Eile sain ma lausa kaks korda arsti juures käidud. Mitte, et mul midagi viga oleks... Vähemalt ma ise ei arva, et mul midagi viga on aga tundub, et kõige normaalsem ma nüüd ka siis ei ole. Vähemalt eile saadud vastuse järgi.
Nimelt me ikka Härra Otsaga tahaks last saada. Aga kuidagi ei ole õnnestunud jääda rasedaks. Käisin ka arsti juures korralisel ülevaatusel ning uurisin ka seda, mida oleks võimalik teha.. Käisin ka verd andmas. Eile sain siis oma vereanalüüside vastused. Päris jube on istuda ja kuulata, mida see arst sule seal räägib.
Arst:"Noo alustame algusest siis... See on sul korras. Veresuhkur on korras.. See ja too ja kolmas ja neljas ja viies on korras. Siin see analüüs oli natukene madal, aga eks ta vahepeal võibki kõikuda ja see võis olla täiesti juhuslik... Järgmine ja sellest järgmine oli ka korras..."
Oeh, oleks siis lihtsalt võinud öelda, et kõik on korras peale selle ühe... Aga ei...
Arst: "Et ikka täiesti kindel olla siis ma saadaks su ühte analüüsi veel tegema. Seda munajuhade läbivuse analüüsi. Dr. Mets* teeb seda kabinetis F2609. Ma panen sulle sinna kohe aja, aga helista talle ikka üle ka, kas ta võtab sind vastu."
 |
Helistasin sellele arstile üle ja sain aja kella kolmveerand kaheks. Noo istume siis kolmveerand kaks seal ukse taga ja kui aus olla siis ei arvanud ma, et vastus mille ma sealt sain nii negatiivne võiks olla. Ei tundunud mulle vähemalt nii. Noo ma ju alguses ütlesin, et ma ei arva, et mul midagi viga oleks. Noo tehti mulle siis see analüüs. Kõigepealt pandi valuvaigistit jne. Eks iga naine ise teab, kuidas selle analüüsi tegemine käib (ei hakka seda siia nüüd nii avalikult lahti ka kirjutama aga ega see just kõige meeldivam analüüs ei ole.), kes on lasknud seda teha - See analüüs oli õnneks korras.
Pärast analüüsi tegemist rääkisin ja küsisin selle arsti käest, et mis need andmed, mida ta edastas õele tähendasid ja siis ta hakkas mulle selgitama. Esimene ja ilmselt ka viimane lause mis mulle meelde jäi, mida ta mulle ütles oli: "Sul munarakk ei saa valmis. Sul ei toimu üldse ov." Sealt edasi ma ei kuulnud midagi kuni lauseni: "Kui tahad last saada, siis minu arvates sa seda loomulikul teel ei saa". Mul peas kumises. Mõtte keerles nende kahe lause ümber ja need laused kumisesid mu peas.
Ma kõndisin sellest kabinetist välja püüdes olla vapper. Kui ma koridori jõudsin siis mu kallis abikaasa hakkas rääkima autodest mulle: "Kallis, vaata seda autot, see on ju palju ilusam kui oota.. See auto.. Ja ..." - ma ei kuulnud enam mida ta mulle rääkis. Jälle need autod.
Kuidas küll mõnele on antud neid armsaid silmaterasid vahet pole kas nad neid soovivad või ei soovi ja siis need... kes tõesti neid tahavad ei saa?... Jalutasime juba auto juurde. Siiamaani peas kumises. Autos küsis aga Hr.Ots: "Mis Sulle seal arsti juures räägiti?"
Mina: "Ah, ei midagi... erilist"
Pisarad tikkusid vägisi ligi, aga hoidsin neid vapralt tagasi
Hr.Ots: "Noo, räägi mulle!"
Ja siis ma seletasin. Tundus, nagu see jutt läheks temast täiesti mööda. See ei puudutanud teda ju kuidagi. Mitte kuidagi.. Koju me kohe ei läinud, sest Kristo arvas, et me võiks minna poodidesse jalutama. Ta arvas, et ta saab autolaenu sel ajal kätte, kui me seal jalutame ja siis ta saaks autole järgi minna.
Täpselt nii nagu ta arvas - ka läks. Ta sai oma auto ja siis sõitsime erinevate autodega koju. Mul endiselt peas kumamas küsimus, et kas ma tõesti ei saa last normaalsel teel? Ilma süstimata? Kas tõesti? Aga rohkem ma selle üle uurima ega puurima ei hakanud. Rääkisime abikaasaga võimalustest, mis meil on, kui TÕESTI ei ole võimalik last saada. Nüüd kippusid pisarad juba tulema, nii, et ei suutnud neid enam tagasi hoida. Nad ise voolasid. Ära nad ka ei lõppenud. Kristo oli aga nii armas ja hooliv, ta tuli selle kõigega imeliselt toime. Ta suutis mind lohutada ning pakkus välja ka erinevaid võimalusi. Eile olin ma küll päris nördinud selle üle, mida arst mulle rääkis aga KRISTO sai uue AUTO ja tema on vähemalt õnnelik ning särab mu ümber nagu väike päike. Tema õnn ja sära silmades teeb ka minu õnnelikumaks ning see just hoiab mind mõtlemast küsimustele mis võiksid alata nii:
Aga mis siis...
Miks mina...
Aga kuidas...
Millal...
Kas ma peaks...
Kuidas edasi..
Aga äkki...
Ma arvan, et ma tean nüüd, mis tunne on naisel, kes on kaotanud lapse. Ma arvan, et see võib olla sarnane tunne sellele, mis mind eile valdas. Vähemalt sedasi ma seda tunnet ette kujutan. Ma ei vaja haletsemist ja kaastunnet. See pole ka põhjus, miks ma kirjutan siia oma blogisse. Kirjutan seda sellepärast, et alati ei ole elu ega ka abielu ilus ja lilleline, nagu mu blogist see enamjaolt tundub. Tõesti peale pulmi on ka mul tunne, et olen suure õnnega ikka kuna mul on selline mees. Selline imeline mees. Aga abielus on ka probleeme. Nendest probleemidest ma veel kirjutanud ei ole ja ma arvan, et seda kõike ma ei pea jagama ka. Aga ka meie tülitseme ja käime üksteisele närvidele ja järgmisel hetkel oleme parimad sõbrad. See on ikka see, kui ühe inimesega elada ühe katuse all ja pidevalt koos olla. Eks siis ikka mingid asjad ei meeldi ja osad asjad teevad kurjaks. Praegu on minu elus just selline natukene nukker aeg. Eks ka sellest ajast saab üle ja ümber ning elu läheb edasi. Aga armastus on ilus ja tore.
*Nimi on muudetud
