Ta sööb mu elusalt ära. AUSÕNA!!

Ma ei teagi, kas ma tahaks üldse midagi kirjutada. Mitte selle pärast, et ei ole tore olnud või, et puuduksid teemad millest kirjutada aga just nimelt selle pärast, et see arvuti sedasi minu sõber olla ei taha. Noo ta lihtsalt ei taha. Enamus jutte ma lihtsalt kogun mustanditesse või kirjutan käsitsi kuskile. Klaviatuur on juba selline ääretult katkine ja pooled nupud ei tööta aga kui juba pilt virvendama hakkab, mälu annab teada, et ta on ääretult täis peale seda kui praktiliselt kogu arvuti sisu on kõvakettale tõmmatud ning arvuti on aeglane nagu tigu siis üle poole tunnisest kasutusest tekib soov arvuti vastu seina virutada.

Aga ei... Mitte arvutitest ei tahtnud ma rääkida... Seda teemat suudaks ma üleval hoida kõigest pisikese lõigu võrra või siis 5 minutit rääkides. Ei ole just kõige tugevam sellel teemal. 

Oli neljapäev. Päeval ei olnud eriti viga midagi. Iseenesest päev nagu päev ikka olema peaks. Õhtul aga ma enam ei suutnud olla nii rahulik. Ma olin närvivapustuse ääre peal. Ma ei ole võõraste inimestega just kõige parem. Ma olen vist vanaks jäämas, sest noorena ei olnud mul üldse probleemi suhelda ja tutvust luua. Praegu on see kuidagi palju raskem... Praegu ma kipun üle mõtlema aga ma ei tea miks. Igatahes ma olin juba päris närvis. Ma seletasin ka Kristole et ma olen närvis. Ma ei taha minna külla võõrale inimesele. Võiks olla neutraalne pind. 

Mina: "Kallis paluun! Neutraalne pind. Kohvik, kus ma saaks ennast koogist ja latest hulluks süüa samal ajal kui te suhtlete omavahel."

Hr. Ots: "Noo võtame koogi sinna kaasa?"

Mina: "See ei ole see sama, sa ju tead ikka eks?"

Hr. Ots: "Mida sa põed?"

Mina: "Ta sööb mu elusalt ära. AUSÕNA!!! Ta on võõras... JA pealegi veel sinu EKS!!! Ma lihtsalt ei tule. Me Daisyga ootame autos. ME EI TULE! Sa käid üksinda ära ja ma ootan autos, ma ei tule, ma ei tule, ma ei tule!!

Noo ei ole just raske ette kujutada, kui närvis võib inimene olla võõra inimesega kohtumisest. Võõra inimesega... Kellega Su abikaasa on kunagi jaganud elu. Kogunud imelisi mälestusi, mis kõik võivad meelde tulla selle kohtumise jooksul. pfff....
Mina ju kohtun ka aeg ajalt oma eksiga aga ta ei ole võõras... Ta on ju mu sõber. Probleem vist ongi see, et ma nagu pelgan võõraid inimesi aga tegelikult olen ma suhtleja tüüp ja saan hakkama igas olukorras. Aga ma pole teda kunagi näinud. Ainult vahel läbi neti temaga kirjutanud ja Kristo eest paar korda vastanud, kuna Kristol on liiga kiire. Oeh... Närvipundar ja võõrad inimesed...

Mu kallim lahkus meie ühisest magamistoast. Tuli tagasi klaasitäie ploomimahlaga. Ma jõin... Ma jõin kõik selle ploomimahla ära... Ta lahkus selle klaasiga. Tuli tagasi ja asetas mu peale pehme mõnusa fliisteki. Minu praeguse aja parima kaaslase. Suudles mu märga suud ja kuivatas mu pisarad. 

Hr.Ots: "Jää magama kallis, Sul on homme töö, Sa pärast ei jaksa. Me saame homme ka rääkida sellest eksju?"

Kas ta tõesti arvab, et ma jään magama. MA EI JÄÄ MAGAMA! Ma ootan kuni ta tagasi tuleb - kuhu iganes ta läks. Iga hetk mis ma nii paaniliselt ootasin oli aina raskem silmi lahti hoida ja need vajusid kinni. Koguaeg vajusid. Lõpuks ma tegin silmad lahti äratuse peale, et kell on 6.10. Jube... MA ei jaksa täna tööle minna. Ma nii tahaks magada oma kalli kõrval. Aga ei... Peab minema. 

Ega ma tööst väga palju rääkida ei tahagi. Astusime hommikul siis Kristeliga koos rühma uksest sisse. Tegime välisuksed lukust lahti ja suht rääkisime vahepealse puuduva aja tasa. Kristel siis võtis laua alt pakikese... Minule... (ma kasutaks siin seda smaili millel on südamed silmade asemel) Seal sees oli lõhnav vaarika dushigeel ja lõhnaõli. See vaarika lõhn on totaalne lemmik mul. Toob kõik mälestused Kristost ja Kristoga meelde. Nagu KÕIK. See on lõhn mida ma kasutasin meie esimesel kohtumisel ja meie hispaania reisil jne... Üks mu lemmik lõhnadest üleüldse : ) - SUUR AITÄH SULLE KALLIKE SELLE ARMSA KINGI EEST : ) 

Ülejäänud tööpäev kulges nagu ta ikka kulgema peab. Aga ma lubasin, et tööst ma siin rääkima ei hakka ja üleüldse ei puuduta tööd selles blogis. 

Kui ma jõudsin koju peale tööd siis mu kallis kaasa istus diivani peal ja sõi. Ma ei näinud ega pannud sugugi ka tähele, et mida ta süüa võis, sest minu teada oli külmkapp päris tühi... 

Viljandisse jõudes oli juba Kristo roolis, sest minu silm enam ei seletanud ei teed ega eristanud vastutulevaid autosid ja nende tulesid. Pimedas on mu silma nägemine veel halvem ja isegi mu armsad prillid ei aita siinkohal väga midagi... 

Ma olin ju lubanud autosse ootama jääda aga ühel hetkel seisan ma ukse juures ja vaatan otsa ühele naisterahvale kes nii kohutavalt meenutab mulle Eve. Noo nii sarnane ikka annab olla. Kohe tuli ka soov Evele kirjutada, aga nii kaugele ma pole veel oma tegudega jõudnud. Mis siis kui ta ei taha kirjutada. Kui tal pole aega? Kui ta enam ei mäleta mind? - Nagu ikka mina ja minu kahtlused ja küsimused. 

Vaatasin tuba millesse ma sisse astusin ja mul tekkis tunne, nagu ma oleks hiiglane kes on sattunud kääbuste majja. Ma ei ole harjunud nii pisikese elamisega ja ma ei osanud kuidagi kujutada ennast sellisesse kahetoalisesse korterisse elama. Köök oli isegi üllatavalt normaalse suurusega. Aga minul oleks vaja suuremat. Ma mõistan, inimene, kes elab ükinda ei vajagi palju. Mina ka ei vajanud palju, kui elasin omaette sõpradega korteris. Mul oli üks tuba ja ma olin kuidagi väga rahul sellega. 

See kohtumine ei olnudki nii hull, kui ma olin kartnud/arvanud. Ma küll rääkisin palju ja enamasti kui ma natukenegi närvis olen siis pärast ikka tekib tunne, et pekkis, sa peaksid lõpetama selle "närvis rääkimise" See kohtumine oli üldiselt päris normaalne. Sõime kooki ja juustu ning snäkke, mis olime kaasa võtnud.Hr.Ots uuris mingisugust mängu küsimustega ja küsis sealseid küsimusi. Suhtlesime maast ja ilmast, tööst ja suhetest, reisidest ja nii edasi. Tegemist oli päristoreda tüdrukuga. Andsime üle ka omapoolsed kingid. Noo jõulude aeg ju ikkagi andmise aeg ja mulle väga meeldib teha kingitusi, kui on tunne ja idee mida teha. Siinkohal ma ennem ei teadnud üldse kas ja mida peaks kinkima. Vahepeal isegi arvasin, et pole midagi vaja. Ööl ennem kohtumist ma nägin und fliistekist. Helehallist karvasest fliistekist ja ma teadsin, et seda oleks vaja. Kristol oli aga oma plaan ja nägemus sellest kingitusest, mida ta tahtis kinkida. Vahel on teadmine nii tugev et tuleb see ka täide viia. See oleks justkui nagu keegi, kes ütleb ja räägib midagi läbi unenägude ja Sa tead, et nii on ja see tuleb täide viia. Minuga on viimasel ajal üsna tihti nii, et keegi räägib minuga läbi unenägude. Noo kui fliistekk siis fliistekk. 

Mina: "Ma unes nägin, et seda oleks vaja tal. Palun võtame selle. Sa ju tead, kui väga ma armastan fliistekke. Nad on soojad, nad lohutavad, kui on nukker tuju. Ma poen ju fliisi sisse iga kord, kui telekat vaatan või arvutist midagi. Palun... Võtame selle"

Ma ausalt ei teadnud, et ta armastab fliistekke. Ma olen igati ja siiralt õnnelik, et see talle meeldis : ) 

Suhtlesime temaga üsna pikalt isegi ja ma võin julgelt öelda MA OLEN ELUS... Me ei söönudki ükstest elavalt ära - nagu minu elav kujutlusvõime mulle silme ette tõi pildi. Kaks tüdrukut üksteist söömas... hmmm... Mul on ikka elav kujutlusvõime ja hea fantaasia : D 

Pärast seda kohtumist sõitsime maale, panime ahju küdema, et natukenegi sooja ööseks saada. Vaatasime telekat kuni ma sügavasse unne jäin. Ei teagi, mida tänase päevaga peale hakkata sest armas Miku läheb kuskile peole. NUUUKS... Eks me mõtleme mingit toredat tegevust meile. Läheme Võrru vaatama ilutulestiku, ostame süüa ja naudime elu.

Ma ei tea kas see jutt mis ma siia kirjutasin on üldse mõistlik. Ma suht tunnen, et pendeldasin ühe mõtte juurest teise juurde ja ega siin midagi selget vist ei ole...

Lühidalt kohtusime siis eile ühe toreda tüdrukuga kellega kohtumist ma alguses pelgasin ja suht kartsin kuna millegi pärast võõraste inimestega suhtlemine tundub viimasel ajal minu jaoks keeruline... Aga kuna tegemist oli väga toreda tüdrukuga kes võib olla oli ise kaa natuke närvis. Aga meie kohtumine oli tore ja ehk õnnestub ka teinegi kord kokku saada.

ILUSAT AASTAVAHETUST TEILE!!

Kas ma olen ehk homo?

Meil Kristoga sai täis kolm aastat meie imelisest suhtest. Vahel on tunne, et meil on ikka liiga vähe aega koos võimalik olla, ja, et meil võiks seda aega olla rohkem. Tahaks veeta iga päeva igat hetke tema käte vahel ja uskuge mind, mul ei saaks sellest küllalt. 

Tema armsad naljad, mis iga päev meie hetki rõõmsaks ja lahedaks teevad, tama mõnusad soojad käed, mis soojendavad mind, kui hoiavad mu ümbert kinni... Tema vinged ideed, kuhugi minna ja midagi teha - ta lihtsalt on mul parim, keda üldse võiks endale soovida. 

Need kolm mõnusat aastat, mis meil olnud on - IMELISED!!! Sellepärast me otsustasime ka minna seda kolmandat aastat tähistama kohe eriliselt. Läksime Rakverre.. Seal on Aqua spa kus me käisime. Saunade kompleks, ujula ja kõik see. Me läksime käisime läbi saunasid... Mina, kes ma muidu ei armasta saunas käia, sest seal ma ei saa hingata ja siis ma hakkan köhima, kui ma hakkan köhima siis võib hing kinni jääda... Sellepärast ma pole tahtnud kunagi väga saunas käia. Aga vot sealseid saunasid ma nautisin. See oli nii mõnus. Käisime Sanaariumi saunas, Soola saunas, Infrapuna saunas, 100 kraadises saunas (seal mulle ei meeldinud... Raske oli hingata) Aroomi-Auru saunas. Oh seda luksust. See oli nauding. 

Peale seda vapustavat sauna ja basseini kogemust me läksime hotelli õhtust sööma ja puhkama. Peale puhkust, nii kuskil kella 11 ajal õhtul ööklubisse, mis oli seal Rakveres. Nagu te juba eelmisest postitusest lugeda saite siis mulle meeldib jälgida inimesi ja nende käitumist. Ega ma muidu ei tea, miks inimesed peaksid veetma oma aega ööklubides, kui sellistes kohtades. Ikka selleks et jälgida inimesi. Vähemalt niimodi teen mina. Enda arust ma just tantsida ei oska seega tantsimise pärast ma seal ei käi. Aga muusikat mulle kuulata meeldib. 

Ka seal ööklubis me Härra Otsaga jälgisimegi neid inimesi, kes sinna olid kogunenud. Kohe alguses jäi mulle silma Valges mees, kes paaniliselt ja meeleheitlikult otsis omale naist. Tal oli vaja seda ka kõigile näidata. Jälgides teda ei saanud me lõpuks aru, et kas ta otsis omale naist või siis hoopis meest. Igatahes oli tal vaja kõikide tähelepanu, kõikidelt kallisid ja kõigiga tantsides teha liigutusi mis viitasid otseselt seksile. Ühesõnaga oli ta väga kiimas. 

Seal oli ka noor neiu, kes oli selle poisi ja veel ühe noormehega, kes nägi välja täpselt nagu Deivis - seega me ristisimegi ta Deiviseks. Tüdrukule me panime nimeks Laura. Kui Laura ja Deivis tulid siis tundus mulle, et nad on paar. Nad olid koguaeg koos ninapidi, kallistasid ja nii. Nad isegi tantsisid koos. Niikaua kuni Deivis leidis järgmise tüdruku kellega tantsida ja siis järgmise. Mulle jäi selline tunne, et nagu tema ülesandeks oleks tantsida kõikide tüdrukutega, kes seal ööklubis olid. Niikaua kuni Laura tantsis Deivisega oli tal väga aktiivne tantsuviis. Jalad pidevalt harkis, käed pidevalt sealt jalgevahelt midagi krabamas - kuigi peaks ju naine olema ja krabada pole seal kohe kindlasti midagi, valge läbipaistev pluus paljastas tema mustad rinnahoidjad aga ka temal oli vaja ennast näidata ja tõestada sellele Deivise moodi tüübile. Kogu tema olek näitas seda, et tema on seal mehe jahil. Nii, kui Deivis läks tantsima teistega kadus ära meie aktiivne tantsutüdruk Laura. See eest pakkus meile toredat vaatepilti Deivise tantsimine ja olek. Vot see oli naljakas ja selle üle naeraks veelgi. Ka tema puhul tekkis lõpuks küsimus, et kas ta otsib naisi kellega tantsida või mehi. Või hoopis mõlemat?

Seal olid ka mehed ringis ja kaks naist keskel. Nad kohe proovisid kaitsta oma neidusid seal selle Deivise eest. Kohe hoolega, et see ring oli nii tugev, et Deivis ei pääsenud sealt ka pärast korduvat proovimist sisse. 

Vahepeal näitab ennast üks tüsedam meesterahvas, kes ehk ise ka ei saa aru, kus ta on...Vaatab koguaeg ringi samal ajal kui tantsib ja tundub suht pilves olevat. Kui jäin seda tüsedamat härrat vaatama sattusin ka nägema ühte kiimas paari lillades pluusides. Selline natuke vanemat sorti paar. Mehel käsi koguaeg naise kannika peal või siis natuke kaugemalt krabamas. Koguaeg nad suht üksteise küljes kinni ja krabasid üksteist sobimatutest kohtadest. Vähemalt avalikult võiks seda mitte teha. Aga huvitav oli neid sellegi poolest vaadata. Kuigi kauaks nad ka sinna ei jäänud. Ju siis see kiimalemine mõjus ja oli vaja kiiresti kuhugi rahulduma minna. 

Kell lõi umbes 1,30 siis enam ei olnud näha üksikuid indiviide. Inimesi selles pisikeses klubis oli juba nii palju ja siis tekkis ühtne tantsiv mass. Kell 2 tuli lavale mingi räppar, kes meid minema peletas. Kui aus olla, siis ei armasta räppi ja kui tulla kluppi siis ikka muusika pärast. Tagasi hotelli poole kõndides kuulsin kuskil lähedal asuvast pubist palju paremat muusikat ja oleks võinud sinna selle süldi järgi tantsima minna aga Kristo oli juba nii piisavalt väsinud et jätkasime ikkagi teed hotelli poole.

Mul on tunne, et klubid mulle ikkagi ei sobi. Aga huvitav on seal sellegi poolest jälgida inimesi ja näha, mis moodi nad käituvad sellistes kohtades. Kuna me Kristoga klubis ka kohtusime, siis ma ikka imestan, mida ma seal küll tol korral tegin...

Ja sinna pilvepiiri taha ta läks...

See ei ole nüüd kõige positiivsem postitus siia päeva. Kummalisel kombel see päev, kus ma olen ääretult tubli olnud ja meeletutlt tööd rassinud ja ennast seda tehes nii hästi tundnud ei lõppegi sugugi nii positiivse noodiga... 

Siin maailmas on ikka liiga palju valu, haiguseid ja surmasid. Sel aastal on neid aga kuidagi meie ellu toodud rohkem kui tavaliselt. 

Suvekuudel läks teise ilma meie armas vanaisa. Sellest ma aga ei taha täna rääkida. Ma endiselt ei oska oma sõnasid ja tundeid selle kohta väljendada. See ei olnud minu jaoks hea mälestus või mis ta iganes olla oleks saanud. . . .

Täna läks meil aga teise ilma meie armas kiisu. Meie mõnus pehme sametikarvane paks kass Rodimus. Ta oli meil elunautleja, mõnuleja... Noo ta oli üks hämmastav kass. Ei teagi kas on üldse kusagil teist temasarnast hämmastavalt mõnusat kassi. Olgu, et Rodi ei olnud 100% meie kass ja ta elas poole oma ajast teisel korrusel mu vanemate juures aga selle poole mis ta meie juures veetis diivani laua all mõnuledes või aknalaual õue piiludes oli ta armas ja tore. Ta oli ka tore siis, kui ta koos meie Daisyga müras ja nautis oma aega temaga mängides. Nüüd oleme aga kurvad kuna me ei tea, mis küll temaga juhtus. Miks ta niimodi ootamatult Suri. Ta just sai aastaseks. Ta oli ju alles noor kass... Juba ta läinud ongi... Ta sai meie juures olla paar kuud vähem kui aasta. Aga keegi ei tea, mis ta meid niimodi jättis ennast igatsema. Igatsema tema mõnusat sametkasukat! Tema pidevat kräunumist ukse taga. Tema lunimist külmkapist süüa. Seda, kuidas ta mööda jalgu hõõrus ennast, et pai saada. Meie armas Rodi!

Head teed Sulle sinna, kuhu Sa läksid! Loodan, et leidsid oma armsale hingele rahu seal!!

sinna kuhu viib mind tee...

Ma vabandan juba selles posituses ette ära, et mul ei ole võimalik kasutada praegu ja veel mõnda aega suuri algustähti. Nagu paljud lugejad on aru saanud siis on minu arvuti tõesti juba viimasele piirile viidud. nüüd enam ei tööta minu arvutil ka paljud nupud. Seega kui loete, siis kujutage ette, et lause alguses ilutseb viisakalt suur täht ja ka nimed on suure algustähega kirjutatud. Loodan, et see ei sega teie lugemist. Hüüumärk. (see nupp samuti ei tööta enam) aga õnneks saab seda teha numbrikombinatsiooniga alt 033 ! seega ehk mõni ! ikka tuleb. 

Aga mis siis ikka sellest enam. Tegelikult tahtsin teile rääkida Haapsalust! nimelt ühel õhtul peale kooli otsustasin siis oma suunad sinnapoole keerata. Oli ju ikkagi MR14 jõulupidu planeeritud.
Kahjuks eelneval ööl ei olnud ma kordagi sõba silmale saanud. Aina vähkresin voodis ühelt küljelt teisele ja und silmadesse ei saanud. Magama suutsin ma jääda ilmselt kuskil kella kuue aeg ehk aga kell seitse oli mul juba äratus.
Hakkasin Tallinnast suhteliselt hilja liikuma kuna oli siiski olnud ju koolipäev peale mida ma ei olnudki üllataval kombel kuigi väsinud. Haapsalu jõudsin ma umbes nii, kella.... umm....  Paus... Väike mõttepaus tekkis siinkohal... Ma olin kohal kohe kindlasti ennem kuute aga kui palju? Äkki jõudsin siis kohale kella viiest? Noo ütleme, et kella viiest jõudsin kohale. 

Sellest autosõidust juba suhteliselt väsinud - kui aus olla mulle absoluutselt ei meeldi sõita autoga maantee peal. Ma võiks sõita mööda linnasid ja külavaheteid aga maantee mulle ei meeldi - jõudsin siis kohale sinna majakesse, mis Katri oli meie jaoks broneerinud. Nii kui ma sinna sisse astusin tundsin juba tuttavat lõhna... Ma ei suutnudki kohe meenutada mille moodi see majake lõhnas. See oli nii mõnus ja hubane! 

Seinad olid imiteeritud munakivist, põrandal ilutses parkett, suured aknad igas toas, punane diivan ilutsemas elutoas ja täiesti arvestatav köök. See oli küll ühekordne majake aga sellegi poolest ääretult mõnusaks tehtud. Istusime siis Katriga sinna mõnusalt pehmele punasele diivanile ja rääkisime. Ei olnud ju siiski kaks aastat näinud. Ma ei olnud kaks aastat kohal käinud - mitte ühelgi üritusel võin enda häbiks öelda. 

Seal sedasi istudes mulle jõudis kohale, mis see lõhn mulle meenutab. See meenutab mulle Sveitsi. See meenutab mulle seda hiinarestorani seal ja seda armast korterit, kus me oleme viibinud mõned korrad. See oli väga selle moodi. Mõnusalt kodune ja armas lõhn. 

Järjest hakkasid tulema vanad koolikaaslased. Kui Tiina tuli siis temaga oli meil nii palju rääkida, sest teda ma pole tõesti näinud nii umbes.... NELI kuud!!!!! (oeh, nende alt 033 trükkimine on ikka nii tüütu!) Aga jaa... Tiinat ei olnud ma näinud üsna pikalt. Me Tiinaga hakkasime ennem Taksi poole liikuma, kus pidi meid ootama pidulaud, kui kõik teised, kes majakesse juba kohale olid jõudnud. Loomulikult pidime ennem Taksi ka poes läbi käima sest "juua" oli vaja osta. Kui pidu siis ju kohe täiega. 

Taksis olles ja napsutades ning nautides suurepärast jõulurooga (liha oli nii mõnusalt pehmeks küpsenud, et see lausa sulas suus!) ja üksteise setskonda möödus aeg üsnagi kiiresti. Ma tean, et ma ei sobi sellesse seltskonda just niimodi kui ma ehk tahaksin. Ma olen natuke teistsugune selle jaoks aga ma nautisin seda melu mis mu ümber oli. Seda suminat, kui teised rääkisid ja naersid. Isegi neid natuke tobedaid nalju mis nad üritasid teha justkui kiusates mind... Noo üks oli näiteks teemal abielu: Ma abiellusin oma mehega sellepärast, et mu armas Kristo saaks mind petta. Kuidas nii? - Ennem abiellumist see ju ei oleks olnud nagu petmine. Abielludes on see ju põnevam :D (kui te aru saate siis tore teile... Minu arust see on siiski natsa jabur :D)

Peale Taksi me läksime linnuse kõrval asuva hiiglasliku kuuse juurde ja tegime kohustusliku pildi. KLÕPS!! Ja siis veel ühe - kõikide näod olid liiga hästi näha... Ja veel...

Seekord oli ikka palju kvaliteetsema kaameraga telefon mis meil pilti tegi ja kui aus olla siis eriti udust pilti ei tulnudki!

Noo peale Kuusepilti läksime loomulikult tagasi sinna mõnusasse majakesse, mis andis mulle idee, kuidas ma võiks kunagi oma kodu sisustada ja milliseks teha. Nii õdusat ja mõnusat kodu tahaksin omalegi. PÄRISELT!

Seal majakeses jagas Katri kingitusi, mis ta oli ise teinud :O :O - Ise tehtud savist kruusikesed koos imeilusa romantilises stiilis lillebuketiga. Ääretult armas on see! Tagasi hakkasin ma liikuma juba nii hilja, et minu teadmiste järgi Hr Ots kodus magas.
Ma küll üritasin mitu korda kodupoole liikuma hakata aga minu album koos pulmapiltidega rändas käest kätte ja noo sedasi ma seal siis chillisingi ja nautisin seda mõnusat suminat ja seltskonda.

Tagasiteel koju ei sobinud mulle enam see muusikaplaat mida ma kuulasin. Tekitas rohkesti väsimust seega vahetasin raadio peale ja üritasin siis Elmari saatel Tallinna tagasi kimada. Olgu, ma küll ei kihutanud. Ma sõitsin täiesti kiirusega 90. Tee Haapsalust Tallinna aga venis ja venis ja venis.. Oleksin ikka pidanud ehk Tiinat kuulama ja sinna ööseks jääma....

Ausalt ma ei sõida enam autoga kuhugi kui ma olen kasvõi natuke väsinud!! Mulle ei meeldi sõita maanteel ja selles ma veendusin veelkord. Mulle meeldib sõita kui keegi on mu kõrval. Siis ma saan viriseda nende nõmedate autojuhtide üle kes suvatsevad kaugtuledega minust mööda sõita nii, et ma pärast olen mõnda aega pool pime. Samas tahaks ma ka viriseda nende autojuhtide üle, kellel lihtsalt on nii eredad tuled ka siis kui need ei ole kaugtuled ja mind samamoodi pimestavad. Kuna ma nii aeglaselt sõitsin sest üllatavalt ka selle kellaja kohta oli jube palju liiklejaid Haapsalu suunas siis väga paljud autod sõitsid minust lihtsalt mööda. Mulle see sobis. Ma võtsin ennast nende sappa ja sõitsin rahumeeli mõnda aega ees oleva auto tulede järgi. Noo seda täpselt nii kaua kui eelnev auto kiirendas ja eest ära põrutas...

Ma jõudsin koju!! Elusalt ja tervelt! Ääretult väsinuna... Vajusin oma voodisse, oma mehe kaissu ja magasin.. Magasin maha ka järgneva koolipäeva. Ma olin liiga väsinud! Nii väsinud, et kui ma oma arvutit tahtsin omale sülle võtta, et hakata Haapsalu reisi kohta kirjutama kukkus see maha. Klahvid ei töötanud ja jätsin selle idee pooleli. Nüüd ma aga üritan uuesti juba targemana. Olen nagu näete leidnud viisi, kuidas taaselustada suurt tähte, ka siis kui Shift klahv ei tööta kasutades iga lause alguses Caps Locki, hüüumärki saab alt 033, Tabi ei olegi mul veel vaja olnud ja õnneks Esc ka mitte. Ctrl nuppe on arvutil kaks ja õnneks on ka kaks numbri klaviatuuri. Kui üks ei tööta saan võtta kasutusele teise : )

Aga nüüd ma pean hakkama ennast sättima. Vaja jõuda tööle!

Aga Härra Ots on mul ikka nii armas! Eile vaatasime filmi kaksikutest - kahest tüdrukust, üks elas emaga ja teine isaga ja nad kohtusid laagris.. Film oli juba üsna lõpus kui Kristo vaatab mind ja ütleb üsna tõsise näoga: "Ma arvan, et kui me lapse saame, siis ma sooviksin, et ta oleks tüdruk"

AWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWWW.....................