Uskumatu, ta tuleb!

Viimased kuud on olnud nõnda uskumatud. Siiani juurdlen selle üle, kas see kõik, mis minuga toimub on ilmsi? Kummaline, kuidas vahepeal asjad teevad 180 kraadise pöörde ja muutuvad täielikult. 

Koroona teema hakkas vähehaaval taanduma, kui mulle helistas minu raviarst ja soovis kohtuda. Ma olin juba lootuse kaotanud ja kui aus olla, võtnud suhtumise, et noh, ei olegi ju vaja. Elame vanaviisi edasi, meie kaks. Ega meil kahekesi koos ju väga hea ja mõnus olla. Olin nõus minema kohtumisele ja seda juba järgmisel päeval. Ta rääkis, et soovib ühe korra veel teha protseduuri, mida kutsutakse IUI. Korra me seda juba tegime ja see ebaõnnestus. Ma ütlesin ka raviarstile, et kui me seda teeme, siis on see viimane kord. Minu emotsionaalne pool ei kannataks ilmselt rohkem välja. Panime raviplaani paika ja nõnda ma sealt siis lahkusin. Vastakate tunnetega. Ma käisin veel paar korda tema juures kuni tuli protseduuri päev.

Ma ei olegi protseduuri avalikult veel kirjutanud. Teen seda siis nüüd. Läksin arsti kabineti täidetud ankeetidega, kuhu ka dr Mironova oma allkirjad pani. Edasi saadeti mind palatisse. Vahetasin seal riided ning panin selga haigla kitli. Just nõnda samasuguse nagu filmides nähtud. Tagumik paljas ja puha. Sinna peale läks hommikumantel. Jalga sussid ja pähe müts. Riietunud valmis saadeti mind protseduuri tuppa kus oli kkkkülmm... Tõsiselt külm. Viskasin end toolile pikali ja kõik võis alata.
Jalad harki, peegel sisse, rauad sisse, süstal. Pikk pikk süstal. "Kas abikaasa nimi on Kristo Ots?" Ja noogutuse peale rändas see süstal kaa sinna. Uh vaatlus, 10 minutut pikali, lagi... Külm... Nii, aeg läbi ja minek. Oligi kõik...
Nüüd jääb üle veel vaid oodata. Kaks nädalat oodata tulemusi.
Tööl algas puhkus ja me Härraga alustasime maale sõitu. Ma ise arvutasin ja mõtlesin, et täiesti pekkis, kui nüüd peaksid päevad hakkama oleks ikka väga jama. Nimelt maal on välikäimla ja noh, nende ajal on seal tiba ebamugav. Maale sõidu ajaks oli esialgsest ennustatavast algamis päevast möödas juba 3 päeva.
Härra ostis igaks juhuks testi a noo ega ma seda teha ju ei julenud! Ühel hommikul võtsin julguse kokku ja... 

Positiivne??? Ei... See pole võimalik! Raudselt test valetab, sest teine triip ei ole nõnda tugev nagu võiks. Peab minema poodi ja mõne testi juurde võtma. 

Positiivsed??? Kõikidel olid tugevad kaks triipu. Neli testi, mis kõik tehtud said näitasid ühte ja seda sama tulemust. Kas see võib olla tõsi? Nagu päriselt tõsi? 

Helistasin arstile a tema ütles, et mine tee HGG test ja siis vaatame edasi. Järgmisel päeval läksin testi tegema ja tulemust ootasin kaks päeva... Närv läbi... See pole ju ometi võinalik? HGG 910 - mis see tähendab? Mis on norm? Ja nõnda sai Google ikka korralikult otsida mulle informatsiooni. Taaskord kõne arstile. Saime aja. Pekk, vaja maalt tagasi ronida. Ei saagi olla nõnda pikalt, nagu oli algne plaan. Ega pole ju hullu. Arstil vaja käia. 

Edasi saab lugeda "Uskumatu ta tuleb vol2"

Imeline Saaremaa

Ma juba vast kolm päeva kirjutan seda postitust oma peas. Kirjutaks kiirenini, kui oleks arvuti ent taaskord on arvuti katki 😅. 

Reisile pidime minema koos sõprade ja ühe sõbra lapsega ent elul olid omad plaanid ja kumbki neist ei saanud meiega Saarde tulla. Läksime siis kahekesi.

Saaremaa reis algas praamijärjekorras. Järjekord oli pikk ja soovijaid ikka megapalju ent meil läks üsna hästi, kui avati teine kassa tänu millele saime kohe järgmise praami peale. 

Mul on tunne, et ehk tõesti nägin esimest korda Saaremaad kuigi väidetavalt olla ma seal ka varem käinud. Muhumaal me palju ringi ei konnanud kui Jaanalinnu farmis. Seal oli peale jaanalindude ka zebra, känguruud, emud, hobused ja laamad. Jaanalindudele sai ka süüa anda, mis oli väga kift. Kassas kohe pidin uurima, kas muna osta ka saaks. Poiss seal küll ütles, et mune ei ole kuid ta võib minna minu jaoks otsima, äkki leiab mulle muna. Peale farmi külastust ja elamusi jaanalindudega läksin tagasi kassase ja seal ootas mind minu imeline muna! Ta oli leidnud minu jaoks ühe! 

Jagasime Saaremaa kaheks. Esimesel päeval otsustasime külastada põhja Saaremaad ja teisel päeval lõuna poolt. See on vist esimene reis, mille me panime paika alles praami peal olles, kui seda saab paika panekuks nimetada. Saaremaale jõudes polnud meil aimugi kus me öö veedame (kaasas olid muidugi telk ja kõik vajalik telkimiseks), ei olnud aimu teekonnast ja autos otsisime uusi kohti mida külastada. Külastatud kohtadeks sai siis Jaanalinnu farmi, Orissaare militaarmuuseum, mingi vana lagunenud maja suuuure keldrikorrusega (sain teada, et seda kutsutakse Maasi ordulinna varemeteks) panga pank, allikad, Karujärv, tuulikud. Enamus kohti tuli ka nii, et vaata, see teeviit, kuhu see viiks meid?  Ausalt ma võiksin öelda, et ae eksprompt reis on olnud vast meie senistest Eesti sisestest reisidest kõige vahvam. 

Kella nelja paiku, kui olime allikate juures ütlesin kaasale, et aeg oleks vast ööbimispaik otsida, kuna tunne oli väsinud. Hetk hiljem avastasime aga, et kütus on otsas. Kas Saaeemaal tõesti põhjapool tanklad puuduvad?? 😮 Leidsime tankla mis oli nagu vanast vene õudukast välja hüpanud. Igatahes tankla nägi äärmiselt huvitav ja antiikne välja. 

Auto tangitud oli aeg hakata ööbimiskoha juurde liikuma. Olime valinud selleks kõige põhjapoolsema tipu - Kiipsaare telkimisala. Kohale jõudes selgus, et sinna peaks mitu km kõndima koos telgi, tekkide, madratsi, patjade ja muu toiduvarustuse ning grilliga. Heh, sorry aga jääb ära. Leidsime järgmise variandi, kuhu ööbima saaks minna. Selleks oli veere telkimisala. 

Mäletate, et kell neli arvasin, et peaks ööbimiskohta otsima? 

Veeresse jõudes liikus kell juba 8 peale ja meil polnud veel kohta kus ööbida. Veere oli üsna täis. Jätsime auto tee äärde ja hakkasime mööda rannikuäärt kõndima lõunasse, ehk leiab seal ranna ääres mõne koha. Lõpuks otsustasime, et nii on üsna ebaefektiivne ja Härra läks auto juurde ja ma otsisin platsi edasi. Kella 9 ajal ma selle platsi ka leidsin. Kaasa ajas auto sinna samasse. Kiiresti sai telk püsti, asjad sisse ning lõpuks lõkegi üles. Daisy oli meie kohast ikka ääretult vaimustuses kuna vesi oli seal samas 2 meetrit meie telgist. See tähendas seda, et kuni magama minekuni istus koer vees 😀. Enne koera magama panekut pesime ta ikka korralikult meres puhtaks ja kuivatasime ära. 

Teiselt poolt rannikut, metsa vahelt hakkas kuu kerkima üles taevasse. Tume punane, nagu põleks. Imeilus oli! Kaua aga ei jaksanud lõket teha seega üsna ruttu pugesime koera juurde telki ja tuttu. Ilmaga vedas meid imeliselt. Ei olnud ei külm ega ka liiga palav telgis. Täpselt paras. Muidugi olin varunud ohtralt tekke kaasa, et jahe ei hakkaks. 

Hommikul kella viie ajal hakkas telgi ukse vahelt piiluma päike, mis korraks äratas. Oh, ma pidin sellest päikesetõusust pildi saama. See oli imeilus! Lõplikult ärkasime alles kella 9 ajal. Siiski võtsime rahulikult ja nautisime aega, mis meil on. Neid kõige ilusamaid ja parimaid hetki kahjuks ei anna panna ei piltidesse ja üsna keeruline on neid ka sõnadesse panna. 

Lõunapoole Saaremaad jäi meil Sõrve tuletorn, Kuressaare linn ja Kaali järv ning tagasitee praamini. 

Majaka juures tegime ka söögipeatuse, seal oli kohvik, toidud olid head ent eriliselt tooks välja shokolaadi koogi. Nii head shokolaadi kooki pole ma veel ausalt ennem saanud. Ja kes mind tunneb hästi, siis suht igal pool proovin seda. 

Kuressaares põhiliseks oli linnus. Mis siis veel eks? Linnuse ümber käisime paadiga sõitmas ja pärast linnuse müüride vahel ka jalutamas. Kahjuks koeraga linnuse sisse ei lubatud seega see jäi ära. 

Kaali järv oli aga suht kokku kuivanud seega järve asemel oli vaid lomp alles jäänud. See kaali oli aga suht pettumus mu jaoks. Ootasin vast miskit muud sellest. Järgmiseks korraks jääb kiipsaare tuletorn, kui varustus on väiksem siis tahaks ka seda näha.

Terve selle reisi ajal oli Härra nii hooliv ja armas. Koguaeg küsis: kas tahad süüa? Kas juua? On kõik hästi?😅 Ega ma liiga kiiresti ei sõida? Liiga aeglaselt? Jne... Kõigest muust siis rääkimata. Õhtul läksime ämmale külla ja veetsime öö seal. Reis oli imeline. See reis pani ikka mõistma, et küll ma olen omale ikka hea ja õige mehe valinud. Kahekesi olles ei olnud meil kordagi igav, saime palju naerda ent ka mõnusalt puhata. Sellise imelise mehe olen ma omale saanud. Iga sekund koos temaga oli nii tore ja nii soe. See reis oli lihtsalt vapustavalt vajalik ja väga hea! Ma arvan, et sellel reisil kogetud tund3d ja emotsioonid on just need, mis jäävad eluks meelde. 

Kinnipüütud sinilind ei olegi enam sinilind.

Siin ohtralt koristades ja tuhnides leidsin üles miski, mida olen kirjutanud aastal 2012. Seda lugedes otsustasin selle ka siia kirja panna.

Sinilind - see helesiniste sulgedega, õrna südame ja rohke headusega unistus, mida ma vaid palusin, et kätte ta saaksin. Ainult tahtsin saada kätte oma unistust. Ainult seda ma palusin, tahtsin natuke maitsta, natuke proovida õnne ja tükikest armastust.
Kui aga kinni püüdsin selle linnu, mis elu muutma pidi. Käes teda hoidsin, oma unistust nautisin. Avastades maailma paremuse, elu muutus ilusaks, ei tundunud mulle enam maailm nii kõle ja üksik paik. Kui palju on tehtud kurja mu helesinisele unistusele, kui palju on toodud halba ja näe - ikka ta särab oma auhiilguses ja kogus headuses.
Hoidsin natuke peos oma ilusat unistust, natuke kaisus, natuke maitsesin teda. Natuke temaga koos kõndisin, ent avastasin hoopis polegi ta sinine lind. Muuta ma ei saanud enam midagi. Ei läinud hetkegi, kui need sinised suled värvusid mustaks ja murenesid, õrn süda muutus kõvemaks kui kivi, headus temast kõik kadus ja alles ei jäänud enam midagi. Ta pudenes mu kätevahel tuhaks. See, mis jäi, kiskus katki südame, purustas mu lootuse, röövis minult rõõmu ja rahu. Ma olin üksi. Olin katki. Sinilind ei olnudki enam sinilind.

Miks ma seda jagada otsustasin?

See lugu on ühe unistuse püüdmisest, mis kätte saades ei ole seda väärt. Inimestena me kipume ainult unistama ja lootma ent ei pane tähele seda, mis meil juba on. Saame kätte oma unistuse ja siiski ei ole rahul. Otsime midagi uut, midagi veel paremat, midagi... - Midagi, mis teeks meid õnnelikuks.
Ma lugesin seda lugu, mida kirjutasin nõnda ammu ja sain aru - ma siiani otsin midagi kuid ei pane tähele kõike seda, mis mul juba on.
Ma ootan, loodan, soovin kõike, kuid kui mul on see kõik, mida olen oodanud, lootnud ja soovinud siis ühtäkki ei tundugi see enam nii oluline.
Ma usun, et ma ei ole ainuke siinkohal, kel samamoodi on.
Lugesin seda juttu esimest korda paar kuud tagasi, kui leidsin üles oma vanad kirjutised ja päevikud. Esimene otsus, mis ma seda lugedes tegin oli hinnata seda mis mul on. Ometi on mul ju kõik hästi. Need unistused - küll ka nemad tulevad, kui selleks on õige aeg. Unistama peab ja see pole halb kuid seda tehes ärme unusta seda, mis meil juba on. Ärme unusta inimesi, kes on meie ümber, kes meist hoolivad, kellest meie hoolime. Kodu, soe söök - meil on nii palju, mille üle olla tänulik ja mida väärtustada. Hoidke end ja inimesi enda ümber!

Lendav kass??

Läksin natuke hiljem voodisse... Soovisin kirjutada natuke ja muusikat kuulata. Kui kõik toimetused tehtud siis pugesin oma armsa kaasa kaissu. Jõudsin just natuke sügavamasse unne vajuda kui kaasa rääkima hakkas.
Härra Ots: ennem oli hea
Mina: mis oli hea?
Härra Ots: kass lendas
Mina: kuhu ta lendas?
Härra Ots: igale poole
Mina: aga mis oli hea?
Härra Ots: lendav kass

Vaikus... Päris mõnda aega... 10 minutit hiljem hakkab uuesti rääkima... 

Härra Ots: see pole see
Mina: mis Pole see?
Härra Ots: lendav kass
Mina: kuhu ta lendab?
Härra Ots: politsei juurde
Mina: mis politsei?
Härra Ots: salapolitsei
Mina: kallis, kas sa magad?
Härra Ots: mhm
Mina: kas sa räägid unes?
Härra Ots: mhm
Mina: kas sa homme ka mäletad, mida rääkisid?
Härra Ots: mhm
Härra Ots: head ööd! 

Ja tema uni jätkus. Mina aga magada ei suutnud enam mõnda aega. Lihtsalt naersin ta kõrval ja proovisin seda mitte väga kõvasti teha. :D 

Sain küll pärast seletuse, et unes oli kass, kes lendas nagu superman :D Või miskit sellist. 

Kui ennem magamaminekut taaskord tema kaissu pugesin, jällegi natuke hiljem aga mitte nii hilja, kui eile siis Härra hakkas rääkima hoopis lendavast koerast :D Nüüd tegi ta seda täiesti teadlikult. Pugesin kaissu talle ja ütlesin, et armastan teda väga. Mille peale Härra ütles: Lendav koer armastab Sind ka! 

Need unes rääkimised on ühed lahenaljakad asjad :D

Keset kriisiaega on üks ere valguskiir!

Olles mitu kuud järjest juba postitusi lihtsalt prügikasti kirjutanud olen jõudnud järeldusele, et nõnda ma blogi edasi pidada ei saa nagu olen seda senini teinud. Miski minus on muutunud ja enam ei lähe mulle korda, mida teised arvavad või mõtlevad mu kirjutistest...
Ma olen siiani pealkirju valinud selle järgi, mis võiks pakkuda enim huvi lugejatele. Olen ka valinud teemasid, millest kirjutada ent nüüd ma tean, et viimastes postitustes puudub minu süda ja hing. Enam ma ei soovi kirjutada lugejatele vaid kõige enam iseendale.
Ilmselt suure muutuse on toonud see, et mul pole võimalik enam iseend lukku panna. Ma ei saa minna enam tööle selleks, et mitte oma tunnete ja mõtetega tegeleda. Ma ei leia miskit põnevat ka telekast või veel hullem on see, mis toimub igalpool internetis. Ei suuda lugeda enam seda, mida kirjutavad ajalehed või facebook. Põhiline on ikka see viirus, mis maailmas ringi liigub. Ma saan aru, et see on hirmus viirus ja ma tean, et kuulun riskigruppi aga lihtsalt ei jaksa selle pideva uudistevooga enam ennast ühenduses hoida.
Maailmas on nii palju, mis röövib meie tähelepanu. Olles justkui pettus. Röövib meie aega. Selleks, et mitte mõelda ja iseendasse süüvida leiame end õhtuti teleka eest soovimata kellegile tähelepanu pöörata. Sama eesmärgiga lähen mina hommikuti tööle, ja töölt koju taaskord filmi vaatama, raamatut lugema. Kõike, ainult, et ei peaks iseendaga üksi jääma.
Nüüd ei olnud enam pääsu sellest. Koju jäämine on poolsunniviisiline.
Tänaseks olen jõudnud arvamusele, et see praegune olukord maailma on tekkinud just nimelt selle tarvis, et inimesed saaksid vaadata iseendasse. Leida iseennast, iseendas uus tee, uus eesmärk ja teadmine, mida edasi teha. Mina olen viimasel paaril nädalal kogenud nii mõndagi, mida suure tõenäosusega poleks juhtunud, kui ei oleks sellist olukorda meie ümber. Olen teinud ka ehk miskit, mida poleks kunagi julgenud teha. Esimene nädal, kui kodus olin siis peamiselt siblisin ringi, otsisin tegevust, koristasin tuba, jalutasin vahel ka koera kuid kõik muu tundus palju olulisem. Suutsin ära teha suurema osa paberimajandusest, mida töö juures tarvis teha on. Võimalikult palju, et ei peaks iseendaga jääma. Teisel nädalal jäi mu abikaasa haigeks... Silmad jooksid vett ja nohune oli. Võttis haiguslehe ja jäi koju. Imeline oli temaga olla koos rohkem kui mõned tunnid päevas. Iga hetke veetsime temaga koos. Hommikuti, kuni tema magas tegin tööd ning kui ta ärkas siis olime lihtsalt koos. Nüüd on kätte jõudnud kolmas nädal. Kui aus olla... Hakkab see kolmas nädal juba lõppema. Härra käib tööl ja nüüd ei olnud justkui valikut. Ma jäin iseendaga üksi. See nädal on mulle märksõnaks kui inimsuhted. Ma olen taasleidnud nii mõnegi olulise inimese, kes aastaid tagasi sai väga ja ma mõtlen nagu VÄGA julmalt elust välja lükatud, olen palunud andeks ja tänanud neid, kes ammustel aegadel mu kõrval olid. Vahel on oluline korraks seisma jääda ja panna tähele, mis toimub ümberringi. Kiirustamata, eelarvamuste vabalt ja lihtsalt uskudes.
Nii mõnigi inimene on avanud minu silmi. Ma poleks elus arvanud, et mulle saadetakse link Jumalateenistusele kogudusest, milles kunagi olin osa. Lihtsalt sellepärast, et ma kuulaks. Imeline oli ka see hetk, et nõnda, kui ma lahti tegin selle lingi oli teenistus lõppemas. Ent sõnad, mis jutlustaja ütles panid mind kõrvu teritama. "Siin kuulab meid keegi, kellel on mõnda aega olnud selja probleem. Kellel on raske püsti tõusta, istuda ja kõndida" Mul on selg mõnda aega valu teinud... Ega see valu ka kuskile kadunud peale kuulamist. Ent siiski pani see mind mõtlema... Miks? Miks just nüüd? Pole ma ammuilma selle inimesega suhelnud. Pole ma temalt küsinud. Pole ta varasemalt nõnda saatnud. Ent nüüd? Miks? Kas tema teab miskit, mida mina veel ei tea?
Sellest on nüüd täpselt poolteist nädalat möödas. Nii palju on vahepeal muutunud. Mu ümber tundub kõik justkui täpselt samamoodi olevat ent miski minu sees. Miski on teisiti. Me kunagi ei tea milleks see hea on!
Täna just rääkisin sõbrannaga, tänu kellele tegin jõulude eelsel ajal otsuse lisada oma sõbralisti inimene kaugest minevikust. Ega ma lootnud või oodanud sellest miskit. Olin ammu ta samamoodi oma elust välja lükanud arvates, et me ei saa olla sõbrad. Ma ei teadnud, et kõiki sidemeid elus ei pea läbi lõikama või katki rebima. Sel nädalal oleme rohkelt suhelnud temaga ja mida rohkem me kirjutame seda enam ma tunnen kui väga ma olen igatsenud teda. Seda imearmast, sooja ja äärmiselt südamliku naisterahvast. Ta oli suur osa minu elust ent siis muutus kõik. Ma olen ülekõige tänulik võimaluse eest seda sidet taastada oma elus. Ma rääkisin ka sõbrannale, kui väga on see otsus mida ta suuresti julgustas mind tegema, on mõjutanud praegust. Ta ütles mulle, et nii väikestest asjadest võivad ikka väga suured asjad alguse saada. Tal on õigus. Ega me ennem tea, mis juhtub, kui oleme teinud ühe väikse otsuse oma elus. Ühe väikse sammu.
Mida ma tahan öelda ja millest ma kirjutasin ka aastal 2009 on see, et pangem üksteist tähele. Märgake üksteist. Aeg meil on üks aga see, kuidas me seda kasutame on oluline. Me ei saa mitte kuidagi muuta mineviku. Ei saa muuta otsuseid mis oleme siis teinud. Need olid meie tolle aja parimad otsused. Me saame muuta seda mis on praegu. Teha paremaid otsuseid. Märgata inimesi enda ümber ja näidata välja, et me hoolime. Seda võimalust ei pruugi enam tulla.
Nii harva ütlen ma oma pereliikmetele, et armastan neid. Härra kuuleb seda muidugi koguaeg ja rohkemgi veel aga nii vähe olen seda öelnud teistele.
Praegu justkui oleks meile antud teine võimalus. Märgata ja tähele panna oma lähedasi, oma perekondi. Pidev ekraani vaatamine ja uudiste lugemine ei tule kellegile kasuks. Jää korraks seisma, tõsta oma silmad sellelt ekraanilt ja vaata enda ümber. Kes seal on? Vaata enda sisse. Kas ehk on miskit mille jaoks saad praegu aega leida? Armasta iseend, inimesi enda ümber ja maad, kus me elame! Mina armastan! Tõsiselt ja südamest!