Tere! Tänan huvi tundmast aga...

Kolm aastat olen ma käinud juba siin koolis. Olen pannud siia alla üsna suure summa. Selleks ajaks, kui ma kooli lõpetan on kool minu käest saanud juba ligikaudu 10 000 eurot. Mida aga olen saanud mina koolilt? Paberid? Suure stressuhunniku?

Täna ei tulnud ma sugugi kooli heameelega. Kohe täiesti kuri tunne oli kooli tulla. Selline negatiivne ja vastik. Tahaks kohe kõiki ja järjest mättasse lööma hakata aga keda see aitaks. Sellest ei ole ju kasu. 

Kui ma tulin kooli, oli meil erialajuhendaja. Temaga oli meil ka üks loeng. Ma ei taha siin nimesid mainida ja sellel ei oleks ka kasu. Erialajuhendajat terve esimese aasta me ei näinud. Kursavennad, kes olid ka tahtnud ühendust võtta temaga teadsid rääkida, et ta ei vasta ka meilidele. Eelmisel aastal tuli meil koolis teemaks praktika aga millal see teha tuleb - seda ei teadnud keegi. Enne suve tuli meil esimene kursusejuhendaja tund kuhu ÜLLA ÜLLA meie kursusejuhendaja kohale ei tulnud ja saatis enda asemel kellegi teise. Meie rohkete küsimuste ja pommitamiste peale ei osanud ta aga õieti midagi vastata. 

Seda aastat alustasime uue kursusejuhendaja tunniga ja nüüdseks on meil täiesti uus kursusejuhendaja keda ausõna, selle paari kuu jooksul oleme rohkem näinud kui eelmist juhendajat kahe aasta jooksul kokku. Oleme saanud ka vastuseid oma rohkete küsimustele ja pommitamistele.  

Saime ka teada, et see eelmise aasta tuntud teema praktika on vaja ära esitada nüüd ja kohe või siis saab kevadel ja isegi viimane võimalus on septembris seda teha. Eelmise aasta kevadel alustasin ma kirjade kirjutamist erinevatele nii suurtele kui ka väikestele ettevõtetele, et sooviksin saada praktikat. Kirjas mainisin ka seda et kogemust mul tõesti palju ei ole, ainult nii palju kui koolis on programme tutvustatud. Ei oma ma ka mingisugust portfoliot kuna minu arvates on mõtetu kokku panna kogu erinevatest poolikutest koodijuppidest. Portfoliosse võiksin ma lisada aga disaini poole pealt tehtuid töid, kus mul on paar reklaami, mis oli photoshopi tunni jaoks tarvis teha, siis olen ka oma töö jaoks teinud paar asja aga palju ei ole mul sinna lisada. 

Disaini poolepeal olevad asjad ilmselt ei huvitaks kaa neid veebi lehekülje loojaid. Oma kirjadesse olen lisanud, et olen kiire õppija ja valmis väljakutseteks. Oleksin ju nende jaoks tasuta tööjõud. Praktikal ei ole kohustuslik palka maksta. 

Kooli kohapealt veel nii palju, et võib olla on asi õppejõus, sest kõiki erialaseid tunde annab meile üks ja see sama õppejõud ja kui meil ka oligi vahepeal andmebaaside õppejõud teine (temaga olen ma üli rahul ja tõesti tegi selle meile arusaadavaks aga seda kõike oli liiga vähe) siis ikkagi ei julge ma öelda et jah, ma oskan teha .Neti või C++ . Ma mingil määral saan sellest aru aga et kindlalt kaasa kinnitada, et jaaa, ma oskan - kahjuks ei ole see võimalik. Esiteks juba sellepärast et need kõik on olnud sissejuhatavad tunnid ja kuigi kaugele me jõudnud ei ole. Erialaste tundide õppejõud ei ole suutnud ennast ka piisavalt selgelt väljendada, nii, et ma tõesti saaksin aru, mida ma seal kirjutama pean. 

Neid e-maile erinevatele firmadele olen saatnud vähemalt 50 ja lisaks facebooki vahendusel mõnele kuulutusele vastanud aga see vastus, mis mina neilt saan on ikka üllatav. See on ka viha tekitav ja paneb peas ringlema palju erinevaid küsimusi.

"  Tere!


Tänud huvi tundmast aga hetkel pean ära ütlema kuna töökogemust ei ole.  "

Kuidas ma peaksin saama töökogemust, kui mind ei võta mitte ükski firma praktikale? Ma olen seda praktika kohta otsinud juba mõnda aega ja ainuke, kes on nõus mind võtma on mu oma ema. Jah, ma olen äärmiselt tänulik talle, et ta pakkus mulle võimalust aga ma kardan, et kuna tal endal on nii palju tööd siis pole tal aega või võimalust vastata minu küsimustele: "Emme, kuidas ma nüüd seda teen" või siis leida mulle ülesandeid, milles oleks tal tõesti abi kaa vaja. Lisaks sellele ei tee mu emps veebilehe poolt vaid pigem programmeerimist ja just andmebaase ja muud sellist, mis on ehk üsna keeruline. Seega ta ei saaks mulle anda päris wordpressi ja HTMLi teha vaid ma peaks alustama programmeerimisest, mille peale loomulikult mu kasuisa naerab, et hah, ma väga ei usu, et sa hakkama saad ja see pole üldse sinu ala... 

See selleks. Ma saan aru osadest väiksematest ettevõtetest, et nad ei saa mind võtta, kuna pole inimest, kes saaks olla mu juhendaja või nii. Aga kui sellest 50 on 40 vastust sorry, puudub töökogemus ja meie teid tööle ei võta ja ülejäänud 10 üldse ei vasta siis kust (vabandust väljenduse eest) KURAT ma peaksin saama selle töökogemuse, kui keegi mind ei võta??????

Tundub, et kätte on jõudnud viimane aasta ja, et ma olen tõsiselt stressis. Mul on vaja nüüd ära teha praktika, leida lõputööteema mis võiks olla praktiline ja teostatav, äriplaan koostada ja leida kuskilt juurde veel 75 ainepunkti, et kool lõpetada. Noo mõnede ainete punktid saan ma varsti kätte aga üldjoones 75 punkti oleks veel vaja. Seda kõike pean ma tegema oma töö kõrvalt. Olen korduvalt mõelnud, et peaksin töölt ära tulema, kuna lihtsalt ei jaksa. Praktikat on vaja ka teha rohkem, kui oleks normaalne 15 ainepunkti eest ehk see tuleks kuskil 5-6 nädalat koos praktikaaruande kirjutamisega. Tundide arvu ma enam kahjuks ei mäleta. Praktika, töö, lõputöö, veel mingisugune praktika, tööl kõik paberimajandus, kuuplaanid, koosolekud, kool, kodused ülesanded... Ma näen ainult hunnik kohustusi. Aga töölt ma ära tulla ei saa, kuna see on ainuke asi, mis mu kooli kinni maksab. Olen mõelnud ka, et jätaks kooli pooleli aga nüüd enam mitte... Ausõna, seda oleks pidanud esimesel aastal tegema aga nüüdseks on selle all juba nii palju raha - olgugi, et ma sama raha eest ei ole tagasi või vastu saanud midagi ja kursaõde isegi ütles, et ta peaks vist minema midagi muud kuhugi mujale edasi õppima, kuna pole siit midagi saanud. Ka tema ema oli samal arvamusel. Kuigi ikkagi see raha, mis siia pandud on... Ei... Peab ära lõpetama selle kooli. 

#STERSSIPUNDAR#

Aaga meil on siin pood

Ma nüüd ei teagi millest kõigest kirjutada, kas karjäärimessist, kus ma käisin kolmapäeval, sellele eelnenud motomessist? Või hoopiski kassist kes terve vanemate korteri täis pissi, või siiski sellest, kui armas Kristo on - viimasest te vaevalt lugeda viitsiksite..

--------------------------------------------------------------------------

Eile oli üks tegus ja huvitav päev meil. Kristo oli loomulikult tööl ja minagi mõtlesin, et laseks selle päeva lihtsalt tuulde - mida aga ei juhtunud. Hommikul tuli venna alla ja hõikas, et Calalaaaaaaaa... Me läheme vanama juurde. Viljandi vanama juurde... Palun tule KAAA!

Ma küll põiklesin ühte pidi eest ja natuke ka teistpidi aga kui ta mainis, et vanaema on Nõmmel siis otsustasin, et okey, lähen kaasa... Tingimusel et ma ei pea kogu aega vanaema juures veetma vaid võin ka sõbrannaga välja minna ja et ma võtan koera kaasa.

Leppisime kokku ja nii jäigi. Noo nüüd oli siis valida kolme auto vahel. Kelle autoga küll minna? Isa auto on logu ja peaaegu katki, emme auto on nii kitsas, et seal taga ei ole sugugi hea istuda... Minu autoga siis tuli minna.

Pidime ka meie valge kassi ära viima tema uuele omanikule. Noo kass viidud ja Nõmme poole teel. Kirjutasin Joosepile, et umbes 15 mintsa pärast olen Nõmmel, et natuke oleks ka vanaemaga - sööks natuke ja siis saaks kokku : D 

Jõudsime siis nõmme ja vanaemal olid veinid laua peal, laud lookas toitudest. Vennal oli kõht jube tühi ja kukkus omale neid toite kurgust alla kallama, mis kõik olid laua peal... Korraks tekkis kohe tunne, et sõjavägi ründab seda lauda, sest noo kõigele tehti ots peale : D Siis võttis vanaema veinid välja ja ütles, et kus me siis tähistame ilma veinita?

Korraks tekkis vaikus... Tähisame mida? Mida me siis tähistame? Kassist lahti saamist ? umm... Kõik mõtlesid pingsalt mida tähistada... Sünnipäeva nagu ei tea, et kellegil oleks... Noo vanaemal oli... Märtsis aga noo... Ja sealt see siis tuligi...

VANAEMAL OLI SÜNNIPÄEV!

See külla minek ei olnud ju planeeritud üldse sellepärast, et me seda teadnud oleks vaid sellepärast pigem, et me sealt mööda sõitsime..

Te võite nüüd kujutada ette millised näod meil ees olid. Need võisid olla midagi sellist, nagu selle pildi peal. Suured üllatunud suud ja lai naerunägu ühteaegu. Noojah... Õnneks olin ma leppinud kokku, et saan Kai ja Joosepiga kokku. Oli vähemalt vabandus ära minna ja ehk lilled või midagi säärast tuua. Kirjutasingi juba Joosepile, et nooh, ma varsti valmis liikuma hakkama.
Joosep ütles, et ta tuleb 10 mintsa pärast välja ja siis hakkasin ka mina kõndima koos Daisyga sinna suunda kuhu mul GPS näitas.

Joosep: "Ma teeks kalli, kui võib?"

Mina: " Ikka võib...." ... "Kus Kai on?"

Joosep: "Kai kohe tuleb"

Vanaema oli pannud mulle ka kaasa pirukaid, et ma neid Kaile ja Joosepile edasi annaks. Lõpuks Kai tuligi koos Janetiga ja me saime minna metsa jalutama. Pärast jalutamist käisime poes. Kuna lillepoed olid kinni siis isa ütles, et aga osta siis vanaemale ananass... Läksin poodi võtsin ananassi ja liikusin kassasse kui ootamatult nägin, et seal oli viimane potiroos. Võtsin selle ka ja maksin ära. Kai ja Joosep ootasid mind senikaua ja Joosep valvad Daisyt. 

Kai:"Aaga meil on siin pood"

Mina:" Meil on kaa pood, isegi mitu"
Kai:"Aga meil on spordiklubi"
Mina:"Meil on kaa spordiklubi.. Meil on ujula ka!"
Kai: "Näh, meil ujulat ei ole.. Aga meil on tutt uus spordiklubi!"

Kai: "Meil on purksaev!"
Mina:"Meil vist ei ole... Ma tegelikult ei tea, ma pole tabasalus niimodi ringi käinud."

Kai:"Meil on männimets!"

-Selline oli siis meie vestlus : D

Nüüd ma aga TÕESTI ei teadnud kus mu vanaema elas. Vaatasin telefoni mis näitas mulle aku 2% Oh pekis... Kas ma üldse jõuan sellega mamma juurde tagasi?
Kai ja Joosep saatsid mind siis sinna poole aga kuna oli vahepeal ka nii pimedaks läinud siis enam ei näinud ma ka majade värve. Nimelt ma näen pimedas veel halvemini kui valguse käes. 

Tundus, et leidsime maja üles. Võtsin telefoni välja et kontrollida aga see näitas mulle ainult ühte teadet. "Toide välja"

Mina: "Ma teeks kalli, kui Kai lubab"
Kai: "Ei ma nüüd kohe kindlasti ei luba!" - ise samal ajal naerdes 

Me üldse saime palju naerda. Ei olnud ju ikkagi peaaegu pool aastat näinud üksteist ja nii tore oli kohtuda nendega! Koht kus nad elavad on aga harjumatult vaikne. Ma vist nägin terve selle aja jooksul mõnda üksikut autot ainult sõitmas mööda maanteed ja poes oli ka mõni üksik inimene. Natuke oli tunne, et see koht on mahajäätud. Majad tee ääres on aa äärmiselt armsad pisikesed kahe korruselised ja nunnud majad. 

Kella kaheksa ajal õhtul hakkasime kodu poole alles sõitma ja nii kella poole 11 õhtul jõudsime alles koju. Vanaema pidi ju ennem liikuma hakkamist veel ananassi lahti lõikama ja lilli imetlema, nii, et me ei saanudki kohe liikuma hakata : D

50 tumedamat varjundit

Käisime siis eile vaatamas Härra Otsaga 50 tumedamat varjundit... Kuna selle filmi esimene osa valmistas minus pettumust siis ma tahtsin näha, mida nad on osanud teise osaga teha. Esimene osa oli minu meelest ikka väga mööda nii raamatu vaatenurgast kui ka minu isikliku arvamuse järgi. Film peab olema intigreeriv ja panema ennast vaatama siis esimeses osas ei olnud midagi sellist, mis paneks tahtma seda filmi uuesti vaadata. Tegevusest oli samuti natuke puudu. 

Teise osa juurde tagasi tulles siis see meeldi mulle küll palju rohkem. Seda oli näha, et see film oli palju rohkem raamatu järgi tehtud ja välja oli jäätud sellised detailid, mis teeksid selle filmi liiga pikaks või mida on keeruline seostada muu filmiga. 

Teise osa film andis ka raamatust hea ülevaate. Kristol küll tekkis palju küsimusi, kuna esimeses osas ei olnud Mrs Robinsonist juttu siis teises osas ta ilmus välja. Kristo ei saanud aru, kes ta on ja mida ta tahab. Pärast filmi lõppu ta siis küsis minu käest ohtralt küsimusi, et kes see Elena on, miks ta seal oli, mis juhtus seal, kas raamatus oli ka see kirjas, aga kuidas... Ja nii edasi... Neid küsimusi tuli seal nii palju. Talle meeldis kõige rohkem koht, kus siis Grey palus Anastasia kätt... Ja see helikopteri teema, mis oli väga hästi filmitud. Ta isegi mainis, et selle helikopteri tseeni ajal oleks talle endalegi pisarad silma tulnud...

See mees osatäitja suutis ka väga hästi tuua välja oma valu, mida ta tundis kui teda puudutatakse. See väljendus tema puhul nii näos grimmasse tehes kui ka kogus tema keha hoiakus. Siinkohal võin öelda, et meesnäitleja poolt oli see väga hea töö tehtud, et neid tundeid sedasi väljendada.

See teise osa film oleks justkui nagu raamatust välja hüpanud ja minu tegelaskujudele peas uue näo andnud. Tõesõna, selle filmi vaatamist ma nautisin. Kuigi... Üks viga selles oli. Jah, ma saan aru, et kuna tegemist on sellise pool erootilise ja pornograafilise raamatuga siis neid tseene ei saa filmist ju ka välja jätta. Aga mõni tseen mis seal oli oleks nagu reaalselt pornovideost välja hüpanud. Nii täpset ülevaadet ma ei oodanud ega ka lootnud näha. Teades, et seda filmi vaatavad ka alaealised siis kardan, et neil võib tekkida väär arusaam seksist selle läbi, mis nad seal nägid. 

Aga see selleks. Film oli hea... Isegi väga hea ja parem kui ma ootasin ja lootsin. Olin liialt skeptiline tänu eelmisele osale, mis valmistas minu suurte ootuste juures pettumust. Kolmas osa tuleb järgmine aasta. Loodame, et see tuleb parem veel, kuigi raamatu järgi vaadates siis kolmandas osas on seda tegevust jälle natuke vähema võitu, seega vaatame, mis see film meile toob. Kas nad mõtlevad sinna juurde midagi, mis inimesi naelutaks kinoekraani ette või ei?

Väikesed tagasilöögid...

Eile sain ma lausa kaks korda arsti juures käidud. Mitte, et mul midagi viga oleks... Vähemalt ma ise ei arva, et mul midagi viga on aga tundub, et kõige normaalsem ma nüüd ka siis ei ole. Vähemalt eile saadud vastuse järgi. 

Nimelt me ikka Härra Otsaga tahaks last saada. Aga kuidagi ei ole õnnestunud jääda rasedaks. Käisin ka arsti juures korralisel ülevaatusel ning uurisin ka seda, mida oleks võimalik teha.. Käisin ka verd andmas. Eile sain siis oma vereanalüüside vastused. Päris jube on istuda ja kuulata, mida see arst sule seal räägib.

Arst:"Noo alustame algusest siis... See on sul korras. Veresuhkur on korras.. See ja too ja kolmas ja neljas ja viies on korras. Siin see analüüs oli natukene madal, aga eks ta vahepeal võibki kõikuda ja see võis olla täiesti juhuslik... Järgmine ja sellest järgmine oli ka korras..."

Oeh, oleks siis lihtsalt võinud öelda, et kõik on korras peale selle ühe... Aga ei...  

Arst: "Et ikka täiesti kindel olla siis ma saadaks su ühte analüüsi veel tegema. Seda munajuhade läbivuse analüüsi. Dr. Mets* teeb seda kabinetis F2609. Ma panen sulle sinna kohe aja, aga helista talle ikka üle ka, kas ta võtab sind vastu."

Helistasin sellele arstile üle ja sain aja kella kolmveerand kaheks. Noo istume siis kolmveerand kaks seal ukse taga ja kui aus olla siis ei arvanud ma, et vastus mille ma sealt sain nii negatiivne võiks olla. Ei tundunud mulle vähemalt nii.  Noo ma ju alguses ütlesin, et ma ei arva, et mul midagi viga oleks. Noo tehti mulle siis see analüüs. Kõigepealt pandi valuvaigistit jne. Eks iga naine ise teab, kuidas selle analüüsi tegemine käib (ei hakka seda siia nüüd nii avalikult lahti ka kirjutama aga ega see just kõige meeldivam analüüs ei ole.), kes on lasknud seda teha - See analüüs oli õnneks korras.

Pärast analüüsi tegemist rääkisin ja küsisin selle arsti käest, et mis need andmed, mida ta edastas õele tähendasid ja siis ta hakkas mulle selgitama. Esimene ja ilmselt ka viimane lause mis mulle meelde jäi, mida ta mulle ütles oli: "Sul munarakk ei saa valmis. Sul ei toimu üldse ov." Sealt edasi ma ei kuulnud midagi kuni lauseni: "Kui tahad last saada, siis minu arvates sa seda loomulikul teel ei saa". Mul peas kumises. Mõtte keerles nende kahe lause ümber ja need laused kumisesid mu peas. 

Ma kõndisin sellest kabinetist välja püüdes olla vapper. Kui ma koridori jõudsin siis mu kallis abikaasa hakkas rääkima autodest mulle: "Kallis, vaata seda autot, see on ju palju ilusam kui oota.. See auto.. Ja ..." - ma ei kuulnud enam mida ta mulle rääkis. Jälle need autod.

Kuidas küll mõnele on antud neid armsaid silmaterasid vahet pole kas nad neid soovivad või ei soovi ja siis need... kes tõesti neid tahavad ei saa?... Jalutasime juba auto juurde. Siiamaani peas kumises. Autos küsis aga Hr.Ots: "Mis Sulle seal arsti juures räägiti?"

Mina: "Ah, ei midagi... erilist"

Pisarad tikkusid vägisi ligi, aga hoidsin neid vapralt tagasi

Hr.Ots: "Noo, räägi mulle!"

Ja siis ma seletasin. Tundus, nagu see jutt läheks temast täiesti mööda. See ei puudutanud teda ju kuidagi. Mitte kuidagi.. Koju me kohe ei läinud, sest Kristo arvas, et me võiks minna poodidesse jalutama. Ta arvas, et ta saab autolaenu sel ajal kätte, kui me seal jalutame ja siis ta saaks autole järgi minna. 

Täpselt nii nagu ta arvas - ka läks. Ta sai oma auto ja siis sõitsime erinevate autodega koju. Mul endiselt peas kumamas küsimus, et kas ma tõesti ei saa last normaalsel teel? Ilma süstimata? Kas tõesti? Aga rohkem ma selle üle uurima ega puurima ei hakanud. Rääkisime abikaasaga võimalustest, mis meil on, kui TÕESTI ei ole võimalik last saada. Nüüd kippusid pisarad juba tulema, nii, et ei suutnud neid enam tagasi hoida. Nad ise voolasid. Ära nad ka ei lõppenud. Kristo oli aga nii armas ja hooliv, ta tuli selle kõigega imeliselt toime. Ta suutis mind lohutada ning pakkus välja ka erinevaid võimalusi. Eile olin ma küll päris nördinud selle üle, mida arst mulle rääkis aga KRISTO sai uue AUTO ja tema on vähemalt õnnelik ning särab mu ümber nagu väike päike. Tema õnn ja sära silmades teeb ka minu õnnelikumaks ning see just hoiab mind mõtlemast küsimustele mis võiksid alata nii: 

Aga mis siis...

Miks mina...

Aga kuidas...

Millal...

Kas ma peaks...

Kuidas edasi..

Aga äkki...

Ma arvan, et ma tean nüüd, mis tunne on naisel, kes on kaotanud lapse. Ma arvan, et see võib olla sarnane tunne sellele, mis mind eile valdas. Vähemalt sedasi ma seda tunnet ette kujutan. Ma ei vaja haletsemist ja kaastunnet. See pole ka põhjus, miks ma kirjutan siia oma blogisse. Kirjutan seda sellepärast, et alati ei ole elu ega ka abielu ilus ja lilleline, nagu mu blogist see enamjaolt tundub. Tõesti peale pulmi on ka mul tunne, et olen suure õnnega ikka kuna mul on selline mees. Selline imeline mees. Aga abielus on ka probleeme. Nendest probleemidest ma veel kirjutanud ei ole ja ma arvan, et seda kõike ma ei pea jagama ka. Aga ka meie tülitseme ja käime üksteisele närvidele ja järgmisel hetkel oleme parimad sõbrad. See on ikka see, kui ühe inimesega elada ühe katuse all ja pidevalt koos olla. Eks siis ikka mingid asjad ei meeldi ja osad asjad teevad kurjaks. Praegu on minu elus just selline natukene nukker aeg. Eks ka sellest ajast saab üle ja ümber ning elu läheb edasi. Aga armastus on ilus ja tore. 

*Nimi on muudetud

Õnne joovastuses...

Ma olen ääretult õnnelik... Mul pole ammu sellist tunnet olnud, et mind oleks tõesti vaja olnud või nii... Ma tean, et tööl lapsed vajavad mind koguaeg aga noo thats not the same..

Mis siis juhtus? 

Kristo on üsna sage makaronide sööja ja kui aus olla keeldub ta söömast igasugueid juurikaid ja asju üldse. Täna ma aga sain temaga kokkuleppele et ükskõik mida ma teen, ta sööb seda... Mõtlesin siis hoolega mida teha, mis sisaldaks rohkelt neid asju, mida mu kalleim muidu ei söö aga mis on nii tervislikud ja vajalikud kehale ning organismile ja segasin kokku riisi, porgandi, baklasani (vot seda Kristo vihkab vist kõige enam peale seente : D), maisi, herned, oad ning juurde panin ka kana ning tegin sellise panniroa meile täna õhtuseks... Juurde lisasin ka sidrunimahla ja vett ning natukene maitseaineid. 

Minu arust tuli toit suurepärane välja. See oli nii maitsev aga üle ühe kausitäie seda süüa ma küll ei suutnud. Kristo see eest aga sõi kaks kausitäit ja ütles, et see on nii vastik. Aga ta ju ikkagi sõi ja tema näost oli kohe näha, et tegelikult talle maitseb see toit. Ma olen ikka nii õnnelik, et sain oma kalli Hr. Otsa sööma juurikaid - eriti veel baklasani. Kahjuks seeni ma pole veel saanud teda sööma aga see praegune edusamm on ikka totaalselt rõõmsaks tegev. 

Igatahes ma olen väga õnnelik ja eriti õnnelikuks tegi see, et Kristole maitses. Et ta tõesti sõi seda heameelega. "Happy wife, happy life" eksole : )