Kuidas ma leidsin viipekeele?

Seda küsitakse minu käest koguaeg. Miks viipekeel? Miks kurdid? Kuidas Sa jõudsid sinnani? Ma siis kirjutan loo kust see kõik alguse sai.

Ma arvan, et kogu see lugu sai alguse kuskil 2007 aastal. Jaaah, sellest on juba omajagu aega möödas. Aeg sellest hetkest on liikunud edasi meeletu kiirusega. Sel aastal oli meil üks projekt Serve The City (STC). Selle raames sai teha igasugu asju, et linna toetada ja aidata inimesi, kes seal elavad. Ma osalesin koguaeg STC üritustel ja olin ka väga aktiivne vabatahtlik. Sel aastal tuldi meile külla ka ameerikast. Seltskond, mis koosnes päris mitmest naisterahvast, kes olid majutanud ennast vanalinna hotelli ja nende lastest. Mõni neist oli minuvanune aga enamus olid vanemad. STC's seekord otsustasin minna tänavatele sokke jagama ja inimestega suhtlema. Olin juba käinud projektis mis toetas ja abistas inimesi, kes tulid välja prostitutsioonist, olin käinud ka aknaid pesemas inimestel, kes seda ise ei suuda, koristamas kodusid, toitu viimas, supiköögis... Noh, tolleks ajaks oli palju asju juba proovitud ja osa võetud erinevatest STC poolt korraldatud üritustest ning heategevusprojektidest. See projekt ameeriklastega oli väga laialdane. Olin neile lisaks ka giid ja tutvustasin Tallinna ning pidime koos käima ära ka erivajadustega laste lastekodus. Aga see selleks. STC projektidest võin lähemalt jutustada mõni teine kord.
See ameeriklaste seltskond kellega ma koos olin, oli väga aktiivne ja muutkui tahtsid kedagi abistada jne. Ma oletan praegu aga oli kas kevad või suvi. Ma tean, et ma ei kandnud pakse rideid ja nii. (Mina siis selle musta kampsuni ja punaste pükstega)

Sel korral olid meil oratšid pluusid ja nõnda me mööda linna kondasime, kuni jõudsime balti jaama. Üks ameeriklastest võttis oma kotist sokid ja läks vanema naisterahva juurde ning ütles, et see naine on kurt aga tal on väga sokke vaja. Nõnda ta siis andis sellele naisele sokid ja ütles viipekeeles "TASUTA". Ma arvasin, et olen lahe ja karjusin kõva häälega, et need on tasuta. Ära muretse! Aga naine ei teinud minust väljagi ja vaatas ainult seda ameeriklast ning vehkis kätega. Sel hetkel ei saanud ma veel aru, mida kogu see asi minu jaoks tähendab.

Sel samal päeval ma läksin koju ja googeldasin viipekeelt ning vaatasin paari videot viipekeeles aga sinnapaika kogu see asi ka jäi. Järgmisel päeval oli vaja ju minna lastekodusse ameeriklastega ja seetõttu pidin magama minema. (Ma mäletan, et selleks hetkeks oli kell 2 öösel läbi, kui ma videote vaatamise lõpetasin)
Mõned aastad hiljem kohtasin ma trollis kurte. Ma arvan, et see võis olla kuskil aasta 2009, kui ma ei eksi. Ma ei mäleta, kuidas siit kõik täpselt edasi läks. (Selleks hetkeks olin ma unustanud kogu seikluse STC ja ameeriklastega ning varasema kogemusega kurdiga. Meelde tuli see alles palju aastaid hiljem) Trollis nägin, et mingi seltskond viiples. Ma tean, ema on koguaeg rääkinud, et inetu on jõllitada inimesi aga ma ei saanud oma silmi ära neilt. Mitte, et miskit oleks valesti, halvasti või nii vaid just see keel vaimustas mind. Sel hetkel ma teadsin, et ma PEAN saama selle keele selgeks. Ma tahan osata seda keelt maksku mis maksab.
Nõnda ma tol päeval siis koju läksin ja taaskord googeldasin viipekeelt. Youtube pakkus vasteid ASL. Kätega nad seal siis vehkisid ja nõnda hakkasin ma kodus arvuti taga vehkima. Päris omajagu aega kulutasin omaette arvuti taga vaadates videosi ja proovides neid kätega järgi teha. Ma arvan, et kuskil aasta 2010 ma juhtusin nägema kirikus kurte ja nende teenistust. Seal oli ka tõlk kes seda kõike tõlkis ning kurtidele edasi andis. Ma teadsin, et nüüd on aeg. Ma ei mäleta enam täpselt kuidas ja kelle juurde ma läksin ja mis täpselt edasi juhtus... Aga ühel hetkel... hakkasin ma käima viipekeele tundides kurtide juures. Ma polnud seal ainuke. Olid ka kaks mu klassiõde (ma ei mäleta, kuidas nad sinna said) ja ühe klassiõe sõbranna. Ma armusin viipekeelde ja ma proovisin tõesti kogu hingega seda selgeks saada. Usun, et mul läks päris hästi. Mulle anti viipemärk. Sealt edasi käisin tõlkimas, aitasin korraldada üritusi ja sõbrunesin paljude teiste kurtidega. Kui me Härra L'iga läksime lahku oli mul ka rohkelt aega, et "individuaalseid" viipekeeletunde võtta ning väljas käia. Tegime ka K'iga kurtidele noortekaid ning käisin nendega põnevatel üritustel. Asjad paisusid nii suureks et üks hetk ma avastasin end kurtidega rohkem suhtlemast, kui kuuljatega. Koolis eesti keele eksamgi läks natuke jamasti kuna kogu grammatiline pool oli mul muutunud nõrgaks. Ma armusin viipekeelde ja sealt edasi kurtidesse. Nii mõndagi neisse ja nii mõnigi neist minusse, ennem, kui Härra Ots minu ellu tuli ja oma šarmiga mind võlus ning lõpuks mu täiesti endale krabas.