Sõda Iseendaga

Ma väga vabandan kui antud postitus kedagi solvab ent nüüd tuleb üks üdini aus ja ma usun, et ka mõneti valus postitus. Valus kindlasti natuke ka minu jaoks, ent see võib ka veidi valus olla lugejatele. Ma eelmises postituses lubasin rääkida, põhjusest, miks ma alguses olles just värskes suhtes Härraga, selle suhte nimel ei pingutanud. Ma hetkel arvan, et selles postituses saab olema kaks osa, et oleks kergem lugeda. Mainin ka kohe ära, et selle postituse eesmärk ei ole kaastunnet saada. Seepärast ei soovi ma ka kommentaare: "Oi, kui raske, paha jne.." stiilis. Antud postituse eesmärk on julgustada kedagi veel, kes ennast on sarnastes situatsioonides leidnud. Alati on võimalik ka kõige raskematest olukordadest ja kõige mustemast depressioonist välja rabeleda. Tahan lihtsalt oma kogemuse põhjal seda näidata - et see tõesti on võimalik. Seega palun igasugused haletsevad ja kaasa tundvad kommentaarid omale jätta. Ma ise olen rahul, et asjad on läinud nii, nagu nad läinud on ja mulle andnud korraliku ja hea õpetunni. Nõnda saan olla eeskujuks teistele. 

Ma lähen kohe päris päris algusesse. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin siis enamik minu suhteid on olnud ühepoolsed ja olen ära kasutanud oma suhtekaaslaseid. Siin postituses ei räägi ma ümmargust juttu ja suhetest üleüldse vaid just vastassoo esindajate vahelisest suhtest ehk siis võiks öelda armastussuhtest. Nooruspõlves on mul olnud palju armumisin, suhte alustamisi ja lõpetamisi. Peaaegult kõik nad ühepoolsed. Minu poolsed. Minul oli vaja tunda ennast paremini ja kuna ma muud moodi seda saavutada ei osanud kui ainult niimodi. Läbi meessoost isiku. Miks? 

Aastaid ei osanud ma endale teadvustada miks vajan kedagi teist, et tunda ennast hästi. Ma lihtsalt kasutasin ära võimalust, et keegi tahtis olla minuga koos. Eelmises postituses tuli ka välja, et kõikide nende suhete jooksul on olnud ainult üks suhe (ennem Härrat), mis on olnud kahe poolne. Kus tõesti mõlemad osapooled on suhte nimel vaeva näinud. Suhe millest ma õppisin kõige enam. Ma sain selles suhtes aru, miks on mul vaja teist inimest, et tunda ennast õnneliku, ilusa ja väärtustatuna. Sellest saab olema ka kogu ülejäänud postitus. Loodan, et keegi saab kasu minu kirjutisest!

Aga miks siis? Miks ma vajasin kedagi enda kõrvale ja miks ma ei pingutanud alguses, kui oma Härrat kohtasin? - See läheb väga väga kaugesse aega. Aega, kui ma sündisin. Terve elu olen ma tundnud, et ma pole piisavalt hea, pole väärtuslik ja tegelikult keegi mind ju ometigi ei taha?! Mind jäeti maha. Ma olin kõigest maksimum paari aastane, kui kõige olulisem inimene minu elust minema jalutas ja ei tahtnud mind. Mu oma isa. "See oli ju minu SÜÜ", ta ei tahtnud mind. Kui tema juba mind ei taha, ei taha ju ka keegi teine! - Need on mõtted, mis mind aastaid kummitasid. Teadmine, mis oli mul aastaid. Ma oma emaga rääkisin hiljuti sellest teemast ja tema mäletab, kui raskelt ma seda üle elasin kui mu oma isa minema jalutas. Ta rääkis mulle, kuidas olin aastaid nutnud ennast magama "Issi, issi, issi" ja ema ei osanud miskit teha, sest seda meest enam meie elus ju ei olnud. Ta küll proovis meid kokku viia ent iga kord, kui olime kohtunud, oli pärast palju palju hullem hüsteeria ja vajadus mul selle mehe järgi. Nagu näha, siis olin ma suuresti isa laps. Mõned aastad hiljem ema loobus. Tema jaoks oli see küll ääretult raske aga mis sa tühja sõdid, kui teine osapool ei näita grammivõrdki huvi üles. 

Mina aga kasvasin üles teadmisega, et TA EI TAHA MIND! Ta polnud üldse huvitatud. Ta ei helistanud, et soovinud kokku saada ega miskit. Ma mõtlesin omale lapsena välja erinevaid isasi ja mõnikord proovisin oma ema paari panna oma sõprade isadega. Neil olid ju imelised isad. Minul ei olnud. Kui ma ühel hetkel suureks kasvasin ja peale tuli teisme iga siis hakkasin ma ära kasutama poisse. Just selle pärast, et tunda ennast tahetuna. Väärtuslikuna. Sest muudmoodi ei saa ju olla inimene väärtuslik, eksole? Otsisin ma üles ka sotsiaalmeedia kaudu selle mehe, kellele ainsa tänuna saab öelda, et ma eksisteerin. Ma kirjutasin. Organiseerisin kokku saamisi. Arendasin suhtlust. Kõik see oli ainult ühepoolne. Teine pool ei näidanud üldse välja huvi. See aina enam süvendas minu tunnet, et ma pole miskit väärt. Ta ei hooli minust. Igal päeval see teadmine tõmbas mind maha. Ma vihkasin ennast. Ei tahtnud eksisteerida ja miks ma ka oleks pidanud? Ta ju EI TAHA mind! See oli 100% ühepoolne suhe. Suhe, mis igapäevaga mind aina enam katki tegi. See ei takistanud mind aina enam iseennast lõhkumast. Aina enam ja rohkem ma üritasin, soovisin seda suhet. Helistasin, organiseerisin kokkusaamisi. Andsin endast ära viimsegi, mis sealt anda oli. Õde mul aga teistmoodi. Teda see niimodi ei kõigutanud. Kui ma poleks teda kaasa vedanud igale poole kohtumistele ja soome selle mehe juurde poleks tal vast endal huvi ka selle vastu olnud. Nüüd me jõuamegi sinna hetke, kus mul tekkis suhe ühe noormehega. Suhe, mis oli kahepoolne. See oli suhe, mille nimel ma ei pidanud iga päev pingutama, et see toimiks. Suhe, kus ma sain aru, et tegelikult olen ma nii katki ja jõudsin ka põhjuseni - miks? Sel ajal hakkasin ma tõsisemalt iseendaga tegelema, et see mees ei mõjutaks mind enam nii palju. Alguses ei olnud see sugugi kerge ja ma endiselt üritasin iga hinna eest, et ta mind märkaks ja minust hooliks. Ühel hetkel kogu sellest emotsionaalsest raskuses ma ilmselt väsisin ära ja andsin alla ka selle suhtes, milles olin. Mingil hetkel loobus ka noormees kellega olin suhtes. Seda aega on üpriski keeruline määrata, sest lahkuminek oli ju hoopis teistel põhjustel. Hiljem tagasi mõeldes olen alles aru saanud, et oli mingi hetk, kus me enam ei pingutanud, et see suhe töötaks. 

Ma veel lappisin sellest suhtest ise ennast kokku ja samal ajal lappisin ka ennast sellest teadmisest, mida olin avastanud. Juba astusin ma uude suhtesse lihtsalt selle pärast, et ennast hästi tunda. Soovisin tunda ennast paremini, kui selle tühise sitikana, keda jäeti maha juba esimeste eluaastate jooksul. Ma sain aru, et põhjus peitub seal. Põhjus, miks olen nõnda katki. Suhe, milles järgmiseks viibisin aitas mul enesehinnangut tõsta paar kraadi ja seejärel tõmbas 2x suurema tugevusega seda jälle maha. Suhe ise ei olnud vägivaldne, aga ma ise olin suuresti põhjus, miks see nõnda oli. Ma surusin ennast peale kuigi tegelikult ei oleks sellest saanud midagi enamat, kui sõprus. Miski minus vajas seda, et tunneksin ennast paremini ja ma ei osanud seda muud moodi saavutada. Ainult niimodi. Partner ilmselt ei näinud minus muud, kui sõpra ent ühel hetkel hakkas ta ära kasutama seda, et ma ennast talle nö kaela määrin. Ka sellest järgmine suhe oli suhteliselt samasugune. Olgugi, et ma oma sisimas väga palju tegelesin sellega, et lahti saada sellest tundest, mis mind valdas ei osanud ma veel päris hästi oma teadmisi rakendada oma käitumises. Nüüd me jõuamegi siia, kus kohtasin Härrat. Seda ilusaimat meest, minu silmade jaoks. See oli suhe, millest ei oodanud ma miskit. Jah, alguses oli Flirt, semmimine, ent ometi see mees ei saa ju tahta mind, kui juba mu oma isa ei taha. Eksole? - Mu isakompleks oli väga väga suur ja kui ma selle ühel hetkel avastasin olin ma ikka väga väga katki. 

Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse. 

--- JÄTKUB---

Sõda Iseendaga Vol2

 Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse. 

Ka Härra mäletab meie suhte esimest aastat kui ühte väga rasket aastat. Ma tänase päevani imestan, et ta ei läinud kuskile. Jäi minu kõrvale ka siis, kui ma tegin kõik selle nimel, et teda minema ajada. Ära peletada. Pole ju võimalik, et keegi lihtsalt on ja tahab jääda omast vabast tahtest MINU juurde? - Ma olin väga väga katki. Ka Härral polnud tol ajal oma bioloogilise isaga just kõige paremad suhted ent siiski olid need paremad, kui need, mis olid minul. Tema oli selles suhtes oma isaga teistsugune. Ta võttis neid asju teist moodi. Jah, ma olen näinud ka seda, kui ta võttis seda väga väga raskelt aga samas lasi ta sellel valul üsna kohe minna. Mitte nagu mina, kes selleks ajaks juba pea 19 aastat seda valu enda sees ja endaga kaasas kandnud. Tal oli midagi, mida mul ei olnud. Ta oli enesekindel. Ta suutis vaatamata oma valule ikka armastada, olla rõõmus ja positiivne. Olla veel minu jaoks kindel tugi ja pind. 

Ta ei läinud kuskile. Ta elas minuga üle selle esimese aasta. Ilmselt nägi ta ka väga suurt muutust. Ma panin igal võimalusel teda proovile. Andsin igasuguseid põhjuseid ära minemiseks. Tema ju LÄKS! Miks siis minu Härra minema ei peaks? Aga ta jäi. Ta ei läinud mitte kuskile ja ei andnud mulle isegi võimalust kahelda selles, et ta minema peaks. Ta kinnitas mulle korduvalt, et ta ei lähe. Teisel aastal hakkasin ma veel enam tegelema sellega, et olen katki. Nüüd hakkasin ma ka panustama sellesse suhtesse, mida tervelt aasta aega hoidis üleval Härra. Olenemata sellest, et olin temasse ülepea kaela armunud, nägin temas kui imelist meest - olid minu hirmud siiski suuremad. Nähes, et tal pole plaanigi kuskile minna julgesin ma hakata nägema vaeva selle suhte nimel. Ma olin küll äärmiselt ebakindel. Hirmul, et aga mis siis saab kui...? Olles üle aasta olnud Härraga koos ei soovinud ma enam, et see suhe katki läheb. Nüüd panin ma ennast igal hetkel ja igal võimalusel mängu. Ma panin sellesse suhtesse oma hinge. 

Ma olin ka jõudnud nii kaugele, et suutsin andestada sellele mehele, kes minule alguse on andnud. Siiski, ma veel nägin vaeva, et saada kontakti temaga. Siiski proovisin veel suhelda, helistasin, organiseerisin kokkusaamisi jne. Aina enam ma nägin, et temal selleks huvi puudub. Minu sisemuses see enam ei teinud nii palju haiget, kui varasematel aegadel. Ma teadvustasin omale fakti, et see pole kuidagi minu süü, et ta ei soovi mind. Minuga suhelda ja minuga oma aega jagada. Mina pole see põhjus selle taga. Sealt algas samm paranemise suunas. Ma nägin milline on tõeline ISA. Ja siinkohal ma võin tõesti öelda Isa - suure "I" tähega. Härra kasuisa oli olemas nii minu kui ka Härra jaoks igal hetkel. Ma õppisin sellest nii palju ja nägin ka seda, et on olemas häid mehi. Häid isasi - sest aastatega see fakt oli mul ununenud. Olin oma mustas augus nii kinni. 

Me Härraga abiellusime. Jah, ma tõesti veel proovisin leida seda sidet aga aina vähem ja vähem. Mu enesekindlus ja hinnang järk järgult kasvasid. Ma hakkasin endast paremini arvama, iseennast hindama. Mul oli taas soov elada. Mida vähem ma tundsin, et ma pean pingutama selle nimel, et oma isaga koos olla, suhelda või sidet leida seda rohkem kasvasin mina. Paranes minu hing. Iga päevaga hakkasin ma Härrat aina enam armastama ja need tunded kasvasid iga päevaga. Ma ei saa öelda, et me poleks läbi raskuste käinud peale seda. Meil on olnud raskuseid. Me oleme kukkunud kuristikku ja pidanud ennast sealt välja vedama. Ent kumbki meist pole pidanud seda tegema üksinda. Igas suhtes on raskeid aegu ja kergemaid aegu. See on täiesti loomulik. Ent lähme tagasi nüüd loo juurde.

Mõned aastad tagasi ühel päeval helistas mu isa minule. See oli minu sünnipäeva päev. Ma olin ämma ja sõpradega kodus. Meil oli suhteliselt mõnus aeg koos. Ja ta helistas... Ma võtsin vastu. Ta rääkis mulle, et on Pärnus. Käis kohtus oma isa vastu. Tema isa on joodik ja nõme mees, kes pole tema elus, tema jaoks olemas olnud. - Irooniline, kas pole? Nüüd ta siis oli kohtus ja sõdis selle vastu, et oma isa hooldekulusid maksta. Isa juba nii vana, et läheb hooldekodusse, aga kuna ta nii halb isa oli, siis miks peab maksma tema hooldekulusid? Nõnda ta rääkis pikalt. Jätsid isa Pärnu linna hoolde ja ükski laps ei soovinud selle mehe heaks teha niipalju, et tal oleks hea hooldekodus olla. Ta oli ju halb isa. 

Selline oli minu viimane vestlus selle mehega. Mul oli südames rahu ja enam ei olnud ka soovi ise pingutada. Miks ma pean, kui tema ei näita huvi üles? Ma ei peagi. Viisakusest olen korra saatnud talle sünnipäeva õnnitluse, millele ma vastust ei saanud. Kaks aastat tagasi katkes minu suhtlus temaga täielikult. Mina enam ei helistanud. Tema samuti mitte. 

Ma julgen väita, et tänasel päeval jätab see mind ka suhteliselt külmaks. Mul ei ole vaja oma ellu sellist ühepoolset suhet, kus ma pean andma endast kõik saamata midagi vastu. Samuti see mees jätab mind täiesti külmaks. Mul ei ole enam tema vastu ei viha, hoolimist, armastust, rõõmu ega ka kurbust... Ma ei tunne tema vastu midagi. Ta on minu jaoks nagu üks inimene tänavalt. Ma võin temaga suhelda - see küll ei anna mulle midagi, aga ma võin, et kui ma seda ei tee ei ole kaa miskit. Selle telefoni kõne peale kadus ära minu soov ja tahtmine pingutada. Ma ka leidsin, et ma ei pea seda tegema enam. Samuti ei saa ka väita, et ma oleks endale seina ette ehitanud, et tundeid mitte välja näidata. Tänaseks päevaks olen ma selle valuga tegelenud 27 aastat ja lõpuks võin ma väita, et olen peaaegu vaba. Ma olen rõõmus ja rahul sellega mis mul on. Ääretult tänulik olen ma aga oma mehele, kes on niiii palju olnud mulle tõeks kogu selle protsessi sees ja jäänud mu kõrvale ka siis, kui selleks mitte mingisugust põhjust ei olnud. 

Nüüd on meie perre lisandumas pesamuna ja ma näen iga päev milline isa saab minu mehest. Kuidas ta juba hoiab ja hoolitseb, et kõhubeebil oleks hea olla. Temast saab selline isa, kes on oma tütre jaoks A ja O. See kõige imelisemat sorti isa. Isa suure "I" - tähega!

väikesed saladused

Ma olen noor. Või noh, ma endiselt arvan, et olen noor. Sotsiaalmeedias näen ma väga väga palju sõpru, tuttavaid, kes abielluvad. Vanus ju kaa selline, eksole? Nad loovad oma perekonna, teevad omale kodu ja alustavad perekonna loomisega. Ent üks hetk juhtub midagi. Suhe ei toimi ja esimese võimalusena nähakse lahendust - lahutus. 

Mind on hakanud aina enam üllatama, et need suhted ei ole sugugi vanad. Pool aastat, aasta või siis kaks. Kaks aastat abielus on minu arust ääretult lühikene aeg. Ma ei mõista selle postitusega kedagi hukka ja olen teadmisel, et iga inimese oma elu ja omad otsused. Mind lihtsalt huvitab, miks? Oleks see siis minu tutvusringkonnas selline mõni üksik juhtum aga kahjuks tundub see lahutuste trend olevat väga väga laialdane. 

Oma suhtes Härraga ma näen, et suhe vajab tööd ja vaeva. Kahjuks ilma selleta see suhe ei püsiks. Ilmsselt ei püsiks ka ükski teine suhe, kui nende nimel ei pingutataks. Ehk me noortena anname liialt kergelt alla või pole meil lihtsalt piisavalt oskuseid ja teadmisi, kuidas miskit hoida. Tänapäeva mentaliteetki on juba siin tarbimisühistus selline, et kui miski läheb katki, tuleb see ära visata ja uus osta. Nii vähe on seda, mida parandatakse. Ka tarbeesemeid vahetame iga paari aasta tagant. On ju uuem mudel telefonil välja tulemas ja vana vajab asendamist või uut arvutit vaja. Sest uuem on ju parem, kas pole? Kas ikka on? Tänapäeval saab ju ka öelda, et oled oma telefoni või arvutiga suhtes, sest inimesed veedavad palju enam aega ekraanis, kui oma kaaslasega. 

Suhted minu arvamuse järgi on ühepoolsed ja kahe poolsed. Ühepoolses suhtes pingutab ainult üks inimene. Üks osapool annab endast kõik ja teine laseb kas selle peal liugu või kasutab ära antud olukorda. Kahe poolsetes suhetes osalevad mõlemad parterid suhtes ja selle toimimises. Ma arvan, et maailmas on väga palju neid ühepoolseid suhteid. Tean ka omast kogemusest rääkida, et ka mina olen olnud väga väga paljudes ühepoolsetes suhetes. Olles ise siis pigem eestvedaja rollis. 

Ma ise olen liigitanud oma suhted justkui kaheks. Nooruspõlves on mul olnud palju armumisi ja nö flinge noormeestega ent sellegi poolest ei olnud need ju eriti tõsised. Mina olin see kes tahtis neid suhteid ja mina ka pingutasin nende nimel. Ennem aega Härraga pean ma tõsisteks suheteks ainult kolme. Jätame need lapselõlve ja noorusaja suhted sellest mängust välja. 

Ka nendes suhetes ma näen, et kolmest kaks olid ainult ühepoolsed ja ühte võib siis arvestada selliseks suhteks, kus alguses nägid mõlemad osapooled vaeva, ent ühel hetkel siis vist loobusid kaa mõlemad? Suhe Härraga algas kaa ühe poolselt. Olgugi, et ta oli üks ilusaim meesolevus, keda ma maapeal näinud olen ei pingutanud ma esimesel aastal selle suhte toimimise nimel üldse. Ta oli lõbus. Tema juures oli hea ja miski nagu tõmbas aga ma ei näinud vaeva. Miks? - Sellest ma luban kirjutada järgmises postituses. 

Lähme tagasi nende suhete juurde. Nagu näha, on suhte hoidmine raske. Veel raskem on see, kui kogu selle hoidmine on jäänud ühe inimese kanda. Üks inimene peab nägema vaeva, helistama/kirjutama ja kutsuma välja ent teine ei näita huvi üles. Üks inimene annab pidevalt võimalusi a paarilisel on sellest suhteliselt suva. Ei ole ju kerge? 

Ma oma eelnevaid suhteid olen suuresti ära kasutanud. (Kui juhtute seda lugema siis ma siiralt vabandan oma eelnevate suhtepaariliste ees.) Ajal, mil ma tegelikult kraapisin kokku riismeid oma eelmisest suhtest arendasin juba uut suhet - nagu ei oleks mul üldse olnud tundeid eelmise suhte vastu. Nõnda sai tehtud päris mitu korda kuni tuli suhe, millest ma tõsiselt hoolisin. Suhe vist ennem Härrat, kus ma kõige rohkem õppisin. Sain teada mis üldse on armastus. Nähes oma paarilise pereelu õppisin ma ka sealt väga palju. Ma suure tõenäosusega kannan ka üsna paljut tänase päevani endaga kaasas. Kui ma seda ei teeks, siis ei oleks ma inimene kes olen täna.

Ma siiralt südamest loodan, et neid püsivaid suhteid kerkib esile rohkem. Mitte, et vaba ja nö vallatu olla oleks kuidagi paha - ei! Sugugi mitte! Iga inimese jaoks oma. A me ei pea rääkima ainult armastussuhtest vaid siia käivad alla ka sõprussuhted, tööalased suhted, perekondlikud suhted. Ma olen alati arvanud, et mõni inimene on minu elus just täpselt nii kaua, kuniks mul teda vaja on. Või siis temal mind. Ma enam ei usu, et see arvamus 100% paika peab. Inimesed on meie elus just täpselt niikaua kuniks me neid seal hoiame, neile aega leiame ja nendega arvestame. Mõni inimene tõesti on õpetanud mind niiii palju ja andnud minu elule nii palju juurde ja ma tänan selle eest! 

Ma arvan, et iga inimene ennem uue suhtega alustamist või ennem abiellumist peaks iseendaga aru pidama ja leidma vastused küsimustele: "Kas ma tõesti tahan seda?", "Kas ma olen valmis selle suhte nimel ka tööd tegema?", "Kas mu paariline teeb tööd antud suhte nimel?". Ehk siis jääb lahutusi vähemaks ja ka neid katkiseid inimesi. Me küll igast suhtest, mis puruneb võtame miskit kaasa aga samas iga suhe võtab meist endast ju kaa midagi. Teeb meid katki ja mõjub meie enesehinnangule. 

Ma loodan, et ei tulnud nüüd liiga segane postitus ega ka mitte liialt laialivalguv. Ma loodan, et inimesed ühel hetkel õpivad taas väärtustama üksteise aega, panust ja olemas olemist. Hoidkem neid suhteid mis meil on. Olenemata valdkonnast on iga inimene nii väärtuslik meie elus. Iga inimene toob meie ellu miskit, mida seal veel ei olnud. Mingi õppetunni, rõõmu, valu, või lihtsalt väga väga hea olemise. 

Natuke beebijuttu.

Ma olen korudvalt mõelnud kas kirjutada siia rasedusest ja sellega kaasnevast või mitte. Mõte on pidevas muutumises ja vahepeal ei oskagi või pigem siis ei suuda otsustada, mis oleks õigem või mõistlikum teha. Nimelt just selle vaatenurga pealt, et kas avaldada ja jagada oma elu nõnda avameelselt maailmale või mitte. Nagu näha, siis tänaseks olen vist mingil määral otsustanud, sest mu peas keerleb koguaeg huvitavaid mõtteid, mida võiks inimestega jagada. Olen väga palju kirjutanud nö "päevikut" kasutades selleks märkmiku, milles on mul kirjutisi aastast 2016 ja pliiatsit. Ma usun, et kõike seda, mis seal päevikus ei ole mul sugugi mõtekas blogisse ümber tippida mis tähendab, et alustan niiöelda puhtalt lehelt. Kummaline. Kuigi olen siia aastaid juba aeg ajalt kirjutanud. Ilmselt mõne asja kohapealt olen ma väga otsekohene ja avaldan oma arvamust ilma mingisuguste filtriteta. Sellega lihtsalt tuleb teil leppida. 

Natuke siis beebijuttu kaa:

 Nüüd on tähtajani jäänud veidike alla mõne nädala, mis tähendab, et iga hetk, kui meie pisike otsustab, võib ta tulema hakata. Mul ei ole küll igatahes hetkel erilist tunnet, et hakkaks nüüd sünnitama. Isegi ei oska aimata, milline see tunne võiks olla.  Haiglakoti pakkisin kokku ja usun, et seal on kõik vajalik olemas. Võib olla isegi veidike rohkem. Ma vähemalt loodan, sest siis ei ole muret sellega, et millegist puudu jääb. Täna panen kokku muusika listi lauludest, mida ehk tahaks kuulata ja mis aitab mul hingata. Olen nii palju kuulnud, et hingamine on eriti oluline. Mehe jaoks oli aga kõige olulisem, et naisel oleks kotis palju süüa. Näljane naine = kuri naine. Ilmselt see vastab ka tõele. Tema küll ei saa haiglas meiega olla rohkem, kui kaks tundi peale sünnitust aga ju ta siis muretses haigla töötajate pärast kaa natuke. Toidupoolisena võtsin kaasa küpsiseid, müslibatoone, kiir-makarone, vett, ploomimahla, kõrrejoogid, lemmikut shokolaadi, pähkleid ja veel veidike üht - teist. Nende päevade jooksul ei tohiks ma haiglas tühja kõhtu igatahes kannatada. Plaan on panna kotti veel ka õuna, porgandit, kaalikat või mõnda muud tervisliku snäkki. Ei saa ju ometigi süüa ainult magusat ja nö rämpsu. 

Ka mehe jaoks on niiöelda mänguplaan välja mõeldud ja väga täpselt rääkisin ja tegin selgeks talle, mida ootan ja tahan temast. Ma usun, et see on oluline meie mõlema jaoks. Oluliseim on vast üksteist kuulata selles protsessis. Igatahes teab kallis kaasa, kus on haiglakott ja ka seda, et kui haiglasse minekuks läheb on tal vaja võtta kaasa minu padi ja fliistekk. Ilma nendeta on mul veidi keeruline võõras kohas hakkama saada. Nagu oleksin väike laps, kes vajab võõras kohas magamiseks turvaelementi. Olen kaasat ka ettevalmistanud mõningate videote, õpetuste ja loengutega, mida lasknud tal vaadata. Õnneks võtab tema ju kõiki keerulisi või keerulisemaid olukordi palju rahulikumalt kui mina. Kahe jalaga maa peal. 

Kodus on meil kõik valmis ja juba ootamas meie väikest. Algul oli mul hirm, kuidas küll me siia ära mahume. Olgugi, et paljud elavad palju väiksemates korterites ja kodudes kui meie, siis mind on vist kergelt öeldes ära hellitatud ja tõesti ei osanud ennast ette kujutada siin lapsega. Olgugi, et ruumi meil piisavalt ja kindlasti on ka asju, mida tegelikkuses meil vaja ei ole. Nagu enamikes kodudes. Pea tuli tööle panna. Eraldi kapp, meil siia ära ei mahu seega Härra tegi meie kapi ümber ning saime lisa ruumi beebi riiete jaoks. Ka toa tõstsime ümber, et ära mahutada beebi voodi. Olen äärmiselt kindel et beebi jääb magama meie juurde mõneks ajaks. Seda just tema enda heaolu pärast. Lapsel on vaja turvatunnet ja just seda ema/isa lähedust. Seda ma kavatsen talle ka pakkuda nii palju kui ma oskan. Ei karda ma seda, et kui beebi meie juures siis Härraga lähedus kaob. Iga suhe vajab töötamist ja samamoodi ka meie oma. Kui suhte nimel vaeva ei nähta siis laguneb ta kõigest olenemata. Kindlasti leiame ka meie aega beebi kõrvalt iseenda ja oma suhte jaoks. Vannituppa tekitasime me mähkimislaua koos rippriiuliga, kuhu panin puhtad mähkmed, kilekotid, lapid jne... Kogu vajaliku beebi hügieeni eest hoolitsemiseks. Olen kindel, et mähkmeid vahetan ma lõpuks seal, kus vaja aga siiski selline kindel pind on kindlasti hea. Eriti veel, kui pesta teda või miskit. Eks ma saan lõpuks omast kogemusest rääkida, kas on miskit, mida vaja ei ole või hoopis miskit, millest puudust tunnen. 

Palju on minult nende 9 kuu jooksul küsitud, kuidas ma ennast tunnen ja kuidas rasedus möödunud on. On päevi, kus ma tõesti ei saa aru, et oleksin rase. Nii kerge ja hea on olla. Raseduse algus möödus mul suures osas magades. Olin niiii väsinud koguaeg. Ei olnud isu süüa aga ei iiveldanud ega olnud kuidagi ka paha olla. Alguses ma lihtsalt magasin. See möödus ja jätkus justkui tavapärane elu ühe lisanüanssiga. Ma koguaeg mõtlesin, kas beebiga on kõik korras. Ei olnud mingisuguseid muid rasedusmärke. Beebi kasvas jõudsalt ja kõht kasvas sellega koos väga väga kiiresti. Kolmanda kuu lõpuks oli mul juba väga suur kõht ning väga palju küsiti, kas ootan kaksikuid. Ei... Ma ootan ainult ühte last hetkel ja UHs on seda väga väga palju kontrollitud. Detsembri alguses hakkasid aga hullud valud alakõhus ja vaagna piirkonnas. Need valud olid kohe nii hullud, et mõni päev ei suutnud kõndidagi. Ma sel ajal käisin veel tööl seega olin sunnitud võtma haiguslehe ühel hommikul kuna lihtsalt ei saanud püsti. Mõned päevad hiljem see valu taandus ja sain tagasi tööle minna. See ei tähendanud aga seda, et need valud oleksid täiesti kadunud olnud. Ei aidanud nendega bandaaz ega ka kõhutoega püksid. Jaanuari alguses jäin koduseks. Ka valud taandusid, sest kodus ei jookse ega tatsa ma nõnda palju ringi nagu tööjuures. Oli päevi, kus tegin pikemaid jalutuskäike või kaasaga poes käisime siis pärast andis see valu tunda ja ei saanud õhtu otsa voodist või diivani pealt püsti. Hakkasin aina enam võtma rahulikumalt ja omas tempos kõike. Beebi otsustas ennast ümber pöörata Jaanuari keskel või lõpu poole. Enam ei mäleta täpselt. Ega ma ise sellest ju ka aru ei saanud, kui see juhtus. Veebruari keskel kuskil hakkas ta tasapisi vajuma alla. See tähendas seda, et minul muutus olemine palju palju kergemaks. Sain jälle rohkem liikuda. Kadusid ära valud vaagnas. Vahepeal nad küll kergelt löövad välja aga see on ikka väga kerge arvestades sellega, mis detsembris oli. Nüüdseks juba viimased nädal või poolteist igapäev kergelt iiveldab. Ka kõrvetised kimbutavad mind. Varsti juba tunne, nagu oleks Renniest sõltuvuses. Tagasi on väsimus ja isutus. Tahaks ainult olla, magada, lesida ja üldse ei jaksa nagu miskit mõistliku teha nagu koristada. Vahepeal oli selline tuhin kus ainult koristasin ja ei tahtnud teha muud. Koristasin ja pesin beebi riideid ja panin valmis asju jne jne jne... Nüüd magaks. Puhkaks. 

Rasedus on üks naljakas asi. Kõik need emotsioonid ja tunded, mis raseda naise sees on - on lihtsalt nii imelised ent samas on uskumatu, kuidas korraga saab tunda nii palju erinevaid emotsioone. Ühteaegu tunda hirmu, rõõmu ja armastust on väga väga kummaline. Olla kogu eesseisva elu muutuse ees nii põnevil aga samas veidike ka hirmul, sest tegelikult ei ole mul õrna aimugi, mida see endaga kaasa toob. Peale ühe pisikese päikese kiire. See päike hakkab meie elu oma käe järgi ümber korraldama ikka väga korralikult ma usun. Ka see on nii uskumatu tunne, kui Sa tead ja reaalselt tunned, kui keegi liigutab ennast Sinu sees. Ta kasvab seal. Elab ja on. Nii keeruline on seda ime kirjeldada sest see lihtsalt on IME! 

Sellega ma täna oma postituse ka lõpetan. Eks vaatame, millega mu pea järgmisel korral hakkama saab ning mis ideid mulle jagamiseks pähe paneb. 

Viipekeelest

 

Kas teil pole vahepeal tunnet, et kui osata mitut keelt sliis vahepeal pahatihti kipuvad need omavael sassi minema ja näiteks emakeele sisse tulevad võõrkeelsed sõnad? Minu emakeeleks on Eesti keel ent ma pean veel ühte keelt niivõrd omaks, et see on kaa justkui nagu minu keel. 

Tean, et paljud mõtlevad peas võõrkeeles, sest nii on lihtsam. Mõned mõtted tulevad Inglise keeles ja kellel Vene keeles. Minu mõtted on 50/50 Eesti ja viipekeelsed. Ent see ei muuda fakti. Ma olen rooste läinud!! Ma kipun unustama kõige lihtsamaid ja igapäevasemaid sõnu viipekeeles. See isolatsioon ja nii vähene võimalus sõpradega kohtuda ei aita just palju kaasa keele arengule. Uskumatu, et tänaseks päevaks olen ma seda imelist ja maagilist keelt saanud rääkida juba pea 10 aastat. Kui ma ikka õigesti mäletan aastat, mil hakkasin seda õppima. Paraku on aga nii, et kui miskit ei kasuta, või kasutada äärmiselt vähe, siis kipub see meelest ära minema. Taaskord olen ma laine peal ühe pool ASL ja pool inglise keelse serjaali peal, mida ilmselt vaatan juba 2 või 3 korda algusest lõpuni. Sellel on 5 hooaega ja päris mitu osa. Igas osas tuleb viipekeelt aina enam. 

Mäletan, kui viimane kord seda vaatasin, siis lõpuks mu kallis abikaasa pidi lausa paluma ja meelde tuletama, et räägiksin Eesti viipekeelt ja mitte ASLi. Ta ei saanud osadest sõnadest aru, mis minu keele kasutusse olid tekkinud seda filmi vaadates. Ääretult kahju, et Eesti viipekeelseid filme ja videosi on nõnda vähe!

Sain siin mingi aeg tagasi käidud tõlkimas ja avastasin, et käed töötavad küll nii nagu nad peavad, ent sõnad, mis sealt tulevad ei ole enam paraku sugugi mitte kõik Eesti viipekeelsed. Olen äärmiselt tänulik, et inimene, kellele tõlkisin ka minu tõlgitust aru sai ning sai osa antud üritusest. 

Täna hommikul muusikat kuulates panin tähele, et minu peas käivad sama laulu järgi viipekeelsed sõnad. Justkui nagu viipekeelne muusikavideo minu peas. Kui muusika on Eesti keelne, siis on viipekeelsed sõnad kaa Eesti keelsed ent kui muusika on Inglise keelene siis väga väga palju tuleb ASL sõnu hoopis nende Eesti keelsete viibete vahele. Mõne lauluga oli lausa nii hästi, et Eesti keelseid sõnu oli vaid mõnu üksik. Tundub, nagu ma vaataks liialt palju ASL videosi või filme. 

Mul on ammu juba üks unistus. Ajal, mil hakkasin õppima viipekeelt. Tahtsin teha viipekeelset muusikat. Algul sai seda väga väga palju tehtud ja sain ka tõlkida väga palju laule, kui tõlkimas käisin. Paraku ei ole sellest kuskil mingit jälge maas ja sellest ei ole videot ega miskit maha jäänud. Muusika selles keeles on nii mega ilus ja nii mitmevärviline, mis on põhjus, et seda peaks olema kohe palju palju rohkem. Minu unistuseks on teha paarile Terminaatori laulule viipekeelne video, kuid pole mul selleks piisavalt oskuseid ja ilmselt ka vahendeid. Ei ole ma ka kindel, et oleksin kaamera ees nii osav ja vaba. Mul on omal Youtubes playlist lauludega, mis on kõik viipekeelsed. Mitte kahjuks küll Eesti keele baasil, ent siiski. Nad on... 

Hehh... Nüüd tuli siia minu pikk jutt lihtsalt ühest keelest. Jutt, mis paraku mitte miskit ei ütle mitte kellelegi. Ilmselt siit tekib hoopis paljudel küsimus, et mis keelt hakkab rääkima meie laps? - ka sellele on mul vastus olemas. Austusest oma abikaasa ja ka sõprade vastu saab meie pisike omale kohe väga mitu erinevat keelt. Tema emakeelteks saab olema Viipekeel ja Eesti keel. Lisaks hakkab ta ka rääkima Inglise keelt kuna osa perekonnast on lihtsalt rahvusvaheline. Kindlasti, kui tal pea piisavalt hea keeltele siis saab ta vajadusel ära õppida ka palju palju muid keeli ent need kolm on siiski kindlad. Need on keeled, mida kuuleb ja näeb ta sünnist saadik.