perekond

perekond
Kuvatud on postitused sildiga beebi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga beebi. Kuva kõik postitused

22. veebr 2021

Sõda Iseendaga Vol2

 Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse. 

Ka Härra mäletab meie suhte esimest aastat kui ühte väga rasket aastat. Ma tänase päevani imestan, et ta ei läinud kuskile. Jäi minu kõrvale ka siis, kui ma tegin kõik selle nimel, et teda minema ajada. Ära peletada. Pole ju võimalik, et keegi lihtsalt on ja tahab jääda omast vabast tahtest MINU juurde? - Ma olin väga väga katki. Ka Härral polnud tol ajal oma bioloogilise isaga just kõige paremad suhted ent siiski olid need paremad, kui need, mis olid minul. Tema oli selles suhtes oma isaga teistsugune. Ta võttis neid asju teist moodi. Jah, ma olen näinud ka seda, kui ta võttis seda väga väga raskelt aga samas lasi ta sellel valul üsna kohe minna. Mitte nagu mina, kes selleks ajaks juba pea 19 aastat seda valu enda sees ja endaga kaasas kandnud. Tal oli midagi, mida mul ei olnud. Ta oli enesekindel. Ta suutis vaatamata oma valule ikka armastada, olla rõõmus ja positiivne. Olla veel minu jaoks kindel tugi ja pind. 
Ta ei läinud kuskile. Ta elas minuga üle selle esimese aasta. Ilmselt nägi ta ka väga suurt muutust. Ma panin igal võimalusel teda proovile. Andsin igasuguseid põhjuseid ära minemiseks. Tema ju LÄKS! Miks siis minu Härra minema ei peaks? Aga ta jäi. Ta ei läinud mitte kuskile ja ei andnud mulle isegi võimalust kahelda selles, et ta minema peaks. Ta kinnitas mulle korduvalt, et ta ei lähe. Teisel aastal hakkasin ma veel enam tegelema sellega, et olen katki. Nüüd hakkasin ma ka panustama sellesse suhtesse, mida tervelt aasta aega hoidis üleval Härra. Olenemata sellest, et olin temasse ülepea kaela armunud, nägin temas kui imelist meest - olid minu hirmud siiski suuremad. Nähes, et tal pole plaanigi kuskile minna julgesin ma hakata nägema vaeva selle suhte nimel. Ma olin küll äärmiselt ebakindel. Hirmul, et aga mis siis saab kui...? Olles üle aasta olnud Härraga koos ei soovinud ma enam, et see suhe katki läheb. Nüüd panin ma ennast igal hetkel ja igal võimalusel mängu. Ma panin sellesse suhtesse oma hinge. 
Ma olin ka jõudnud nii kaugele, et suutsin andestada sellele mehele, kes minule alguse on andnud. Siiski, ma veel nägin vaeva, et saada kontakti temaga. Siiski proovisin veel suhelda, helistasin, organiseerisin kokkusaamisi jne. Aina enam ma nägin, et temal selleks huvi puudub. Minu sisemuses see enam ei teinud nii palju haiget, kui varasematel aegadel. Ma teadvustasin omale fakti, et see pole kuidagi minu süü, et ta ei soovi mind. Minuga suhelda ja minuga oma aega jagada. Mina pole see põhjus selle taga. Sealt algas samm paranemise suunas. Ma nägin milline on tõeline ISA. Ja siinkohal ma võin tõesti öelda Isa - suure "I" tähega. Härra kasuisa oli olemas nii minu kui ka Härra jaoks igal hetkel. Ma õppisin sellest nii palju ja nägin ka seda, et on olemas häid mehi. Häid isasi - sest aastatega see fakt oli mul ununenud. Olin oma mustas augus nii kinni. 
Me Härraga abiellusime. Jah, ma tõesti veel proovisin leida seda sidet aga aina vähem ja vähem. Mu enesekindlus ja hinnang järk järgult kasvasid. Ma hakkasin endast paremini arvama, iseennast hindama. Mul oli taas soov elada. Mida vähem ma tundsin, et ma pean pingutama selle nimel, et oma isaga koos olla, suhelda või sidet leida seda rohkem kasvasin mina. Paranes minu hing. Iga päevaga hakkasin ma Härrat aina enam armastama ja need tunded kasvasid iga päevaga. Ma ei saa öelda, et me poleks läbi raskuste käinud peale seda. Meil on olnud raskuseid. Me oleme kukkunud kuristikku ja pidanud ennast sealt välja vedama. Ent kumbki meist pole pidanud seda tegema üksinda. Igas suhtes on raskeid aegu ja kergemaid aegu. See on täiesti loomulik. Ent lähme tagasi nüüd loo juurde.
Mõned aastad tagasi ühel päeval helistas mu isa minule. See oli minu sünnipäeva päev. Ma olin ämma ja sõpradega kodus. Meil oli suhteliselt mõnus aeg koos. Ja ta helistas... Ma võtsin vastu. Ta rääkis mulle, et on Pärnus. Käis kohtus oma isa vastu. Tema isa on joodik ja nõme mees, kes pole tema elus, tema jaoks olemas olnud. - Irooniline, kas pole? Nüüd ta siis oli kohtus ja sõdis selle vastu, et oma isa hooldekulusid maksta. Isa juba nii vana, et läheb hooldekodusse, aga kuna ta nii halb isa oli, siis miks peab maksma tema hooldekulusid? Nõnda ta rääkis pikalt. Jätsid isa Pärnu linna hoolde ja ükski laps ei soovinud selle mehe heaks teha niipalju, et tal oleks hea hooldekodus olla. Ta oli ju halb isa. 
Selline oli minu viimane vestlus selle mehega. Mul oli südames rahu ja enam ei olnud ka soovi ise pingutada. Miks ma pean, kui tema ei näita huvi üles? Ma ei peagi. Viisakusest olen korra saatnud talle sünnipäeva õnnitluse, millele ma vastust ei saanud. Kaks aastat tagasi katkes minu suhtlus temaga täielikult. Mina enam ei helistanud. Tema samuti mitte. 
Ma julgen väita, et tänasel päeval jätab see mind ka suhteliselt külmaks. Mul ei ole vaja oma ellu sellist ühepoolset suhet, kus ma pean andma endast kõik saamata midagi vastu. Samuti see mees jätab mind täiesti külmaks. Mul ei ole enam tema vastu ei viha, hoolimist, armastust, rõõmu ega ka kurbust... Ma ei tunne tema vastu midagi. Ta on minu jaoks nagu üks inimene tänavalt. Ma võin temaga suhelda - see küll ei anna mulle midagi, aga ma võin, et kui ma seda ei tee ei ole kaa miskit. Selle telefoni kõne peale kadus ära minu soov ja tahtmine pingutada. Ma ka leidsin, et ma ei pea seda tegema enam. Samuti ei saa ka väita, et ma oleks endale seina ette ehitanud, et tundeid mitte välja näidata. Tänaseks päevaks olen ma selle valuga tegelenud 27 aastat ja lõpuks võin ma väita, et olen peaaegu vaba. Ma olen rõõmus ja rahul sellega mis mul on. Ääretult tänulik olen ma aga oma mehele, kes on niiii palju olnud mulle tõeks kogu selle protsessi sees ja jäänud mu kõrvale ka siis, kui selleks mitte mingisugust põhjust ei olnud. 
Nüüd on meie perre lisandumas pesamuna ja ma näen iga päev milline isa saab minu mehest. Kuidas ta juba hoiab ja hoolitseb, et kõhubeebil oleks hea olla. Temast saab selline isa, kes on oma tütre jaoks A ja O. See kõige imelisemat sorti isa. Isa suure "I" - tähega!

Natuke beebijuttu.


Ma olen korudvalt mõelnud kas kirjutada siia rasedusest ja sellega kaasnevast või mitte. Mõte on pidevas muutumises ja vahepeal ei oskagi või pigem siis ei suuda otsustada, mis oleks õigem või mõistlikum teha. Nimelt just selle vaatenurga pealt, et kas avaldada ja jagada oma elu nõnda avameelselt maailmale või mitte. Nagu näha, siis tänaseks olen vist mingil määral otsustanud, sest mu peas keerleb koguaeg huvitavaid mõtteid, mida võiks inimestega jagada. Olen väga palju kirjutanud nö "päevikut" kasutades selleks märkmiku, milles on mul kirjutisi aastast 2016 ja pliiatsit. Ma usun, et kõike seda, mis seal päevikus ei ole mul sugugi mõtekas blogisse ümber tippida mis tähendab, et alustan niiöelda puhtalt lehelt. Kummaline. Kuigi olen siia aastaid juba aeg ajalt kirjutanud. Ilmselt mõne asja kohapealt olen ma väga otsekohene ja avaldan oma arvamust ilma mingisuguste filtriteta. Sellega lihtsalt tuleb teil leppida. 
Natuke siis beebijuttu kaa:


 Nüüd on tähtajani jäänud veidike alla mõne nädala, mis tähendab, et iga hetk, kui meie pisike otsustab, võib ta tulema hakata. Mul ei ole küll igatahes hetkel erilist tunnet, et hakkaks nüüd sünnitama. Isegi ei oska aimata, milline see tunne võiks olla.  Haiglakoti pakkisin kokku ja usun, et seal on kõik vajalik olemas. Võib olla isegi veidike rohkem. Ma vähemalt loodan, sest siis ei ole muret sellega, et millegist puudu jääb. Täna panen kokku muusika listi lauludest, mida ehk tahaks kuulata ja mis aitab mul hingata. Olen nii palju kuulnud, et hingamine on eriti oluline. Mehe jaoks oli aga kõige olulisem, et naisel oleks kotis palju süüa. Näljane naine = kuri naine. Ilmselt see vastab ka tõele. Tema küll ei saa haiglas meiega olla rohkem, kui kaks tundi peale sünnitust aga ju ta siis muretses haigla töötajate pärast kaa natuke. Toidupoolisena võtsin kaasa küpsiseid, müslibatoone, kiir-makarone, vett, ploomimahla, kõrrejoogid, lemmikut shokolaadi, pähkleid ja veel veidike üht - teist. Nende päevade jooksul ei tohiks ma haiglas tühja kõhtu igatahes kannatada. Plaan on panna kotti veel ka õuna, porgandit, kaalikat või mõnda muud tervisliku snäkki. Ei saa ju ometigi süüa ainult magusat ja nö rämpsu. 
Ka mehe jaoks on niiöelda mänguplaan välja mõeldud ja väga täpselt rääkisin ja tegin selgeks talle, mida ootan ja tahan temast. Ma usun, et see on oluline meie mõlema jaoks. Oluliseim on vast üksteist kuulata selles protsessis. Igatahes teab kallis kaasa, kus on haiglakott ja ka seda, et kui haiglasse minekuks läheb on tal vaja võtta kaasa minu padi ja fliistekk. Ilma nendeta on mul veidi keeruline võõras kohas hakkama saada. Nagu oleksin väike laps, kes vajab võõras kohas magamiseks turvaelementi. Olen kaasat ka ettevalmistanud mõningate videote, õpetuste ja loengutega, mida lasknud tal vaadata. Õnneks võtab tema ju kõiki keerulisi või keerulisemaid olukordi palju rahulikumalt kui mina. Kahe jalaga maa peal. 
Kodus on meil kõik valmis ja juba ootamas meie väikest. Algul oli mul hirm, kuidas küll me siia ära mahume. Olgugi, et paljud elavad palju väiksemates korterites ja kodudes kui meie, siis mind on vist kergelt öeldes ära hellitatud ja tõesti ei osanud ennast ette kujutada siin lapsega. Olgugi, et ruumi meil piisavalt ja kindlasti on ka asju, mida tegelikkuses meil vaja ei ole. Nagu enamikes kodudes. Pea tuli tööle panna. Eraldi kapp, meil siia ära ei mahu seega Härra tegi meie kapi ümber ning saime lisa ruumi beebi riiete jaoks. Ka toa tõstsime ümber, et ära mahutada beebi voodi. Olen äärmiselt kindel et beebi jääb magama meie juurde mõneks ajaks. Seda just tema enda heaolu pärast. Lapsel on vaja turvatunnet ja just seda ema/isa lähedust. Seda ma kavatsen talle ka pakkuda nii palju kui ma oskan. Ei karda ma seda, et kui beebi meie juures siis Härraga lähedus kaob. Iga suhe vajab töötamist ja samamoodi ka meie oma. Kui suhte nimel vaeva ei nähta siis laguneb ta kõigest olenemata. Kindlasti leiame ka meie aega beebi kõrvalt iseenda ja oma suhte jaoks. Vannituppa tekitasime me mähkimislaua koos rippriiuliga, kuhu panin puhtad mähkmed, kilekotid, lapid jne... Kogu vajaliku beebi hügieeni eest hoolitsemiseks. Olen kindel, et mähkmeid vahetan ma lõpuks seal, kus vaja aga siiski selline kindel pind on kindlasti hea. Eriti veel, kui pesta teda või miskit. Eks ma saan lõpuks omast kogemusest rääkida, kas on miskit, mida vaja ei ole või hoopis miskit, millest puudust tunnen. 
Palju on minult nende 9 kuu jooksul küsitud, kuidas ma ennast tunnen ja kuidas rasedus möödunud on. On päevi, kus ma tõesti ei saa aru, et oleksin rase. Nii kerge ja hea on olla. Raseduse algus möödus mul suures osas magades. Olin niiii väsinud koguaeg. Ei olnud isu süüa aga ei iiveldanud ega olnud kuidagi ka paha olla. Alguses ma lihtsalt magasin. See möödus ja jätkus justkui tavapärane elu ühe lisanüanssiga. Ma koguaeg mõtlesin, kas beebiga on kõik korras. Ei olnud mingisuguseid muid rasedusmärke. Beebi kasvas jõudsalt ja kõht kasvas sellega koos väga väga kiiresti. Kolmanda kuu lõpuks oli mul juba väga suur kõht ning väga palju küsiti, kas ootan kaksikuid. Ei... Ma ootan ainult ühte last hetkel ja UHs on seda väga väga palju kontrollitud. Detsembri alguses hakkasid aga hullud valud alakõhus ja vaagna piirkonnas. Need valud olid kohe nii hullud, et mõni päev ei suutnud kõndidagi. Ma sel ajal käisin veel tööl seega olin sunnitud võtma haiguslehe ühel hommikul kuna lihtsalt ei saanud püsti. Mõned päevad hiljem see valu taandus ja sain tagasi tööle minna. See ei tähendanud aga seda, et need valud oleksid täiesti kadunud olnud. Ei aidanud nendega bandaaz ega ka kõhutoega püksid. Jaanuari alguses jäin koduseks. Ka valud taandusid, sest kodus ei jookse ega tatsa ma nõnda palju ringi nagu tööjuures. Oli päevi, kus tegin pikemaid jalutuskäike või kaasaga poes käisime siis pärast andis see valu tunda ja ei saanud õhtu otsa voodist või diivani pealt püsti. Hakkasin aina enam võtma rahulikumalt ja omas tempos kõike. Beebi otsustas ennast ümber pöörata Jaanuari keskel või lõpu poole. Enam ei mäleta täpselt. Ega ma ise sellest ju ka aru ei saanud, kui see juhtus. Veebruari keskel kuskil hakkas ta tasapisi vajuma alla. See tähendas seda, et minul muutus olemine palju palju kergemaks. Sain jälle rohkem liikuda. Kadusid ära valud vaagnas. Vahepeal nad küll kergelt löövad välja aga see on ikka väga kerge arvestades sellega, mis detsembris oli. Nüüdseks juba viimased nädal või poolteist igapäev kergelt iiveldab. Ka kõrvetised kimbutavad mind. Varsti juba tunne, nagu oleks Renniest sõltuvuses. Tagasi on väsimus ja isutus. Tahaks ainult olla, magada, lesida ja üldse ei jaksa nagu miskit mõistliku teha nagu koristada. Vahepeal oli selline tuhin kus ainult koristasin ja ei tahtnud teha muud. Koristasin ja pesin beebi riideid ja panin valmis asju jne jne jne... Nüüd magaks. Puhkaks. 
Rasedus on üks naljakas asi. Kõik need emotsioonid ja tunded, mis raseda naise sees on - on lihtsalt nii imelised ent samas on uskumatu, kuidas korraga saab tunda nii palju erinevaid emotsioone. Ühteaegu tunda hirmu, rõõmu ja armastust on väga väga kummaline. Olla kogu eesseisva elu muutuse ees nii põnevil aga samas veidike ka hirmul, sest tegelikult ei ole mul õrna aimugi, mida see endaga kaasa toob. Peale ühe pisikese päikese kiire. See päike hakkab meie elu oma käe järgi ümber korraldama ikka väga korralikult ma usun. Ka see on nii uskumatu tunne, kui Sa tead ja reaalselt tunned, kui keegi liigutab ennast Sinu sees. Ta kasvab seal. Elab ja on. Nii keeruline on seda ime kirjeldada sest see lihtsalt on IME! 
Sellega ma täna oma postituse ka lõpetan. Eks vaatame, millega mu pea järgmisel korral hakkama saab ning mis ideid mulle jagamiseks pähe paneb. 


9. jaan 2021

Ja see ongi tõsi!

 Kui seda kõike, mis mind valdas ning uudis beebist oli mulle lõpuks kohale jõudnud tundus see siiski minu jaoks nõnda uskumatuna. Kas tõesti lõpuks? Pärast kogu seda jama ja möödunud viis aastat? Kõike seda oli ühtäkki liiga palju. Kõik tunded ja emotsioonid mu sees lõid peakohal laineid ent siiski tundus see nõnda uskumatuna. 
Üsna Septembri keskel tuli ka töö juures avalikuks, et nende lastega mul pikka pidu enam ei ole. Sai teada juhatus ja said teada ka lapsevanemad. Tänaseks on juba selge. Ta liigutab, tantsib ja hüppab mu sees. Ei ole mul enam nõnda palju minna, et meie pisikesega kohtuda saaksin. 
Kujutate ette seda rõõmu, mis Härrat valdas, kui ta teada sai. Usun, et siiski oli ta samapalju üllatunud ja kergelt shokis, kui mina sest olgem ausad, ei oodanud me selle täitumist ilmselt kumbki. Tänaseks on tuba juba täiesti ümber tõstetud ja lapse tulekuks peaaegult kõik valmis tehtud. Nüüd iga päevaga hakkab aina enam tunduma, et varsti oleme me neljakesi. 
Kuidas siis esimesed kaks trimestrit möödunud on? - Ütleme nii, et kogu see rasedus on olnud suhteliselt kerge. Nimelt ei oska ma öelda või rääkida kaasa nendele naistele, kes oksendavad, kel iiveldab ja kel muud mured ja kaebused. Neid minul olnud ei ole. Peale selle, et ma esimese kuu veetsin maha magades ei olnud mul miskit. 
Hambapesu, just hommikune ajas iiveldama. Mitte igakord aga siiski enamuse ajast. Imelike isusi mul ei ole olnud ja seda, et ma peaks meest poole öö aeg poodi saatma kuna MA EI SUUDA ELADA ILMA... mingi asjata - puudub. Alguses, kuni 20 nädalani ajas kala ja kala lõhn südame kergelt pahaks. Seega ma jätsin kala lihtsalt meie menüüst välja ning seda ei tarvitanud. See eest oleks ma heameelega söönud toorest, ilma soola ja millegita kala. Vot see oleks mulle väga väga maitsenud. Võin tagasihoidlikult mainida, et mingi hetk peale 20 nädalat ma seda ka paar päeva tegin. Enam ei suutnud kalale vastu panna. Kaks korda vist ehk oli ka jonnituur, kus ei suutnud oma emotsioone enam kontrolli all hoida ja käitusin nagu viimne kahe aastane. Kuid selle kohapealt on mu abikaasal vedanud, et üldjuhul olen suutnud oma emotsioone vaka all hoida ja suhteliselt rahulikult igapäeva asjades toimetada. 
Esimesi beebi liigutusi tundsin ma aga üsna vara. Täiesti esimene kord võis olla kuskil 14 nädala paiku, kus oli miskit kahtlasti, mis kõhus toimus. 16 nädalal oli aga üsna kindel, et see on beebi, kes seal oma aktiivsust üles näitab. Nõnda oli mul ka Oscar testile minna ütlemata kerge, sest teadsin, et tibul on kõik korras. Ta oli mul ju nõnda aktiivne. 
Kuskil 25+ nädala paiku hakkasid aga tekkima vaagnavöötme valud. Vahepeal on a vahepeal ei ole. Kui on siis ka kõndida on äärmiselt raske ja peaaegu nii valus, et kuku või pikali. Detsembris olin nendega ka haiguslehel. Sel kuul sain tööl teha kõigest 40+ midagi tundi terve kuu jooksul. Mõni inimene töötab nii palju nädalas. 
Nüüdseks olen ma kodus ja valmistun 100% uue elu alguseks. Töölt lahkumine oli ausalt öeldes üsna raske. Tol päeval viibisin ma tööl pea neljani, kuigi minu tööpäev oleks kaks tundi varem lõppenud. Ei saanud kuidagi sealt minema. Nii lastevanemate kui ka kollegide poolt sain ma imearmsa nö katsikukingi. Üks osa sellest kingitusest jääb meiega igavesti kaasas käima. Beebi jaoks on selle jaoks kaisujänku, mis saab teda rõõmustama ikka väga väga pikka aega ja raamat, kuhu sisse saan kirjutada kõik tema arengu. Minu jaoks oli seal kotikeses aga üks imearmas kaelaehe. Ehte peal oli inglibeebi. Sobib justkui imeliselt kogu selle looga, mis viimased aastad on minuga kaasas käinud. See oli nõnda tähenduslik minu jaoks. 
BTW "nesting" is real!! Uskumatu, aga see on. Mina olen igatahes totaalselt ära pööranud kogu selle kodu koristamise ja asjade valmis sättimisega. Ma võiks vast iga päev koristada ja ka neid kõige pisemaid detaile, mida veel annab ja saab. Neti poodides kaa kolan alatasa ja mõtlen, kas on veel miskit, mida vaja oleks? Eile sai ostetud võrevoodile ära ka madrats seega usun, et nüüd rohkem asju puudu ei tule. 
Siinkohal tahan tänada kõiki, kes on mind varustanud kõige vajaminevaga nii, et mul endal on olnud tegelikult suht muretu ja hinges koguaeg teadmine, et kõik vajalik on ja saab talle olemas olema. Aitäh!

uskumatu, ta tuleb! vol2

Esimene Ultraheli. Arst vaatas, uuris ja puuris. Seal ta oligi. See oli päris! Päris pisike tegelane ujub minu sees. Ma siiani ei usu kõike seda. Mulle tundus, nagu oleks arst olnud sama õnnelik tulemuse üle nagu mina. 
"Kas sa clexannet võtad?"
"Emm... Ei. Kui ma helistasin siia ja ütlesin, et arst arvas, et mul mingit ravimit veel vaja võtta, siis registratuur teatas, et ennem tuleb arstil käia. Nemad ei tea asjast midagi ja arst ise määrab."
Ühtäkki nägin, kuidas arst muutus närviliseks. Seda oli kohe õhust tunda. Mina panin ennast riidesse samal ajal, kui arst kabinetist välja tormas ja registratuuri pöördus. Midagi ta väga valjult rääkis. Siis tuli tagasi kabineti ohtrate paberitega. Juba natuke rahulikumalt. Määras mulle ravimid. Andis kaasa hunniku pabereid ja juhised, mida edasi teha. Järgmiseks tuli minna raseduskeskusesse ja omale ämmaka aeg, vereanalüüside aeg ja oscar testi aeg panna. 

Kõik muutus nõnda äkki... Õnneks oli mul veel puhkus ja ei olnud tarvidust mõnda aega tööle minna veel. Hommikust õhtuni soovisin ma ainult magada. Mõni üksik tund ärkvelolekut päevas väsitas mind nii, et sain kohe 8h jutti magada, et tunnike kaks õhtul mehega veeta ja uuesti unedemaale minna. 
A teate? Endiselt ei uskunud ma seda kõike. Mis siis, et mul eksisteeris pilt meie pisikesest külmiku peal. Mis siis, mida arst rääkis. See kõik tundus nii ebareaalne. 
Tänaseks on möödas üle poole ja mul on järjekordne ämmaka külastus. Neid on mul olnud kord kuus, seega juba pea neli korda. Ultraheli pilte külmikul on kaa juba neljas erisuuruses pisikesest. Olenemata kõigest sellest on iga kord natuke hirmutav. Äkki toimub see siiski unes? 
Ei... Mitte seekord. Täna hommikul ta juba oma jalgadega julgustab mind, et kõik on hästi temaga. Viimased UH tulemused olid kaa imelised ja kõik tundus olevat korras seega ju siis nii ongi! 

Lootus sureb viimasena

Seda siin kirjutan suures tänutundes ja ilmselt just neile, keda see teema võiks enim puudutada. Nagu osa teist teab ja osa lugenud on siis siiani jõudmine ei ole minu jaoks olnud just kerge tee. 
Nüüdseks juba viis aastat tagasi oli meil soov abikaasaga pisipere saada. Kõik ilmselgelt ei läinud nii nagu planeeritud ja oodatud. Aastaid proovisime ja käisime mööda arste. Siinkohal tahan väga südamest tänada kõiki neid, kes sellel teekonnal on olnud meile suureks toeks. 
Aastaid sain ma ka valediagnoose ja stress kõige sellega tegi tervist veel hullemaks. Ma olen sellest kogust protsessist juba päris mitu postitust kirjutanud ja siinkohal ma tegelikult sooviksin hoopis tänada mõnda inimest, kes sattusid minu ellu õhel või teisel viisil ja tegid kõik selle praeguse võimalikuks. 
Olles tegelikult mõned aastad tagasi lootuse kaotanud ja tundnud ennast läbipõlenuna kogu selles ürituses tegin ma lõpuks oma suu lahti ja mainisin toimuvast perekonnale. Ma olin nii vaimselt, kui ka füüsiliselt jummala läbi ja tundsin, et nüüd on kõik. Eks sellistest asjadest tuleb rääkida, sest ega muidu tulemust ei tule või siis ei saa sealt punktist enam nõnda kergelt välja. 
Perekonna kaudu sain ma aja uue arsti juurde. Mul oli neid küll vahepeal olnud üsna palju ning tänu sellele ei lootnud ma ka uuest arstist kuigi palju. Ent kohale ma läksin. Mure sel hetkel ei olnud ainult lapse saamisega vaid ka sellega, et päevad, mis naistel teadupärast käivad kord kuus olid minul tolleks hetkeks kestnud juba pea pool aastat. Eks ka see kulutas ohtralt minu energiat ja võttis kogu mu jõu enda alla. Nõnda ma siis läksin Doktor Katrin Seidelbergi juurde esimest korda. Seest tühjana. Lootusetuna. 
Nagu ikka günekoloogi juures tehti mullegi kiire ülevaade, rääkisin oma loo, see järel tehti kontroll ja sealt edasi taaskord rääkisime. Tema oli esimene arst, kes tõesti andis mulle lootust öeldes, et kõik on võimalik. Tema juures ma käisin mõned korrad. Tervis hakkas paremaks minema ja energia ning jõud tuli tagasi. Paraku on tema visiidid tasulised ja ühel hetkel tekkis tunne, et rahaliselt enam ei mängi välja iga kuiselt tema juures käimine. Tuli võtta paus. Paus kogu sellest jamast. 
Loomulikult ka minul oli perekond, kes üsna tihti uuris, kuidas lapse teemaga on ja nii. Ei olnud just kerge raputada pead või lühidalt mainida, et kehvasti. Igaüks neist oli soovitaja küll uut arsti, küll miskit mida teha. Küll pandi mulle diagnoose ja prooviti neid siis oma soodu ravida. Tean, et tahtsid minu jaoks parimat ent ühel hetkel on selda veidi liiga palju. Kohe nõnda, et pani mind endas kahtlema, oma kehas ja kõige enam oma oskustes olla naine ja abikaasa. 
Ühel hetkel, kui vaim piisavalt tugev, et alustada uut protsessi hakkasin taaskord valima endale arsti ja kohta. Tasulisse ma seekord ei läinud. Dr. Seidelbergist oli küll meeletult kasu ja ta andis mulle just seda, mis mul tol hetkel puudu oli - lootuse, ent teades, et edasine ei saa olema kerge ja lühike tee otsustasin teha rahakotile veidi parema valiku. 
Sattusin Pelgulinna haiglasse ühe arsti Jekaterina Mironova juurde. See juhtus nagu pool kogemata, et ma just selle arsti sain. Sealt tema juurest algas üks pikk teekond, mis ei olnud alati kerge ja roosiline vaid kohati ikka päris konarlik, auguline ja käänuline. Ka tema oli arst, kes ei pannud mulle huupi diagnoose ega öelnud mulle kordagi: "Sorry, Sa oled liialt ülekaaluline, et last saada". Paar aastat sain käia Dr. Mironova juures, kord uuringutel, analüüse andmas ja siis lihtsalt kontrollis, kuni lõpuks Novembris 2019 aastal ta otsustas teha sellist protseduri nagu IUI minuga. Saanud nii minult, kui ka mu abikaasalt nõusoleku selleks siis Detsembris see protsedur ka toimus. Minul oli lootus laes ja ootused suured. Jõulude ajaks oli selge, et seekord see ei õnnestunud. Beebit ei olnud. Mind valdas ääretu kurbus, ent lootus ei olnud sisimas veel kuskile kadunud. Mõned korrad külastasin niisama arsti, et kontrollis käia ja uurida, kas kõik muu on ikka korras ja nii nagu peab. Märtsis tuli peale kroona ja Dr. Mironova lõpetas selleks ajaks oma töö. Ta ei teinud enam tavapäraseid vastuvõtte. Aprilli alguseski veel ei toimunud miskit, kuid ühel päeval Aprilli lõpupoole sain ma kõne. Helistajaks oli Dr. Mironova, kes soovis taaskord kohtuda ja mind üle vaadata. 
Viimasel Aprilli nädalal ma siis käisingi taaskord tema juures. Samuti soovis ta uuesti minuga korrata IUI protseduri. Ma ütlesin, et see on viimane kord, sest ma ei kujuta ette, kui kaua ma jaksan pettuda. Emotsionaalselt on see üsna keeruline, kuna lootus tõuseb ju lakke. Kui seekord ei tule, siis ju ei ole mulle seda last määratud. Eks siis mõne aasta pärast saab IVF proovida või miskit. Juuni alguses, kuskil esimesel nädalal toimus siis uus protsedur. Protseduri laualt lahkudes ei olnud mul mingeid erilisi tundeid. Olgem ausad, ega ei olnud ka erilist lootust. Olin valmis kõigeks, mis sealt tulla võib. Tõenäosus oli suurem ainult selle tõttu, et küpsenud oli korraga kaks munarakku kuigi minu jaoks see ei mõjunud tol hetkel kuigi palju. Juuni lõpus sõitsime maale. Teadsin, et taaskord on see aeg kuus, mis peaks siis näitama ära, kas beebit on või ei ole... 
Sellega aga tahan ma anda lootust just kõigile neile, kellel seda hetkel vajaka jääb. Kõik tuleb omal ajal ja täpselt nii nagu ta tulema peab. Kas tuleb ta inimeste kaudu või kuidagi muul viisil ent Su teele pannakse just niipalju raskust, kui jaksad ära kanda. 
Tol hetkel ma ei teadnud, et IUI õnnestumise tõenäosus on ainult 15%, mis on väga väga väike, kui aus olla. Ühel hetkel, kui teada sain olin äärmiselt üllatunud ent südamest tänulik kingituse eest, mis mulle tehti. 

1. nov 2020

Uskumatu, ta tuleb!

Viimased kuud on olnud nõnda uskumatud. Siiani juurdlen selle üle, kas see kõik, mis minuga toimub on ilmsi? Kummaline, kuidas vahepeal asjad teevad 180 kraadise pöörde ja muutuvad täielikult. 

Koroona teema hakkas vähehaaval taanduma, kui mulle helistas minu raviarst ja soovis kohtuda. Ma olin juba lootuse kaotanud ja kui aus olla, võtnud suhtumise, et noh, ei olegi ju vaja. Elame vanaviisi edasi, meie kaks. Ega meil kahekesi koos ju väga hea ja mõnus olla. Olin nõus minema kohtumisele ja seda juba järgmisel päeval. Ta rääkis, et soovib ühe korra veel teha protseduuri, mida kutsutakse IUI. Korra me seda juba tegime ja see ebaõnnestus. Ma ütlesin ka raviarstile, et kui me seda teeme, siis on see viimane kord. Minu emotsionaalne pool ei kannataks ilmselt rohkem välja. Panime raviplaani paika ja nõnda ma sealt siis lahkusin. Vastakate tunnetega. Ma käisin veel paar korda tema juures kuni tuli protseduuri päev.

Ma ei olegi protseduuri avalikult veel kirjutanud. Teen seda siis nüüd. Läksin arsti kabineti täidetud ankeetidega, kuhu ka dr Mironova oma allkirjad pani. Edasi saadeti mind palatisse. Vahetasin seal riided ning panin selga haigla kitli. Just nõnda samasuguse nagu filmides nähtud. Tagumik paljas ja puha. Sinna peale läks hommikumantel. Jalga sussid ja pähe müts. Riietunud valmis saadeti mind protseduuri tuppa kus oli kkkkülmm... Tõsiselt külm. Viskasin end toolile pikali ja kõik võis alata.
Jalad harki, peegel sisse, rauad sisse, süstal. Pikk pikk süstal. "Kas abikaasa nimi on Kristo Ots?" Ja noogutuse peale rändas see süstal kaa sinna. Uh vaatlus, 10 minutut pikali, lagi... Külm... Nii, aeg läbi ja minek. Oligi kõik...
Nüüd jääb üle veel vaid oodata. Kaks nädalat oodata tulemusi.
Tööl algas puhkus ja me Härraga alustasime maale sõitu. Ma ise arvutasin ja mõtlesin, et täiesti pekkis, kui nüüd peaksid päevad hakkama oleks ikka väga jama. Nimelt maal on välikäimla ja noh, nende ajal on seal tiba ebamugav. Maale sõidu ajaks oli esialgsest ennustatavast algamis päevast möödas juba 3 päeva.
Härra ostis igaks juhuks testi a noo ega ma seda teha ju ei julenud! Ühel hommikul võtsin julguse kokku ja... 

Positiivne??? Ei... See pole võimalik! Raudselt test valetab, sest teine triip ei ole nõnda tugev nagu võiks. Peab minema poodi ja mõne testi juurde võtma. 

Positiivsed??? Kõikidel olid tugevad kaks triipu. Neli testi, mis kõik tehtud said näitasid ühte ja seda sama tulemust. Kas see võib olla tõsi? Nagu päriselt tõsi? 

Helistasin arstile a tema ütles, et mine tee HGG test ja siis vaatame edasi. Järgmisel päeval läksin testi tegema ja tulemust ootasin kaks päeva... Närv läbi... See pole ju ometi võinalik? HGG 910 - mis see tähendab? Mis on norm? Ja nõnda sai Google ikka korralikult otsida mulle informatsiooni. Taaskord kõne arstile. Saime aja. Pekk, vaja maalt tagasi ronida. Ei saagi olla nõnda pikalt, nagu oli algne plaan. Ega pole ju hullu. Arstil vaja käia. 

Edasi saab lugeda "Uskumatu ta tuleb vol2"



11. nov 2019

Möödas on pea aasta, viimasest postitusest.

Näe, pole peaaegu aasta aega kirjutanud... Viimane kirjutis oli Prantsusmaa reisi kohta. Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Aga alustame siis algusest. Mis on need suurimad muutused mu elus?


Suvi sai läbi ja alustasin uut ravikuuri. Jah, jälle selleks, et beebit saada. Kuigi olgem ausad, hirm lapse saamise ees on tekkinud ja see on üpriski suur. Ma ei kujuta ennast ette emana ja kardan, et minust ei saa head ema. Tahaksin olla väga hea ema, teha oma lapsega igasugu põnevaid asju, pakkuda talle väga palju enda aega, et temast kasvaks heasüdamlik noor inimene. Tavaliselt mu mõtete kohta öeldakse, et nõnda Sa oled juba praegu hea ema, kui isegi last veel ei ole ja soovid olla veel parem emana. Sellel võib kuskil olla taga ka tõepõhi. Nüüdseks on ravi kestnud juba pea neli kuud.
Selle aja jooksul on tulemus puhas suur ja ümmargune 0. Avastati hoopis seda, et mul on veri vääääga paks. 8 palli 10st. Ehk siis paks! Tänu sellele saadeti mind Genetoloogi juurde, kes tegi mulle erinevaid kromosoomi analüüse ja uuris mu geneetikat, millega tuli välja, et verepaksenemine ei ole sugugi geneetiliselt minuga seotud. Geenid pidid olema korras - mida iganes see ka ei tähendaks.
Ravi positiivse ning ühtlasi ka negatiivse tulemusena on mul tagasi kohutavad kõhuvalud, mis ammu unustustesse olid vajunud. See igatahes on igaikuiselt näidanud mulle, et OV on ja ravimid toimivad. Thank God for that! Võib olla nüüd mis siis takistab ongi see minu hirm? Hirm ehk siis sünnituse ees? Või suutmatus mõelda endast, kui rasedast. Kuigi lapse saamise soov on suur!
Nüüd esmaspäeval on taas arsti külastuseks aeg pandud. OV tundub olevat taaskord. Huvitaval kombel juba teist korda paremas munarakus (vähemalt sealt poolt on kõht tundlikum nõnda, nagu eelmistel kordadel on olnud siis, kui oli OV ). Esmaspäeval siis saab kinnitust sellele.
Härra Ots on aga väga väga toetav kõigis mu tegevustes. Ta on viimasel ajal kohe eriti armsaks ja hoolitsevaks muutunud. Vahel naeran siin, et valmistub juba last saama. Tema on selleks valmis ja temast saaks ideaalne isa! Lapsena, soovisin just, et mul oleks selline isa, kes on hooliv ja hoiab mind. Ots on just selline! Temast saab imeline isa ja see laps oleks väga rahul oma isaga! Ka minu suhtes on Ots väga hooliv. Paneb mind vahel magama isegi nõnda, et silitab mu pead. Viib mind pidevalt välja ja üldse, pakub mulle palju tähelepanu.
Muutuseid on toimunud ka mu töökoha valdkonnas. Töökohta ma otseselt ei vahetanud, aga kaudselt küll. Ma vahetasin maja. Sain omale 1.5 - 3 aastased põnnid. Nendega on tükk tegemist ikka ja kuna otseselt pole varasemast kogemust nii pisikestega siis olen kohati päris hädas. Nüüd olnud siin juba nii mõnigi kuu ja tunnen ennast palju julgemalt siin. Lasin töökaaslasel, kes on aastaid - kokku isegi 10 - töötanud sõimes tundi teha ja nägin, mida ma pean lastega tegema ja kuidas nendega suhtlema. Andis mulle ka väga korraliku põntsu kuna just läks terve mu suurte laste rühm kool. Edukalt läksid õnneks ja tundub, et koolis kulgeb neil ka kenasti. Oma koolilastel hoiame silma koguaeg peal - koolimaja ju kõigest mõne sammu kaugusel uuest töökohast.
Selline mu elu siis praegu siin ka on. Tasapisi kulgeb edasi aga üllatavalt kiiresti jookseb koguaeg eest ära see aeg mul. Tööst jääb väga palju aega üle aga see ei tähenda seda, et mul palju vaba aega oleks!
Peale tööd on ikka muid asju vaja teha. Olen see aasta pühendunud endale ja oma heaolule. Käin massööri juures, koolitustel, küünetehnikud, pediküürid, SPA külastused ja aeg mehega on väga sage. See ongi aga suhte juures kõige olulisem, et hooliksid iseendast ja et hooliksite üksteisest. Ilma üksteisega arvestamiseta, enesele ja kaaslasele tähelepanu pööramisega suhet ei olegi.

20. jaan 2017

Väikesed tagasilöögid...

Eile sain ma lausa kaks korda arsti juures käidud. Mitte, et mul midagi viga oleks... Vähemalt ma ise ei arva, et mul midagi viga on aga tundub, et kõige normaalsem ma nüüd ka siis ei ole. Vähemalt eile saadud vastuse järgi. 
Nimelt me ikka Härra Otsaga tahaks last saada. Aga kuidagi ei ole õnnestunud jääda rasedaks. Käisin ka arsti juures korralisel ülevaatusel ning uurisin ka seda, mida oleks võimalik teha.. Käisin ka verd andmas. Eile sain siis oma vereanalüüside vastused. Päris jube on istuda ja kuulata, mida see arst sule seal räägib.

Arst:"Noo alustame algusest siis... See on sul korras. Veresuhkur on korras.. See ja too ja kolmas ja neljas ja viies on korras. Siin see analüüs oli natukene madal, aga eks ta vahepeal võibki kõikuda ja see võis olla täiesti juhuslik... Järgmine ja sellest järgmine oli ka korras..."

Oeh, oleks siis lihtsalt võinud öelda, et kõik on korras peale selle ühe... Aga ei...  

Arst: "Et ikka täiesti kindel olla siis ma saadaks su ühte analüüsi veel tegema. Seda munajuhade läbivuse analüüsi. Dr. Mets* teeb seda kabinetis F2609. Ma panen sulle sinna kohe aja, aga helista talle ikka üle ka, kas ta võtab sind vastu."


Helistasin sellele arstile üle ja sain aja kella kolmveerand kaheks. Noo istume siis kolmveerand kaks seal ukse taga ja kui aus olla siis ei arvanud ma, et vastus mille ma sealt sain nii negatiivne võiks olla. Ei tundunud mulle vähemalt nii.  Noo ma ju alguses ütlesin, et ma ei arva, et mul midagi viga oleks. Noo tehti mulle siis see analüüs. Kõigepealt pandi valuvaigistit jne. Eks iga naine ise teab, kuidas selle analüüsi tegemine käib (ei hakka seda siia nüüd nii avalikult lahti ka kirjutama aga ega see just kõige meeldivam analüüs ei ole.), kes on lasknud seda teha - See analüüs oli õnneks korras.

Pärast analüüsi tegemist rääkisin ja küsisin selle arsti käest, et mis need andmed, mida ta edastas õele tähendasid ja siis ta hakkas mulle selgitama. Esimene ja ilmselt ka viimane lause mis mulle meelde jäi, mida ta mulle ütles oli: "Sul munarakk ei saa valmis. Sul ei toimu üldse ov." Sealt edasi ma ei kuulnud midagi kuni lauseni: "Kui tahad last saada, siis minu arvates sa seda loomulikul teel ei saa". Mul peas kumises. Mõtte keerles nende kahe lause ümber ja need laused kumisesid mu peas. 

Ma kõndisin sellest kabinetist välja püüdes olla vapper. Kui ma koridori jõudsin siis mu kallis abikaasa hakkas rääkima autodest mulle: "Kallis, vaata seda autot, see on ju palju ilusam kui oota.. See auto.. Ja ..." - ma ei kuulnud enam mida ta mulle rääkis. Jälle need autod.

Kuidas küll mõnele on antud neid armsaid silmaterasid vahet pole kas nad neid soovivad või ei soovi ja siis need... kes tõesti neid tahavad ei saa?... Jalutasime juba auto juurde. Siiamaani peas kumises. Autos küsis aga Hr.Ots: "Mis Sulle seal arsti juures räägiti?"

Mina: "Ah, ei midagi... erilist"
Pisarad tikkusid vägisi ligi, aga hoidsin neid vapralt tagasi
Hr.Ots: "Noo, räägi mulle!"

Ja siis ma seletasin. Tundus, nagu see jutt läheks temast täiesti mööda. See ei puudutanud teda ju kuidagi. Mitte kuidagi.. Koju me kohe ei läinud, sest Kristo arvas, et me võiks minna poodidesse jalutama. Ta arvas, et ta saab autolaenu sel ajal kätte, kui me seal jalutame ja siis ta saaks autole järgi minna. 

Täpselt nii nagu ta arvas - ka läks. Ta sai oma auto ja siis sõitsime erinevate autodega koju. Mul endiselt peas kumamas küsimus, et kas ma tõesti ei saa last normaalsel teel? Ilma süstimata? Kas tõesti? Aga rohkem ma selle üle uurima ega puurima ei hakanud. Rääkisime abikaasaga võimalustest, mis meil on, kui TÕESTI ei ole võimalik last saada. Nüüd kippusid pisarad juba tulema, nii, et ei suutnud neid enam tagasi hoida. Nad ise voolasid. Ära nad ka ei lõppenud. Kristo oli aga nii armas ja hooliv, ta tuli selle kõigega imeliselt toime. Ta suutis mind lohutada ning pakkus välja ka erinevaid võimalusi. Eile olin ma küll päris nördinud selle üle, mida arst mulle rääkis aga KRISTO sai uue AUTO ja tema on vähemalt õnnelik ning särab mu ümber nagu väike päike. Tema õnn ja sära silmades teeb ka minu õnnelikumaks ning see just hoiab mind mõtlemast küsimustele mis võiksid alata nii: 
Aga mis siis...
Miks mina...
Aga kuidas...
Millal...
Kas ma peaks...
Kuidas edasi..
Aga äkki...
Ma arvan, et ma tean nüüd, mis tunne on naisel, kes on kaotanud lapse. Ma arvan, et see võib olla sarnane tunne sellele, mis mind eile valdas. Vähemalt sedasi ma seda tunnet ette kujutan. Ma ei vaja haletsemist ja kaastunnet. See pole ka põhjus, miks ma kirjutan siia oma blogisse. Kirjutan seda sellepärast, et alati ei ole elu ega ka abielu ilus ja lilleline, nagu mu blogist see enamjaolt tundub. Tõesti peale pulmi on ka mul tunne, et olen suure õnnega ikka kuna mul on selline mees. Selline imeline mees. Aga abielus on ka probleeme. Nendest probleemidest ma veel kirjutanud ei ole ja ma arvan, et seda kõike ma ei pea jagama ka. Aga ka meie tülitseme ja käime üksteisele närvidele ja järgmisel hetkel oleme parimad sõbrad. See on ikka see, kui ühe inimesega elada ühe katuse all ja pidevalt koos olla. Eks siis ikka mingid asjad ei meeldi ja osad asjad teevad kurjaks. Praegu on minu elus just selline natukene nukker aeg. Eks ka sellest ajast saab üle ja ümber ning elu läheb edasi. Aga armastus on ilus ja tore. 


*Nimi on muudetud