Sa võid päästa rohkem, kui elu...

Sõitsin autoga mööda Tammsaare teed, kui valgusfooris tuli punaseks läks. Seal punase tule taga nägin ma nii mõndagi ja mõtlesin, et neil inimestel on vist enda ja ka kaaslase eludest täiesti ükskõik. Miks? Loe edasi ja saad teada. Ma saan aru, et olen juba päris mitu postitust teinud liiklusohutuse kohta, aga kuskilt peab ju alustama. Ehk on keegi, kes kuulab, loeb ja kõige olulisem - tähele paneb! Postitusi liiklusohutusest saab lugeda Siit ja ka siit. Esimene neist räägib helkurist ja selle olulisusest ning teine lastest ja laste turvalisusest maanteel. Ka seekordne postitus saab olema liiklusohutuse teemal. Maailma peab ju kuskilt paremaks muutma hakkama.

Istun mina siis punase tule taga. Vaatan paremale, seal autos on vanem meesterahvas ja kirjutab sõnumit, paremal on naisterahvas. kes näpib telefoni. Scrollib miskit. Vaatan taha, autojuht telefonis, ees istuvad kõik telefonis. Punane tuli muutus roheliseks. Osad autojuhid panid oma telefoni ära seda nähes aga minu kõrval mahtuniversaalis istuv meesterahvas seda ei teinud. Hakkas sõitma ning pidi ootamatult pidurdama - esimene autojuht polnud veel liikuma hakanud. Seejärel hakkas uuesti sõitma. Kiirendas ja sõitis kuskil 56 - 60ga, natuke kiiremini kui mina. Reastusin siis ümber temaga samasse ritta. Hetk hiljem avastasin, et eesolev autojuht on vist väga telefonisse süvenenud, sest sõitis 35ga. Reastusin siis kõrvalritta ja hakkasin kiirendama, kui antud autojuht reastus ümber minu ette vaatamata, kas autot tuleb. Pidin tegema äkkpidurduse, mis oleks saatuslikuks saanud ka tagumisele autojuhile, kui tal oleks olnud aeglasem reageerimisvõime.
Seejärel kiirendas juht 60 peale ja taaskord aeglustas 45 peale. Saamata aru, mida või kuidas see juht siis sõidab, reastusin taaskord kõrvalritta lootes rahulikult mööduda juhist, kes mulle ohtlik tundus. Mille peale antud juht arvas, et ta võiks ennast ilma märguannet andmata minu ritta reastada ja kiirendada korralikult, et ennem valgusfoori võimalikult aeglaselt sõita ja kollase tulega siis üle kimada. Ma olin juba sellest väsinud ja olin omadega sellise sõidustiiliga haabersti ringini vedanud, sest antud juht lihtsalt nõnda tohlakas oli.
Haabersti ringil punase tule taha jäänult vaatasin taaskord ringi. Vastu vaatas igalt poolt aga pilt kus inimesed olid telefonis. Oli ka mõni üksik autojuht kes ei tegelenud ei helistamise, sõnumi saatmise ega ka uudiste või insta piltide scrollimisega. Rohelise tule süttides sõitsin muidugi edasi ja sain ringilt läbi kui avastasin, et taaskord juba tuttav autojuht mu ees. Ilmselt istub taas telefonis sest sõidustiil on väga kaootiline. Mõtlesin juba helistada politseisse. Nõnda tekitada ohtlike olukordi ja päris mitu sellist.
Lõpuks õnnestus mul temast mööda saada ja nägingi, et istus telefonis ja kirjutas sõnumit. Milleks? Kas elu ei ole armas või on soov kedagi tappa/haiglasse saata oma tegudega?
Ausalt, ma ei ole musternäidis autojuhist ja kindlasti teen ka mina vigu. Vahel sellest, et olen natuke väsinud või tähelepanematu aga asi mida ma ei tee on roolis telefonis istumine. Kui on oluline sõnum millele peab sos korras vastama ja helistades (hansfreed kasutades) hakkama ei saa, siis tõmban ennast tee äärde ja vastan ära kirjale. Selliseid olukordi on küll haruharva ja tavaliselt kannatab asi ikka sihtpunkti jõudmise ära. Vahel olen ka lasknud oma kõrval istuvatel sõpradel vastata kirjale või lugeda neid, et ma ise ei peaks rooli taga kõrvaliste asjadega tegelema. See on ohtlik! Oleks ma täna olnud aeglasema reageerimisega või minu taga olev juht aeglasem, siis oleks päris korralik avarii olnud. Ma soovin panna inimestele südamele, et kui olete roolis siis palun olge täiskohaga roolis. Liiga palju on selliseid autojuhte, kes tegelevad saja kümne asjaga ning tänu kellele on mitmeid ohtlike olukordi Tallinna tänavatel. Kas meil on liiga vähe Eestlasi? Kas liiga vähe inimesi on surnud või viga saanud, sest keegi istub telefonis, kellelgi pole turvavööd või autojuht tegeleb roolis olles muude asjadega?

Inimesed, palun hoolige endast ja ka oma kaaslastest, et oleks meil vähem õnnetusi teedel ja rohkem inimesi jõuaks tervena igal õhtul koju! See võib päästa rohkem kui ühe elu!

Kuidas ma leidsin viipekeele?

Seda küsitakse minu käest koguaeg. Miks viipekeel? Miks kurdid? Kuidas Sa jõudsid sinnani? Ma siis kirjutan loo kust see kõik alguse sai.

Ma arvan, et kogu see lugu sai alguse kuskil 2007 aastal. Jaaah, sellest on juba omajagu aega möödas. Aeg sellest hetkest on liikunud edasi meeletu kiirusega. Sel aastal oli meil üks projekt Serve The City (STC). Selle raames sai teha igasugu asju, et linna toetada ja aidata inimesi, kes seal elavad. Ma osalesin koguaeg STC üritustel ja olin ka väga aktiivne vabatahtlik. Sel aastal tuldi meile külla ka ameerikast. Seltskond, mis koosnes päris mitmest naisterahvast, kes olid majutanud ennast vanalinna hotelli ja nende lastest. Mõni neist oli minuvanune aga enamus olid vanemad. STC's seekord otsustasin minna tänavatele sokke jagama ja inimestega suhtlema. Olin juba käinud projektis mis toetas ja abistas inimesi, kes tulid välja prostitutsioonist, olin käinud ka aknaid pesemas inimestel, kes seda ise ei suuda, koristamas kodusid, toitu viimas, supiköögis... Noh, tolleks ajaks oli palju asju juba proovitud ja osa võetud erinevatest STC poolt korraldatud üritustest ning heategevusprojektidest. See projekt ameeriklastega oli väga laialdane. Olin neile lisaks ka giid ja tutvustasin Tallinna ning pidime koos käima ära ka erivajadustega laste lastekodus. Aga see selleks. STC projektidest võin lähemalt jutustada mõni teine kord.
See ameeriklaste seltskond kellega ma koos olin, oli väga aktiivne ja muutkui tahtsid kedagi abistada jne. Ma oletan praegu aga oli kas kevad või suvi. Ma tean, et ma ei kandnud pakse rideid ja nii. (Mina siis selle musta kampsuni ja punaste pükstega)

Sel korral olid meil oratšid pluusid ja nõnda me mööda linna kondasime, kuni jõudsime balti jaama. Üks ameeriklastest võttis oma kotist sokid ja läks vanema naisterahva juurde ning ütles, et see naine on kurt aga tal on väga sokke vaja. Nõnda ta siis andis sellele naisele sokid ja ütles viipekeeles "TASUTA". Ma arvasin, et olen lahe ja karjusin kõva häälega, et need on tasuta. Ära muretse! Aga naine ei teinud minust väljagi ja vaatas ainult seda ameeriklast ning vehkis kätega. Sel hetkel ei saanud ma veel aru, mida kogu see asi minu jaoks tähendab.

Sel samal päeval ma läksin koju ja googeldasin viipekeelt ning vaatasin paari videot viipekeeles aga sinnapaika kogu see asi ka jäi. Järgmisel päeval oli vaja ju minna lastekodusse ameeriklastega ja seetõttu pidin magama minema. (Ma mäletan, et selleks hetkeks oli kell 2 öösel läbi, kui ma videote vaatamise lõpetasin)
Mõned aastad hiljem kohtasin ma trollis kurte. Ma arvan, et see võis olla kuskil aasta 2009, kui ma ei eksi. Ma ei mäleta, kuidas siit kõik täpselt edasi läks. (Selleks hetkeks olin ma unustanud kogu seikluse STC ja ameeriklastega ning varasema kogemusega kurdiga. Meelde tuli see alles palju aastaid hiljem) Trollis nägin, et mingi seltskond viiples. Ma tean, ema on koguaeg rääkinud, et inetu on jõllitada inimesi aga ma ei saanud oma silmi ära neilt. Mitte, et miskit oleks valesti, halvasti või nii vaid just see keel vaimustas mind. Sel hetkel ma teadsin, et ma PEAN saama selle keele selgeks. Ma tahan osata seda keelt maksku mis maksab.
Nõnda ma tol päeval siis koju läksin ja taaskord googeldasin viipekeelt. Youtube pakkus vasteid ASL. Kätega nad seal siis vehkisid ja nõnda hakkasin ma kodus arvuti taga vehkima. Päris omajagu aega kulutasin omaette arvuti taga vaadates videosi ja proovides neid kätega järgi teha. Ma arvan, et kuskil aasta 2010 ma juhtusin nägema kirikus kurte ja nende teenistust. Seal oli ka tõlk kes seda kõike tõlkis ning kurtidele edasi andis. Ma teadsin, et nüüd on aeg. Ma ei mäleta enam täpselt kuidas ja kelle juurde ma läksin ja mis täpselt edasi juhtus... Aga ühel hetkel... hakkasin ma käima viipekeele tundides kurtide juures. Ma polnud seal ainuke. Olid ka kaks mu klassiõde (ma ei mäleta, kuidas nad sinna said) ja ühe klassiõe sõbranna. Ma armusin viipekeelde ja ma proovisin tõesti kogu hingega seda selgeks saada. Usun, et mul läks päris hästi. Mulle anti viipemärk. Sealt edasi käisin tõlkimas, aitasin korraldada üritusi ja sõbrunesin paljude teiste kurtidega. Kui me Härra L'iga läksime lahku oli mul ka rohkelt aega, et "individuaalseid" viipekeeletunde võtta ning väljas käia. Tegime ka K'iga kurtidele noortekaid ning käisin nendega põnevatel üritustel. Asjad paisusid nii suureks et üks hetk ma avastasin end kurtidega rohkem suhtlemast, kui kuuljatega. Koolis eesti keele eksamgi läks natuke jamasti kuna kogu grammatiline pool oli mul muutunud nõrgaks. Ma armusin viipekeelde ja sealt edasi kurtidesse. Nii mõndagi neisse ja nii mõnigi neist minusse, ennem, kui Härra Ots minu ellu tuli ja oma šarmiga mind võlus ning lõpuks mu täiesti endale krabas. 

KSA

Aasta 2017
Jaanuari lõpupoole andis mu töökaaslane mulle KSA kinkekaardi. Tal jäi ilmselt kuskilt üle ja arvas, et ma võiks minna kaa opi eelsele kontrollimisele. Veebruari lõpus siis sai alles mindud sinna Flow silmaopi uuringutele.  Niipalju kui ma teadsin, siis sellistele minu silmadele ei saa teha oppi aga nooh, kunagi ei tea ju ja ega see mööda külgi maha ei jookse, kui käia uurimas. 

Uuringute lõpus siis selgus hoopiski, et ma saaksin teha omale laser silmaopi ja põhimõtteliselt kohe. Ainult ajaliselt peaks see olema nii, et ma et tohiks 2 nädalat käia koolis ja ei tohiks ka teha tööd arvutis - mis tähendab minu jaoks seda, et ajal, mil kool on läbi... 

Lubasin, et arutan sel teemal kodus oma mehe ja ilmselt ka vanematega ning midagi kindlat ma ei öelnud. Kuid seda silmaoppi ma peast ka välja ei saanud. 

Õhtul arutasin siis emaga ja tema arvas, et ma peaks tegema selle silmaopi omale. Oma kalli mehega rääkides siis tema käest ma mingit kindlat vastust ei saanud. Ei teadnudki siis, et kas ma selle teen või mitte.. Natuke mõtlesin ja siis otsustasin, et peaks ikkagi tegema. Hea ja korralik nägemine on ikka ülekõige. Noo nii ma siis omale opi aja paningi 13 juuniks ja lasen selle opi omale ära teha. Kristoga saime ka läbi räägitud, et siis kogume raha selle jaoks ja isegi ülemused andsid mulle haigusleheks loa ja muutsid töögraafiku ümber, et ma saaks oma silmad korda... HURRAAA!! 

Aasta 2019
Nüüd juba varsti kolm aastat operatsioonist möödas! Te ei usu ise ka - ma näen! Siiamaani näen. Operatsioon oli iseenesest kerge ja väga kiire. Umbes pool tundi kestis kokku see protseduur. Kõigepealt oli päikeseprillide valimine, seejärel silmakontroll ja siis arsti juurde minek, kes rääkis lühidalt operatsioonist ja siis viidi sinna ruumi, kuhu mind pikali pandi ja silmad mingi asjaga lahti hoiti. Tilgad silma, kerge kärsahais, teise silma tilgad, kärsahais, siis ta kraapis silma, kärsahais ja korras ta oligi :D Nii kiiresti... Siis võtsin takso ja sõitsin koju...
Esimesel nädalal ei näinud väga midagi. Kõik oli udune. Aga vaikselt tuli nägemine ja läks isegi paremaks. Lõpuks avastasin koeraga jalutades, et üle põllu on MAJA??? Kas see maja on koguaeg seal olnud?
Tänase päevani, on mu nägemine olnud korras ja ausalt, ma ei kujutaks enam ettegi, et ma ei näeks. Ma olen nägemisega nii ära harjunud. Ma ei suuda uskuda, et ma tõesti ei näinud kunagi ja kui mööda ja valesti ma nägin! Ma olen igati tänulik oma emale ja mehele kes mind kogu selles protsessis toetasid ja oma töökaaslasele, kes tegelikult kogu seda protsessi minus alustas.
Soovitan seda operatsiooni küll kõigile, kel silmanägemine korrast ära. Mina olen igati rahul kogu KSA süsteemi, teeninduse, järelkontrollide ja eelkõige operatsiooni endaga!

Möödas on pea aasta, viimasest postitusest.

Näe, pole peaaegu aasta aega kirjutanud... Viimane kirjutis oli Prantsusmaa reisi kohta. Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Aga alustame siis algusest. Mis on need suurimad muutused mu elus?

Suvi sai läbi ja alustasin uut ravikuuri. Jah, jälle selleks, et beebit saada. Kuigi olgem ausad, hirm lapse saamise ees on tekkinud ja see on üpriski suur. Ma ei kujuta ennast ette emana ja kardan, et minust ei saa head ema. Tahaksin olla väga hea ema, teha oma lapsega igasugu põnevaid asju, pakkuda talle väga palju enda aega, et temast kasvaks heasüdamlik noor inimene. Tavaliselt mu mõtete kohta öeldakse, et nõnda Sa oled juba praegu hea ema, kui isegi last veel ei ole ja soovid olla veel parem emana. Sellel võib kuskil olla taga ka tõepõhi. Nüüdseks on ravi kestnud juba pea neli kuud.
Selle aja jooksul on tulemus puhas suur ja ümmargune 0. Avastati hoopis seda, et mul on veri vääääga paks. 8 palli 10st. Ehk siis paks! Tänu sellele saadeti mind Genetoloogi juurde, kes tegi mulle erinevaid kromosoomi analüüse ja uuris mu geneetikat, millega tuli välja, et verepaksenemine ei ole sugugi geneetiliselt minuga seotud. Geenid pidid olema korras - mida iganes see ka ei tähendaks.
Ravi positiivse ning ühtlasi ka negatiivse tulemusena on mul tagasi kohutavad kõhuvalud, mis ammu unustustesse olid vajunud. See igatahes on igaikuiselt näidanud mulle, et OV on ja ravimid toimivad. Thank God for that! Võib olla nüüd mis siis takistab ongi see minu hirm? Hirm ehk siis sünnituse ees? Või suutmatus mõelda endast, kui rasedast. Kuigi lapse saamise soov on suur!
Nüüd esmaspäeval on taas arsti külastuseks aeg pandud. OV tundub olevat taaskord. Huvitaval kombel juba teist korda paremas munarakus (vähemalt sealt poolt on kõht tundlikum nõnda, nagu eelmistel kordadel on olnud siis, kui oli OV ). Esmaspäeval siis saab kinnitust sellele.
Härra Ots on aga väga väga toetav kõigis mu tegevustes. Ta on viimasel ajal kohe eriti armsaks ja hoolitsevaks muutunud. Vahel naeran siin, et valmistub juba last saama. Tema on selleks valmis ja temast saaks ideaalne isa! Lapsena, soovisin just, et mul oleks selline isa, kes on hooliv ja hoiab mind. Ots on just selline! Temast saab imeline isa ja see laps oleks väga rahul oma isaga! Ka minu suhtes on Ots väga hooliv. Paneb mind vahel magama isegi nõnda, et silitab mu pead. Viib mind pidevalt välja ja üldse, pakub mulle palju tähelepanu.
Muutuseid on toimunud ka mu töökoha valdkonnas. Töökohta ma otseselt ei vahetanud, aga kaudselt küll. Ma vahetasin maja. Sain omale 1.5 - 3 aastased põnnid. Nendega on tükk tegemist ikka ja kuna otseselt pole varasemast kogemust nii pisikestega siis olen kohati päris hädas. Nüüd olnud siin juba nii mõnigi kuu ja tunnen ennast palju julgemalt siin. Lasin töökaaslasel, kes on aastaid - kokku isegi 10 - töötanud sõimes tundi teha ja nägin, mida ma pean lastega tegema ja kuidas nendega suhtlema. Andis mulle ka väga korraliku põntsu kuna just läks terve mu suurte laste rühm kool. Edukalt läksid õnneks ja tundub, et koolis kulgeb neil ka kenasti. Oma koolilastel hoiame silma koguaeg peal - koolimaja ju kõigest mõne sammu kaugusel uuest töökohast.
Selline mu elu siis praegu siin ka on. Tasapisi kulgeb edasi aga üllatavalt kiiresti jookseb koguaeg eest ära see aeg mul. Tööst jääb väga palju aega üle aga see ei tähenda seda, et mul palju vaba aega oleks!
Peale tööd on ikka muid asju vaja teha. Olen see aasta pühendunud endale ja oma heaolule. Käin massööri juures, koolitustel, küünetehnikud, pediküürid, SPA külastused ja aeg mehega on väga sage. See ongi aga suhte juures kõige olulisem, et hooliksid iseendast ja et hooliksite üksteisest. Ilma üksteisega arvestamiseta, enesele ja kaaslasele tähelepanu pööramisega suhet ei olegi.

Kuidas jõuda prantsusmaale ja tagasi koju?

Öösel lennujaamas me ei maganud. Kaisa magas nagu mõne tunni ja mina ehk pool tundi. Lugesin oma raamatut öö läbi ja proovisin selles müras ellu jääda. Mis müras? On kindel küsimus. Nimelt keegi otsustas öösel lennujaamas kettassaega saagida midagi. Ühesõnaga päris nõme lärm oli pool ööd lennujaamas. Hommikul kell viis äratasin ka Kaisa üles et meid valmis seada bordeauxi lennu peale. Hommikusöögiks sõime väga super maitsvat muffinit ja ma jõin kiima shokoladi mis rohkem oli nagu shoko tarretis. Või pigem shoko puding.

Bordeauxi jõudes saime kätte kotid. Jeee. Sellega probleeme ei tulnud. Lennujaamas kõndisime ringi nagu lambad ega saanud aru kuhu nüüd edasi? Klienditeenindajaid ei olnud... Olid aga hirmuäratava väljanägemisega politseinikud kelle käest küll midagi küsida ei julenud. Uurisime ja puurisime, jalutasime ühte otsa ja teisse ega osanud midagi peale hakata. Lõpuks avastasime et oii bussi peal on rongijaama nimi. Kiirelt ostsime piletid automaadist ja jäime bussi ootama. Tund aega sai loksutud bussis ja mõeldud mis edasi nüüd siis?
"Exusemua, vu parle francais?" No? "Mercy"
Lõpuks rongijaamast saime piletid ja ootasime rongi... Rong sõitis meil Jonzah külla kus meil oli aega 40 minutit järgmise rongi peale minemiseks. Rongi pealt maha minnes oli mul tunne nagu oleksin 80ndate aastate filmis. Naine olu rongi ukse peal ja kontrollis, et ega keegi rongi peale tulla ei taha. Seejärel vilistas kõvasti ja rongi uksed läksid kinni. Wow... this is in real life??
Jonzah linna peal jalutasime ringi kaa. Väga armas surnud väikelinn... inimesi me ei näinud kui ainult lasteaias ja kooli hoovi peal. Ring peale tehtud linnale ja tagasi rongijaamad ootamas.      Maurinile, kes on selle maja omanik, helistades proovisime seletada kus oleme ja millal jõuame. Linnanime on pea võimatu hääldada. Noo ausalt kaa! Lõpuks üks kõrvaline isik ütles linnanime peaaegu telefoni ja siis sai ka Maurine aru, kus me oleme. Küsis ka kas meil õn kõhud tühjad ja kas ta jätab meile natuke süüa.
15 mintsa peale rongi peale astumist jõudsime Montendre linna kus ootas meid juba auto et viia meid "La maison des Bateleures" kohapeale. Laual ootas meid soe söök. ....

..........

Nüüd täna on meie viimane päev siin. Vahepeal on nii palju juhtunud. Koolitus ise on olnud megahuvitav ja see oli igati sellist seiklust väärt. Ma olen väga õnnelik, et sellel koolitusel osaleda sain.
Koolituselt tuli niipalju erinevaid mõtteid ja "bonding game" laste jaoks, mida ma kindlasti ohtralt kasutama hakkan. Seltskond oli mega super! Enamasti olid toidud ka head ja see linn! Oh see linn!
Igal hommikul peale hommikusööki me jalutasime koolitusruumidesse. Nägime hane, kes meid igal hommikul ühtemoodi tervitas ja saime oma hommikuse trenni kätte. Nii mõnus!
Ma sain sealt koolituselt omale ka nime. Casandra.


...........

Tagasitee oli kaa väga seiklusrohke. Selleks, et tagasi saada, pidime minema Montendrest rongi peale ja sealt bussiga Pariisi ning edasi lennukiga koju. Meile aga ootamatuseks tagasi mineku päeval ei olnud me üldse Montendres vaid hoopis Talmontis. Terve seltskonnaga auto/bussi tripil. Käisime vaatamas kirikut Talmontis ning kolasime mööda mereääri. Tagasi sõit läks kiireks. Oioioiii, kui kiireks. Pauline, kes oli parasjagu autojuht ei hoidnud gaasi tagasi ning käänulisi teid mööda sõitis lubatust ikka palju palju kiiremini, et me kohale jõuaksime.
Meie rong oli ju kohe minemas.
Uskumatul kombel me jõudsimegi rongi peale. Nii üllatav, kui see kaa poleks! Jätsime teistega hüvasti ning istusime rongile. Bordeauxis avastasime, et neil on "kollaste vestide streik" mille raames poed pandi kinni ning kuskilt kuulsime, et ka bussid ei sõida. Ma tõesti arvasin, et tagasisõit saab olema sama ekstreemne nagu minek. Õnneks olime planeerinud terve pärva Pariisis ja lend läks alles õhtul. Kui midagigi peaks olema.
Ses suhtes meil vedas. Meie bussijuht ei mässanud ja nõnda saime hakata sõitma Pariisi poole üdini kitsas bussis terve öö sõites. Ausalt, rohkem ma küll ei sooviks sõita öösel bussis, millega sõidavad low budget rahvas, kes on väga ennast täis ja teistega ei arvesta üldse. See oli õudne!
Pariis, nagu Pariis ikka... Hommikul ennem sööki olime mõlemad väsinud sellest bussireisist ja noo olgem ausad, magada ei saanud meist kumbki. Me ei rääkinud üksteisega vist tund või isegi kaks. Kõndisime Pariisis ringi oma suurte kottidega, kuni avastasime lõpuks STARBUCKS! Võtsime kohvi, saiakese ja sõime. Siis tuli ka jutt ja tuju läks paremaks :) !
Pariisis kondasime ringi ja käisime vaatamas muuseumi, Eifeli torni (jube külm ja vihmane oli Pariis) ning kokku saime päääris mitu sammu. Nimelt me kõndisime Pariisi läbi. Lõpuks selle suure muuseumi juurest tellisime Uberi, et lennuki peale jõuda.
Taksojuht vist eksis ära või ma ei tea, aga noo tiirutas ja keerutas mööda ühte ringteed ja teist ringteed ja siis käi mingi maja juures seisma ja ootas 10 minutit. Me juba naersime, et nüüd jääme takso pärast lennukist maha.
Jõudsime lennujaama, mis oli niii KOHUTAV! Seal puudus igasugune süsteem ja loogilisus. Lennukisse jõudes hingasime mõlemad sügavalt sisse - OEH! LÄBI!
........
Tallinnas ootas meid Kristo kodumaiste kohukeste ja lilledega. See seiklus oli seljataga ja kodus oli soe pehme voodi ning Daisy ja armas mees kaisus. See oli mega põnev kõik aga samas ka väsitav. Neid inimesi, kes sellele seiklusele oma osa andsid - ei unusta ma kunagi!

Kuidas jõuda prantsusmaale?

Juba mõnda aega tagasi planeerisin minna prantsusmaale koolitusele... Sain teada ühe Eestlase nime kes veel minuga samale koolitusele tulema pidi. Ostsime lennukipiletid, rongipiletid ja hakkasime leiutama teed tagasi koju. Lõpuks kõik tehtud jäi üle oodata vaid mõned nädalad. 

Täna... - nüüdseks juba eile - sai see reis alguse. Alustasime Tallinna lennujaamast kus ma siis esimest korda kohtusin Kaisaga. Noo loomulikult esimese asjana läksime uurima, et kas juhuslikult oleks meil võimalik koos istuda. Vastus oli konkreetne EI. Lend pidi olema puupüsti täis. Isegi kui pärast Kaisalt kuulsin, et tagumised read olid täiesti tühjad olnud. Lennujaamas oli meil natuke aega ja nõnda oodates ona lendu meenus, et sööma peaks. Pole ju õieti söönudki hommikust. 

Lennukisse jõudes vaatasin närviliselt kella. Viis minutit juba väljumise ajast üle läinud.  Ei tundunud kaa, et lennuk kuhugi liikuma sooviks hakata. Nelikümmend minutit väljumisajast hiljem hakkasime liikuma. Tundus suht lootusetu jõuda õigeks ajaks Londonisse, et jõuaks ka järgmise lennu peale. Hakkasin uurima stjuardessi käest, kas ja kui palju lennuk sihtkohta hilineb.  Vaja ju teha kiire ümber-istumine. Seepeale ütles teenindaja, et kui võtta transfer lend siis peab olema kahe lennu vaheline aeg vähemalt neli tundi. Nagu päriselt või? Mul on olnud neid tunni aja vahega ümberistumisi küll ja veel. Nagu ka seekordnegi oli. Uurisin järgmiselt stjuardessi käest vastust samale küsimusele ja tema vastas et üle 10 minuti ei tohiks hilineda. - noo super, siis me jõuame ju järgmisele lennule - lohutasin ma ennast. Londonisse jõudes lülitasin telefoni taas sisse ja kella rgates pidin pea et shoki saama. Me olime pea tund aega hiljem kohale jõudnud. Meie järgmine lennuk lõpetas teisel pool lennujaama just pealelaskmise ja valmistus sõitma. 

Mis edasi saab? Mis me tegema peame? Kuidad me prantsusmaale jõuame?

Läksime kohe uurima vastuseid oma tuhandetele küsimustele mis peas kumisesid.. EasyJet lennu klienditeenindaja proovis igati abiks olla aga ega temast kuigi palju abi ka polnud. Ega see lend ju hilinenud. Ta küll proovis leida asenduslende aga alla saja euri polnud miski ja nende arvates oleksime meie pidanud selle kinni maksma. Roo härra saatis meid paar meetrit eemale Wizz air putka juurde. See, kelle lend meil hilines. Sealne meesterahvas ilmselgelt klienditeenindajaks ei sobinud. Esiteks ütles ta meile et ise olime lollid et alla 6 tunnise ümberistumise vahega lennu omale valisime ja tema ei tee midagi. Nüüd juba minu hing ei pidanud vastu ja ma tõstsin kaa häält. Hakkasin nõudma konkreetseid vastuseid ja soovisin näha tulemust mis peale too teenindaja andis mulle teise klienditeenindaja telefoni numbri lõigates end vahelt ära. Number ei toiminud ega toiminud. Läksin tagasi. Kuidas ma helistan kui sellel numbril pole suunakoodi? Kas see telefon on UK oma? Uuris teenindaja minult. 

"Kust otsast ta peaks UK oma olema kui ma just tulin Tallinnast??" Ei saanud ma tema küsimusest kuidagi aru ja muutusin juba kergelt närviliseks. 

Seejärel kirjutas ta mulle ka maa suunakoodi numbrile kuhu ma helistama peaksin ja pobises midagi pahaselt oma habemesse. Kõne teises otsas vastas mulle väga segast inglise keelt pobisev meesterahvas. Noo ei... Sõnakestki ei saanud aru.. Rääkisin murest mis peale andis see uue telefoni numbri kuhu helistada? Lolliks läksite w? Võtsin uue numbri ja kirjutasin üles. Kõne katkes. Number oli kadunud. Helistasin uuesti sinna ja vastu võttis palju selgema inglise keelega meesterahvas. Saime kokkuleppele et kui saame uued piletid maksab Wizz need kinni. Aga ennem peame ise maksma ja seejärel neile tsekid asjad saatma. 

Nagu päriselt? Hull kammajjaa nende hilinemise pärast. Uurisime ka Ergolt mida edasi teha ja saime palju targemaks. Leidsime EasyJet teenindaja abiga uued piletid ja hakkasime lähedastelt raha küsima, et edasi saada. Piletid olemas. Pekk aga see lend ju ei lähe siit lennujaamast? Kuidas me sinna lennujaama saame? Tagasi EasyJet teenindusse uurima. Vähemalt olid nad vastutulelikud ja abi pakkuvad. Rongi ja bussiga. Selge.. tunni ajane reis londoni teise otsa. 

Marssisime siis lennujaamast transpordipiletitega välja ettenäidatud teekonda läbima. Jõudsime lõpuks siis selle metroo peale rongi ja bussi pealt. Jah, tõesti oli kaks korda vaja uus transport võtta. Ühtäkki kui juba metroos pool tunnikest mööda saadetud pobiseb rongijuht midagi väga segases inglise keeles mikrofoni ja ümber ringi inimesed lähevad elevile. Mis just toimus? Sõidame edasi... inimesi jääb aina vähemaks ja vähemaks. Lõpuks viimased peatused jäänud uurin ühelt Inglise härrasmehelt ja tema proualt mis toimub? Härra kenasti seletas et rong mis muidu pidi minema lennujaama otsustas et ta sinna ei lähe ja pöörab järgmises peatuses otsa ringi.

Oota, mismõttes ta otsustas? Kui kaugel on lennujaam? Kuidas me sinna saame? Siis sekkus meie vestlusesse ka üks tüdruk kes seletas et aga siin nii käivadki need asjad. Endiselt ei saanud ma aru. Härra küsis mis terminali me läheme. Umm lennujaama?? Mis mõttes mis terminali? Lennujaam on ju üks suur... pidime maha minema. Härra kes nii armsalt abiks oli olnud ütles et järgmine rong tuleb minuti pärast kui ta ei arva et siin otsa ümber pöörab. 

Rääkis veel, et poeg neil kolumbias ja nad lähevad pojale külla oma iga aastast puhkust veetma. Pikka aega pidi ta juba seal elama. Eelmises peatuses oli just väljunud üks noormees ilmselt kuskilt hiinast või koreast oma välimuse poolest. Ka temal oli ennem olnud arutelu inglise härraga ja seetõttu ka väljunud, et järgmise rongi peale minna. 

Rong peatus... väljus see sama noormees. Küsisin, mis juhtus? Vastuseks kõlas, et rong otsustas mitte neljanda terminali juurde minna. Tol hetkel olime välja selgitanud et meie terminal on viies ja seda kohe ka küsisin, et aga kas rong viiendasse läheb?? Otsapidi olin juba rongis kuna lubasin, et jällitan inglise härrat kuni üks hetk kuskile jõuan. Hiina poiss kehitas nõutult õlgu ja jäi teisele poole uksi. Inglise proua, kes muideks oli vaeg-kuulja nagu lõpuks selgus, seletas mulle, et nemad lähevad siin välja aga meie peame minema edasi. Kuni lõppu selle rongiga. Soovis meile edu ja kõige paremat. Soovisin ka neile head reisi ja tänasin veelkord abi eest. 

Lennujaam... Holy Sh*t... thats big!!! Meil pole check in ja see vaja teha, kuhu minna? Kolmas korrus? Check in? 

Sealne naisterahvas ütles et lend on puupüsti täis ja peame oma käsipagasi ära andma. Tagasi saame siis kui bordeauxis maandume - jääb loota, et ka saame! Öösel peame ju olema pika ooteaja hispaanias madriididel. Õnneks see lend läks sujuvalt ja siia me ka jõudsime. 

Praegu istungi hispaania lennujaamas oodates järgmist lendu ja vaadates lasteaia viimase astme rühma lapsi koos oma õpetajaga või on nad siis koolis esimese klassi lapsed, kes otsivad teed oma lennuki peale. Hmm... kust otsast see turvaline on kui sellise lastekarja peale lugesin kokku vaid käputäis täiskasvanuid. Lapsi oli aga kahe või isegi kolme rühma jagu... 

Huvitav küll mis meie homne seiklus toob? Kas saame oma pagasi kätte? Kas lõpuks jõuame prantsusmaale, kus me juba olema peaksime? Kui väsinud me peale reisi oleme? Kes seda täna teab? Loodame et ülejäänud reis ka natuke lihtsam tuleb... kuigi ega praegu kuskit tundu et kergemaks läheb. Keegi otsustas nüüd öösel lennujaamas puurima hakata ja puutööd tegema. Saepuru tolmab. Homme vaja hakata jamama kindlustuse ja lennufirmaga et rahasid tagasi saada. Edu meile!

Vastus küsimusele- kuidas jõuda prantsusmale ja ka tagasi koju pärast? - Tallinn - London -London2 - Madrid - Bordeaux - Montendre -Bordeaux - Pariis - Riia - Kodu!!!