Sa oled natukene NII loll...

Kas teil on olnud vahel niimoodi, et tuleb selline lollitamise ja kiusamise tuju peale? Noo meil Härra Otsaga igatahes täna oli selline kiusamise ja ülemeelikuse tuju. Õhtul läksime poodi. Mul oli tunne, et ma tahaks midagi head, mida saaks süüa koos jäätisega. Jäätise isu oli kaa peale selle hea asja isu veel. Noo siis me seal poes olimegi. Tabasalu Rimi suhteliselt tühjade riiulite ees ja naersime ning õrritasime teineteist. Kutsudes siis üksteist kord lolliks ja siis hulluks ning kõdistasime nagu oleksime pubekad. Lõpuks siis suutsin ära otsustada valikus oleva kolme koogi vahel, et võtaksin meekooki kuna see sobib jäätisega väga hästi. Härra Ots võttis ka omale miskit mis hiljem osutus kirjuks koeraks. Lisasin omale veel piima ja H. Ots võttis omale kartulikrõpse... Väkk, neid ma küll ei tundnud, et ma tahaks. Autosse istudes tahtsin oma kalli kaasa kirjut koera proovida ja siis võtsin sealt ampsu... Kuna tema sõitis parasjagu autoga siis ta kooki ei söönud ja ütles, et ta sööb kodus... Noo aga minu ühest ampsust sai kaks ja kolm ja neli... Ja siis ma hakkasin naerma... Et sedasi ennem koju jõudmist jõuan Kristo koogi ka veel nahka pista : D. Ja ma naersin ja naersin ja siis mu kallis mees ütles mulle, et vaata, et mulle ka miskit jääb : D. See lause aga ajas mind veel enam naerma ja siis hakkas mu kaasa ka naerma. 

Härra Ots: " Sa oled ikka natukene nii loll! Aga ma armastan sind ikka"

Mina: "Kuidas saab natuke nii loll olla?"

Härra Ots: " Ma ei tea, aga sa ju oled. Sina saad!"

Ja taaskord olid mul naerukrambid. Natuke on vähe ja Nii on palju. Minu armas mees selline.

Meil käisid täna külalised ka. Ennem seda kui me poes käisime. Härra Otsa klassijuhataja Tartu Hiie Koolist tuli meile koos oma abikaasaga külla. Vaatasime pulmapilte ja sõime värsket vasikaliha hautist koos kartulite ja porganditega. Kõrvale ma tegin kurgi hapukoore salatit, koorpekeid ja papadame. Koorpekid on nimelt kreveti lihast krõpsud ja papadamid on läätsedest krõpsud. Mulle koorpekid väga maitsevad aga kahjuks Eestis neid ei müüda : (

Peale pulmapiltide vaatasime veel mesinädalate pilte, külaliste raamatut ja rääkisime üldse kuidas elu ja olu edasi on kulgenud. Üsnagi huvitav ja tore on sedasi kui külalised käivad.

See postitus tuleb sihuke lühike ma vaatan. Aga noo alati ei peagi mingit romaani kokku kirjutama ma arvan. Mul viimasel ajal kuidagi jube tihti pea valutab. Pole kunagi olnud pea valuga probleeme. Peab vist rohkem puhkama või on ilm selline, et paneb selle pea valutama. Juba kolmandat õhtust järjest see pea huugab nii, et paha hakkab... Vastik! Nüüd poengi oma kalli Härra Otsa juurde kaissu, panen silmad kinni ja proovin magama jääda. Ilmselt tuleb unes jälle mõni huvitav teema millest siis saaks taaskord põnevama postituse kirjutada. 

Lets talk about sex!

Nüüd siis läinud seda rada, et iga päev uus postitus? Hmm... Tegelikult ei ole see küll minu plaan. Ma ei kavatse mitte iga päev kirjutada, aga, kui mul tuleb mingi hea mõte või huvitav idee siis selle ma ka üles kirjutan. 

Eile õhtul oma eilset postitust kirjutades mõtlesin, et ma tahaks vahepeal arutleda ka tõsiste teemade üle. Aga samas tundub, et need on ka teemad, mis on siin maa peal eriti aktuaalsed ja need kõige põnevamad teemad, eksole?

Üks nendest eriti aktuaalsetest teemadest on seks. Nüüd raudselt keegi lugejatest mõtleb suurte silmadega seda lugedes, et kas ta tõesti kavatseb rääkima hakata seksist? Miks just sellest? - Jah, ma kavatsen ja küsimusele miks vastaksin mina, et miks mitte? Kuna me juba alustasime selle teemaga siis tahaksin ma küsida, et mis reklaame on viimasel ajal väga palju teleka ekraanile tulnud. Ma küll ise väga telekat ei vaata aga taustaks mängib ta mul sellegi poolest, kui ma üksinda kodus olen. 

Mina viimasel ajal olen tähele panema hakanud reklaame: Levodonna, Durex, mingisugune rasedusega seotud reklaam oli ka ja seda kõike näidatakse päevasel ajal siis kui lapsed istuvad teleka ees ja vaatavad oma mingisugust serjaali või midagi. Minu telekas enamasti mängib Fox ja seal on rohkelt serjaale ja põnevaid krimka lugusid. Kui ka tuleb sinna vahele Durex reklaam siis ega laps ju aru ei saa, mis see Durex on. Aga selle reklaami sisu - See voodis olemine ja erootikatseen mis sinna juurde käib. Kuidas naine oma pead tahapoole kallutab ja mees suudleb ta kaela... Sellest saab laps juba aru. Ka need kõige pisemad teleka vaatlejad saavad aru, et see,  mis seal näidatakse peaks olema hea. Noo see Levodonna reklaam sinna otsa, et tee ära ja kasuta SOS pilli ning sinuga ei juhtu midagi! Samuti on ka praktiliselt igas filmis mida mina olen näinud selliseid seksitseene sees. Noo tõesti multikates neid ei ole ja on  ka mõni üksik erandlik film, kus seda ei näidata aga neid on järjest vähem. Me lihtsalt ei pane enam tähele seda, et need seal on. 

Pärast selliseid reklaame inimesed imestavad, et miks küll on meie ümber 16 aastased ja rasedad ning mõned veel nooremadki? Mis siin imestada? Filmid ja reklaamid teevad oma töö. Noortel tekib tahtmine proovida ja tunda seda, mida need seal ekraani peal tunnevad ja siis hakkavadki katsetama kõike üsna varakult.  

Kuna ma olen kristlane siis on aegade algusest mulle koguaeg räägitud, et mehega ei tohiks seksida ennem abiellumist. Jah, seda räägiti koguaeg aga mitte keegi ei rääkinud põhjusest miks? Muudkui korrutati, et ära tee seda see on paha. Mina korraliku tüdrukuna siis ei tundnud ka huvi selle vastu. Noo kui ma sain juba 17 siis hakkas see huvi ka minus tärkama. Omades tol ajal ka poiss sõpra, kes üsna pealekäivaks osutus siis proovisime ka ära. Nüüd ma tean ka seda põhjust miks koguaeg räägiti, et ära tee. 

Aga miks siis räägitakse kristlastele, et ennem abiellumist ei tohiks elada koos ega ka seksida? Ma võin teile anda selle vastuse. Iga suhe, mis on jätab endast jälje. Iga vahekord jätab aga veelgi tugevama jälje. Mina olen oma elus kolme suhtega libastunud sellelt teelt. Pärast esimest suhet ma sain aru, miks Jumal arvab, et suhte esimene vahekord võiks olla alles abielus. Kui me läksime lahku ja see suhe lagunes ära siis see mis meie vahele veel jäi tegi iga päev aina enam ja enam haiget. Ühel päeval ma lõikasin katki need sidemed. Paludes, et need sidemed vahelt kaoksid. Nii, kui ma suutsin seda teha tahtsin olla ma puhas ja oodata oma kallist õiget... Aga järgmine suhe, ma ei teagi kas seda saab üldse suhteks nimetada ja mis ta üldse oli aga midagi ta oli. Ja millegi pärast andsin ma kergemini alla, kuna ma juba teadsin, et see peaks olema ju hea. Noo ja kolmas kord läks täitsa libedalt. 

Aga ma võin öelda teile fakti mida ma kogesin ise enda peal. Kõik need eelmised korrad, kõik see, mida ma ennem kogesin ei olnud sugugi mitte nii hea, kui see mis oli pärast abiellumist. Vot see esimene kord oli hämmastav. Mitte, et Härra Otsaga ennem kuidagi halb on olnud - ei sugugi mitte! Mina ei oleks lihtsalt kuidagi osanud arvata, et see võib veel paremaks minna või veel parem olla!

Mina tahtsin lõpetada 12 klassi ja saada emaks. Mul ei olnud rohkem soove. Ma isegi ei teadnud mida edasi õppida ja edasi teha. Ma ei tahtnudki midagi edasi teha. Kui ma nägin, et minu soov kuidagi ei taha täituda teadsin, et see ei ole see, mis peaks minuga juhtuma. Juu ma ei olnud siis määratud tol hetkel last saama. Praegu ma vaatan tagasi enda peale ja ma näen, kui pika maa ma olen maha kõndinud. Siis ma ei olnud küll valmis selle jaoks. Ma olin siis veel laps. 

Aga ikkagi, miks tahavad nii noored saada emaks või miks peaks neil tekkima üldse tahtmine proovida seksi? Noo aga vaadake vaid mõnda filmi. Seal ei räägi ju keegi sellest, et esimene kord on rõve valus, naise jaoks nii ebamugav ja vastik ning isegi võib olla eemale tõukav. Keegi ei räägi mitte üheski filmis, mis on tegelikult. See, mis tuleb telekast näitab ainult kui hea on seks. On ka filme neist "süütutest" kes siis lähevad retkele, et jumala eest oma süütusest lahti saada. Noo milleks? See ei ole küll selline paha asi, millest esimesel võimalusel võiks lahti saada. Või On?

Kuna ma lõpetan selle blogipostituse küsimusega siis võite julgelt ja vabalt vastata ning avaldada oma arvamust. Nii palju kui on ka inimesi on ka arvamusi aga mina arvan, et praegu selles ajastus kus me oleme saavad või peavad saama lapsed liiga ruttu noorteks täiskasvanuteks ning alustavad liiga vara täiskasvanute asjadega. Minu arust lapsed ega ka noorukid ei ole valmis võtma seda vastutust mis kaasneb seksiga. 

Aga ta ju ei kuule...

Kohe esimesest päevast, kui ma oma abikaasaga tutvusin siis on sõpradel, tuttavatel ja isegi sugulastel tekkinud küsimusi minu ja Härra Otsa suhte kohta. Noo mitte isegi ainult oma abikaasaga vaid ka oma kurtidest ja vaeg-kuuljatest sõpradega. Nüüd ma esitan need küsimused oma sõnadega ja ka vastan neile. 

1. Küsimus mis on ka kõige populaarsem kõlab niimoodi: "Ta on ju kurt?"

Jah, tõsi. Ta on kurt ja ta on ka kuulja. Ilma kuuldeaparaatideta on ta kuulja enamasti ainult hommikuti. Või siis oma vabadel päevadel, kus ta ei pea väga palju pingutama või teisi kuulama. Kuuldeaparaadiga on ta ka kurt õhtuti, pärast väsitavat tööpäeva. Olenemata sellest kas ta kannab kuuldeaparaati või mitte ta on inimene ja ta on minu inimene.

2. "Aga kui ta ei kuule kas sa ei ärritu?"

Vahel ikka ärritun. Pigem mitte selle peale, et ta ei kuule vaid rohkem, kui ta aru ei saa. Eriti siis, kui ma üritan mingit mõtet edasi anda, mis on minu jaoks eriti tähtis ja oluline. Neid olukordi ei ole palju aga neid siiski on. 

Kuigi tegelikult ei ole ju põhjust ärritumiseks. See, et ta mõnikord ei kuule on fakt ja mina olen omale võtnud sellise mehe ja ma pean sellega ka leppima. Mul on selge keel, mis on tema jaoks kõige kergemini omastatav ja kõige paremini arusaadav, kui ta ei kuule ma lihtsalt lülitan ennast ümber teise keele peale. 

Samas ma pean ise aru saama juba eos nendest olukordadest, kus tal võib kuulmisest puudu tulla. Kõige sellisemad olukorrad on siis, kui on palju müra kuskil või palju inimesi. Autos, kus töötav samal ajal väga kõvasti konditsioneer ja mängib muusika. Kus on mitu heli korraga. Enamasti siis ta ei kuule.

Seda küsimust olen ma küsinud ka osadelt tuttavatelt, kellel on elukaaslane/abikaasa kurt. Nooh, endalgi huvitav ju teada. Ma tean, ma ise olen üsnagi temperamentne inimene ja selle pärast ma tõmban ennast vahel ka kiiremini käima. 

3. "Aga ta ju räägib nii hästi?"

Eks tema rääkimisel on ka omad vead aga tõsi. Ta hääl on väga ilusti välja arenenud ja ta suudab rääkida väga arusaadavalt. Nõnda nagu kuulja. Aga nüüd ma võin teid üllatada faktiga, et enamus kurdid räägivad. On vaid mõni üksik, kes tõesti ei taha rääkida tundes ennast ebamugavalt sedasi või häbenevad oma häält, sest ta ju ise ei kuule ega tea, kuidas see kõlab. Ma ise tean ainult mõnda üksikut sellist kes ei räägi. Ka neid kes räägivad on mitmesuguseid. On neid, kes räägivad suurepäraselt aga ka neid kelle hääl on kohati katkendlik. Kuid kui piisavalt tähelepanelik olla ja hoolega kuulata saab aru neist kõigist. Vähemalt mina saan. Mul on olnud mõni üksik kord, kus ma reaalselt ei saa aru kui kurt / vae-kuulja proovib minuga häälega rääkida. 

4. "Aga Sa ju räägid temaga koguaeg kasutades oma häält"

Jah, see on tõsi. Ma kõikide kurtidega kasutan oma häält rääkides. Ka siis kui ma viiplen. Välja arvatud söömise ajal. Siis on kergem lihtsalt viibelda. Kristo vahepeal kuuleb ja vahepeal ei kuule. Ma kasutan oma häält siiski. Mul on sedasi kergem oma tundeid ja mõtteid väljendada, kui ma kasutan viiplemise ajal ka oma häält. Seda kusjuures teevad enamus kurdid. Nad kasutavad oma häält suhtlemisel. Ka siis kui nad ei kuule. 

5. "Milline oli Su esimene kokkupuude kurtidega?"

Noo minu esimene kord paljude kurtidega oli naljakas. Oli mingi kurtide konverents või midagi. Ma tol ajal ei mõistnud veel väga hästi viipekeelt ega ka kurte. Noo ma olin olnud ainult koos oma õpetajate Ava ja Rihoga. Nemad olid ka ainsad kurdid, keda ma teadsin.

See konverents toimus kuskil sadama juures. Kuna see oli ikka mitmeid aastaid tagasi (kui ma ei eksi siis 5 aastat ehk või 6? - kes rohkem mäletab võib ka mind valgustada selles osas) siis ma ei mäleta seda just eriti hästi. Asukohta vähemalt ei mäleta. 

Seal oli üks tore poiss, kõige tagumise laua taga oma arvutiga. Kui ma ei eksi siis vahetas ta slaide lauludel või midagi. Noo kuna ma ju eriti hästi millegist aru ei saanud ja Ava meid tutvustas siis jäin tema juurde hängima. Enamusest jutust, mis ta rääkis ei saanud ma aru : D ja ei saanud ma aru temast ilmselt veel kuni kolm-neli kuud pärast seda kui meist sõbrad sai. Alles hiljem viisin ma meie jutud kokku, kui ma juba viipekeelest paremini aru sain. (Sorry Kert, nüüd siis tunnistan : D) 

Aga kõige naljakam oli minu jaoks seal see, kui kõik kurdid hakkasid kutsuma ühte kurti. Ühte tüdrukut, kes minu arust oli nagu megakena. Aga kuidas nad teda kutsusid vot see oli naljakas. See tüdruk oli teises toas. Ja kurdid hakkasid karjuma ja jalgadega trampima, et teda kutsuda. Ma siis ehmatasin küll ära arusaamata miks nad küll kisendavad sedasi. Minu kui kuulja jaoks oli see üks arutu lärm aga nemad kutsusid esinejat. 

Palju palju hiljem hakkasin ma alles aru saama, miks nad küll trampisid ja karjusid. Nad tekitasid sellega vibratsiooni lootes, et see, keda kutsutakse seda tunneb või tajub. Aga minu jaoks oli see kõige naljakam ja kummalisem kokkupuude paljude kurtidega. 

6. "Kas kurdiga ei ole raske koos elada?"

Aastaid tagasi oli see minu küsimus. Siis, kui ma õppisin tundma kurte ja viipekeelt. Praegu võin aga julgelt vastata ja küsida vastu, et kas Eestlasel on raske olla koos Venelasega? Kas Jaapanlasel on raske koos olla Ameeriklasega? Nüüd see tundub minu jaoks juba üks kõige tobedamatest küsimustest üldse. See on küll rahvuste ja kultuuride küsimus ainult. Kui sa tunnistad teise inimese kultuuri, pühasid, tähtpäevi ja nende eripärasid siis ei ole ju sugugi keeruline või raske koos elada nendega. Ja kurt ei pruugi olla isegi mitte teisest rahvusest, kus on nii totaalselt erinevad kombed ja tavad. Neil on ainult paar tähtpäeva rohkem kui meil ja kõike muud teevad nad ju samamoodi. 

Aga mina ütlen, et ei. Kurdiga ei ole raske koos elada ega ka koos olla. Mul Härra Ots on nii ambitsioonikas ja edasi püüdlik, et lausa tore on teda vaadata tegutsemas. Ma näen, kuidas ta tahab rohkemat ja paremat täpselt nagu minagi. Meil on ühised eesmärgid, lootused ja ootused. Olgugi, et minul naisena on ootuseid enamasti rohkem siis meie suund tee peal on ühine. Kord tõmban mina teda tagasi ja siis tema mind, kui kumbki meist liiga pilvede peale peaks ära kaduma. 

Kõik see ühine,  mis on kahel inimesel - see on see mis hoiab koos. Ühised hobid, ühine maailmavaade. Mitte kurtus või kuulmine ega kindlasti mitte ka seks. Võib olla väliselt nii täiuslik paar aga nad kokku ei sobi ja samas võib olla ka paar, kes tekitab kõigis küsimusi olles samal ajal suurepärane paar üksteisega koos. 

Kui arvata juba midagi raskeks siis eks ta ka ole raske. Aga minu jaoks on Härra Ots minu täiuslik ja suurepärane mees, parim abikaasa, keda üldse naine omale soovida võiks ja nagu ma ka tean siis on ta eeskujuks juba üsna paljudele noortele poistele ja ka neidudele, kes otsivad või sooviksid saada omale suhet. 

Siinkohal ma lõpetan lõppsõnaga, et olenemata rahvusest, puudest (mitte küll küttepuudest), kultuurist, tavadest, päritolust - ükskõik millest, kui Sul on soov ja tahtmine teha midagi, jõuda kuhugi siis see on võimalik aga ainult siis, kui selleks on piisavalt soovi ja tahtmist. Minu kallis mees on jõudnud juba nii kaugele ja seda ainult unistuse pärast. 

Ta lapsepõlve unistus oli saada piloodiks. Nüüd on ta jõudnud sellele unistusele lähemale, kui ei kunagi varem. Ta on lennumehhaanik ja parandab lennukeid. Ta on ka saanud ühe korra lennata ja olla piloot ise ühele väikelennukile. Vot, kui on soov, unistus ja tahtmine siis see on see, mis inimest tiivustab ja tagant lükkab. 

Hoidke kinni oma unistustest ja pürgige nende poole. Just need muudavad maailma. Meie muudame maailma!

Kõik on katki...

Millest küll selline pealkiri, mõtled? Noo loe edasi ja saad teada, miks. : )

Ma ei tea mis sellel viga on aga väga kurvaks teeb, sest ta täiesti lampi lülitab ennast välja. Kui uuesti sisse lülitada proovin siis ta ei taha pilti ette võtta. Tegemist on ikka arvutiga, mis mul nüüd katki on. Noo vanust tal ka juba varsti kolm aastat aga ei see ei ole ju normaalne, et arvuti eluiga on kolm aastat ja siis on temaga kõik. Nüüd ma ei teagi kuidas ma saan oma kooli asjad järgmiseks nädalaks valmis sest lihtsalt igakord, kui mul on plaan midagi tarka tegema hakata, võtan arvuti välja siis tema ei taha töötada.

See küll algas neljapäeval, aga ma arvasin, et tegemist on viirusega.  Noo proovisin reedel mitu korda tõmmata viirusetõrjet ja arvutit puhtaks teha aga ennem jõudis arvuti ennast välja lülitada. Kui ma suutsin pärast saja viiekümnendat korda arvuti lahti teha ja selle viiruse tõrje tehtud tuli välja, et lugu ei olegi sellest, sest viirusetõrje arvast arvuti puhas olevat. 

Aga nii kui viirusetõrje sai tehtud lülitas arvuti ennast välja. Mina olin nii tige ja vihane juba selleks hetkeks, et olin valmis arvuti lihtsalt vastu seina virutama. Grr, kuidas mulle ei meeldi, kui elektroonika lihtsalt otsustab, et ta ei taha töötada, siis, kui minul seda vaja on. 

Täna kui Härra Ots tegi arvuti lahti siis arvuti avanes tehes kummalist häält. Nüüd tema arvab, et viga on ventilaatoris.. Noo mina ei tea, aga igatahes ma pean selle arvuti ilmselt Esmaspäeval remonti viima. Neljapäeval on mul juba vaja toimivat arvutit kooli jaoks. Peab lootma, et see saab korda. Uut arvutit ei saa ma lubada endale ennem kui järgmise aasta jõulukingituseks. Oh aga kuidas küll oleks vaja ühte ilusat, korraliku ja töötavat äriklassi arvutit millel oleks jõudlus selline, et kannataks ära kõik Adobe programmid, sest nende maht on päris pirakas, samal ajal peaks ta taluma ka rohkelt tõmmatud filme ja seal juures koolimaterjalidena tehtud programmeerimise ja veebitehnoloogia töid. Unistada ju võib : )

Lootsin täna ka oma autol juhipoolse küljeakna tõstuki ära vahetatud saada, aga näe, ka see ei õnnestunud. Tuli hoopis vale tõstuk kohale ja nüüd tuleb see tagasi saata ja uus asemele saada, mis loodetavasti on õige. Siis peab Härra Ots selle paika panema. Kaua küll sellega aega võtab, ei oska ma isegi arvata mitte. Esmaspäeval saan alles vastuse selle kohta, et kas saab tõstuki või mitte... Kui ei saa siis pean ma otse Rootsi lehekülgedelt vaatama hakkama, kuna Eestis ei ole teist sellist autot nagu minul. Eestis unikaalne ja ainukene mudel üldse. Mis on igatahes vinge aga kui varuosasid vaja siis pean ma pigem vaatama naaberriikide poole ja sealt omale neid sebima, sest kuna auto on Eestis ainuke siis ei ole sellele ka varuosasid ju. Vähemalt loogiline oleks ju. Loodame, et selle auto aknatõstuki saab ikka kiiresti vahetatud siis on sellega korras ja enam muretsema ei pea. 

Aga see, et kõik asjad on katki teeb mind kurvaks. Mulle ei meeldi, kui asjad on katki. Olgu, see oli naljakas kui paar aastat tagasi Härra Ots oma telefoni katki hammustas (ärge põhjust küsige) : D või oma arvutile otsa astus ja peale seda ei lubanud ma temal enda arvutit kasutada, kartes, et ta selle ka ära lõhub : D aga üldjoones ma üldse ei kannata, kui asjad on katki. See teeb kurvaks ja kohati ka kurjaks. Kui on vaja siis ei saa ju kasutada katkiseid asju.

Õnneks on mul kõrval Härra Ots, kes on äärmiselt armas ja tore, ka siis kui mina olen vihane ja kõik asjad on katki : D Üks päev oli mul täiega tunne, nagu me oleks Härra Otsaga üksteise külge liimitud või nööriga kokku seotud. Nagu ausalt kaa... Ka siis kui ma olen temast eemal või veedan temaga ninapidi koos ei saa mul temast küllalt. Ma tahan temaga olla koos rohkem ja enam ja rohkem. Vahel sobitan oma töö graafikut tema graafiku järgi, et meil oleks rohkem koos ühiseid vabu päevi. Tunne, nagu ei saa temaga olla koos nii palju kui tahaks, olgugi, et meil on aega veel 99, 9 aastat olla koos. Kui aus olla, siis ma ei usu, et mul saab temast ka siis küllalt. : D
Nii mõnus on lihtsalt vedeleda oma mehe kaisus. Ta lõhnab nii hästi ja ta on nii soe. Kohe nagu ta kutsuks mind oma selle sooja oleku ja super armsa naeratusega. Iga hetk ma võiks temasse uuesti armuda. Ta on mul ikka nii armas!

PS:

Infoks ka kõigile püsilugejatele ja sõpradele. Mina kolin Kristo Facebookist välja. Miks küll? 

Kuna minul on tekkinud väga suurel määral sõpradega vestluseid messengeris ja Kristo telefon koguaeg vibreerib selle pärast. Tema aga koguaeg vaatab telefoni lootuses, et see olen mina, kes talle kirjutab aga ei, tavaliselt on kirjutajaks kas minu töökaaslane, või sõbrannad, või keegi teine. Mnjah, selleks et säästa Kristot koguaeg telefoni vaatamisest ja lootusest, et ma kirjutan talle nii palju kolin ma ära oma Carola Ots´a nimelisse facebooki ja sinna ma ka jään.

Lisaks sellele, võiks Kristole ka jääda mingisugune oma privaatsus oma sõpradega suhtlemiseks, ilma, et kogu see info ennem minu juurest läbi käib. Ma tean, et on põnev teada saada, kes kirjutab aga praegu on tunne, nagu mul ei ole vaja seda kõike teada. eks Ta ise räägib, kui on vajalik info.

Seega alates tänases on  meil mõlemal eraldi facebook ja kasutame mõlemad kumbki enda oma.

Kes tahab endiselt lugeda mu blogi ning saada ka teateid uute juttude kohta võib mind lisada endale sõbraks ja see teade uue jutu kohta ilmub minu lehel nii, nagu ta on tulnud Kristo lehel senini. 

Blogi kirjutan ma edasi ikka nii nagu ma olen kirjutanud ja meie toimetamisi ja teemisi saab jälgida ka instagrammis : ) 

Teises Dimensioonis...

Seda ei olegi ennem juhtunud, et kaks päeva järjest tuleb uus postitus siia. Aga näe, eks mõni kord võib olla erand ka. Kirjutan just seoses tänase hommikuga. Täna kus ma tundsin midagi, mida ma pole veel sedasi ja nii tugevalt tundnud. Nooh, muidugi ma olen teadnud, et asjad nii on, aga see tunne ja see nauding olid erakordsed. Nüüd ma olen teid vist juba nii kaugele viinud, et te tahate teada millest küll ma räägin. Noo eks ma siis jutustan teile. 

Ma ärkasin täna hommikul üles just nii nagu ma seda iga hommik teen. Läksin Daisyga õue - seda ma just iga hommik ei tee. Tavaliselt teeb hommikused jalutamised meil Hr. Ots temaga. Tulin koeraga tuppa ja pugesin Hr. Otsa kaissu, nii lähedale kui võimalik. Ta põimis oma käed ümber minu. 

Kui ma niimoodi seal tema kaisus, tema põimitud käte vahel olin tundsin nagu ma oleks kuskil mujal. Mitte enam kodus, mitte enam oma igapäevases maailmas. Kuskil kaugel, eemal kõikidest muredest, probleemidest ja igapäevastest toimetustest. Sinna ma võiksin jääda igavesti. See rahu mis mind valdas, see vaikus ja see eemal olek kõigest. Kui mul oleks võimalik jääda igavesti nende põimitud käte vahele mis silitamas mu selga, ei peaks minema ei tööle, ei kooli, ei mitte kusagile siis ma teeksin seda. Ma jääksin sinna... 

Aga kuna ma ka eelmises postituses lubasin, et räägin natuke oma unistustest ja unelmatest, mida kõike võiks täita. Sellele lisaks 10 asja, mida ma tahaks teha ennem vanadust! Alustame siis unistustest. Seejärel liigume edasi ja kõige viimaseks tulevad 10 asja mida tahaks ära teha. 

Unistused: Hr. Otsa suurim unistus praegu on saada isaks. Sellele järgneb oma päris oma kodu kuskil metsa sees ja noo loomulikult kodu juurde kuulub ka auto ja paat ja mida iganes : D. Ehk siis sooviks tema saada kõike ja korraga. Mida kahjuks ei saa. Ma arvan, et kui kõik need asjad korraga tuleksid siis tuleks ka eraisiku pankrott sinna otsa : D.

Minu unistuseks praegu on ära lõpetada oma kool. Nimelt ma õpin nii põnevat eriala nagu veebitehnoloogiad ja programmeerimise algtõdesid. Ma ei tunne ennast just eriti kodus nende teemadega veel, olgugi, et mul läheb juba teine aasta. Ma kardan, et ma ei saaks nii geniaalseid kodulehti küll veel teha nagu kujunduse poole pealt on facebook või midagi sarnast. Programmeerimise koha pealt on veel nigelam lugu. Seda ma ei jaga väga üldse ja ma ei tea, kas ma selle ka kunagi selgeks saan. Seal tunnis istudes on küll tumba-jumba tunne : D midagi aru ei saa.

Seejärel jah, loomulikult sooviksin saada omale maja, kus me saaksime elada Hr. Otsaga koos lapsi kasvatada. Kuna me hetkel juba hoiame silmi lahti ja vaatame, kus ja milline võiks meie tulevane kodu välja näha siis see tuleb ilmselt ennem, kui mu kooli lõpetamine. Soovime, et see maa kuhu tuleb meie majake, oleks Tallinnast kindlasti väljas aga mitte väga kaugel, Hr. Otsa töö on ju siiski Tallinna Lennujaamas. Seega see koht võiks jääda ka niimoodi umbes 30-40 sõidu kaugusele töökohast. Maa peal võiks kindlasti paikneda mingi veekogu ja krunt võiks olla suur. Noo ikka nii piisavalt suur, et naabrid ei vaataks päris aknast sisse. Samuti võiks läheduses asuda kool ja lasteaed ning ka pood. Rohkemat nagu ei olekski vaja. Kui me leiame maa, siis me ehitame sinna peale maja. Kui aga leiame maja mis vaatab meie ootustele ja ei ole liiga kallis siis see tuleb meie koduks ilma pikemalt mõtlemata. Võtaksin sinna juurde Daisyle ka ühe sõbra, kellega ta koos saaks mängida. Ja kindlasti võtaksime omale ka ühe paksu kassi. Valget värvi. Koheva ja pikakarvalise. MJAUUU!!

Aga minul nagu rohkem unistusi ei ole. Kõik ülejäänu, mille peale me mõtleme ja mida soovime on justkui nagu täidetavad. 

Noo ja nüüd peaks tulema siis 10 asja mis ma tahaks ära teha ennem vanadust

1. Langevarju hüpped! - Uhh, aga ma kardan kõrgust!!!

2. Reisida! - Ma tahaks nii väga minna autoga reisile. Nii kuuks ajaks umbes ja sõita ringi ja uudistada maailma. Tahaks läbi käia läbi euroopa, sõita venemaale, sealt edasi hiina ja siis võiks ka Jaapanis käia. Sõita tagasi läbi kasasthani suure ringiga koju. Noo kunagi võiks ära käia ka ameerikas, austraalias ja uus meremaal. 

3. Lapsed - Ma sooviksin, et me kasvatame oma lapsi austama teisi ja iseennast. Et neist saaksid iseseisvad ja arukad noored. 

4. Nautida perekonda - Ma ei taha olla see, kes vanaduses kahetseb, et ei teinud seda või toda. Kuna perekond on kõige kõigem ja kui ka kõik materjaalne ära võetakse siis perekond jääb.

5. Ma tahaks, et mul oleks oma firma või miski, mida tulevikus edasi anda oma lastele. Ja nemad saaksid selle edasi anda ka enda omadele. 

6. Mu suurimaks unistuseks, kui ma noor olin oli minna Kuu peale. Noo ja seda kõige otsesemas tähenduses. Ma tahaks näha, milline näeb maa välja kosmosest. Ma ei taha näha neid pilte, mis on enamasti photoshopiga tehtud või mis ei ole päris. Ma tahan käia ära ise kosmoses. Ma tahan näha oma silmaga, mis on seal.

7. Ma sooviks ühe oma filmi idee realiseerida ja teha valmis üks videoklipp. Mul olnud nii palju erinevaid mõtteid mida ma tahaks teha ja kuidas üles filmida aga noo mõne võiks ju ka päriselt valmis teha. 

8. Ennem 30 aastaseks saamist tahaks, et mul oleks ikkagi oma kodu. Mitte, et ma peaksin elama vanematega ühe katuse all. Tahaks elada eraldi, omaette, koos oma perekonnaga. Härra Otsa, laste ja loomakarjaga!

9. 

10.

Noo ja siis muidugi sellised asjad mis tunduvad praegu reaalselt võimatud. Ala helikopterid ja lennukid ja... Oeh... 50 halli varjundit : D. Suured villad jne. Elu nagu filmis : D. Noo selle pärast võikski teha ühe filmi ise. Realiseerida oma filmi idee. Saaksid lapsed ja lapselapsed vaadata seda. 

Neid viimaseid kahte on nii raske välja mõelda, et äkki jätaks nad selleks ajaks, kui ma reaalselt tean, mida sinna kirjutada. Praegu aga ei ole küll ühtegi ideed või mõtet, mida ma veel võiksin tahta elult. Tundub, et kuna mul on kõrval selline mees, nagu on Härra Ots siis oleks mul juba kõik asjad olemas mida ma olen kunagi üldse soovinud. Tema on minu teine dimensioon. Ma ei oskagi seda kuidagi sõnadesse panna, aga tema juures on olla nii hea ja tema kaisus veel parem! Mul ei saaks nagu iial küll tema lähedusest. 

Aga mis ma siin ikka enam kirjutan sellest. Muidu ma ju ei oleks selle mehega abieluski, kui mul peaks temast siiber saama. : D Aga nüüd on kell juba nii palju, et tasapisi pean hakkama ennast valmis panema ja tööle sättima. Täna kusjuures ei ole eilsesest iiveldushoost enam mitte midagi alles. Nagu ei oleks seda kunagi olnud ja nagu ma ei olekski ennast eile halvasti tundnud. Väga kahtlane ja kummaline oli see ikka küll!

... Kuhu ma küll välja jõuan?

Ma vist hakkan haigeks jääma. Täna kuidagi nii haiglane olla. Nagu muidu ei ole tervisel viga midagi ja energiat nagu on. Imelik olemine hakkas pihta juba hommikusest kirikus käigust. Pea hakkas käima kuidagi ringi ja tekkis nõrkus. Ime, et ma pikali ei kukkunud või istuma ei pidanud. Tõesti raske oli olla. 

Õhtul ei kodus olles ei olnud häda midagi kuni täiesti lampi telekat vaadates hakkas kõhust keerama. See võis olla vabalt miski, mida ma sõin või jõin (õunamahl) mis tekitas kohe sellist vastikut tunnet. Ei saanud kuidagi seda tunnet ka kaotada. 

Kirikus räägiti ühes väga heast filmist, mida ma kohe tahtsin näha. Nemad näitavad seda järgmisel pühapäeval aga ma ei saa kuidagi sinna minna sellel ajal. Seepärast ma palusingi siis Kristol selle filmi alla tõmmata, et saaksime täna seda vaadata. 

Terve filmi aja kõhus keeras ja oli paha olla. Kui nüüd aus olla siis tõesti see film oli väga hea ja väärt seda vaatamist. Filmi nimeks siis "Courageous" siis neile, keda huvitab. See oli super film minu arvates ja ma soovitaksin seda just eriti neile kes on isad või siis isaks saamas. 

Aga see selleks. Vaadake seda filmi ise ja siis veendute, et see on seda väärt! Nooh, nüüd siis kui film sai vaadatud oli mul endiselt paha... Sain siis natukene vetsupotti kallistada. Kuna ma tunnen ennast juba piisavalt hästi ja tean, et ega ennem mul parem ei hakka, kui saab ära oskendatud. Nooh ja kuna see iiveldus ei tahtnud kuidagi ära lõppeda, kutsusin siis oksendamise ise esile ja lõpetasin selega oma kehva olemise.

Nüüd on juba palju parem aga olen väga väsinud. Ma nagu üldse ei tahaks haigeks jääda. Mul on nii palju huvitavaid ja ägedaid ideid, mida ma tahaksin teha veel lastega lasteaias. Nagu tõsiselt ägedaid ideid. Homme ma õnneks ei pea olema hommikul tööl. Lähen õhtuks. Loodan, et homseks on tervis juba parem või noh, võiks juba täitsa hea olla, et midagi ei ole enam viga.

Seoses selle imeliku iivelduse ja nõrkusega ma nagu hakkasin mõtlema, et millest see võiks küll olla. Kas see on mingi järjekordne gripi puhang või mis?

Eile aga seevastu oli mega kift päev. Nagu nii tegevusi täis päeva polegi mul vist veel olnud. Noo rääkimata sellest et minu vana Vanaema sai 95 aastaseks. Tema sünnipäevale ma muidugi ei läinud. Kuna ta on nii vana, siis ta on hooldekodus. Vanadusest tuleb ka üsna nõrk tervis. Lasteaias on liikvel erinevaid haiguseid ja asju, seda ka meie rühmas siis ma otsustasin, et ma ei lähe vanavanaema sünnipäevale. Ainult sellepärast, et temale ei ole tarvis mingisugust haigust saada. Ta unistus on ju elada 100 aastaseks ja siis 100 sünnipäevaks teha üks suur pidu. Minu õde käis tema sünnipäeval ja rääkis, kui tore seal oli. 

Mina aga käisin koera ja sõbraga väljas. Seal oli ka päris tore. Meie kaks koera on nagu mingid hullud ainult jooksevad ringi ja ringi väsimata ära. Niikaua kuni nad on õues on kaks aktivisti valmis. Sõber kinkis mulle ka 19 CD plaati kristliku muusikat. WOW nagu! Väga hea muusika on ja esimesest plaadist sai kohe minu lemmik!

Ajal, kui olin sõbra maja ees autoga ja rääkisime, helistas mulle ema, et ma peaksin õe auto peale võtma ja viima lasnamäele. See tähendas mulle aga seda, et ma pean sõitma mustamäelt haaberstisse ja sealt edasi lasnamäele, et lõppkokkuvõtteks jõuda ülemiste keskuse taha Kristo töö juurde, et me saaksime minna kinno. Noo palju mind paluma ei pea. Mulle meeldib autoga sõita. 

Jätsime sõbraga hüvasti ja teekond sai alata. Õde läks kuskile Tondiraba jäähalli iluuisutamist vaatama. Põnev... Viskasin ta ilma probleemiteta sinna jäähalli ära aga kuna ma olin lubanud oma parimale sõbrale, kes vahepeal helistas tagasi helistada, siis pidin ma seda ka tegema. Helistasin siis talle ja sõitsin samal ajal teadmata suunas teadmata kohta proovides leida ülemistet. GPSi ma ju sel ajal kasutada ei saanud, kui rääkisin telefoniga. Olgugi, et telefon mul kõrva ääres ei ole, kui ma sellega räägin aga ikkagi. Sõitsin lasnamäe Bauhofi juurde ja sealt tagant mingit ime teed pidi mingite ime pööretega kuni äkki ma nägin silda, mis on täpselt samasugune Hr. Otsa töö juures asuva sillaga. Vaatasin vasakule ja seal see oligi. Panin piduriplokki ja võtsin auto vasakusse ritta... Wow... Kuidas ma küll jõudsin lasnamäelt ülemistesse nii, et ma isegi seda tähele ei pannud. Autos sain ma oodata natuke aega ja siis läksime kinno!

Seiklused, seiklused. Küll on vahel põnev sedasi ekselda keset linna ja vaadata kuhu sa välja jõuad! 

Kuhu ma lõpuks oma eluga tahaks küll jõuda? - seda juba järgmises postituses. Ehk siis unistustest ja unelmatest, mida kõike võiks täita. Sellele lisaks 10 asja, mida ma tahaks teha ennem vanadust!