Ta sööb mu elusalt ära. AUSÕNA!!

Ma ei teagi, kas ma tahaks üldse midagi kirjutada. Mitte selle pärast, et ei ole tore olnud või, et puuduksid teemad millest kirjutada aga just nimelt selle pärast, et see arvuti sedasi minu sõber olla ei taha. Noo ta lihtsalt ei taha. Enamus jutte ma lihtsalt kogun mustanditesse või kirjutan käsitsi kuskile. Klaviatuur on juba selline ääretult katkine ja pooled nupud ei tööta aga kui juba pilt virvendama hakkab, mälu annab teada, et ta on ääretult täis peale seda kui praktiliselt kogu arvuti sisu on kõvakettale tõmmatud ning arvuti on aeglane nagu tigu siis üle poole tunnisest kasutusest tekib soov arvuti vastu seina virutada.

Aga ei... Mitte arvutitest ei tahtnud ma rääkida... Seda teemat suudaks ma üleval hoida kõigest pisikese lõigu võrra või siis 5 minutit rääkides. Ei ole just kõige tugevam sellel teemal. 

Oli neljapäev. Päeval ei olnud eriti viga midagi. Iseenesest päev nagu päev ikka olema peaks. Õhtul aga ma enam ei suutnud olla nii rahulik. Ma olin närvivapustuse ääre peal. Ma ei ole võõraste inimestega just kõige parem. Ma olen vist vanaks jäämas, sest noorena ei olnud mul üldse probleemi suhelda ja tutvust luua. Praegu on see kuidagi palju raskem... Praegu ma kipun üle mõtlema aga ma ei tea miks. Igatahes ma olin juba päris närvis. Ma seletasin ka Kristole et ma olen närvis. Ma ei taha minna külla võõrale inimesele. Võiks olla neutraalne pind. 

Mina: "Kallis paluun! Neutraalne pind. Kohvik, kus ma saaks ennast koogist ja latest hulluks süüa samal ajal kui te suhtlete omavahel."

Hr. Ots: "Noo võtame koogi sinna kaasa?"

Mina: "See ei ole see sama, sa ju tead ikka eks?"

Hr. Ots: "Mida sa põed?"

Mina: "Ta sööb mu elusalt ära. AUSÕNA!!! Ta on võõras... JA pealegi veel sinu EKS!!! Ma lihtsalt ei tule. Me Daisyga ootame autos. ME EI TULE! Sa käid üksinda ära ja ma ootan autos, ma ei tule, ma ei tule, ma ei tule!!

Noo ei ole just raske ette kujutada, kui närvis võib inimene olla võõra inimesega kohtumisest. Võõra inimesega... Kellega Su abikaasa on kunagi jaganud elu. Kogunud imelisi mälestusi, mis kõik võivad meelde tulla selle kohtumise jooksul. pfff....
Mina ju kohtun ka aeg ajalt oma eksiga aga ta ei ole võõras... Ta on ju mu sõber. Probleem vist ongi see, et ma nagu pelgan võõraid inimesi aga tegelikult olen ma suhtleja tüüp ja saan hakkama igas olukorras. Aga ma pole teda kunagi näinud. Ainult vahel läbi neti temaga kirjutanud ja Kristo eest paar korda vastanud, kuna Kristol on liiga kiire. Oeh... Närvipundar ja võõrad inimesed...

Mu kallim lahkus meie ühisest magamistoast. Tuli tagasi klaasitäie ploomimahlaga. Ma jõin... Ma jõin kõik selle ploomimahla ära... Ta lahkus selle klaasiga. Tuli tagasi ja asetas mu peale pehme mõnusa fliisteki. Minu praeguse aja parima kaaslase. Suudles mu märga suud ja kuivatas mu pisarad. 

Hr.Ots: "Jää magama kallis, Sul on homme töö, Sa pärast ei jaksa. Me saame homme ka rääkida sellest eksju?"

Kas ta tõesti arvab, et ma jään magama. MA EI JÄÄ MAGAMA! Ma ootan kuni ta tagasi tuleb - kuhu iganes ta läks. Iga hetk mis ma nii paaniliselt ootasin oli aina raskem silmi lahti hoida ja need vajusid kinni. Koguaeg vajusid. Lõpuks ma tegin silmad lahti äratuse peale, et kell on 6.10. Jube... MA ei jaksa täna tööle minna. Ma nii tahaks magada oma kalli kõrval. Aga ei... Peab minema. 

Ega ma tööst väga palju rääkida ei tahagi. Astusime hommikul siis Kristeliga koos rühma uksest sisse. Tegime välisuksed lukust lahti ja suht rääkisime vahepealse puuduva aja tasa. Kristel siis võtis laua alt pakikese... Minule... (ma kasutaks siin seda smaili millel on südamed silmade asemel) Seal sees oli lõhnav vaarika dushigeel ja lõhnaõli. See vaarika lõhn on totaalne lemmik mul. Toob kõik mälestused Kristost ja Kristoga meelde. Nagu KÕIK. See on lõhn mida ma kasutasin meie esimesel kohtumisel ja meie hispaania reisil jne... Üks mu lemmik lõhnadest üleüldse : ) - SUUR AITÄH SULLE KALLIKE SELLE ARMSA KINGI EEST : ) 

Ülejäänud tööpäev kulges nagu ta ikka kulgema peab. Aga ma lubasin, et tööst ma siin rääkima ei hakka ja üleüldse ei puuduta tööd selles blogis. 

Kui ma jõudsin koju peale tööd siis mu kallis kaasa istus diivani peal ja sõi. Ma ei näinud ega pannud sugugi ka tähele, et mida ta süüa võis, sest minu teada oli külmkapp päris tühi... 

Viljandisse jõudes oli juba Kristo roolis, sest minu silm enam ei seletanud ei teed ega eristanud vastutulevaid autosid ja nende tulesid. Pimedas on mu silma nägemine veel halvem ja isegi mu armsad prillid ei aita siinkohal väga midagi... 

Ma olin ju lubanud autosse ootama jääda aga ühel hetkel seisan ma ukse juures ja vaatan otsa ühele naisterahvale kes nii kohutavalt meenutab mulle Eve. Noo nii sarnane ikka annab olla. Kohe tuli ka soov Evele kirjutada, aga nii kaugele ma pole veel oma tegudega jõudnud. Mis siis kui ta ei taha kirjutada. Kui tal pole aega? Kui ta enam ei mäleta mind? - Nagu ikka mina ja minu kahtlused ja küsimused. 

Vaatasin tuba millesse ma sisse astusin ja mul tekkis tunne, nagu ma oleks hiiglane kes on sattunud kääbuste majja. Ma ei ole harjunud nii pisikese elamisega ja ma ei osanud kuidagi kujutada ennast sellisesse kahetoalisesse korterisse elama. Köök oli isegi üllatavalt normaalse suurusega. Aga minul oleks vaja suuremat. Ma mõistan, inimene, kes elab ükinda ei vajagi palju. Mina ka ei vajanud palju, kui elasin omaette sõpradega korteris. Mul oli üks tuba ja ma olin kuidagi väga rahul sellega. 

See kohtumine ei olnudki nii hull, kui ma olin kartnud/arvanud. Ma küll rääkisin palju ja enamasti kui ma natukenegi närvis olen siis pärast ikka tekib tunne, et pekkis, sa peaksid lõpetama selle "närvis rääkimise" See kohtumine oli üldiselt päris normaalne. Sõime kooki ja juustu ning snäkke, mis olime kaasa võtnud.Hr.Ots uuris mingisugust mängu küsimustega ja küsis sealseid küsimusi. Suhtlesime maast ja ilmast, tööst ja suhetest, reisidest ja nii edasi. Tegemist oli päristoreda tüdrukuga. Andsime üle ka omapoolsed kingid. Noo jõulude aeg ju ikkagi andmise aeg ja mulle väga meeldib teha kingitusi, kui on tunne ja idee mida teha. Siinkohal ma ennem ei teadnud üldse kas ja mida peaks kinkima. Vahepeal isegi arvasin, et pole midagi vaja. Ööl ennem kohtumist ma nägin und fliistekist. Helehallist karvasest fliistekist ja ma teadsin, et seda oleks vaja. Kristol oli aga oma plaan ja nägemus sellest kingitusest, mida ta tahtis kinkida. Vahel on teadmine nii tugev et tuleb see ka täide viia. See oleks justkui nagu keegi, kes ütleb ja räägib midagi läbi unenägude ja Sa tead, et nii on ja see tuleb täide viia. Minuga on viimasel ajal üsna tihti nii, et keegi räägib minuga läbi unenägude. Noo kui fliistekk siis fliistekk. 

Mina: "Ma unes nägin, et seda oleks vaja tal. Palun võtame selle. Sa ju tead, kui väga ma armastan fliistekke. Nad on soojad, nad lohutavad, kui on nukker tuju. Ma poen ju fliisi sisse iga kord, kui telekat vaatan või arvutist midagi. Palun... Võtame selle"

Ma ausalt ei teadnud, et ta armastab fliistekke. Ma olen igati ja siiralt õnnelik, et see talle meeldis : ) 

Suhtlesime temaga üsna pikalt isegi ja ma võin julgelt öelda MA OLEN ELUS... Me ei söönudki ükstest elavalt ära - nagu minu elav kujutlusvõime mulle silme ette tõi pildi. Kaks tüdrukut üksteist söömas... hmmm... Mul on ikka elav kujutlusvõime ja hea fantaasia : D 

Pärast seda kohtumist sõitsime maale, panime ahju küdema, et natukenegi sooja ööseks saada. Vaatasime telekat kuni ma sügavasse unne jäin. Ei teagi, mida tänase päevaga peale hakkata sest armas Miku läheb kuskile peole. NUUUKS... Eks me mõtleme mingit toredat tegevust meile. Läheme Võrru vaatama ilutulestiku, ostame süüa ja naudime elu.

Ma ei tea kas see jutt mis ma siia kirjutasin on üldse mõistlik. Ma suht tunnen, et pendeldasin ühe mõtte juurest teise juurde ja ega siin midagi selget vist ei ole...

Lühidalt kohtusime siis eile ühe toreda tüdrukuga kellega kohtumist ma alguses pelgasin ja suht kartsin kuna millegi pärast võõraste inimestega suhtlemine tundub viimasel ajal minu jaoks keeruline... Aga kuna tegemist oli väga toreda tüdrukuga kes võib olla oli ise kaa natuke närvis. Aga meie kohtumine oli tore ja ehk õnnestub ka teinegi kord kokku saada.

ILUSAT AASTAVAHETUST TEILE!!