Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse.
perekond
22. veebr 2021
Sõda Iseendaga Vol2
Natuke beebijuttu.
9. jaan 2021
Ja see ongi tõsi!
uskumatu, ta tuleb! vol2
Lootus sureb viimasena
1. nov 2020
Uskumatu, ta tuleb!
Viimased kuud on olnud nõnda uskumatud. Siiani juurdlen selle üle, kas see kõik, mis minuga toimub on ilmsi? Kummaline, kuidas vahepeal asjad teevad 180 kraadise pöörde ja muutuvad täielikult.
Koroona teema hakkas vähehaaval taanduma, kui mulle helistas minu raviarst ja soovis kohtuda. Ma olin juba lootuse kaotanud ja kui aus olla, võtnud suhtumise, et noh, ei olegi ju vaja. Elame vanaviisi edasi, meie kaks. Ega meil kahekesi koos ju väga hea ja mõnus olla. Olin nõus minema kohtumisele ja seda juba järgmisel päeval. Ta rääkis, et soovib ühe korra veel teha protseduuri, mida kutsutakse IUI. Korra me seda juba tegime ja see ebaõnnestus. Ma ütlesin ka raviarstile, et kui me seda teeme, siis on see viimane kord. Minu emotsionaalne pool ei kannataks ilmselt rohkem välja. Panime raviplaani paika ja nõnda ma sealt siis lahkusin. Vastakate tunnetega. Ma käisin veel paar korda tema juures kuni tuli protseduuri päev.Ma ei olegi protseduuri avalikult veel kirjutanud. Teen seda siis nüüd. Läksin arsti kabineti täidetud ankeetidega, kuhu ka dr Mironova oma allkirjad pani. Edasi saadeti mind palatisse. Vahetasin seal riided ning panin selga haigla kitli. Just nõnda samasuguse nagu filmides nähtud. Tagumik paljas ja puha. Sinna peale läks hommikumantel. Jalga sussid ja pähe müts. Riietunud valmis saadeti mind protseduuri tuppa kus oli kkkkülmm... Tõsiselt külm. Viskasin end toolile pikali ja kõik võis alata.
Jalad harki, peegel sisse, rauad sisse, süstal. Pikk pikk süstal. "Kas abikaasa nimi on Kristo Ots?" Ja noogutuse peale rändas see süstal kaa sinna. Uh vaatlus, 10 minutut pikali, lagi... Külm... Nii, aeg läbi ja minek. Oligi kõik...
Nüüd jääb üle veel vaid oodata. Kaks nädalat oodata tulemusi.
Tööl algas puhkus ja me Härraga alustasime maale sõitu. Ma ise arvutasin ja mõtlesin, et täiesti pekkis, kui nüüd peaksid päevad hakkama oleks ikka väga jama. Nimelt maal on välikäimla ja noh, nende ajal on seal tiba ebamugav. Maale sõidu ajaks oli esialgsest ennustatavast algamis päevast möödas juba 3 päeva.
Härra ostis igaks juhuks testi a noo ega ma seda teha ju ei julenud! Ühel hommikul võtsin julguse kokku ja...
Positiivne??? Ei... See pole võimalik! Raudselt test valetab, sest teine triip ei ole nõnda tugev nagu võiks. Peab minema poodi ja mõne testi juurde võtma.
Positiivsed??? Kõikidel olid tugevad kaks triipu. Neli testi, mis kõik tehtud said näitasid ühte ja seda sama tulemust. Kas see võib olla tõsi? Nagu päriselt tõsi?
Helistasin arstile a tema ütles, et mine tee HGG test ja siis vaatame edasi. Järgmisel päeval läksin testi tegema ja tulemust ootasin kaks päeva... Närv läbi... See pole ju ometi võinalik? HGG 910 - mis see tähendab? Mis on norm? Ja nõnda sai Google ikka korralikult otsida mulle informatsiooni. Taaskord kõne arstile. Saime aja. Pekk, vaja maalt tagasi ronida. Ei saagi olla nõnda pikalt, nagu oli algne plaan. Ega pole ju hullu. Arstil vaja käia.
Edasi saab lugeda "Uskumatu ta tuleb vol2"
11. nov 2019
Möödas on pea aasta, viimasest postitusest.
Suvi sai läbi ja alustasin uut ravikuuri. Jah, jälle selleks, et beebit saada. Kuigi olgem ausad, hirm lapse saamise ees on tekkinud ja see on üpriski suur. Ma ei kujuta ennast ette emana ja kardan, et minust ei saa head ema. Tahaksin olla väga hea ema, teha oma lapsega igasugu põnevaid asju, pakkuda talle väga palju enda aega, et temast kasvaks heasüdamlik noor inimene. Tavaliselt mu mõtete kohta öeldakse, et nõnda Sa oled juba praegu hea ema, kui isegi last veel ei ole ja soovid olla veel parem emana. Sellel võib kuskil olla taga ka tõepõhi. Nüüdseks on ravi kestnud juba pea neli kuud.
Selle aja jooksul on tulemus puhas suur ja ümmargune 0. Avastati hoopis seda, et mul on veri vääääga paks. 8 palli 10st. Ehk siis paks! Tänu sellele saadeti mind Genetoloogi juurde, kes tegi mulle erinevaid kromosoomi analüüse ja uuris mu geneetikat, millega tuli välja, et verepaksenemine ei ole sugugi geneetiliselt minuga seotud. Geenid pidid olema korras - mida iganes see ka ei tähendaks.
Ravi positiivse ning ühtlasi ka negatiivse tulemusena on mul tagasi kohutavad kõhuvalud, mis ammu unustustesse olid vajunud. See igatahes on igaikuiselt näidanud mulle, et OV on ja ravimid toimivad. Thank God for that! Võib olla nüüd mis siis takistab ongi see minu hirm? Hirm ehk siis sünnituse ees? Või suutmatus mõelda endast, kui rasedast. Kuigi lapse saamise soov on suur!
Nüüd esmaspäeval on taas arsti külastuseks aeg pandud. OV tundub olevat taaskord. Huvitaval kombel juba teist korda paremas munarakus (vähemalt sealt poolt on kõht tundlikum nõnda, nagu eelmistel kordadel on olnud siis, kui oli OV ). Esmaspäeval siis saab kinnitust sellele.
Härra Ots on aga väga väga toetav kõigis mu tegevustes. Ta on viimasel ajal kohe eriti armsaks ja hoolitsevaks muutunud. Vahel naeran siin, et valmistub juba last saama. Tema on selleks valmis ja temast saaks ideaalne isa! Lapsena, soovisin just, et mul oleks selline isa, kes on hooliv ja hoiab mind. Ots on just selline! Temast saab imeline isa ja see laps oleks väga rahul oma isaga! Ka minu suhtes on Ots väga hooliv. Paneb mind vahel magama isegi nõnda, et silitab mu pead. Viib mind pidevalt välja ja üldse, pakub mulle palju tähelepanu.
Muutuseid on toimunud ka mu töökoha valdkonnas. Töökohta ma otseselt ei vahetanud, aga kaudselt küll. Ma vahetasin maja. Sain omale 1.5 - 3 aastased põnnid. Nendega on tükk tegemist ikka ja kuna otseselt pole varasemast kogemust nii pisikestega siis olen kohati päris hädas. Nüüd olnud siin juba nii mõnigi kuu ja tunnen ennast palju julgemalt siin. Lasin töökaaslasel, kes on aastaid - kokku isegi 10 - töötanud sõimes tundi teha ja nägin, mida ma pean lastega tegema ja kuidas nendega suhtlema. Andis mulle ka väga korraliku põntsu kuna just läks terve mu suurte laste rühm kool. Edukalt läksid õnneks ja tundub, et koolis kulgeb neil ka kenasti. Oma koolilastel hoiame silma koguaeg peal - koolimaja ju kõigest mõne sammu kaugusel uuest töökohast.
Selline mu elu siis praegu siin ka on. Tasapisi kulgeb edasi aga üllatavalt kiiresti jookseb koguaeg eest ära see aeg mul. Tööst jääb väga palju aega üle aga see ei tähenda seda, et mul palju vaba aega oleks!
Peale tööd on ikka muid asju vaja teha. Olen see aasta pühendunud endale ja oma heaolule. Käin massööri juures, koolitustel, küünetehnikud, pediküürid, SPA külastused ja aeg mehega on väga sage. See ongi aga suhte juures kõige olulisem, et hooliksid iseendast ja et hooliksite üksteisest. Ilma üksteisega arvestamiseta, enesele ja kaaslasele tähelepanu pööramisega suhet ei olegi.
20. jaan 2017
Väikesed tagasilöögid...
![]() |





