piirile viidud. nüüd enam ei tööta minu arvutil ka paljud nupud. Seega kui loete, siis kujutage ette, et lause alguses ilutseb viisakalt suur täht ja ka nimed on suure algustähega kirjutatud. Loodan, et see ei sega teie lugemist. Hüüumärk. (see nupp samuti ei tööta enam) aga õnneks saab seda teha numbrikombinatsiooniga alt 033 ! seega ehk mõni ! ikka tuleb. 

Aga mis siis ikka sellest enam. Tegelikult tahtsin teile rääkida Haapsalust! nimelt ühel õhtul peale kooli otsustasin siis oma suunad sinnapoole keerata. Oli ju ikkagi MR14 jõulupidu planeeritud.
Kahjuks eelneval ööl ei olnud ma kordagi sõba silmale saanud. Aina vähkresin voodis ühelt küljelt teisele ja und silmadesse ei saanud. Magama suutsin ma jääda ilmselt kuskil kella kuue aeg ehk aga kell seitse oli mul juba äratus.
Hakkasin Tallinnast suhteliselt hilja liikuma kuna oli siiski olnud ju koolipäev peale mida ma ei olnudki üllataval kombel kuigi väsinud. Haapsalu jõudsin ma umbes nii, kella.... umm....  Paus... Väike mõttepaus tekkis siinkohal... Ma olin kohal kohe kindlasti ennem kuute aga kui palju? Äkki jõudsin siis kohale kella viiest? Noo ütleme, et kella viiest jõudsin kohale. 

Sellest autosõidust juba suhteliselt väsinud - kui aus olla mulle absoluutselt ei meeldi sõita autoga maantee peal. Ma võiks sõita mööda linnasid ja külavaheteid aga maantee mulle ei meeldi - jõudsin siis kohale sinna majakesse, mis Katri oli meie jaoks broneerinud. Nii kui ma sinna sisse astusin tundsin juba tuttavat lõhna... Ma ei suutnudki kohe meenutada mille moodi see majake lõhnas. See oli nii mõnus ja hubane! 

Seinad olid imiteeritud munakivist, põrandal ilutses parkett, suured aknad igas toas, punane diivan ilutsemas elutoas ja täiesti arvestatav köök. See oli küll ühekordne majake aga sellegi poolest ääretult mõnusaks tehtud. Istusime siis Katriga sinna mõnusalt pehmele punasele diivanile ja rääkisime. Ei olnud ju siiski kaks aastat näinud. Ma ei olnud kaks aastat kohal käinud - mitte ühelgi üritusel võin enda häbiks öelda. 

Seal sedasi istudes mulle jõudis kohale, mis see lõhn mulle meenutab. See meenutab mulle Sveitsi. See meenutab mulle seda hiinarestorani seal ja seda armast korterit, kus me oleme viibinud mõned korrad. See oli väga selle moodi. Mõnusalt kodune ja armas lõhn. 

Järjest hakkasid tulema vanad koolikaaslased. Kui Tiina tuli siis temaga oli meil nii palju rääkida, sest teda ma pole tõesti näinud nii umbes.... NELI kuud!!!!! (oeh, nende alt 033 trükkimine on ikka nii tüütu!) Aga jaa... Tiinat ei olnud ma näinud üsna pikalt. Me Tiinaga hakkasime ennem Taksi poole liikuma, kus pidi meid ootama pidulaud, kui kõik teised, kes majakesse juba kohale olid jõudnud. Loomulikult pidime ennem Taksi ka poes läbi käima sest "juua" oli vaja osta. Kui pidu siis ju kohe täiega. 

Taksis olles ja napsutades ning nautides suurepärast jõulurooga (liha oli nii mõnusalt pehmeks küpsenud, et see lausa sulas suus!) ja üksteise setskonda möödus aeg üsnagi kiiresti. Ma tean, et ma ei sobi sellesse seltskonda just niimodi kui ma ehk tahaksin. Ma olen natuke teistsugune selle jaoks aga ma nautisin seda melu mis mu ümber oli. Seda suminat, kui teised rääkisid ja naersid. Isegi neid natuke tobedaid nalju mis nad üritasid teha justkui kiusates mind... Noo üks oli näiteks teemal abielu: Ma abiellusin oma mehega sellepärast, et mu armas Kristo saaks mind petta. Kuidas nii? - Ennem abiellumist see ju ei oleks olnud nagu petmine. Abielludes on see ju põnevam :D (kui te aru saate siis tore teile... Minu arust see on siiski natsa jabur :D)

Peale Taksi me läksime linnuse kõrval asuva hiiglasliku kuuse juurde ja tegime kohustusliku pildi. KLÕPS!! Ja siis veel ühe - kõikide näod olid liiga hästi näha... Ja veel...

Seekord oli ikka palju kvaliteetsema kaameraga telefon mis meil pilti tegi ja kui aus olla siis eriti udust pilti ei tulnudki!

Noo peale Kuusepilti läksime loomulikult tagasi sinna mõnusasse majakesse, mis andis mulle idee, kuidas ma võiks kunagi oma kodu sisustada ja milliseks teha. Nii õdusat ja mõnusat kodu tahaksin omalegi. PÄRISELT!

Seal majakeses jagas Katri kingitusi, mis ta oli ise teinud :O :O - Ise tehtud savist kruusikesed koos imeilusa romantilises stiilis lillebuketiga. Ääretult armas on see! Tagasi hakkasin ma liikuma juba nii hilja, et minu teadmiste järgi Hr Ots kodus magas.
Ma küll üritasin mitu korda kodupoole liikuma hakata aga minu album koos pulmapiltidega rändas käest kätte ja noo sedasi ma seal siis chillisingi ja nautisin seda mõnusat suminat ja seltskonda.

Tagasiteel koju ei sobinud mulle enam see muusikaplaat mida ma kuulasin. Tekitas rohkesti väsimust seega vahetasin raadio peale ja üritasin siis Elmari saatel Tallinna tagasi kimada. Olgu, ma küll ei kihutanud. Ma sõitsin täiesti kiirusega 90. Tee Haapsalust Tallinna aga venis ja venis ja venis.. Oleksin ikka pidanud ehk Tiinat kuulama ja sinna ööseks jääma....

Ausalt ma ei sõida enam autoga kuhugi kui ma olen kasvõi natuke väsinud!! Mulle ei meeldi sõita maanteel ja selles ma veendusin veelkord. Mulle meeldib sõita kui keegi on mu kõrval. Siis ma saan viriseda nende nõmedate autojuhtide üle kes suvatsevad kaugtuledega minust mööda sõita nii, et ma pärast olen mõnda aega pool pime. Samas tahaks ma ka viriseda nende autojuhtide üle, kellel lihtsalt on nii eredad tuled ka siis kui need ei ole kaugtuled ja mind samamoodi pimestavad. Kuna ma nii aeglaselt sõitsin sest üllatavalt ka selle kellaja kohta oli jube palju liiklejaid Haapsalu suunas siis väga paljud autod sõitsid minust lihtsalt mööda. Mulle see sobis. Ma võtsin ennast nende sappa ja sõitsin rahumeeli mõnda aega ees oleva auto tulede järgi. Noo seda täpselt nii kaua kui eelnev auto kiirendas ja eest ära põrutas...

Ma jõudsin koju!! Elusalt ja tervelt! Ääretult väsinuna... Vajusin oma voodisse, oma mehe kaissu ja magasin.. Magasin maha ka järgneva koolipäeva. Ma olin liiga väsinud! Nii väsinud, et kui ma oma arvutit tahtsin omale sülle võtta, et hakata Haapsalu reisi kohta kirjutama kukkus see maha. Klahvid ei töötanud ja jätsin selle idee pooleli. Nüüd ma aga üritan uuesti juba targemana. Olen nagu näete leidnud viisi, kuidas taaselustada suurt tähte, ka siis kui Shift klahv ei tööta kasutades iga lause alguses Caps Locki, hüüumärki saab alt 033, Tabi ei olegi mul veel vaja olnud ja õnneks Esc ka mitte. Ctrl nuppe on arvutil kaks ja õnneks on ka kaks numbri klaviatuuri. Kui üks ei tööta saan võtta kasutusele teise : )

Aga nüüd ma pean hakkama ennast sättima. Vaja jõuda tööle!

Aga Härra Ots on mul ikka nii armas! Eile vaatasime filmi kaksikutest - kahest tüdrukust, üks elas emaga ja teine isaga ja nad kohtusid laagris.. Film oli juba üsna lõpus kui Kristo vaatab mind ja ütleb üsna tõsise näoga: "Ma arvan, et kui me lapse saame, siis ma sooviksin, et ta oleks tüdruk"

AWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWW.....................

Sa oled natukene NII loll...

Kas teil on olnud vahel niimoodi, et tuleb selline lollitamise ja kiusamise tuju peale? Noo meil Härra Otsaga igatahes täna oli selline kiusamise ja ülemeelikuse tuju. Õhtul läksime poodi. Mul oli tunne, et ma tahaks midagi head, mida saaks süüa koos jäätisega. Jäätise isu oli kaa peale selle hea asja isu veel. Noo siis me seal poes olimegi. Tabasalu Rimi suhteliselt tühjade riiulite ees ja naersime ning õrritasime teineteist. Kutsudes siis üksteist kord lolliks ja siis hulluks ning kõdistasime nagu oleksime pubekad. Lõpuks siis suutsin ära otsustada valikus oleva kolme koogi vahel, et võtaksin meekooki kuna see sobib jäätisega väga hästi. Härra Ots võttis ka omale miskit mis hiljem osutus kirjuks koeraks. Lisasin omale veel piima ja H. Ots võttis omale kartulikrõpse... Väkk, neid ma küll ei tundnud, et ma tahaks. Autosse istudes tahtsin oma kalli kaasa kirjut koera proovida ja siis võtsin sealt ampsu... Kuna tema sõitis parasjagu autoga siis ta kooki ei söönud ja ütles, et ta sööb kodus... Noo aga minu ühest ampsust sai kaks ja kolm ja neli... Ja siis ma hakkasin naerma... Et sedasi ennem koju jõudmist jõuan Kristo koogi ka veel nahka pista : D. Ja ma naersin ja naersin ja siis mu kallis mees ütles mulle, et vaata, et mulle ka miskit jääb : D. See lause aga ajas mind veel enam naerma ja siis hakkas mu kaasa ka naerma. 

Härra Ots: " Sa oled ikka natukene nii loll! Aga ma armastan sind ikka"

Mina: "Kuidas saab natuke nii loll olla?"

Härra Ots: " Ma ei tea, aga sa ju oled. Sina saad!"

Ja taaskord olid mul naerukrambid. Natuke on vähe ja Nii on palju. Minu armas mees selline.

Meil käisid täna külalised ka. Ennem seda kui me poes käisime. Härra Otsa klassijuhataja Tartu Hiie Koolist tuli meile koos oma abikaasaga külla. Vaatasime pulmapilte ja sõime värsket vasikaliha hautist koos kartulite ja porganditega. Kõrvale ma tegin kurgi hapukoore salatit, koorpekeid ja papadame. Koorpekid on nimelt kreveti lihast krõpsud ja papadamid on läätsedest krõpsud. Mulle koorpekid väga maitsevad aga kahjuks Eestis neid ei müüda : (

Peale pulmapiltide vaatasime veel mesinädalate pilte, külaliste raamatut ja rääkisime üldse kuidas elu ja olu edasi on kulgenud. Üsnagi huvitav ja tore on sedasi kui külalised käivad.

See postitus tuleb sihuke lühike ma vaatan. Aga noo alati ei peagi mingit romaani kokku kirjutama ma arvan. Mul viimasel ajal kuidagi jube tihti pea valutab. Pole kunagi olnud pea valuga probleeme. Peab vist rohkem puhkama või on ilm selline, et paneb selle pea valutama. Juba kolmandat õhtust järjest see pea huugab nii, et paha hakkab... Vastik! Nüüd poengi oma kalli Härra Otsa juurde kaissu, panen silmad kinni ja proovin magama jääda. Ilmselt tuleb unes jälle mõni huvitav teema millest siis saaks taaskord põnevama postituse kirjutada. 

Lets talk about sex!

Nüüd siis läinud seda rada, et iga päev uus postitus? Hmm... Tegelikult ei ole see küll minu plaan. Ma ei kavatse mitte iga päev kirjutada, aga, kui mul tuleb mingi hea mõte või huvitav idee siis selle ma ka üles kirjutan. 

Eile õhtul oma eilset postitust kirjutades mõtlesin, et ma tahaks vahepeal arutleda ka tõsiste teemade üle. Aga samas tundub, et need on ka teemad, mis on siin maa peal eriti aktuaalsed ja need kõige põnevamad teemad, eksole?

Üks nendest eriti aktuaalsetest teemadest on seks. Nüüd raudselt keegi lugejatest mõtleb suurte silmadega seda lugedes, et kas ta tõesti kavatseb rääkima hakata seksist? Miks just sellest? - Jah, ma kavatsen ja küsimusele miks vastaksin mina, et miks mitte? Kuna me juba alustasime selle teemaga siis tahaksin ma küsida, et mis reklaame on viimasel ajal väga palju teleka ekraanile tulnud. Ma küll ise väga telekat ei vaata aga taustaks mängib ta mul sellegi poolest, kui ma üksinda kodus olen. 

Mina viimasel ajal olen tähele panema hakanud reklaame: Levodonna, Durex, mingisugune rasedusega seotud reklaam oli ka ja seda kõike näidatakse päevasel ajal siis kui lapsed istuvad teleka ees ja vaatavad oma mingisugust serjaali või midagi. Minu telekas enamasti mängib Fox ja seal on rohkelt serjaale ja põnevaid krimka lugusid. Kui ka tuleb sinna vahele Durex reklaam siis ega laps ju aru ei saa, mis see Durex on. Aga selle reklaami sisu - See voodis olemine ja erootikatseen mis sinna juurde käib. Kuidas naine oma pead tahapoole kallutab ja mees suudleb ta kaela... Sellest saab laps juba aru. Ka need kõige pisemad teleka vaatlejad saavad aru, et see,  mis seal näidatakse peaks olema hea. Noo see Levodonna reklaam sinna otsa, et tee ära ja kasuta SOS pilli ning sinuga ei juhtu midagi! Samuti on ka praktiliselt igas filmis mida mina olen näinud selliseid seksitseene sees. Noo tõesti multikates neid ei ole ja on  ka mõni üksik erandlik film, kus seda ei näidata aga neid on järjest vähem. Me lihtsalt ei pane enam tähele seda, et need seal on. 

Pärast selliseid reklaame inimesed imestavad, et miks küll on meie ümber 16 aastased ja rasedad ning mõned veel nooremadki? Mis siin imestada? Filmid ja reklaamid teevad oma töö. Noortel tekib tahtmine proovida ja tunda seda, mida need seal ekraani peal tunnevad ja siis hakkavadki katsetama kõike üsna varakult.  

Kuna ma olen kristlane siis on aegade algusest mulle koguaeg räägitud, et mehega ei tohiks seksida ennem abiellumist. Jah, seda räägiti koguaeg aga mitte keegi ei rääkinud põhjusest miks? Muudkui korrutati, et ära tee seda see on paha. Mina korraliku tüdrukuna siis ei tundnud ka huvi selle vastu. Noo kui ma sain juba 17 siis hakkas see huvi ka minus tärkama. Omades tol ajal ka poiss sõpra, kes üsna pealekäivaks osutus siis proovisime ka ära. Nüüd ma tean ka seda põhjust miks koguaeg räägiti, et ära tee. 

Aga miks siis räägitakse kristlastele, et ennem abiellumist ei tohiks elada koos ega ka seksida? Ma võin teile anda selle vastuse. Iga suhe, mis on jätab endast jälje. Iga vahekord jätab aga veelgi tugevama jälje. Mina olen oma elus kolme suhtega libastunud sellelt teelt. Pärast esimest suhet ma sain aru, miks Jumal arvab, et suhte esimene vahekord võiks olla alles abielus. Kui me läksime lahku ja see suhe lagunes ära siis see mis meie vahele veel jäi tegi iga päev aina enam ja enam haiget. Ühel päeval ma lõikasin katki need sidemed. Paludes, et need sidemed vahelt kaoksid. Nii, kui ma suutsin seda teha tahtsin olla ma puhas ja oodata oma kallist õiget... Aga järgmine suhe, ma ei teagi kas seda saab üldse suhteks nimetada ja mis ta üldse oli aga midagi ta oli. Ja millegi pärast andsin ma kergemini alla, kuna ma juba teadsin, et see peaks olema ju hea. Noo ja kolmas kord läks täitsa libedalt. 

Aga ma võin öelda teile fakti mida ma kogesin ise enda peal. Kõik need eelmised korrad, kõik see, mida ma ennem kogesin ei olnud sugugi mitte nii hea, kui see mis oli pärast abiellumist. Vot see esimene kord oli hämmastav. Mitte, et Härra Otsaga ennem kuidagi halb on olnud - ei sugugi mitte! Mina ei oleks lihtsalt kuidagi osanud arvata, et see võib veel paremaks minna või veel parem olla!

Mina tahtsin lõpetada 12 klassi ja saada emaks. Mul ei olnud rohkem soove. Ma isegi ei teadnud mida edasi õppida ja edasi teha. Ma ei tahtnudki midagi edasi teha. Kui ma nägin, et minu soov kuidagi ei taha täituda teadsin, et see ei ole see, mis peaks minuga juhtuma. Juu ma ei olnud siis määratud tol hetkel last saama. Praegu ma vaatan tagasi enda peale ja ma näen, kui pika maa ma olen maha kõndinud. Siis ma ei olnud küll valmis selle jaoks. Ma olin siis veel laps. 

Aga ikkagi, miks tahavad nii noored saada emaks või miks peaks neil tekkima üldse tahtmine proovida seksi? Noo aga vaadake vaid mõnda filmi. Seal ei räägi ju keegi sellest, et esimene kord on rõve valus, naise jaoks nii ebamugav ja vastik ning isegi võib olla eemale tõukav. Keegi ei räägi mitte üheski filmis, mis on tegelikult. See, mis tuleb telekast näitab ainult kui hea on seks. On ka filme neist "süütutest" kes siis lähevad retkele, et jumala eest oma süütusest lahti saada. Noo milleks? See ei ole küll selline paha asi, millest esimesel võimalusel võiks lahti saada. Või On?

Kuna ma lõpetan selle blogipostituse küsimusega siis võite julgelt ja vabalt vastata ning avaldada oma arvamust. Nii palju kui on ka inimesi on ka arvamusi aga mina arvan, et praegu selles ajastus kus me oleme saavad või peavad saama lapsed liiga ruttu noorteks täiskasvanuteks ning alustavad liiga vara täiskasvanute asjadega. Minu arust lapsed ega ka noorukid ei ole valmis võtma seda vastutust mis kaasneb seksiga. 

Aga ta ju ei kuule...

Kohe esimesest päevast, kui ma oma abikaasaga tutvusin siis on sõpradel, tuttavatel ja isegi sugulastel tekkinud küsimusi minu ja Härra Otsa suhte kohta. Noo mitte isegi ainult oma abikaasaga vaid ka oma kurtidest ja vaeg-kuuljatest sõpradega. Nüüd ma esitan need küsimused oma sõnadega ja ka vastan neile. 

1. Küsimus mis on ka kõige populaarsem kõlab niimoodi: "Ta on ju kurt?"

Jah, tõsi. Ta on kurt ja ta on ka kuulja. Ilma kuuldeaparaatideta on ta kuulja enamasti ainult hommikuti. Või siis oma vabadel päevadel, kus ta ei pea väga palju pingutama või teisi kuulama. Kuuldeaparaadiga on ta ka kurt õhtuti, pärast väsitavat tööpäeva. Olenemata sellest kas ta kannab kuuldeaparaati või mitte ta on inimene ja ta on minu inimene.

2. "Aga kui ta ei kuule kas sa ei ärritu?"

Vahel ikka ärritun. Pigem mitte selle peale, et ta ei kuule vaid rohkem, kui ta aru ei saa. Eriti siis, kui ma üritan mingit mõtet edasi anda, mis on minu jaoks eriti tähtis ja oluline. Neid olukordi ei ole palju aga neid siiski on. 

Kuigi tegelikult ei ole ju põhjust ärritumiseks. See, et ta mõnikord ei kuule on fakt ja mina olen omale võtnud sellise mehe ja ma pean sellega ka leppima. Mul on selge keel, mis on tema jaoks kõige kergemini omastatav ja kõige paremini arusaadav, kui ta ei kuule ma lihtsalt lülitan ennast ümber teise keele peale. 

Samas ma pean ise aru saama juba eos nendest olukordadest, kus tal võib kuulmisest puudu tulla. Kõige sellisemad olukorrad on siis, kui on palju müra kuskil või palju inimesi. Autos, kus töötav samal ajal väga kõvasti konditsioneer ja mängib muusika. Kus on mitu heli korraga. Enamasti siis ta ei kuule.

Seda küsimust olen ma küsinud ka osadelt tuttavatelt, kellel on elukaaslane/abikaasa kurt. Nooh, endalgi huvitav ju teada. Ma tean, ma ise olen üsnagi temperamentne inimene ja selle pärast ma tõmban ennast vahel ka kiiremini käima. 

3. "Aga ta ju räägib nii hästi?"

Eks tema rääkimisel on ka omad vead aga tõsi. Ta hääl on väga ilusti välja arenenud ja ta suudab rääkida väga arusaadavalt. Nõnda nagu kuulja. Aga nüüd ma võin teid üllatada faktiga, et enamus kurdid räägivad. On vaid mõni üksik, kes tõesti ei taha rääkida tundes ennast ebamugavalt sedasi või häbenevad oma häält, sest ta ju ise ei kuule ega tea, kuidas see kõlab. Ma ise tean ainult mõnda üksikut sellist kes ei räägi. Ka neid kes räägivad on mitmesuguseid. On neid, kes räägivad suurepäraselt aga ka neid kelle hääl on kohati katkendlik. Kuid kui piisavalt tähelepanelik olla ja hoolega kuulata saab aru neist kõigist. Vähemalt mina saan. Mul on olnud mõni üksik kord, kus ma reaalselt ei saa aru kui kurt / vae-kuulja proovib minuga häälega rääkida. 

4. "Aga Sa ju räägid temaga koguaeg kasutades oma häält"

Jah, see on tõsi. Ma kõikide kurtidega kasutan oma häält rääkides. Ka siis kui ma viiplen. Välja arvatud söömise ajal. Siis on kergem lihtsalt viibelda. Kristo vahepeal kuuleb ja vahepeal ei kuule. Ma kasutan oma häält siiski. Mul on sedasi kergem oma tundeid ja mõtteid väljendada, kui ma kasutan viiplemise ajal ka oma häält. Seda kusjuures teevad enamus kurdid. Nad kasutavad oma häält suhtlemisel. Ka siis kui nad ei kuule. 

5. "Milline oli Su esimene kokkupuude kurtidega?"

Noo minu esimene kord paljude kurtidega oli naljakas. Oli mingi kurtide konverents või midagi. Ma tol ajal ei mõistnud veel väga hästi viipekeelt ega ka kurte. Noo ma olin olnud ainult koos oma õpetajate Ava ja Rihoga. Nemad olid ka ainsad kurdid, keda ma teadsin.

See konverents toimus kuskil sadama juures. Kuna see oli ikka mitmeid aastaid tagasi (kui ma ei eksi siis 5 aastat ehk või 6? - kes rohkem mäletab võib ka mind valgustada selles osas) siis ma ei mäleta seda just eriti hästi. Asukohta vähemalt ei mäleta. 

Seal oli üks tore poiss, kõige tagumise laua taga oma arvutiga. Kui ma ei eksi siis vahetas ta slaide lauludel või midagi. Noo kuna ma ju eriti hästi millegist aru ei saanud ja Ava meid tutvustas siis jäin tema juurde hängima. Enamusest jutust, mis ta rääkis ei saanud ma aru : D ja ei saanud ma aru temast ilmselt veel kuni kolm-neli kuud pärast seda kui meist sõbrad sai. Alles hiljem viisin ma meie jutud kokku, kui ma juba viipekeelest paremini aru sain. (Sorry Kert, nüüd siis tunnistan : D) 

Aga kõige naljakam oli minu jaoks seal see, kui kõik kurdid hakkasid kutsuma ühte kurti. Ühte tüdrukut, kes minu arust oli nagu megakena. Aga kuidas nad teda kutsusid vot see oli naljakas. See tüdruk oli teises toas. Ja kurdid hakkasid karjuma ja jalgadega trampima, et teda kutsuda. Ma siis ehmatasin küll ära arusaamata miks nad küll kisendavad sedasi. Minu kui kuulja jaoks oli see üks arutu lärm aga nemad kutsusid esinejat. 

Palju palju hiljem hakkasin ma alles aru saama, miks nad küll trampisid ja karjusid. Nad tekitasid sellega vibratsiooni lootes, et see, keda kutsutakse seda tunneb või tajub. Aga minu jaoks oli see kõige naljakam ja kummalisem kokkupuude paljude kurtidega. 

6. "Kas kurdiga ei ole raske koos elada?"

Aastaid tagasi oli see minu küsimus. Siis, kui ma õppisin tundma kurte ja viipekeelt. Praegu võin aga julgelt vastata ja küsida vastu, et kas Eestlasel on raske olla koos Venelasega? Kas Jaapanlasel on raske koos olla Ameeriklasega? Nüüd see tundub minu jaoks juba üks kõige tobedamatest küsimustest üldse. See on küll rahvuste ja kultuuride küsimus ainult. Kui sa tunnistad teise inimese kultuuri, pühasid, tähtpäevi ja nende eripärasid siis ei ole ju sugugi keeruline või raske koos elada nendega. Ja kurt ei pruugi olla isegi mitte teisest rahvusest, kus on nii totaalselt erinevad kombed ja tavad. Neil on ainult paar tähtpäeva rohkem kui meil ja kõike muud teevad nad ju samamoodi. 

Aga mina ütlen, et ei. Kurdiga ei ole raske koos elada ega ka koos olla. Mul Härra Ots on nii ambitsioonikas ja edasi püüdlik, et lausa tore on teda vaadata tegutsemas. Ma näen, kuidas ta tahab rohkemat ja paremat täpselt nagu minagi. Meil on ühised eesmärgid, lootused ja ootused. Olgugi, et minul naisena on ootuseid enamasti rohkem siis meie suund tee peal on ühine. Kord tõmban mina teda tagasi ja siis tema mind, kui kumbki meist liiga pilvede peale peaks ära kaduma. 

Kõik see ühine,  mis on kahel inimesel - see on see mis hoiab koos. Ühised hobid, ühine maailmavaade. Mitte kurtus või kuulmine ega kindlasti mitte ka seks. Võib olla väliselt nii täiuslik paar aga nad kokku ei sobi ja samas võib olla ka paar, kes tekitab kõigis küsimusi olles samal ajal suurepärane paar üksteisega koos. 

Kui arvata juba midagi raskeks siis eks ta ka ole raske. Aga minu jaoks on Härra Ots minu täiuslik ja suurepärane mees, parim abikaasa, keda üldse naine omale soovida võiks ja nagu ma ka tean siis on ta eeskujuks juba üsna paljudele noortele poistele ja ka neidudele, kes otsivad või sooviksid saada omale suhet. 

Siinkohal ma lõpetan lõppsõnaga, et olenemata rahvusest, puudest (mitte küll küttepuudest), kultuurist, tavadest, päritolust - ükskõik millest, kui Sul on soov ja tahtmine teha midagi, jõuda kuhugi siis see on võimalik aga ainult siis, kui selleks on piisavalt soovi ja tahtmist. Minu kallis mees on jõudnud juba nii kaugele ja seda ainult unistuse pärast. 

Ta lapsepõlve unistus oli saada piloodiks. Nüüd on ta jõudnud sellele unistusele lähemale, kui ei kunagi varem. Ta on lennumehhaanik ja parandab lennukeid. Ta on ka saanud ühe korra lennata ja olla piloot ise ühele väikelennukile. Vot, kui on soov, unistus ja tahtmine siis see on see, mis inimest tiivustab ja tagant lükkab. 

Hoidke kinni oma unistustest ja pürgige nende poole. Just need muudavad maailma. Meie muudame maailma!

Kõik on katki...

Millest küll selline pealkiri, mõtled? Noo loe edasi ja saad teada, miks. : )

Ma ei tea mis sellel viga on aga väga kurvaks teeb, sest ta täiesti lampi lülitab ennast välja. Kui uuesti sisse lülitada proovin siis ta ei taha pilti ette võtta. Tegemist on ikka arvutiga, mis mul nüüd katki on. Noo vanust tal ka juba varsti kolm aastat aga ei see ei ole ju normaalne, et arvuti eluiga on kolm aastat ja siis on temaga kõik. Nüüd ma ei teagi kuidas ma saan oma kooli asjad järgmiseks nädalaks valmis sest lihtsalt igakord, kui mul on plaan midagi tarka tegema hakata, võtan arvuti välja siis tema ei taha töötada.

See küll algas neljapäeval, aga ma arvasin, et tegemist on viirusega.  Noo proovisin reedel mitu korda tõmmata viirusetõrjet ja arvutit puhtaks teha aga ennem jõudis arvuti ennast välja lülitada. Kui ma suutsin pärast saja viiekümnendat korda arvuti lahti teha ja selle viiruse tõrje tehtud tuli välja, et lugu ei olegi sellest, sest viirusetõrje arvast arvuti puhas olevat. 

Aga nii kui viirusetõrje sai tehtud lülitas arvuti ennast välja. Mina olin nii tige ja vihane juba selleks hetkeks, et olin valmis arvuti lihtsalt vastu seina virutama. Grr, kuidas mulle ei meeldi, kui elektroonika lihtsalt otsustab, et ta ei taha töötada, siis, kui minul seda vaja on. 

Täna kui Härra Ots tegi arvuti lahti siis arvuti avanes tehes kummalist häält. Nüüd tema arvab, et viga on ventilaatoris.. Noo mina ei tea, aga igatahes ma pean selle arvuti ilmselt Esmaspäeval remonti viima. Neljapäeval on mul juba vaja toimivat arvutit kooli jaoks. Peab lootma, et see saab korda. Uut arvutit ei saa ma lubada endale ennem kui järgmise aasta jõulukingituseks. Oh aga kuidas küll oleks vaja ühte ilusat, korraliku ja töötavat äriklassi arvutit millel oleks jõudlus selline, et kannataks ära kõik Adobe programmid, sest nende maht on päris pirakas, samal ajal peaks ta taluma ka rohkelt tõmmatud filme ja seal juures koolimaterjalidena tehtud programmeerimise ja veebitehnoloogia töid. Unistada ju võib : )

Lootsin täna ka oma autol juhipoolse küljeakna tõstuki ära vahetatud saada, aga näe, ka see ei õnnestunud. Tuli hoopis vale tõstuk kohale ja nüüd tuleb see tagasi saata ja uus asemele saada, mis loodetavasti on õige. Siis peab Härra Ots selle paika panema. Kaua küll sellega aega võtab, ei oska ma isegi arvata mitte. Esmaspäeval saan alles vastuse selle kohta, et kas saab tõstuki või mitte... Kui ei saa siis pean ma otse Rootsi lehekülgedelt vaatama hakkama, kuna Eestis ei ole teist sellist autot nagu minul. Eestis unikaalne ja ainukene mudel üldse. Mis on igatahes vinge aga kui varuosasid vaja siis pean ma pigem vaatama naaberriikide poole ja sealt omale neid sebima, sest kuna auto on Eestis ainuke siis ei ole sellele ka varuosasid ju. Vähemalt loogiline oleks ju. Loodame, et selle auto aknatõstuki saab ikka kiiresti vahetatud siis on sellega korras ja enam muretsema ei pea. 

Aga see, et kõik asjad on katki teeb mind kurvaks. Mulle ei meeldi, kui asjad on katki. Olgu, see oli naljakas kui paar aastat tagasi Härra Ots oma telefoni katki hammustas (ärge põhjust küsige) : D või oma arvutile otsa astus ja peale seda ei lubanud ma temal enda arvutit kasutada, kartes, et ta selle ka ära lõhub : D aga üldjoones ma üldse ei kannata, kui asjad on katki. See teeb kurvaks ja kohati ka kurjaks. Kui on vaja siis ei saa ju kasutada katkiseid asju.

Õnneks on mul kõrval Härra Ots, kes on äärmiselt armas ja tore, ka siis kui mina olen vihane ja kõik asjad on katki : D Üks päev oli mul täiega tunne, nagu me oleks Härra Otsaga üksteise külge liimitud või nööriga kokku seotud. Nagu ausalt kaa... Ka siis kui ma olen temast eemal või veedan temaga ninapidi koos ei saa mul temast küllalt. Ma tahan temaga olla koos rohkem ja enam ja rohkem. Vahel sobitan oma töö graafikut tema graafiku järgi, et meil oleks rohkem koos ühiseid vabu päevi. Tunne, nagu ei saa temaga olla koos nii palju kui tahaks, olgugi, et meil on aega veel 99, 9 aastat olla koos. Kui aus olla, siis ma ei usu, et mul saab temast ka siis küllalt. : D
Nii mõnus on lihtsalt vedeleda oma mehe kaisus. Ta lõhnab nii hästi ja ta on nii soe. Kohe nagu ta kutsuks mind oma selle sooja oleku ja super armsa naeratusega. Iga hetk ma võiks temasse uuesti armuda. Ta on mul ikka nii armas!

PS:

Infoks ka kõigile püsilugejatele ja sõpradele. Mina kolin Kristo Facebookist välja. Miks küll? 

Kuna minul on tekkinud väga suurel määral sõpradega vestluseid messengeris ja Kristo telefon koguaeg vibreerib selle pärast. Tema aga koguaeg vaatab telefoni lootuses, et see olen mina, kes talle kirjutab aga ei, tavaliselt on kirjutajaks kas minu töökaaslane, või sõbrannad, või keegi teine. Mnjah, selleks et säästa Kristot koguaeg telefoni vaatamisest ja lootusest, et ma kirjutan talle nii palju kolin ma ära oma Carola Ots´a nimelisse facebooki ja sinna ma ka jään.

Lisaks sellele, võiks Kristole ka jääda mingisugune oma privaatsus oma sõpradega suhtlemiseks, ilma, et kogu see info ennem minu juurest läbi käib. Ma tean, et on põnev teada saada, kes kirjutab aga praegu on tunne, nagu mul ei ole vaja seda kõike teada. eks Ta ise räägib, kui on vajalik info.

Seega alates tänases on  meil mõlemal eraldi facebook ja kasutame mõlemad kumbki enda oma.

Kes tahab endiselt lugeda mu blogi ning saada ka teateid uute juttude kohta võib mind lisada endale sõbraks ja see teade uue jutu kohta ilmub minu lehel nii, nagu ta on tulnud Kristo lehel senini. 

Blogi kirjutan ma edasi ikka nii nagu ma olen kirjutanud ja meie toimetamisi ja teemisi saab jälgida ka instagrammis : ) 

Teises Dimensioonis...

Seda ei olegi ennem juhtunud, et kaks päeva järjest tuleb uus postitus siia. Aga näe, eks mõni kord võib olla erand ka. Kirjutan just seoses tänase hommikuga. Täna kus ma tundsin midagi, mida ma pole veel sedasi ja nii tugevalt tundnud. Nooh, muidugi ma olen teadnud, et asjad nii on, aga see tunne ja see nauding olid erakordsed. Nüüd ma olen teid vist juba nii kaugele viinud, et te tahate teada millest küll ma räägin. Noo eks ma siis jutustan teile. 

Ma ärkasin täna hommikul üles just nii nagu ma seda iga hommik teen. Läksin Daisyga õue - seda ma just iga hommik ei tee. Tavaliselt teeb hommikused jalutamised meil Hr. Ots temaga. Tulin koeraga tuppa ja pugesin Hr. Otsa kaissu, nii lähedale kui võimalik. Ta põimis oma käed ümber minu. 

Kui ma niimoodi seal tema kaisus, tema põimitud käte vahel olin tundsin nagu ma oleks kuskil mujal. Mitte enam kodus, mitte enam oma igapäevases maailmas. Kuskil kaugel, eemal kõikidest muredest, probleemidest ja igapäevastest toimetustest. Sinna ma võiksin jääda igavesti. See rahu mis mind valdas, see vaikus ja see eemal olek kõigest. Kui mul oleks võimalik jääda igavesti nende põimitud käte vahele mis silitamas mu selga, ei peaks minema ei tööle, ei kooli, ei mitte kusagile siis ma teeksin seda. Ma jääksin sinna... 

Aga kuna ma ka eelmises postituses lubasin, et räägin natuke oma unistustest ja unelmatest, mida kõike võiks täita. Sellele lisaks 10 asja, mida ma tahaks teha ennem vanadust! Alustame siis unistustest. Seejärel liigume edasi ja kõige viimaseks tulevad 10 asja mida tahaks ära teha. 

Unistused: Hr. Otsa suurim unistus praegu on saada isaks. Sellele järgneb oma päris oma kodu kuskil metsa sees ja noo loomulikult kodu juurde kuulub ka auto ja paat ja mida iganes : D. Ehk siis sooviks tema saada kõike ja korraga. Mida kahjuks ei saa. Ma arvan, et kui kõik need asjad korraga tuleksid siis tuleks ka eraisiku pankrott sinna otsa : D.

Minu unistuseks praegu on ära lõpetada oma kool. Nimelt ma õpin nii põnevat eriala nagu veebitehnoloogiad ja programmeerimise algtõdesid. Ma ei tunne ennast just eriti kodus nende teemadega veel, olgugi, et mul läheb juba teine aasta. Ma kardan, et ma ei saaks nii geniaalseid kodulehti küll veel teha nagu kujunduse poole pealt on facebook või midagi sarnast. Programmeerimise koha pealt on veel nigelam lugu. Seda ma ei jaga väga üldse ja ma ei tea, kas ma selle ka kunagi selgeks saan. Seal tunnis istudes on küll tumba-jumba tunne : D midagi aru ei saa.

Seejärel jah, loomulikult sooviksin saada omale maja, kus me saaksime elada Hr. Otsaga koos lapsi kasvatada. Kuna me hetkel juba hoiame silmi lahti ja vaatame, kus ja milline võiks meie tulevane kodu välja näha siis see tuleb ilmselt ennem, kui mu kooli lõpetamine. Soovime, et see maa kuhu tuleb meie majake, oleks Tallinnast kindlasti väljas aga mitte väga kaugel, Hr. Otsa töö on ju siiski Tallinna Lennujaamas. Seega see koht võiks jääda ka niimoodi umbes 30-40 sõidu kaugusele töökohast. Maa peal võiks kindlasti paikneda mingi veekogu ja krunt võiks olla suur. Noo ikka nii piisavalt suur, et naabrid ei vaataks päris aknast sisse. Samuti võiks läheduses asuda kool ja lasteaed ning ka pood. Rohkemat nagu ei olekski vaja. Kui me leiame maa, siis me ehitame sinna peale maja. Kui aga leiame maja mis vaatab meie ootustele ja ei ole liiga kallis siis see tuleb meie koduks ilma pikemalt mõtlemata. Võtaksin sinna juurde Daisyle ka ühe sõbra, kellega ta koos saaks mängida. Ja kindlasti võtaksime omale ka ühe paksu kassi. Valget värvi. Koheva ja pikakarvalise. MJAUUU!!

Aga minul nagu rohkem unistusi ei ole. Kõik ülejäänu, mille peale me mõtleme ja mida soovime on justkui nagu täidetavad. 

Noo ja nüüd peaks tulema siis 10 asja mis ma tahaks ära teha ennem vanadust

1. Langevarju hüpped! - Uhh, aga ma kardan kõrgust!!!

2. Reisida! - Ma tahaks nii väga minna autoga reisile. Nii kuuks ajaks umbes ja sõita ringi ja uudistada maailma. Tahaks läbi käia läbi euroopa, sõita venemaale, sealt edasi hiina ja siis võiks ka Jaapanis käia. Sõita tagasi läbi kasasthani suure ringiga koju. Noo kunagi võiks ära käia ka ameerikas, austraalias ja uus meremaal. 

3. Lapsed - Ma sooviksin, et me kasvatame oma lapsi austama teisi ja iseennast. Et neist saaksid iseseisvad ja arukad noored. 

4. Nautida perekonda - Ma ei taha olla see, kes vanaduses kahetseb, et ei teinud seda või toda. Kuna perekond on kõige kõigem ja kui ka kõik materjaalne ära võetakse siis perekond jääb.

5. Ma tahaks, et mul oleks oma firma või miski, mida tulevikus edasi anda oma lastele. Ja nemad saaksid selle edasi anda ka enda omadele. 

6. Mu suurimaks unistuseks, kui ma noor olin oli minna Kuu peale. Noo ja seda kõige otsesemas tähenduses. Ma tahaks näha, milline näeb maa välja kosmosest. Ma ei taha näha neid pilte, mis on enamasti photoshopiga tehtud või mis ei ole päris. Ma tahan käia ära ise kosmoses. Ma tahan näha oma silmaga, mis on seal.

7. Ma sooviks ühe oma filmi idee realiseerida ja teha valmis üks videoklipp. Mul olnud nii palju erinevaid mõtteid mida ma tahaks teha ja kuidas üles filmida aga noo mõne võiks ju ka päriselt valmis teha. 

8. Ennem 30 aastaseks saamist tahaks, et mul oleks ikkagi oma kodu. Mitte, et ma peaksin elama vanematega ühe katuse all. Tahaks elada eraldi, omaette, koos oma perekonnaga. Härra Otsa, laste ja loomakarjaga!

9. 

10.

Noo ja siis muidugi sellised asjad mis tunduvad praegu reaalselt võimatud. Ala helikopterid ja lennukid ja... Oeh... 50 halli varjundit : D. Suured villad jne. Elu nagu filmis : D. Noo selle pärast võikski teha ühe filmi ise. Realiseerida oma filmi idee. Saaksid lapsed ja lapselapsed vaadata seda. 

Neid viimaseid kahte on nii raske välja mõelda, et äkki jätaks nad selleks ajaks, kui ma reaalselt tean, mida sinna kirjutada. Praegu aga ei ole küll ühtegi ideed või mõtet, mida ma veel võiksin tahta elult. Tundub, et kuna mul on kõrval selline mees, nagu on Härra Ots siis oleks mul juba kõik asjad olemas mida ma olen kunagi üldse soovinud. Tema on minu teine dimensioon. Ma ei oskagi seda kuidagi sõnadesse panna, aga tema juures on olla nii hea ja tema kaisus veel parem! Mul ei saaks nagu iial küll tema lähedusest. 

Aga mis ma siin ikka enam kirjutan sellest. Muidu ma ju ei oleks selle mehega abieluski, kui mul peaks temast siiber saama. : D Aga nüüd on kell juba nii palju, et tasapisi pean hakkama ennast valmis panema ja tööle sättima. Täna kusjuures ei ole eilsesest iiveldushoost enam mitte midagi alles. Nagu ei oleks seda kunagi olnud ja nagu ma ei olekski ennast eile halvasti tundnud. Väga kahtlane ja kummaline oli see ikka küll!

... Kuhu ma küll välja jõuan?

Ma vist hakkan haigeks jääma. Täna kuidagi nii haiglane olla. Nagu muidu ei ole tervisel viga midagi ja energiat nagu on. Imelik olemine hakkas pihta juba hommikusest kirikus käigust. Pea hakkas käima kuidagi ringi ja tekkis nõrkus. Ime, et ma pikali ei kukkunud või istuma ei pidanud. Tõesti raske oli olla. 

Õhtul ei kodus olles ei olnud häda midagi kuni täiesti lampi telekat vaadates hakkas kõhust keerama. See võis olla vabalt miski, mida ma sõin või jõin (õunamahl) mis tekitas kohe sellist vastikut tunnet. Ei saanud kuidagi seda tunnet ka kaotada. 

Kirikus räägiti ühes väga heast filmist, mida ma kohe tahtsin näha. Nemad näitavad seda järgmisel pühapäeval aga ma ei saa kuidagi sinna minna sellel ajal. Seepärast ma palusingi siis Kristol selle filmi alla tõmmata, et saaksime täna seda vaadata. 

Terve filmi aja kõhus keeras ja oli paha olla. Kui nüüd aus olla siis tõesti see film oli väga hea ja väärt seda vaatamist. Filmi nimeks siis "Courageous" siis neile, keda huvitab. See oli super film minu arvates ja ma soovitaksin seda just eriti neile kes on isad või siis isaks saamas. 

Aga see selleks. Vaadake seda filmi ise ja siis veendute, et see on seda väärt! Nooh, nüüd siis kui film sai vaadatud oli mul endiselt paha... Sain siis natukene vetsupotti kallistada. Kuna ma tunnen ennast juba piisavalt hästi ja tean, et ega ennem mul parem ei hakka, kui saab ära oskendatud. Nooh ja kuna see iiveldus ei tahtnud kuidagi ära lõppeda, kutsusin siis oksendamise ise esile ja lõpetasin selega oma kehva olemise.

Nüüd on juba palju parem aga olen väga väsinud. Ma nagu üldse ei tahaks haigeks jääda. Mul on nii palju huvitavaid ja ägedaid ideid, mida ma tahaksin teha veel lastega lasteaias. Nagu tõsiselt ägedaid ideid. Homme ma õnneks ei pea olema hommikul tööl. Lähen õhtuks. Loodan, et homseks on tervis juba parem või noh, võiks juba täitsa hea olla, et midagi ei ole enam viga.

Seoses selle imeliku iivelduse ja nõrkusega ma nagu hakkasin mõtlema, et millest see võiks küll olla. Kas see on mingi järjekordne gripi puhang või mis?

Eile aga seevastu oli mega kift päev. Nagu nii tegevusi täis päeva polegi mul vist veel olnud. Noo rääkimata sellest et minu vana Vanaema sai 95 aastaseks. Tema sünnipäevale ma muidugi ei läinud. Kuna ta on nii vana, siis ta on hooldekodus. Vanadusest tuleb ka üsna nõrk tervis. Lasteaias on liikvel erinevaid haiguseid ja asju, seda ka meie rühmas siis ma otsustasin, et ma ei lähe vanavanaema sünnipäevale. Ainult sellepärast, et temale ei ole tarvis mingisugust haigust saada. Ta unistus on ju elada 100 aastaseks ja siis 100 sünnipäevaks teha üks suur pidu. Minu õde käis tema sünnipäeval ja rääkis, kui tore seal oli. 

Mina aga käisin koera ja sõbraga väljas. Seal oli ka päris tore. Meie kaks koera on nagu mingid hullud ainult jooksevad ringi ja ringi väsimata ära. Niikaua kuni nad on õues on kaks aktivisti valmis. Sõber kinkis mulle ka 19 CD plaati kristliku muusikat. WOW nagu! Väga hea muusika on ja esimesest plaadist sai kohe minu lemmik!

Ajal, kui olin sõbra maja ees autoga ja rääkisime, helistas mulle ema, et ma peaksin õe auto peale võtma ja viima lasnamäele. See tähendas mulle aga seda, et ma pean sõitma mustamäelt haaberstisse ja sealt edasi lasnamäele, et lõppkokkuvõtteks jõuda ülemiste keskuse taha Kristo töö juurde, et me saaksime minna kinno. Noo palju mind paluma ei pea. Mulle meeldib autoga sõita. 

Jätsime sõbraga hüvasti ja teekond sai alata. Õde läks kuskile Tondiraba jäähalli iluuisutamist vaatama. Põnev... Viskasin ta ilma probleemiteta sinna jäähalli ära aga kuna ma olin lubanud oma parimale sõbrale, kes vahepeal helistas tagasi helistada, siis pidin ma seda ka tegema. Helistasin siis talle ja sõitsin samal ajal teadmata suunas teadmata kohta proovides leida ülemistet. GPSi ma ju sel ajal kasutada ei saanud, kui rääkisin telefoniga. Olgugi, et telefon mul kõrva ääres ei ole, kui ma sellega räägin aga ikkagi. Sõitsin lasnamäe Bauhofi juurde ja sealt tagant mingit ime teed pidi mingite ime pööretega kuni äkki ma nägin silda, mis on täpselt samasugune Hr. Otsa töö juures asuva sillaga. Vaatasin vasakule ja seal see oligi. Panin piduriplokki ja võtsin auto vasakusse ritta... Wow... Kuidas ma küll jõudsin lasnamäelt ülemistesse nii, et ma isegi seda tähele ei pannud. Autos sain ma oodata natuke aega ja siis läksime kinno!

Seiklused, seiklused. Küll on vahel põnev sedasi ekselda keset linna ja vaadata kuhu sa välja jõuad! 

Kuhu ma lõpuks oma eluga tahaks küll jõuda? - seda juba järgmises postituses. Ehk siis unistustest ja unelmatest, mida kõike võiks täita. Sellele lisaks 10 asja, mida ma tahaks teha ennem vanadust!

Palun jää...

Anyways... Kaks ööd on mind juba kummitanud üks lugu... Pigem nagu mälestus. Mälestus mis on minu jaoks kohe eriliselt armas... Täna ma tahaks seda ka teiega jagada, kuna ta mind juba kummitab.

See oli umm... Äkki kolm aastat tagasi... Jaanuaris või isegi Veebruaris. Ma pakun, et ehk oli Jaanuaris, aga mis vahet sellel enam on... See igatahes juhtus kolm aastat tagasi. Minu ja Kristo suhe oli üsna värske... Peaaegu et olematu... Mul oli ju tol ajal kavaler...

Noo ja oligi päev, kus ma sain selle kavaleriga kokku... Me ei olnud üksteist näinud paar kuud, kui ma ei eksi. Olgugi, et me ei elanud kuigi kaugel üksteisest, kõigest vist loetud bussipeatuste arv, oli meie elus probleeme. Nüüd oligi see päev kätte jõudnud, kus ma pidin temaga siis kohtuma. Rääkisin Kristole ka, kuhu ma lähen ja kellega ning tema jaoks oli see okey... Normaalne... 

Läksin... Närv oli loomulikult sees. Ma polnud teda ju näinud üsna pikka aega. Aga mitte sellest kohtamisest ei taha ma rääkida. See oli üks huvitav kohting mul. Ma ei ole just kuigi palju kohtinutel käinud.. Või need mis on olnud ei ole kuidagi kategoriseerunud sinna filmi "date" alla. Vahel ikka on ju unistus, kus mees tuleb, lillekimbuga jne... Vot see oleks kohting. Kahjuks eestis neid kuidagi vähe... Aga läheme edasi...

See kohtamine sai läbi... Minu jaoks ei olnud seal midagi erilist... Naisena ehk ootasin midagi enamat sellest... Nagu me naised oleme... Tahame romantikat ja rohkelt tunnete avaldamist ja nii.. Midagi sellist kahjuks seal ei olnud.. Kõik oli kuidagi kohmakas ja... Tead ma isegi väga ei mäleta sellest kuigi palju. Tõesti, kui oled juba kord sellise mehe kätte vahele sattunud nagu Härra Ots siis iga teine kohtamine tõesti enam ei sobi. Härra Ots on kohati nagu filmist välja astunud aga samas kentsakas tegelane. Siis kui ta proovib olla romantiline, tal see välja väga ei tule... Aga kui on UPS... Siis vahel on see nii armas ja nii tore.. 

Kõndisingi siis Härra Otsa kodu poole... Kirjutasime samal ajal sõnumeid üksteisele. Ta oli mulle jätnud võtme, et saaksin alt sisse ja tema juurde. Kui ma tuppa jõudsin siis seal ta oli. Ta oli sellise näoga, nagu oleks õudusunenäo läbi elanud. Tal oli nimetaja sõrm suus ja ta näris oma küüsi. Kui ma esikust kööki jõudsin vaatas ta mind ootava näoga. Ma suutsin ainult pead raputada mille peale ta tormas ja mu endale sülle võttis ja vajus köögi põrandale põlvili. Ta suust kostusid ainsad sõnad...

"Palun JÄÄ" - Olid ta esimesed sõnad mis ta suutis öelda pärast pikka aega mind kinni hoides. "Palun jää minu juurde! Ära mine koju" - Kostus tema suust. 

Ta oli seal... Nii haavatav... Nii siiras... See tema nägu sel hetkel ei lähe mul vist kunagi meelest. See nõrkuse hetk tema juures meeldis mulle. See meeldis väga. See tähendas ja siiani tähendab minu jaoks nii palju. Kui mees julgeb olla nõrk siis on ta eriliselt tugev!

Ma jäin... Sel öösel ma jäin... Me lobisesime terve öö... Kõigest... Ootustest ja tulevikust ja minevikust... Ma teadsin, et tema lükkab mind kaugemale ja kõrgemale, kui keegi teine. Ma sain aru, et temaga koos olen ma parem inimene. Parem, kui senini olin olnud.

Ma teadsin, et meie suhe ei saa olema kerge... See tee, mille ma pidin ette võtma, et saada naiseks, keda Härra Ots väärib ei saanud olla kuidagi moodi lihtne ja lühike. Ma olin kogenematu. Isekas - Ma ei tahtnud sugugi mitte temaga arvestada. Mul ei olnud endasse usku. Mitte üldse. Kõik see mis oli minu juures, ma tundsin, et on negatiivne. Ei leidnud endas midagi head ja positiivset, peale selle, et oskasin naerda kõige üle, mis ette tuli. Ma olin kunagi üsna keeruline isiksus. Ma tahtsin olla tugev... Mina ei näidanud välja oma nõrkust. Ei tahtnud välja näidata. Ma ei olnud paindlik ja leplik. Ma ei olnud kunagi rahul.

Ma imestan, et kuidas küll Härra Ots mind välja kannatas. Kuidas ta mind voolima hakkas oma haavatavusega. Kuidas ma ise aastatea muutusin pehmemaks ja leplikumaks. Minust sai iga kuu ja iga aastaga aina parem, aina tublim naine... Ta jäi minu juurde kuigi oli korduvalt põhjuseid lahkuda. Ma ei teinud talle seda esimest aastat üldse kergeks. Ma küll nautisin iga hetke temaga koos aga ma olin sel ajal keeruline isiksus. Tõsiselt keeruline. Aga enam mitte.

Nüüd Laupäeval see mälestus tuli uuesti esile... See tunne... See tema nägu... Kogu see tee, mis ma olen temaga läbi käinud. Kõik need head ja halvad hetked, aga eriliselt just see... See päev... See teadmine, et minust "halvast naisest" on saanud nüüd juba täitsa hea naine. Täitsa... Normaalne : D

Ma imetlen tema kannatlikkust minuga koos. Ma armastan teda iga hetk selle eest! Ma tõesti armastan ja imetlen oma meest. Ta on parim, keda üldse soovida ja nüüd tahan olla mina parim, keda tema võiks soovida ja täita iga tema pisikenegi unistus!

See vana sõber...

Ma mainisin eelmises postituses, et kohtasin oma vana sõpra. Noo sellest päevast alates hakkasime tihedamini suhtlema... Noo nii tihedalt kohe, et ostsutasime täna kokku saada. 

Noo ma alguses olin ikka üsna närvis küll, kui pidin Aaroniga kokku saama... Noo ikka päris närvis... Ei olnud ju me suhelnud peaaegu, et kolm aastat. Lisaks sellele, oli meil olnud kolm aastat tagasi mingi teema. Noo oli ikka selline kõhe tunne alguses aga samas olin ka väga põnevil, et mis küll see pärastlõuna toob.

Noo jõudsingi autoga mustamäe keskuse juurde. Kirjutasin, et olen kohal. Ta ütles, et ta kohe jõuab. Ma võtsin Daisy ja mõtlesin, et jalutan natukene ringi. Aaron küsis juba, et kas ma näen teda. Emm... Ei, ma üsna pime... Kedagi ei näinud... Vaatasin veel ja ei leidnud..

Kui ükskord siis teda nägin olid koerad küll mega õnnelikud selle kohtumise üle ja esimese asjana nad mängisin nii, et keeled vestil 

Noo oli neil koertel alles lõbus. Nad jooksid ühte pidi ja teist pidi, edasi ja tagasi. Kerisid meid ümber oma rihma ja edasi jälle. Lumi oli vabalt, Daisy oli mul ikka rihmas. Linnas ei ole lasknud tal olla vabalt olla. 

Peale seda läksime plaani järgselt Stroomi randa jalutama koertega. Panime koerad autosse, mina juhtisin ja sõit hakkas pihta. See oli Lume esimene autosõit. Nii kift igastahes. Stroomis läksime mere äärde kohe, sest Aaron ütles, et Lumi armastab väga vett... Ma tean, et Daisy ei armasta, aga arvake ära, kes vees käis ja kes mitte?? : D Lumi ei läinud jalgupidi vette ega midagi aga Daisy seevastu just läks. Nad ajasid ka kahekesi kõik rannas olevad varesed minema. Küll neil oli lõbus...

Daisy jookseb pildilt välja : D

Piltide peal on ka näha randa, kus me jooksime ja mängisime ikka palju kuni suundusime Stroomi metsa poole. 

Metsas said ka koerad veel mängida. Seal saime neid ka natukene lahti lasta, et nad ringi jookseks ja ennast eriliselt ikka ära väsitaks. Noo Pärast paari tunnis õues külmetamist me läksime autosse ja Statasse ostma sooja jooki. Oi, kui hea on, et mu autos on hea soojapuhur ja auto läks väga ruttu soojaks.  

Ma väga vabandan, et panda on Aaroni näo peal, aga ma ei teadnud, kui õnnelik ta on, kui leiab enda pildi minu blogist. 

Istusime siis seal Statoili juures autos ja lobisesime... Kui sinna maani meil oli kahtlane vaikus ja vahepeal mõned üksikud laused tulid siis seal hakkas jutt juba natukene paremini voolama...

Koerad olid  väsinud ja otsustasime, et sõidame mustamäe keskuse juurde tagasi. Aga vot seal, mustamäe keskuse juures, parklas istudes ja niisama koeri vaadates hakkas see meie vana moodi vaba oleks ja vestlus arenema. Kohe oli teine tunne... Selline vaba kuidagi suhelda... Kui ennem oli vist niisugune "Taastutvumise" aeg siis seal meie kokkusaamise lõpul juba tundsime ennast ilmselt üsna toredasti. Noo seal autos sedasi istudes ja lobisedes, nalja tehes, kulus meil vist natukene üle poole tunni. 

Mina jäin oma tänase päevaga rahule ja arvan, et varsti saame Aaroniga taas kokku. Nii tore oli ja koertel ka. Aga kaks super aktiivset ja energilist koera olid nii väsinud, et koju jõudes magasid nad üsna pikalt. Daisy magas vähemalt paar tundi kuni Kristo koju tulekuni. Ta oli ikka nii väsinud... Nüüd aga käib ja otsib mööda maja ringi, kuhu küll kadus tema sõber Lumi. Peab siis vist Lumega taas välja mängima minema. Toas ma arvan, et ei saa pikalt olla, muidu ilmselt ei jää korterist midagi järgi nende tormamise peale : D

Näe, jälle teile lugemist ennem magama minekut. Mina olen nüüd aga nii väsinud, et lähen poen Kristo kaissu ja magama. Oli ikka üks väsitav päev aga samas oli väga tore. 

Varsti kirjutan jälle siia ja siis saab lugeda taas põnevaid seikluseid ja minu mõtteid, mis mul peas mõlguvad. Vahel on neid isegi nii palju, et pea hakkab valutama, aga midagi meelde ei jää... Ka siis kui on nii geniaalne mõte või jutu idee... Eks siis peakski kohe hakkama kirjutama, siis oleks teil palju põnevam lugeda. 

Aga ilusat õhtut ja head ööd teile!

PS: Kõik pildid, mis on näha selles postituses on tehtud Aaroni poolt.

JÄTKUB....

Küsisin eile ka Aaronilt, et kas ta lubab panna oma originaalpildi kaa siia... Noo loomulikult ta lubas. Aga seda ainult ühel tingimusel.. Kui kõik tüdrukud temasse ära ei armu : D

Seega tüdrukud, ärge armuge eks! Sest igatahes see pilt saabub siia alla... Tadaaaa... Pole ju midagi teha, kui ühel noormehel on liiga palju austajaid : D 

Säh Sulle pilte!

Vot... Nüüd saate oma lugemist korrata ja vaadata ka pilte, mis nüüd lisasin. Praegu ma enam magama ei lähe, küll aga hakkan oma kooli asju tegema. Muidu jään ma ajast ikka väga maha ja järgi on vaja teha liiga palju asju. Küll ma veel kirjutan siia : ) Aga ilmselt enam mitte selle postituse alla.

Kui ise end ei kiida, kes siis kiidab?

Minuga juba igav ei hakka!!

Ma olen olnud üsna produktiivne ja seda juba reedest alates. Ei teagi ausalt, millal ennem nii palju asju tehtud on saadud.
Tegin lasteaia seintele uue kujunduse. Nagu selle stiili muutsin ära, kuidas ennem pilte panin ja nüüd panen täiesti teistmoodi. See tähendab seda, et nüüd iga uue teemaga me õpime ära uued sõnad. Iga laps saab sõna, mis õppisime lugeda ise seina pealt tähtedest kokku.

Niimodi

Sedasi nagu pildi pealt näha on. (Neile kes näeb pilti, Sorry Kai)

Lisaks ma kleepisin täna kõik tähed tugevamale papp alusele ja lõikasin välja. Nüüd on palju parem neid tähti vaadata ja õppida. 

Noo ja siis rääkimata veel sellest, et mu kallis mees viis oma ema lennujaama hommikul meie autoga ja mina jäin autost ilma... Noo rääkisin ülemise korrusega kokku, et Kasuisa tuleb mulle töö juurde järgi aga tema oli selle sootuks ära unustanud. ja selle asemel Sakku sõitnud... Teatas mulle veel, et tal läheb veel tunnike aega ehk. 

Mida teeb siis üks korralik töö inimene?

Võtab ikka oma suure läpaka koti koos raske käekotiga... Viskab selga ja hakkab kodu poole kõmpima. Nii võttis aega kindel tunnike ja pool peale kui jõudsin tabasallu poodi... Noo käisin poes korra... Mõte oli koerale süüa osta... Noo käin ja vaatan, valin toidu välja ja suundun juba maksma, kui meenub, et mu kallis rahakott on autos ja auto on lennujaamas ja noo see on liiga kaugel... Noo võtsin kätte ja hakkasin kõndima kuni jõudsin oma vana töökoha juurde... Ja OII kes seal tööl oli  : ) Kristina. Sinna kadus mul järgnevad pool tundi kindlasti ... Lobisesime maast ja ilmast kuni lõpuks kodu poole hakkasin minema... 

Koju jõudes esimene mõte oli, et tahaks puhataa... Aga noo vaata neid nukraid silmi mis teevad njuuuu.... njuuu... ukse juures ja teisi suuri metsikuid silmi mis kisnedavad mnjauuuuu... Noo tuli loomadega õue minna. Nooh, minu pikk jalutusretk muutus äkki veel pikemaks... ÕNNEKS ei olnud mul enam neid kotte kaasas. Neid ma ei oleks enam jaksanud tassida...

Terve matka aja sain aga toredat kirjavahetust pidada oma vana sõbraga, keda juhuslikult õnnestus eile näha. Kahjuks oli see kohtumine küll väga üürike, kuna tema pidi minema tööle ja noo meie Kristoga ka edasi... 

Noo täna sai õnneks temaga rohkem suhelda... läbi interneti küll... Aga ikkagist : ) Noo ja tagatipuks ma unustasin ennast sõbraga suhtlema ja ahjust kartulid kõrbesid ära. Nüüd vaja teha uus ports või mõelda Kristo jaoks uus toit välja... Ootan juba oma meest koju... 

Aga noo tunnen ennast ikka tublina küll... Välja arvatud see, et ma kartulid ära kõrvetasin. (Nalja nabani ikka minuga. Noo kui ise ennast ei kiida, siis kes veel kiidab.
Nüüd nutan taga musti kartulaid ja mõtlen mida teha järgmiseks oma armsas uues ahjus...

Miks ma armusin...

Täna on siis hea kirjutada, miks ma küll armusin aastaid tagasi oma abikaasasse. Aga ennem kui sellest kõigest kirjutan tahan jagada teiega oma rõõmu. Nimelt, nagu paljud teavad sis meil on ehitus alles pooleli.
Olles juba peaaegu kaks aastat elanud väikese ahjuga, ilma nõudepesumasinata ja kui aus olla ka siis absoluutselt ilma elutoa valgustuseta. Suht pimedas oma aega mööda saatnud. Nüüd siis on meil kõik olemas ja minu unistus on täidetud. Nagu päriselt! Me ostsime täna ahju ja nõudeka!! Ma olen mega super häppy!! Really!!
Ja siis kogemata sattusime täna ka K-Rautasse ja seal oli põranda lambile hinnapakkumine. Ja me saime omale ka lambi!! Nagu LAMBI!! Ja meie elutuba on valge. Nüüd selles valguses ma näen, et peaks hakkama põrandaid pesema :D


Aaga, tagasi teemasse.

Me Kristoga kohtusime juba peaaegu et kolm aastat tagasi. Ma armusin temasse hetkel, kui ta oma "tantsuliigutustega" välja tuli. Ma ei tea miks aga see tema tants kuidagi nii mõjus mulle, et minul oli sellest hetkest silmadel klapp ees ja ma ei näinud ei kedagi ega midagi muud kui teda.

See pole vist siiani väga muutunud. Vahel, kui ma Kristot näen, siis endiselt lähevad jalad nõrgaks. Töö juures on see juba naljaks muutunud, et kui mainin, et mees tuleb järgi sisi töökaaslane vastab mulle, et vaata et sa ei kuku :D

Aga me kohtusime ööklubis "Hollywood". Seal oli meie ühise sõbranna sünnipäev. Sellest hetkest, kui sõbranna koos kaaslastega tuli Hollyka ette, kus me pidime kokku saama, nägin ma ainult ühte inimest. Tervitasin kõiki aga silmad olid ainult ühel.

Sel hetkel ma vaatasin ainult ta välimust... Pikk, ilus (ma ei tea, kas see on just hea väljend, aga ta oli mega ilus), jõuline, musklis, ilusa näoga, valge kampsuni ja valgete pükstega noormees. Ta oli väga aktiivne ja kiusas koguaeg mu sõbrannat.

Seal oli palju teisi inimesi ka. Meie sõpru... Uusi ja vanu. Alguses ma veetsin aega kõigiga. Tantsisin kõigiga ja lihtsalt nautisin elu. Aktiivse isikuna, kes reaalselt koguaeg kutsub kõiki tantsima, kutsusin ka Kristot tantsima. Ja siis ta hakkas tantsima.. Okey, ta välimus oli kõvasti boonuseks ja ta juba ennem meeldis mulle... Aga hetkel kui ta tantsima hakkas siis ei lasknud ma teda enam oma silmist sel õhtul... (Kristo vana tobu aga ei saanud midagi aru :D) Me suhtlesime terve õhtu lõpuks. Noo vahepeal ma käisin ka tantsimas ja tagasihoidliku mehena ta kartis või ei tahtnud üldse minuga tantsima tulla.

Ta kodu oli seal samas kus mina sel ajal elasin. Ainult kaks bussi peatust linna poole. Seega me jalutasime koos seda maad. Meiega oli kaasas veel kaks poissi. Aga mina nägin endiselt ainult seda ühte. Me rääkisime kõigest ja kui aus olla siis ma ei mäleta mitte midagi. Aga ma mäletan seda, et nii kui ma koju jõudsin, ma pidin teada saama, tema fb aadressi ja ma pidin temaga saama sõbraks. Aga enda õnnetuseks olin ma koju jõudes ta nime ära unustanud. NAGU PÄRISELT! Ja siis ma hakkasin teda ühiste tuttavate kaudu otsima aga ma ei leidnud! Ma otsisin Ristot, Rihardit, Raivot.... R... R... Noo kes ta oli :D, aga et oleks Kristo - mulle meelde ei tulnud.

Paar päeva lisas ta mind hiljem oma fbsse ja siis ma sain lõpuks teada tema nime... Aga endiselt oli mul suur tahtmine temaga veel kokku saada. Fbs me suhtlesime aga see ei olnud nagu piisav. Ma kutsusin ta ühele üritusele, kuhu ma olin valmis minema selle jaoks, et ma saaks selle mehe sinna kutsuda. Ainult tema pärast. Aga oh õudust - ta kutsus sinna kaasa terve seltskonna. See üritus oli Tallinna Tehnika Ülikoolis mingisuguses saalis. Kristo suutis võtta seal aga mu kindad ja niimoodi ära peita, et mina alguses ei märganudki.

Kui ma ühel hetkel avastasin et mu kindad on kadunud, siis ma kirjutasin talle ja uurisin, et ehk ta mäletab, kus küll võiksid nad olla. Tal oli meeles kus nad on ja tõi need kindad ära ja tuli mulle töö juurde järgi. Oh heldust, kui armunud ma selleks hetkeks juba olin. Ja see, et ta nii armas oli aitas sellele veel hooga kaasa.

Lisaks veel see, kuidas Kristo anus ja palus, et ma jääks tema juurde. Ta ei tahtnud mind oma käte vahelt minema lasta alguses üldse. Ta polnud nõus sellega, et ma oma koju lähen ja... Noo mõned ööd olin tema juures aga eks natuke peab kodus ka olema... Ühel hetkel aga hakkas pihta anumine ja palumine, et ma koliks tema juurde. Ma ei olnud nagu üldse kindel selles otsuses. See oli minu jaoks nii raske otsus juba ainuüksi selle pärast et ma elasin koos Janega ja see oli nagu AWESOME aeg meil koos!

Teiseks ma ei teadnud üldse, kas ma olen valmis selleks, et alustada kooselu kellegiga. Ma olin ju kõigest 20 aastat vana siis. Alles suht keskkooli lõpetanud ja eluga nii kaugel, et proovisin ju igati ise hakkama saama. Noo enamjaolt ma saingi aga natuke raske oli ka.. Siis hakkas Kristo aga anuma sellega, et mul on üür ja kommunaalid kokku nii kallid, et ma võiks ikka temaga kokku kolida. Ega ma kohe vedu ei võtnud. Mul võttis ikka aega kaks kuud kuulata tema anumisi. Suutsin temaga koos isegi reisil käia ja alles peale seda reisi ma tegin oma otsuse.

See otsus tuli suuresti sellest, keda ma seal reisil nägin. Kuidas ta seal käitus ja nii. Lisaks ma ennem ei olnud ta ema näinud (ainult Skypes ehk korraks) Aga seal ma nägin. Nägin ka seda, kuidas Kristo oma emaga käitub ja tavaliselt näitab see paljut. Igastahes juhtus seal reisil mis juhtus aga peale seda reisi me kolisime kokku. Ma võin julgelt öelda, et see oli vist väga hea otsus.

Täna ma aga armusin Kristosse otsast peale uuesti. Kas te olete tähele pannud tema naeratust? Mitte seda suurt ja laia, mis tekib siis kui ta lollitab ja niisama mula juttu ajab aga see armas naeratus. Natuke hambaid ja noo nii siiras. See on üks, mida ma ootan iga päev näha. Ta on ikka nii armas... Nii minu oma...

Just hetk tagasi ta tuli minuga rääkima... Puges mulle lähedale - nii lähedale kui sai ja ütles:
"Tead, et sa oled kõike targem, armsam ja ilusam. Mis sa arvad kas me...." Ja läks oma teemaga edasi ning lootis saada minult vastust. (Teemaks olid AUTOD - loomulikult)

Temaga koos olles ma reaalselt tunnen, et mitte miski ei saa halvasti minna. Ka siis kui on raske, ma tean, et tema kõrval olles me tuleme läbi tulest ja veest, saame hakkama kõigega. Tema on minu turvakoht.

Oeh... Endiselt armunud...