perekond

perekond
Kuvatud on postitused sildiga aeg. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga aeg. Kuva kõik postitused

22. veebr 2021

Sõda Iseendaga Vol2

 Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse. 

Ka Härra mäletab meie suhte esimest aastat kui ühte väga rasket aastat. Ma tänase päevani imestan, et ta ei läinud kuskile. Jäi minu kõrvale ka siis, kui ma tegin kõik selle nimel, et teda minema ajada. Ära peletada. Pole ju võimalik, et keegi lihtsalt on ja tahab jääda omast vabast tahtest MINU juurde? - Ma olin väga väga katki. Ka Härral polnud tol ajal oma bioloogilise isaga just kõige paremad suhted ent siiski olid need paremad, kui need, mis olid minul. Tema oli selles suhtes oma isaga teistsugune. Ta võttis neid asju teist moodi. Jah, ma olen näinud ka seda, kui ta võttis seda väga väga raskelt aga samas lasi ta sellel valul üsna kohe minna. Mitte nagu mina, kes selleks ajaks juba pea 19 aastat seda valu enda sees ja endaga kaasas kandnud. Tal oli midagi, mida mul ei olnud. Ta oli enesekindel. Ta suutis vaatamata oma valule ikka armastada, olla rõõmus ja positiivne. Olla veel minu jaoks kindel tugi ja pind. 
Ta ei läinud kuskile. Ta elas minuga üle selle esimese aasta. Ilmselt nägi ta ka väga suurt muutust. Ma panin igal võimalusel teda proovile. Andsin igasuguseid põhjuseid ära minemiseks. Tema ju LÄKS! Miks siis minu Härra minema ei peaks? Aga ta jäi. Ta ei läinud mitte kuskile ja ei andnud mulle isegi võimalust kahelda selles, et ta minema peaks. Ta kinnitas mulle korduvalt, et ta ei lähe. Teisel aastal hakkasin ma veel enam tegelema sellega, et olen katki. Nüüd hakkasin ma ka panustama sellesse suhtesse, mida tervelt aasta aega hoidis üleval Härra. Olenemata sellest, et olin temasse ülepea kaela armunud, nägin temas kui imelist meest - olid minu hirmud siiski suuremad. Nähes, et tal pole plaanigi kuskile minna julgesin ma hakata nägema vaeva selle suhte nimel. Ma olin küll äärmiselt ebakindel. Hirmul, et aga mis siis saab kui...? Olles üle aasta olnud Härraga koos ei soovinud ma enam, et see suhe katki läheb. Nüüd panin ma ennast igal hetkel ja igal võimalusel mängu. Ma panin sellesse suhtesse oma hinge. 
Ma olin ka jõudnud nii kaugele, et suutsin andestada sellele mehele, kes minule alguse on andnud. Siiski, ma veel nägin vaeva, et saada kontakti temaga. Siiski proovisin veel suhelda, helistasin, organiseerisin kokkusaamisi jne. Aina enam ma nägin, et temal selleks huvi puudub. Minu sisemuses see enam ei teinud nii palju haiget, kui varasematel aegadel. Ma teadvustasin omale fakti, et see pole kuidagi minu süü, et ta ei soovi mind. Minuga suhelda ja minuga oma aega jagada. Mina pole see põhjus selle taga. Sealt algas samm paranemise suunas. Ma nägin milline on tõeline ISA. Ja siinkohal ma võin tõesti öelda Isa - suure "I" tähega. Härra kasuisa oli olemas nii minu kui ka Härra jaoks igal hetkel. Ma õppisin sellest nii palju ja nägin ka seda, et on olemas häid mehi. Häid isasi - sest aastatega see fakt oli mul ununenud. Olin oma mustas augus nii kinni. 
Me Härraga abiellusime. Jah, ma tõesti veel proovisin leida seda sidet aga aina vähem ja vähem. Mu enesekindlus ja hinnang järk järgult kasvasid. Ma hakkasin endast paremini arvama, iseennast hindama. Mul oli taas soov elada. Mida vähem ma tundsin, et ma pean pingutama selle nimel, et oma isaga koos olla, suhelda või sidet leida seda rohkem kasvasin mina. Paranes minu hing. Iga päevaga hakkasin ma Härrat aina enam armastama ja need tunded kasvasid iga päevaga. Ma ei saa öelda, et me poleks läbi raskuste käinud peale seda. Meil on olnud raskuseid. Me oleme kukkunud kuristikku ja pidanud ennast sealt välja vedama. Ent kumbki meist pole pidanud seda tegema üksinda. Igas suhtes on raskeid aegu ja kergemaid aegu. See on täiesti loomulik. Ent lähme tagasi nüüd loo juurde.
Mõned aastad tagasi ühel päeval helistas mu isa minule. See oli minu sünnipäeva päev. Ma olin ämma ja sõpradega kodus. Meil oli suhteliselt mõnus aeg koos. Ja ta helistas... Ma võtsin vastu. Ta rääkis mulle, et on Pärnus. Käis kohtus oma isa vastu. Tema isa on joodik ja nõme mees, kes pole tema elus, tema jaoks olemas olnud. - Irooniline, kas pole? Nüüd ta siis oli kohtus ja sõdis selle vastu, et oma isa hooldekulusid maksta. Isa juba nii vana, et läheb hooldekodusse, aga kuna ta nii halb isa oli, siis miks peab maksma tema hooldekulusid? Nõnda ta rääkis pikalt. Jätsid isa Pärnu linna hoolde ja ükski laps ei soovinud selle mehe heaks teha niipalju, et tal oleks hea hooldekodus olla. Ta oli ju halb isa. 
Selline oli minu viimane vestlus selle mehega. Mul oli südames rahu ja enam ei olnud ka soovi ise pingutada. Miks ma pean, kui tema ei näita huvi üles? Ma ei peagi. Viisakusest olen korra saatnud talle sünnipäeva õnnitluse, millele ma vastust ei saanud. Kaks aastat tagasi katkes minu suhtlus temaga täielikult. Mina enam ei helistanud. Tema samuti mitte. 
Ma julgen väita, et tänasel päeval jätab see mind ka suhteliselt külmaks. Mul ei ole vaja oma ellu sellist ühepoolset suhet, kus ma pean andma endast kõik saamata midagi vastu. Samuti see mees jätab mind täiesti külmaks. Mul ei ole enam tema vastu ei viha, hoolimist, armastust, rõõmu ega ka kurbust... Ma ei tunne tema vastu midagi. Ta on minu jaoks nagu üks inimene tänavalt. Ma võin temaga suhelda - see küll ei anna mulle midagi, aga ma võin, et kui ma seda ei tee ei ole kaa miskit. Selle telefoni kõne peale kadus ära minu soov ja tahtmine pingutada. Ma ka leidsin, et ma ei pea seda tegema enam. Samuti ei saa ka väita, et ma oleks endale seina ette ehitanud, et tundeid mitte välja näidata. Tänaseks päevaks olen ma selle valuga tegelenud 27 aastat ja lõpuks võin ma väita, et olen peaaegu vaba. Ma olen rõõmus ja rahul sellega mis mul on. Ääretult tänulik olen ma aga oma mehele, kes on niiii palju olnud mulle tõeks kogu selle protsessi sees ja jäänud mu kõrvale ka siis, kui selleks mitte mingisugust põhjust ei olnud. 
Nüüd on meie perre lisandumas pesamuna ja ma näen iga päev milline isa saab minu mehest. Kuidas ta juba hoiab ja hoolitseb, et kõhubeebil oleks hea olla. Temast saab selline isa, kes on oma tütre jaoks A ja O. See kõige imelisemat sorti isa. Isa suure "I" - tähega!

Natuke beebijuttu.


Ma olen korudvalt mõelnud kas kirjutada siia rasedusest ja sellega kaasnevast või mitte. Mõte on pidevas muutumises ja vahepeal ei oskagi või pigem siis ei suuda otsustada, mis oleks õigem või mõistlikum teha. Nimelt just selle vaatenurga pealt, et kas avaldada ja jagada oma elu nõnda avameelselt maailmale või mitte. Nagu näha, siis tänaseks olen vist mingil määral otsustanud, sest mu peas keerleb koguaeg huvitavaid mõtteid, mida võiks inimestega jagada. Olen väga palju kirjutanud nö "päevikut" kasutades selleks märkmiku, milles on mul kirjutisi aastast 2016 ja pliiatsit. Ma usun, et kõike seda, mis seal päevikus ei ole mul sugugi mõtekas blogisse ümber tippida mis tähendab, et alustan niiöelda puhtalt lehelt. Kummaline. Kuigi olen siia aastaid juba aeg ajalt kirjutanud. Ilmselt mõne asja kohapealt olen ma väga otsekohene ja avaldan oma arvamust ilma mingisuguste filtriteta. Sellega lihtsalt tuleb teil leppida. 
Natuke siis beebijuttu kaa:


 Nüüd on tähtajani jäänud veidike alla mõne nädala, mis tähendab, et iga hetk, kui meie pisike otsustab, võib ta tulema hakata. Mul ei ole küll igatahes hetkel erilist tunnet, et hakkaks nüüd sünnitama. Isegi ei oska aimata, milline see tunne võiks olla.  Haiglakoti pakkisin kokku ja usun, et seal on kõik vajalik olemas. Võib olla isegi veidike rohkem. Ma vähemalt loodan, sest siis ei ole muret sellega, et millegist puudu jääb. Täna panen kokku muusika listi lauludest, mida ehk tahaks kuulata ja mis aitab mul hingata. Olen nii palju kuulnud, et hingamine on eriti oluline. Mehe jaoks oli aga kõige olulisem, et naisel oleks kotis palju süüa. Näljane naine = kuri naine. Ilmselt see vastab ka tõele. Tema küll ei saa haiglas meiega olla rohkem, kui kaks tundi peale sünnitust aga ju ta siis muretses haigla töötajate pärast kaa natuke. Toidupoolisena võtsin kaasa küpsiseid, müslibatoone, kiir-makarone, vett, ploomimahla, kõrrejoogid, lemmikut shokolaadi, pähkleid ja veel veidike üht - teist. Nende päevade jooksul ei tohiks ma haiglas tühja kõhtu igatahes kannatada. Plaan on panna kotti veel ka õuna, porgandit, kaalikat või mõnda muud tervisliku snäkki. Ei saa ju ometigi süüa ainult magusat ja nö rämpsu. 
Ka mehe jaoks on niiöelda mänguplaan välja mõeldud ja väga täpselt rääkisin ja tegin selgeks talle, mida ootan ja tahan temast. Ma usun, et see on oluline meie mõlema jaoks. Oluliseim on vast üksteist kuulata selles protsessis. Igatahes teab kallis kaasa, kus on haiglakott ja ka seda, et kui haiglasse minekuks läheb on tal vaja võtta kaasa minu padi ja fliistekk. Ilma nendeta on mul veidi keeruline võõras kohas hakkama saada. Nagu oleksin väike laps, kes vajab võõras kohas magamiseks turvaelementi. Olen kaasat ka ettevalmistanud mõningate videote, õpetuste ja loengutega, mida lasknud tal vaadata. Õnneks võtab tema ju kõiki keerulisi või keerulisemaid olukordi palju rahulikumalt kui mina. Kahe jalaga maa peal. 
Kodus on meil kõik valmis ja juba ootamas meie väikest. Algul oli mul hirm, kuidas küll me siia ära mahume. Olgugi, et paljud elavad palju väiksemates korterites ja kodudes kui meie, siis mind on vist kergelt öeldes ära hellitatud ja tõesti ei osanud ennast ette kujutada siin lapsega. Olgugi, et ruumi meil piisavalt ja kindlasti on ka asju, mida tegelikkuses meil vaja ei ole. Nagu enamikes kodudes. Pea tuli tööle panna. Eraldi kapp, meil siia ära ei mahu seega Härra tegi meie kapi ümber ning saime lisa ruumi beebi riiete jaoks. Ka toa tõstsime ümber, et ära mahutada beebi voodi. Olen äärmiselt kindel et beebi jääb magama meie juurde mõneks ajaks. Seda just tema enda heaolu pärast. Lapsel on vaja turvatunnet ja just seda ema/isa lähedust. Seda ma kavatsen talle ka pakkuda nii palju kui ma oskan. Ei karda ma seda, et kui beebi meie juures siis Härraga lähedus kaob. Iga suhe vajab töötamist ja samamoodi ka meie oma. Kui suhte nimel vaeva ei nähta siis laguneb ta kõigest olenemata. Kindlasti leiame ka meie aega beebi kõrvalt iseenda ja oma suhte jaoks. Vannituppa tekitasime me mähkimislaua koos rippriiuliga, kuhu panin puhtad mähkmed, kilekotid, lapid jne... Kogu vajaliku beebi hügieeni eest hoolitsemiseks. Olen kindel, et mähkmeid vahetan ma lõpuks seal, kus vaja aga siiski selline kindel pind on kindlasti hea. Eriti veel, kui pesta teda või miskit. Eks ma saan lõpuks omast kogemusest rääkida, kas on miskit, mida vaja ei ole või hoopis miskit, millest puudust tunnen. 
Palju on minult nende 9 kuu jooksul küsitud, kuidas ma ennast tunnen ja kuidas rasedus möödunud on. On päevi, kus ma tõesti ei saa aru, et oleksin rase. Nii kerge ja hea on olla. Raseduse algus möödus mul suures osas magades. Olin niiii väsinud koguaeg. Ei olnud isu süüa aga ei iiveldanud ega olnud kuidagi ka paha olla. Alguses ma lihtsalt magasin. See möödus ja jätkus justkui tavapärane elu ühe lisanüanssiga. Ma koguaeg mõtlesin, kas beebiga on kõik korras. Ei olnud mingisuguseid muid rasedusmärke. Beebi kasvas jõudsalt ja kõht kasvas sellega koos väga väga kiiresti. Kolmanda kuu lõpuks oli mul juba väga suur kõht ning väga palju küsiti, kas ootan kaksikuid. Ei... Ma ootan ainult ühte last hetkel ja UHs on seda väga väga palju kontrollitud. Detsembri alguses hakkasid aga hullud valud alakõhus ja vaagna piirkonnas. Need valud olid kohe nii hullud, et mõni päev ei suutnud kõndidagi. Ma sel ajal käisin veel tööl seega olin sunnitud võtma haiguslehe ühel hommikul kuna lihtsalt ei saanud püsti. Mõned päevad hiljem see valu taandus ja sain tagasi tööle minna. See ei tähendanud aga seda, et need valud oleksid täiesti kadunud olnud. Ei aidanud nendega bandaaz ega ka kõhutoega püksid. Jaanuari alguses jäin koduseks. Ka valud taandusid, sest kodus ei jookse ega tatsa ma nõnda palju ringi nagu tööjuures. Oli päevi, kus tegin pikemaid jalutuskäike või kaasaga poes käisime siis pärast andis see valu tunda ja ei saanud õhtu otsa voodist või diivani pealt püsti. Hakkasin aina enam võtma rahulikumalt ja omas tempos kõike. Beebi otsustas ennast ümber pöörata Jaanuari keskel või lõpu poole. Enam ei mäleta täpselt. Ega ma ise sellest ju ka aru ei saanud, kui see juhtus. Veebruari keskel kuskil hakkas ta tasapisi vajuma alla. See tähendas seda, et minul muutus olemine palju palju kergemaks. Sain jälle rohkem liikuda. Kadusid ära valud vaagnas. Vahepeal nad küll kergelt löövad välja aga see on ikka väga kerge arvestades sellega, mis detsembris oli. Nüüdseks juba viimased nädal või poolteist igapäev kergelt iiveldab. Ka kõrvetised kimbutavad mind. Varsti juba tunne, nagu oleks Renniest sõltuvuses. Tagasi on väsimus ja isutus. Tahaks ainult olla, magada, lesida ja üldse ei jaksa nagu miskit mõistliku teha nagu koristada. Vahepeal oli selline tuhin kus ainult koristasin ja ei tahtnud teha muud. Koristasin ja pesin beebi riideid ja panin valmis asju jne jne jne... Nüüd magaks. Puhkaks. 
Rasedus on üks naljakas asi. Kõik need emotsioonid ja tunded, mis raseda naise sees on - on lihtsalt nii imelised ent samas on uskumatu, kuidas korraga saab tunda nii palju erinevaid emotsioone. Ühteaegu tunda hirmu, rõõmu ja armastust on väga väga kummaline. Olla kogu eesseisva elu muutuse ees nii põnevil aga samas veidike ka hirmul, sest tegelikult ei ole mul õrna aimugi, mida see endaga kaasa toob. Peale ühe pisikese päikese kiire. See päike hakkab meie elu oma käe järgi ümber korraldama ikka väga korralikult ma usun. Ka see on nii uskumatu tunne, kui Sa tead ja reaalselt tunned, kui keegi liigutab ennast Sinu sees. Ta kasvab seal. Elab ja on. Nii keeruline on seda ime kirjeldada sest see lihtsalt on IME! 
Sellega ma täna oma postituse ka lõpetan. Eks vaatame, millega mu pea järgmisel korral hakkama saab ning mis ideid mulle jagamiseks pähe paneb. 


1. apr 2020

Keset kriisiaega on üks ere valguskiir!


Angel Girl Wallpaper - Fantasy Girl With Wings - HD Wallpapers

Olles mitu kuud järjest juba postitusi lihtsalt prügikasti kirjutanud olen jõudnud järeldusele, et nõnda ma blogi edasi pidada ei saa nagu olen seda senini teinud. Miski minus on muutunud ja enam ei lähe mulle korda, mida teised arvavad või mõtlevad mu kirjutistest...
Ma olen siiani pealkirju valinud selle järgi, mis võiks pakkuda enim huvi lugejatele. Olen ka valinud teemasid, millest kirjutada ent nüüd ma tean, et viimastes postitustes puudub minu süda ja hing. Enam ma ei soovi kirjutada lugejatele vaid kõige enam iseendale.
Ilmselt suure muutuse on toonud see, et mul pole võimalik enam iseend lukku panna. Ma ei saa minna enam tööle selleks, et mitte oma tunnete ja mõtetega tegeleda. Ma ei leia miskit põnevat ka telekast või veel hullem on see, mis toimub igalpool internetis. Ei suuda lugeda enam seda, mida kirjutavad ajalehed või facebook. Põhiline on ikka see viirus, mis maailmas ringi liigub. Ma saan aru, et see on hirmus viirus ja ma tean, et kuulun riskigruppi aga lihtsalt ei jaksa selle pideva uudistevooga enam ennast ühenduses hoida.
Maailmas on nii palju, mis röövib meie tähelepanu. Olles justkui pettus. Röövib meie aega. Selleks, et mitte mõelda ja iseendasse süüvida leiame end õhtuti teleka eest soovimata kellegile tähelepanu pöörata. Sama eesmärgiga lähen mina hommikuti tööle, ja töölt koju taaskord filmi vaatama, raamatut lugema. Kõike, ainult, et ei peaks iseendaga üksi jääma.
Nüüd ei olnud enam pääsu sellest. Koju jäämine on poolsunniviisiline.
Tänaseks olen jõudnud arvamusele, et see praegune olukord maailma on tekkinud just nimelt selle tarvis, et inimesed saaksid vaadata iseendasse. Leida iseennast, iseendas uus tee, uus eesmärk ja teadmine, mida edasi teha. Mina olen viimasel paaril nädalal kogenud nii mõndagi, mida suure tõenäosusega poleks juhtunud, kui ei oleks sellist olukorda meie ümber. Olen teinud ka ehk miskit, mida poleks kunagi julgenud teha. Esimene nädal, kui kodus olin siis peamiselt siblisin ringi, otsisin tegevust, koristasin tuba, jalutasin vahel ka koera kuid kõik muu tundus palju olulisem. Suutsin ära teha suurema osa paberimajandusest, mida töö juures tarvis teha on. Võimalikult palju, et ei peaks iseendaga jääma. Teisel nädalal jäi mu abikaasa haigeks... Silmad jooksid vett ja nohune oli. Võttis haiguslehe ja jäi koju. Imeline oli temaga olla koos rohkem kui mõned tunnid päevas. Iga hetke veetsime temaga koos. Hommikuti, kuni tema magas tegin tööd ning kui ta ärkas siis olime lihtsalt koos. Nüüd on kätte jõudnud kolmas nädal. Kui aus olla... Hakkab see kolmas nädal juba lõppema. Härra käib tööl ja nüüd ei olnud justkui valikut. Ma jäin iseendaga üksi. See nädal on mulle märksõnaks kui inimsuhted. Ma olen taasleidnud nii mõnegi olulise inimese, kes aastaid tagasi sai väga ja ma mõtlen nagu VÄGA julmalt elust välja lükatud, olen palunud andeks ja tänanud neid, kes ammustel aegadel mu kõrval olid. Vahel on oluline korraks seisma jääda ja panna tähele, mis toimub ümberringi. Kiirustamata, eelarvamuste vabalt ja lihtsalt uskudes.
Nii mõnigi inimene on avanud minu silmi. Ma poleks elus arvanud, et mulle saadetakse link Jumalateenistusele kogudusest, milles kunagi olin osa. Lihtsalt sellepärast, et ma kuulaks. Imeline oli ka see hetk, et nõnda, kui ma lahti tegin selle lingi oli teenistus lõppemas. Ent sõnad, mis jutlustaja ütles panid mind kõrvu teritama. "Siin kuulab meid keegi, kellel on mõnda aega olnud selja probleem. Kellel on raske püsti tõusta, istuda ja kõndida" Mul on selg mõnda aega valu teinud... Ega see valu ka kuskile kadunud peale kuulamist. Ent siiski pani see mind mõtlema... Miks? Miks just nüüd? Pole ma ammuilma selle inimesega suhelnud. Pole ma temalt küsinud. Pole ta varasemalt nõnda saatnud. Ent nüüd? Miks? Kas tema teab miskit, mida mina veel ei tea?
Sellest on nüüd täpselt poolteist nädalat möödas. Nii palju on vahepeal muutunud. Mu ümber tundub kõik justkui täpselt samamoodi olevat ent miski minu sees. Miski on teisiti. Me kunagi ei tea milleks see hea on!
Täna just rääkisin sõbrannaga, tänu kellele tegin jõulude eelsel ajal otsuse lisada oma sõbralisti inimene kaugest minevikust. Ega ma lootnud või oodanud sellest miskit. Olin ammu ta samamoodi oma elust välja lükanud arvates, et me ei saa olla sõbrad. Ma ei teadnud, et kõiki sidemeid elus ei pea läbi lõikama või katki rebima. Sel nädalal oleme rohkelt suhelnud temaga ja mida rohkem me kirjutame seda enam ma tunnen kui väga ma olen igatsenud teda. Seda imearmast, sooja ja äärmiselt südamliku naisterahvast. Ta oli suur osa minu elust ent siis muutus kõik. Ma olen ülekõige tänulik võimaluse eest seda sidet taastada oma elus. Ma rääkisin ka sõbrannale, kui väga on see otsus mida ta suuresti julgustas mind tegema, on mõjutanud praegust. Ta ütles mulle, et nii väikestest asjadest võivad ikka väga suured asjad alguse saada. Tal on õigus. Ega me ennem tea, mis juhtub, kui oleme teinud ühe väikse otsuse oma elus. Ühe väikse sammu.
Mida ma tahan öelda ja millest ma kirjutasin ka aastal 2009 on see, et pangem üksteist tähele. Märgake üksteist. Aeg meil on üks aga see, kuidas me seda kasutame on oluline. Me ei saa mitte kuidagi muuta mineviku. Ei saa muuta otsuseid mis oleme siis teinud. Need olid meie tolle aja parimad otsused. Me saame muuta seda mis on praegu. Teha paremaid otsuseid. Märgata inimesi enda ümber ja näidata välja, et me hoolime. Seda võimalust ei pruugi enam tulla.
Nii harva ütlen ma oma pereliikmetele, et armastan neid. Härra kuuleb seda muidugi koguaeg ja rohkemgi veel aga nii vähe olen seda öelnud teistele.
Praegu justkui oleks meile antud teine võimalus. Märgata ja tähele panna oma lähedasi, oma perekondi. Pidev ekraani vaatamine ja uudiste lugemine ei tule kellegile kasuks. Jää korraks seisma, tõsta oma silmad sellelt ekraanilt ja vaata enda ümber. Kes seal on? Vaata enda sisse. Kas ehk on miskit mille jaoks saad praegu aega leida? Armasta iseend, inimesi enda ümber ja maad, kus me elame! Mina armastan! Tõsiselt ja südamest!