perekond

perekond

23. okt 2016

Palun jää...


Anyways... Kaks ööd on mind juba kummitanud üks lugu... Pigem nagu mälestus. Mälestus mis on minu jaoks kohe eriliselt armas... Täna ma tahaks seda ka teiega jagada, kuna ta mind juba kummitab.

See oli umm... Äkki kolm aastat tagasi... Jaanuaris või isegi Veebruaris. Ma pakun, et ehk oli Jaanuaris, aga mis vahet sellel enam on... See igatahes juhtus kolm aastat tagasi. Minu ja Kristo suhe oli üsna värske... Peaaegu et olematu... Mul oli ju tol ajal kavaler...

Noo ja oligi päev, kus ma sain selle kavaleriga kokku... Me ei olnud üksteist näinud paar kuud, kui ma ei eksi. Olgugi, et me ei elanud kuigi kaugel üksteisest, kõigest vist loetud bussipeatuste arv, oli meie elus probleeme. Nüüd oligi see päev kätte jõudnud, kus ma pidin temaga siis kohtuma. Rääkisin Kristole ka, kuhu ma lähen ja kellega ning tema jaoks oli see okey... Normaalne... 

Läksin... Närv oli loomulikult sees. Ma polnud teda ju näinud üsna pikka aega. Aga mitte sellest kohtamisest ei taha ma rääkida. See oli üks huvitav kohting mul. Ma ei ole just kuigi palju kohtinutel käinud.. Või need mis on olnud ei ole kuidagi kategoriseerunud sinna filmi "date" alla. Vahel ikka on ju unistus, kus mees tuleb, lillekimbuga jne... Vot see oleks kohting. Kahjuks eestis neid kuidagi vähe... Aga läheme edasi...

See kohtamine sai läbi... Minu jaoks ei olnud seal midagi erilist... Naisena ehk ootasin midagi enamat sellest... Nagu me naised oleme... Tahame romantikat ja rohkelt tunnete avaldamist ja nii.. Midagi sellist kahjuks seal ei olnud.. Kõik oli kuidagi kohmakas ja... Tead ma isegi väga ei mäleta sellest kuigi palju. Tõesti, kui oled juba kord sellise mehe kätte vahele sattunud nagu Härra Ots siis iga teine kohtamine tõesti enam ei sobi. Härra Ots on kohati nagu filmist välja astunud aga samas kentsakas tegelane. Siis kui ta proovib olla romantiline, tal see välja väga ei tule... Aga kui on UPS... Siis vahel on see nii armas ja nii tore.. 


Kõndisingi siis Härra Otsa kodu poole... Kirjutasime samal ajal sõnumeid üksteisele. Ta oli mulle jätnud võtme, et saaksin alt sisse ja tema juurde. Kui ma tuppa jõudsin siis seal ta oli. Ta oli sellise näoga, nagu oleks õudusunenäo läbi elanud. Tal oli nimetaja sõrm suus ja ta näris oma küüsi. Kui ma esikust kööki jõudsin vaatas ta mind ootava näoga. Ma suutsin ainult pead raputada mille peale ta tormas ja mu endale sülle võttis ja vajus köögi põrandale põlvili. Ta suust kostusid ainsad sõnad...

"Palun JÄÄ" - Olid ta esimesed sõnad mis ta suutis öelda pärast pikka aega mind kinni hoides. "Palun jää minu juurde! Ära mine koju" - Kostus tema suust. 

Ta oli seal... Nii haavatav... Nii siiras... See tema nägu sel hetkel ei lähe mul vist kunagi meelest. See nõrkuse hetk tema juures meeldis mulle. See meeldis väga. See tähendas ja siiani tähendab minu jaoks nii palju. Kui mees julgeb olla nõrk siis on ta eriliselt tugev!

Ma jäin... Sel öösel ma jäin... Me lobisesime terve öö... Kõigest... Ootustest ja tulevikust ja minevikust... Ma teadsin, et tema lükkab mind kaugemale ja kõrgemale, kui keegi teine. Ma sain aru, et temaga koos olen ma parem inimene. Parem, kui senini olin olnud.

Ma teadsin, et meie suhe ei saa olema kerge... See tee, mille ma pidin ette võtma, et saada naiseks, keda Härra Ots väärib ei saanud olla kuidagi moodi lihtne ja lühike. Ma olin kogenematu. Isekas - Ma ei tahtnud sugugi mitte temaga arvestada. Mul ei olnud endasse usku. Mitte üldse. Kõik see mis oli minu juures, ma tundsin, et on negatiivne. Ei leidnud endas midagi head ja positiivset, peale selle, et oskasin naerda kõige üle, mis ette tuli. Ma olin kunagi üsna keeruline isiksus. Ma tahtsin olla tugev... Mina ei näidanud välja oma nõrkust. Ei tahtnud välja näidata. Ma ei olnud paindlik ja leplik. Ma ei olnud kunagi rahul.

Ma imestan, et kuidas küll Härra Ots mind välja kannatas. Kuidas ta mind voolima hakkas oma haavatavusega. Kuidas ma ise aastatea muutusin pehmemaks ja leplikumaks. Minust sai iga kuu ja iga aastaga aina parem, aina tublim naine... Ta jäi minu juurde kuigi oli korduvalt põhjuseid lahkuda. Ma ei teinud talle seda esimest aastat üldse kergeks. Ma küll nautisin iga hetke temaga koos aga ma olin sel ajal keeruline isiksus. Tõsiselt keeruline. Aga enam mitte.

Nüüd Laupäeval see mälestus tuli uuesti esile... See tunne... See tema nägu... Kogu see tee, mis ma olen temaga läbi käinud. Kõik need head ja halvad hetked, aga eriliselt just see... See päev... See teadmine, et minust "halvast naisest" on saanud nüüd juba täitsa hea naine. Täitsa... Normaalne : D

Ma imetlen tema kannatlikkust minuga koos. Ma armastan teda iga hetk selle eest! Ma tõesti armastan ja imetlen oma meest. Ta on parim, keda üldse soovida ja nüüd tahan olla mina parim, keda tema võiks soovida ja täita iga tema pisikenegi unistus!



22. okt 2016

See vana sõber...

Ma mainisin eelmises postituses, et kohtasin oma vana sõpra. Noo sellest päevast alates hakkasime tihedamini suhtlema... Noo nii tihedalt kohe, et ostsutasime täna kokku saada. 

Noo ma alguses olin ikka üsna närvis küll, kui pidin Aaroniga kokku saama... Noo ikka päris närvis... Ei olnud ju me suhelnud peaaegu, et kolm aastat. Lisaks sellele, oli meil olnud kolm aastat tagasi mingi teema. Noo oli ikka selline kõhe tunne alguses aga samas olin ka väga põnevil, et mis küll see pärastlõuna toob.

Noo jõudsingi autoga mustamäe keskuse juurde. Kirjutasin, et olen kohal. Ta ütles, et ta kohe jõuab. Ma võtsin Daisy ja mõtlesin, et jalutan natukene ringi. Aaron küsis juba, et kas ma näen teda. Emm... Ei, ma üsna pime... Kedagi ei näinud... Vaatasin veel ja ei leidnud..

Kui ükskord siis teda nägin olid koerad küll mega õnnelikud selle kohtumise üle ja esimese asjana nad mängisin nii, et keeled vestil 




Noo oli neil koertel alles lõbus. Nad jooksid ühte pidi ja teist pidi, edasi ja tagasi. Kerisid meid ümber oma rihma ja edasi jälle. Lumi oli vabalt, Daisy oli mul ikka rihmas. Linnas ei ole lasknud tal olla vabalt olla. 




Peale seda läksime plaani järgselt Stroomi randa jalutama koertega. Panime koerad autosse, mina juhtisin ja sõit hakkas pihta. See oli Lume esimene autosõit. Nii kift igastahes. Stroomis läksime mere äärde kohe, sest Aaron ütles, et Lumi armastab väga vett... Ma tean, et Daisy ei armasta, aga arvake ära, kes vees käis ja kes mitte?? : D Lumi ei läinud jalgupidi vette ega midagi aga Daisy seevastu just läks. Nad ajasid ka kahekesi kõik rannas olevad varesed minema. Küll neil oli lõbus...

Daisy jookseb pildilt välja : D




Piltide peal on ka näha randa, kus me jooksime ja mängisime ikka palju kuni suundusime Stroomi metsa poole. 



Metsas said ka koerad veel mängida. Seal saime neid ka natukene lahti lasta, et nad ringi jookseks ja ennast eriliselt ikka ära väsitaks. Noo Pärast paari tunnis õues külmetamist me läksime autosse ja Statasse ostma sooja jooki. Oi, kui hea on, et mu autos on hea soojapuhur ja auto läks väga ruttu soojaks.  
Ma väga vabandan, et panda on Aaroni näo peal, aga ma ei teadnud, kui õnnelik ta on, kui leiab enda pildi minu blogist. 











Istusime siis seal Statoili juures autos ja lobisesime... Kui sinna maani meil oli kahtlane vaikus ja vahepeal mõned üksikud laused tulid siis seal hakkas jutt juba natukene paremini voolama...

Koerad olid  väsinud ja otsustasime, et sõidame mustamäe keskuse juurde tagasi. Aga vot seal, mustamäe keskuse juures, parklas istudes ja niisama koeri vaadates hakkas see meie vana moodi vaba oleks ja vestlus arenema. Kohe oli teine tunne... Selline vaba kuidagi suhelda... Kui ennem oli vist niisugune "Taastutvumise" aeg siis seal meie kokkusaamise lõpul juba tundsime ennast ilmselt üsna toredasti. Noo seal autos sedasi istudes ja lobisedes, nalja tehes, kulus meil vist natukene üle poole tunni. 

Mina jäin oma tänase päevaga rahule ja arvan, et varsti saame Aaroniga taas kokku. Nii tore oli ja koertel ka. Aga kaks super aktiivset ja energilist koera olid nii väsinud, et koju jõudes magasid nad üsna pikalt. Daisy magas vähemalt paar tundi kuni Kristo koju tulekuni. Ta oli ikka nii väsinud... Nüüd aga käib ja otsib mööda maja ringi, kuhu küll kadus tema sõber Lumi. Peab siis vist Lumega taas välja mängima minema. Toas ma arvan, et ei saa pikalt olla, muidu ilmselt ei jää korterist midagi järgi nende tormamise peale : D

Näe, jälle teile lugemist ennem magama minekut. Mina olen nüüd aga nii väsinud, et lähen poen Kristo kaissu ja magama. Oli ikka üks väsitav päev aga samas oli väga tore. 

Varsti kirjutan jälle siia ja siis saab lugeda taas põnevaid seikluseid ja minu mõtteid, mis mul peas mõlguvad. Vahel on neid isegi nii palju, et pea hakkab valutama, aga midagi meelde ei jää... Ka siis kui on nii geniaalne mõte või jutu idee... Eks siis peakski kohe hakkama kirjutama, siis oleks teil palju põnevam lugeda. 

Aga ilusat õhtut ja head ööd teile!

PS: Kõik pildid, mis on näha selles postituses on tehtud Aaroni poolt.


JÄTKUB....


Küsisin eile ka Aaronilt, et kas ta lubab panna oma originaalpildi kaa siia... Noo loomulikult ta lubas. Aga seda ainult ühel tingimusel.. Kui kõik tüdrukud temasse ära ei armu : D

Seega tüdrukud, ärge armuge eks! Sest igatahes see pilt saabub siia alla... Tadaaaa... Pole ju midagi teha, kui ühel noormehel on liiga palju austajaid : D 



Säh Sulle pilte!

Vot... Nüüd saate oma lugemist korrata ja vaadata ka pilte, mis nüüd lisasin. Praegu ma enam magama ei lähe, küll aga hakkan oma kooli asju tegema. Muidu jään ma ajast ikka väga maha ja järgi on vaja teha liiga palju asju. Küll ma veel kirjutan siia : ) Aga ilmselt enam mitte selle postituse alla.


17. okt 2016

Kui ise end ei kiida, kes siis kiidab?

Minuga juba igav ei hakka!!

Ma olen olnud üsna produktiivne ja seda juba reedest alates. Ei teagi ausalt, millal ennem nii palju asju tehtud on saadud.
Tegin lasteaia seintele uue kujunduse. Nagu selle stiili muutsin ära, kuidas ennem pilte panin ja nüüd panen täiesti teistmoodi. See tähendab seda, et nüüd iga uue teemaga me õpime ära uued sõnad. Iga laps saab sõna, mis õppisime lugeda ise seina pealt tähtedest kokku.
Niimodi
Sedasi nagu pildi pealt näha on. (Neile kes näeb pilti, Sorry Kai)

Lisaks ma kleepisin täna kõik tähed tugevamale papp alusele ja lõikasin välja. Nüüd on palju parem neid tähti vaadata ja õppida. 

Noo ja siis rääkimata veel sellest, et mu kallis mees viis oma ema lennujaama hommikul meie autoga ja mina jäin autost ilma... Noo rääkisin ülemise korrusega kokku, et Kasuisa tuleb mulle töö juurde järgi aga tema oli selle sootuks ära unustanud. ja selle asemel Sakku sõitnud... Teatas mulle veel, et tal läheb veel tunnike aega ehk. 
Mida teeb siis üks korralik töö inimene?
Võtab ikka oma suure läpaka koti koos raske käekotiga... Viskab selga ja hakkab kodu poole kõmpima. Nii võttis aega kindel tunnike ja pool peale kui jõudsin tabasallu poodi... Noo käisin poes korra... Mõte oli koerale süüa osta... Noo käin ja vaatan, valin toidu välja ja suundun juba maksma, kui meenub, et mu kallis rahakott on autos ja auto on lennujaamas ja noo see on liiga kaugel... Noo võtsin kätte ja hakkasin kõndima kuni jõudsin oma vana töökoha juurde... Ja OII kes seal tööl oli  : ) Kristina. Sinna kadus mul järgnevad pool tundi kindlasti ... Lobisesime maast ja ilmast kuni lõpuks kodu poole hakkasin minema... 
Koju jõudes esimene mõte oli, et tahaks puhataa... Aga noo vaata neid nukraid silmi mis teevad njuuuu.... njuuu... ukse juures ja teisi suuri metsikuid silmi mis kisnedavad mnjauuuuu... Noo tuli loomadega õue minna. Nooh, minu pikk jalutusretk muutus äkki veel pikemaks... ÕNNEKS ei olnud mul enam neid kotte kaasas. Neid ma ei oleks enam jaksanud tassida...
Terve matka aja sain aga toredat kirjavahetust pidada oma vana sõbraga, keda juhuslikult õnnestus eile näha. Kahjuks oli see kohtumine küll väga üürike, kuna tema pidi minema tööle ja noo meie Kristoga ka edasi... 
Noo täna sai õnneks temaga rohkem suhelda... läbi interneti küll... Aga ikkagist : ) Noo ja tagatipuks ma unustasin ennast sõbraga suhtlema ja ahjust kartulid kõrbesid ära. Nüüd vaja teha uus ports või mõelda Kristo jaoks uus toit välja... Ootan juba oma meest koju... 
Aga noo tunnen ennast ikka tublina küll... Välja arvatud see, et ma kartulid ära kõrvetasin. (Nalja nabani ikka minuga. Noo kui ise ennast ei kiida, siis kes veel kiidab.
Nüüd nutan taga musti kartulaid ja mõtlen mida teha järgmiseks oma armsas uues ahjus...

13. okt 2016

Miks ma armusin...

Täna on siis hea kirjutada, miks ma küll armusin aastaid tagasi oma abikaasasse. Aga ennem kui sellest kõigest kirjutan tahan jagada teiega oma rõõmu. Nimelt, nagu paljud teavad sis meil on ehitus alles pooleli.
Olles juba peaaegu kaks aastat elanud väikese ahjuga, ilma nõudepesumasinata ja kui aus olla ka siis absoluutselt ilma elutoa valgustuseta. Suht pimedas oma aega mööda saatnud. Nüüd siis on meil kõik olemas ja minu unistus on täidetud. Nagu päriselt! Me ostsime täna ahju ja nõudeka!! Ma olen mega super häppy!! Really!!
Ja siis kogemata sattusime täna ka K-Rautasse ja seal oli põranda lambile hinnapakkumine. Ja me saime omale ka lambi!! Nagu LAMBI!! Ja meie elutuba on valge. Nüüd selles valguses ma näen, et peaks hakkama põrandaid pesema :D


Aaga, tagasi teemasse.

Me Kristoga kohtusime juba peaaegu et kolm aastat tagasi. Ma armusin temasse hetkel, kui ta oma "tantsuliigutustega" välja tuli. Ma ei tea miks aga see tema tants kuidagi nii mõjus mulle, et minul oli sellest hetkest silmadel klapp ees ja ma ei näinud ei kedagi ega midagi muud kui teda.

See pole vist siiani väga muutunud. Vahel, kui ma Kristot näen, siis endiselt lähevad jalad nõrgaks. Töö juures on see juba naljaks muutunud, et kui mainin, et mees tuleb järgi sisi töökaaslane vastab mulle, et vaata et sa ei kuku :D

Aga me kohtusime ööklubis "Hollywood". Seal oli meie ühise sõbranna sünnipäev. Sellest hetkest, kui sõbranna koos kaaslastega tuli Hollyka ette, kus me pidime kokku saama, nägin ma ainult ühte inimest. Tervitasin kõiki aga silmad olid ainult ühel.

Sel hetkel ma vaatasin ainult ta välimust... Pikk, ilus (ma ei tea, kas see on just hea väljend, aga ta oli mega ilus), jõuline, musklis, ilusa näoga, valge kampsuni ja valgete pükstega noormees. Ta oli väga aktiivne ja kiusas koguaeg mu sõbrannat.

Seal oli palju teisi inimesi ka. Meie sõpru... Uusi ja vanu. Alguses ma veetsin aega kõigiga. Tantsisin kõigiga ja lihtsalt nautisin elu. Aktiivse isikuna, kes reaalselt koguaeg kutsub kõiki tantsima, kutsusin ka Kristot tantsima. Ja siis ta hakkas tantsima.. Okey, ta välimus oli kõvasti boonuseks ja ta juba ennem meeldis mulle... Aga hetkel kui ta tantsima hakkas siis ei lasknud ma teda enam oma silmist sel õhtul... (Kristo vana tobu aga ei saanud midagi aru :D) Me suhtlesime terve õhtu lõpuks. Noo vahepeal ma käisin ka tantsimas ja tagasihoidliku mehena ta kartis või ei tahtnud üldse minuga tantsima tulla.

Ta kodu oli seal samas kus mina sel ajal elasin. Ainult kaks bussi peatust linna poole. Seega me jalutasime koos seda maad. Meiega oli kaasas veel kaks poissi. Aga mina nägin endiselt ainult seda ühte. Me rääkisime kõigest ja kui aus olla siis ma ei mäleta mitte midagi. Aga ma mäletan seda, et nii kui ma koju jõudsin, ma pidin teada saama, tema fb aadressi ja ma pidin temaga saama sõbraks. Aga enda õnnetuseks olin ma koju jõudes ta nime ära unustanud. NAGU PÄRISELT! Ja siis ma hakkasin teda ühiste tuttavate kaudu otsima aga ma ei leidnud! Ma otsisin Ristot, Rihardit, Raivot.... R... R... Noo kes ta oli :D, aga et oleks Kristo - mulle meelde ei tulnud.

Paar päeva lisas ta mind hiljem oma fbsse ja siis ma sain lõpuks teada tema nime... Aga endiselt oli mul suur tahtmine temaga veel kokku saada. Fbs me suhtlesime aga see ei olnud nagu piisav. Ma kutsusin ta ühele üritusele, kuhu ma olin valmis minema selle jaoks, et ma saaks selle mehe sinna kutsuda. Ainult tema pärast. Aga oh õudust - ta kutsus sinna kaasa terve seltskonna. See üritus oli Tallinna Tehnika Ülikoolis mingisuguses saalis. Kristo suutis võtta seal aga mu kindad ja niimoodi ära peita, et mina alguses ei märganudki.

Kui ma ühel hetkel avastasin et mu kindad on kadunud, siis ma kirjutasin talle ja uurisin, et ehk ta mäletab, kus küll võiksid nad olla. Tal oli meeles kus nad on ja tõi need kindad ära ja tuli mulle töö juurde järgi. Oh heldust, kui armunud ma selleks hetkeks juba olin. Ja see, et ta nii armas oli aitas sellele veel hooga kaasa.

Lisaks veel see, kuidas Kristo anus ja palus, et ma jääks tema juurde. Ta ei tahtnud mind oma käte vahelt minema lasta alguses üldse. Ta polnud nõus sellega, et ma oma koju lähen ja... Noo mõned ööd olin tema juures aga eks natuke peab kodus ka olema... Ühel hetkel aga hakkas pihta anumine ja palumine, et ma koliks tema juurde. Ma ei olnud nagu üldse kindel selles otsuses. See oli minu jaoks nii raske otsus juba ainuüksi selle pärast et ma elasin koos Janega ja see oli nagu AWESOME aeg meil koos!

Teiseks ma ei teadnud üldse, kas ma olen valmis selleks, et alustada kooselu kellegiga. Ma olin ju kõigest 20 aastat vana siis. Alles suht keskkooli lõpetanud ja eluga nii kaugel, et proovisin ju igati ise hakkama saama. Noo enamjaolt ma saingi aga natuke raske oli ka.. Siis hakkas Kristo aga anuma sellega, et mul on üür ja kommunaalid kokku nii kallid, et ma võiks ikka temaga kokku kolida. Ega ma kohe vedu ei võtnud. Mul võttis ikka aega kaks kuud kuulata tema anumisi. Suutsin temaga koos isegi reisil käia ja alles peale seda reisi ma tegin oma otsuse.

See otsus tuli suuresti sellest, keda ma seal reisil nägin. Kuidas ta seal käitus ja nii. Lisaks ma ennem ei olnud ta ema näinud (ainult Skypes ehk korraks) Aga seal ma nägin. Nägin ka seda, kuidas Kristo oma emaga käitub ja tavaliselt näitab see paljut. Igastahes juhtus seal reisil mis juhtus aga peale seda reisi me kolisime kokku. Ma võin julgelt öelda, et see oli vist väga hea otsus.

Täna ma aga armusin Kristosse otsast peale uuesti. Kas te olete tähele pannud tema naeratust? Mitte seda suurt ja laia, mis tekib siis kui ta lollitab ja niisama mula juttu ajab aga see armas naeratus. Natuke hambaid ja noo nii siiras. See on üks, mida ma ootan iga päev näha. Ta on ikka nii armas... Nii minu oma...

Just hetk tagasi ta tuli minuga rääkima... Puges mulle lähedale - nii lähedale kui sai ja ütles:
"Tead, et sa oled kõike targem, armsam ja ilusam. Mis sa arvad kas me...." Ja läks oma teemaga edasi ning lootis saada minult vastust. (Teemaks olid AUTOD - loomulikult)

Temaga koos olles ma reaalselt tunnen, et mitte miski ei saa halvasti minna. Ka siis kui on raske, ma tean, et tema kõrval olles me tuleme läbi tulest ja veest, saame hakkama kõigega. Tema on minu turvakoht.

Oeh... Endiselt armunud...

6. okt 2016

Natuke lastest.

Kuna palju ja üsnagi pidevalt küsitakse siis tahest tahtmata kipun vahetevahel mõtlema, et missugune ema oleksin mina. Kristo puhul ei ole ju kuigi palju arvata milline isa ta oleks. Ta on nii rahulik ja hooliv. Saaks justkui kõigega hakkama mis ta omale ette võtab ja mingit probleemi ei ole. Nii palju kui ma temaga rääkinud olen siis ma näen kuidas tal silm läheb särama selle isa teema peale. Ta teab, milline isa ta olla tahab. See on nii huvitav. 
Vahetevahel käime poes ja siis ta jääb mänguasja leti ette seisma ja hüpoteetiliselt sõnab:

"Kui meil oleks poeg siis vot selle ma talle ostaksin"

Lennujaamas ootasime lennuki peale minemist ja nooh, vaatasime, et ehk saab Stennule midagi kaasa tuua ja siis Kristo jäi kõige suurema lego komplekti ette seisma ja vaatas seda pikalt. Noo ikka pikalt ja siis sõnas:

"Kui meil oleks poeg siis vot selle ma viiksin talle kui reisilt tagasi tuleksime"

"Aga mis siis saaks, kui Sul tütar oleks?"

"Noo ma ei tea... Ma ei oska tüdrukute jaoks midagi mõelda... Millega üldse tüdrukud mängivad?"

Noo järelikult on selge, et ta kindlasti tahaks omale saada poega :D 



Aga ma tean ka seda, et kui tal oleks tütar saaks ta ka hakkama... Kunagi küsisin temalt, et mis siis saaks kui Sul tütar sünnib. Ma tean, et sa nii väga tahad poega aga kui sünniks tütar?









"Noo eks ma siis hakkaks uurima, mida tüdrukud tahavad peale riiete"

Nii armas :D Kas siis tüdrukud tahavad ainult riideid... noo ma ei tea :D

Kui meil sünniks kunagi poeg, siis ma tahaks, et ta oleks täpselt nagu Kristo. Sama armas, "handsome". Kindlasti võiks tal olla Kristo silmad, Kristo kehaehitus ei teeks ka paha. Suu võiks olla minu oma... 

Kui kunagi sünniks tütar siis ma ikka sooviks, et tal oleksid Kristo silmad... Sinised... Aga suured nagu minu omad. Ja siis võiks tal olla pisike nöbinina ja armas suu... Juuksed võiksid tal olla paksud ja noo kiiresti kasvavad.. Et kui ta oleks kahe aastane oleksid tal ikka ilusad pikad juuksed juba. 

Kindlasti olenemata laste arvust ja soost oskaksid nad kõik rääkida viipekeelt. Kuidagi peavad nad ju saama isaga suhelda, kui isal ei ole kuuldeaparaate kõrvas. Lisaks võiksid nad viia edasi seda viipekeelt kunagi ka oma lastele ja nii edasi. On üks väärtuslik asi osata viipekeelt. 

Aga siiski, milline ema ma oleksin? Ma näen ju, et vahel viskab mul kopa ette ja siis ma olen nii väsinud, et ma ei taha ega jaksa midagi teha. Kas see saab ka sedasi olema siis kui meil laps on? Ma ju ei tahaks talle anda halba eeskuju. Ikka sellist mida tema väärt oleks. Ma tean, et Kristo on piisavalt tasakaalukas ja on ju igati toeks aga ikkagi... 

Kui ma lasteaias olen siis ma tunnen, et ma saan siin väga hästi hakkama. Nendele lastele ma olen ilmselt üsna heaks eeskujuks. Nagu kunagi minu kasvataja oli mulle. Kui aga juhtub, et meil Kristoga tekib tüli (mida vahel ikka suhtes juhtub) siis ma hakkan kahtlema selles, kui hea ema ma ikkagi oleks. Tülid on ühed asjad,  mis ei ole mulle kunagi meeldinud, aga noo vahest ju neid ikka juhtub... 

Ma arvan, et eks neid tülisid ole igas perekonnas. Põhiline ilmselt on ikka see, et laste ees ei vaielda või ei lahendata oma probleeme. Neid tuleks lahendada kusagil mujal või kuidagi teisiti. Vähemalt nii arvan mina. 

Üldkokkuvõttes ma arvan, et ma oleks väga hea ema, Kristo oleks suurepärane Isa kindlasti ja siinkohal Isa suure I tähega! 


Ei oskagi nüüd kuidagi oma juttu lõpetada kui ainult sellega endiselt, et kuidas mul ikka oma mehega vedanud on. Ta on täiuslik mees. Mees kes on eeskujuks paljudele. Mul halvast suhtest välja tulnud sõbranna ütles mulle, et oh, oleks mul ka nii suurepärane mees, nagu Sinu Kristo. Nüüd öelnud välja oma soovi, ta vist ongi leidnud omale sellise. (Natuke vara veel hõisata aga esmapilgul tundub, et häid mehi ikka leidub veel). 

Elame ja vaatame mis siis päriselt saab. 


4. okt 2016

Natuke rohkem juba kui KUU

Natuke rohkem juba kui kuu aega olnud abielus. 
Inimesed koguaeg küsivad:
1. Kuidas Sa ennast tunned?
V: Kuidas ma ennast tundma peaksin? 
2. Kas abielus olla on teistsugune tunne ka?
V: Kui aus olla siis mitte eriti... Abielus olla on just samasugune tunne nagu ennem... Mul on ju täpselt sama inimene kõrval. Kui keegi nüüd arvab, et pärast abielu miski justkui muutub siis peab pettumust valmistama. Ega ikka ei muutu küll... Inimene kõrval on sama. 
Ja kõige populaarsem küsimus on:
3. Millal siis pisipere on oodata?
V: Kas sellega peaks nüüd nii ilmtingimata kiire olema? Aega on ju selle kiire asjaga! Me oleme veel noored ja ei kiirusta seda tagant!

Vastused siis enamikele küsimustele, mis naguini peas keerlevad paljudel lugejatel... 

Nüüd ma siis olen ametlikult Proua Ots... Proua on justkui nagu vana inimese kohta öeldud :S Enda arust ma ei ole ju nii vana, et Proua võiks olla... Preili on ka nagu vale natuke :D Aga nooh... kui Proua siis Proua. Aga vähemalt siis ametlikult... ABIELUS...

Pulmad...

Ega ma nendest väga midagi ei mäleta... Ei olnud ju kuigi kaua möödas aga see päev läks väga kiiresti.. Nii palju ma võin öelda, et pulmad on justkui kõikide teiste jaoks korraldatud kui meie enda. Laulatust võiks küll ainsana nimetada asjaks, mis oli seal ainuüksi meie jaoks tehtud. 
Pastoriks oli mul Mart Metsala ja noo see jutt oli ausalt üks asi, mida ma mäletan väga hästi sealt! :) 
Ülejäänud ajast mäletan rohkem ikka pildistamist ja video tegemist ja noo selliseid asju mida me tegime. Peol saime viibida üsna vähest aega. Loodan, et see oli ikka tore ja ilus pidu... Ma käisin ikka pildistamas :D

Jõudsime ka "Abieluranda"
Mesinädalatel me käisime Küprosel. Seal oli väga vinge... JA SOE!!!



Eriti veel Pafose poole peal kus oli tõsiselt ilus.. Blue lagoon oli nagu unistus ja mägised linnad olid vapustavad.
Blue Laguuni juurde sai paadiga. Noo ja loomulikult me ka selle paadi rentisime ja kasutasime ära oma päevast neli tundi et veeta Blue Lagooni ääres päevitades. 

Blue lagoon

Blue Lagoon
 Ennem Sinist Lagooni me käisime kilpkonnade sündimispaika vaatamas - kahjuks ühtegi kilpkonna ei olnud :(

Hotell oli meil Pafose linnas üks linnaäärne väike hotell. See oli nii väike, et kõik töötajad teadsid sind, kust sa tuled ja nii.

Küprosel kõige naljakam oli see, et kui mainida et Sa tuled Eestist siis Pafose hotellis hakati laulma:
 "KUULA, MIS VAIKUSESSE JÄI!"

Nad teavad Eestit väga hästi aga just eurovisiooni laulude järgi. See Eurovisioon on nende jaoks üks A ja O. Neile jäävad meelde head laulud ja nii palju kui mina kuulsin siis Eesti laulud pidid neile alati, ALATI, meeldima!

Veel me käisime Adanise radadel. Seal oli iga nurga peal paljad peenised. PÄRISELT KA! Ma kohe näitan teile ka pilti! Aga seal iga kujukese all oli kirjas: 

KATSU (näiteks) ADONISE PEENIST JA SA JÄÄD RASEDAKS

Päriselt või? Kas muidu ei jää rasedaks?? hmm... Mina ei usu väga... Ikka peaks jääma :D Kuju mille all see kirjas oli oli selline:


Noo kas Sina katsuksid? :D Igastahes ei jätnud see kuskilt ostast inimliku tunnet katsuda neid peeniseid, mis iga nurga peal elutsesid. 





Adonise radadel oli ka magevee järv või mis ta seal iganes oli. SInna ma soovitan kindlasti vaatama minna! See oli hämmastav. 

Seal õnnestus meil ka kameelioni kohata.  




Meil oli aeg liikuda Larnaca linna aga jõudsime ennem veel käia soola järve juures... Seal pidi olema rohkelt flamincosi - keda meie loomulikult ei näinud, sest nende niinimetatud järves ei eksisteerinud vett... Mitte grammigi vett...

Me seisame järve sees

Taga ei ole mitte lumi vaid see on sool



Soola järv seisnes selles et seal maas vedeles kihtide kaupa soola. Kogu see valge, mis tagant pildi pealt näha on - SOOL! Järv mille peal sai kõndida. joosta ja isegi autoga sõita mingi maa... Nii kaua kuni pinnas pehmeks ei läinud.


Peale seda me liikusime Larnaca linna. See ei olnud just eriti eriline meie jaoks. Larnaca linnas oli ilus koht ainult hotell







Hotellis anti meile UPGRADE tuba, ehk saime parema toa kui algselt broneerisime. Toas ootas meid shampus ja puuviljad. Ja see kõik oli hotelli poolt. meie ei pidanud selle eest midagi maksma.






Lisaks käisime veel arheoloogiat vaatamas. See on vana "Jumalate Linn" kus me käisime.












Eel viimasel päeval käisime Aya Napa veepargis. 
Aya Napa veepark oli täielik raha raiskamine. Üks kõige igavamaid ja mõttetumaid kohti, kus me käisime. 
Ma võin seda öelda, sest me käisime palju ringi ja nägime väga palju. 





Üldkokkuvõttes oli reis väga tore ja nautisime seal peaaegu kõike... Oli küll asju, mis meile ei meeldinud, aga noo seda on ilmselt iga reisiga. 

Järgmine postitus räägin juba lähemalt abielus oleku ajast.