Kinnipüütud sinilind ei olegi enam sinilind.

Siin ohtralt koristades ja tuhnides leidsin üles miski, mida olen kirjutanud aastal 2012. Seda lugedes otsustasin selle ka siia kirja panna.

Sinilind - see helesiniste sulgedega, õrna südame ja rohke headusega unistus, mida ma vaid palusin, et kätte ta saaksin. Ainult tahtsin saada kätte oma unistust. Ainult seda ma palusin, tahtsin natuke maitsta, natuke proovida õnne ja tükikest armastust.
Kui aga kinni püüdsin selle linnu, mis elu muutma pidi. Käes teda hoidsin, oma unistust nautisin. Avastades maailma paremuse, elu muutus ilusaks, ei tundunud mulle enam maailm nii kõle ja üksik paik. Kui palju on tehtud kurja mu helesinisele unistusele, kui palju on toodud halba ja näe - ikka ta särab oma auhiilguses ja kogus headuses.
Hoidsin natuke peos oma ilusat unistust, natuke kaisus, natuke maitsesin teda. Natuke temaga koos kõndisin, ent avastasin hoopis polegi ta sinine lind. Muuta ma ei saanud enam midagi. Ei läinud hetkegi, kui need sinised suled värvusid mustaks ja murenesid, õrn süda muutus kõvemaks kui kivi, headus temast kõik kadus ja alles ei jäänud enam midagi. Ta pudenes mu kätevahel tuhaks. See, mis jäi, kiskus katki südame, purustas mu lootuse, röövis minult rõõmu ja rahu. Ma olin üksi. Olin katki. Sinilind ei olnudki enam sinilind.

Miks ma seda jagada otsustasin?

See lugu on ühe unistuse püüdmisest, mis kätte saades ei ole seda väärt. Inimestena me kipume ainult unistama ja lootma ent ei pane tähele seda, mis meil juba on. Saame kätte oma unistuse ja siiski ei ole rahul. Otsime midagi uut, midagi veel paremat, midagi... - Midagi, mis teeks meid õnnelikuks.
Ma lugesin seda lugu, mida kirjutasin nõnda ammu ja sain aru - ma siiani otsin midagi kuid ei pane tähele kõike seda, mis mul juba on.
Ma ootan, loodan, soovin kõike, kuid kui mul on see kõik, mida olen oodanud, lootnud ja soovinud siis ühtäkki ei tundugi see enam nii oluline.
Ma usun, et ma ei ole ainuke siinkohal, kel samamoodi on.
Lugesin seda juttu esimest korda paar kuud tagasi, kui leidsin üles oma vanad kirjutised ja päevikud. Esimene otsus, mis ma seda lugedes tegin oli hinnata seda mis mul on. Ometi on mul ju kõik hästi. Need unistused - küll ka nemad tulevad, kui selleks on õige aeg. Unistama peab ja see pole halb kuid seda tehes ärme unusta seda, mis meil juba on. Ärme unusta inimesi, kes on meie ümber, kes meist hoolivad, kellest meie hoolime. Kodu, soe söök - meil on nii palju, mille üle olla tänulik ja mida väärtustada. Hoidke end ja inimesi enda ümber!