Ma vist hakkan haigeks jääma. Täna kuidagi nii haiglane olla. Nagu muidu ei ole tervisel viga midagi ja energiat nagu on. Imelik olemine hakkas pihta juba hommikusest kirikus käigust. Pea hakkas käima kuidagi ringi ja tekkis nõrkus. Ime, et ma pikali ei kukkunud või istuma ei pidanud. Tõesti raske oli olla.
Õhtul ei kodus olles ei olnud häda midagi kuni täiesti lampi telekat vaadates hakkas kõhust keerama. See võis olla vabalt miski, mida ma sõin või jõin (õunamahl) mis tekitas kohe sellist vastikut tunnet. Ei saanud kuidagi seda tunnet ka kaotada.
Kirikus räägiti ühes väga heast filmist, mida ma kohe tahtsin näha. Nemad näitavad seda järgmisel pühapäeval aga ma ei saa kuidagi sinna minna sellel ajal. Seepärast ma palusingi siis Kristol selle filmi alla tõmmata, et saaksime täna seda vaadata.
Terve filmi aja kõhus keeras ja oli paha olla. Kui nüüd aus olla siis tõesti see film oli väga hea ja väärt seda vaatamist. Filmi nimeks siis "Courageous" siis neile, keda huvitab. See oli super film minu arvates ja ma soovitaksin seda just eriti neile kes on isad või siis isaks saamas.
Aga see selleks. Vaadake seda filmi ise ja siis veendute, et see on seda väärt! Nooh, nüüd siis kui film sai vaadatud oli mul endiselt paha... Sain siis natukene vetsupotti kallistada. Kuna ma tunnen ennast juba piisavalt hästi ja tean, et ega ennem mul parem ei hakka, kui saab ära oskendatud. Nooh ja kuna see iiveldus ei tahtnud kuidagi ära lõppeda, kutsusin siis oksendamise ise esile ja lõpetasin selega oma kehva olemise.
Nüüd on juba palju parem aga olen väga väsinud. Ma nagu üldse ei tahaks haigeks jääda. Mul on nii palju huvitavaid ja ägedaid ideid, mida ma tahaksin teha veel lastega lasteaias. Nagu tõsiselt ägedaid ideid. Homme ma õnneks ei pea olema hommikul tööl. Lähen õhtuks. Loodan, et homseks on tervis juba parem või noh, võiks juba täitsa hea olla, et midagi ei ole enam viga.
Seoses selle imeliku iivelduse ja nõrkusega ma nagu hakkasin mõtlema, et millest see võiks küll olla. Kas see on mingi järjekordne gripi puhang või mis?
Eile aga seevastu oli mega kift päev. Nagu nii tegevusi täis päeva polegi mul vist veel olnud. Noo rääkimata sellest et minu vana Vanaema sai 95 aastaseks. Tema sünnipäevale ma muidugi ei läinud. Kuna ta on nii vana, siis ta on hooldekodus. Vanadusest tuleb ka üsna nõrk tervis. Lasteaias on liikvel erinevaid haiguseid ja asju, seda ka meie rühmas siis ma otsustasin, et ma ei lähe vanavanaema sünnipäevale. Ainult sellepärast, et temale ei ole tarvis mingisugust haigust saada. Ta unistus on ju elada 100 aastaseks ja siis 100 sünnipäevaks teha üks suur pidu. Minu õde käis tema sünnipäeval ja rääkis, kui tore seal oli.
Mina aga käisin koera ja sõbraga väljas. Seal oli ka päris tore. Meie kaks koera on nagu mingid hullud ainult jooksevad ringi ja ringi väsimata ära. Niikaua kuni nad on õues on kaks aktivisti valmis. Sõber kinkis mulle ka 19 CD plaati kristliku muusikat. WOW nagu! Väga hea muusika on ja esimesest plaadist sai kohe minu lemmik!
Ajal, kui olin sõbra maja ees autoga ja rääkisime, helistas mulle ema, et ma peaksin õe auto peale võtma ja viima lasnamäele. See tähendas mulle aga seda, et ma pean sõitma mustamäelt haaberstisse ja sealt edasi lasnamäele, et lõppkokkuvõtteks jõuda ülemiste keskuse taha Kristo töö juurde, et me saaksime minna kinno. Noo palju mind paluma ei pea. Mulle meeldib autoga sõita.
Jätsime sõbraga hüvasti ja teekond sai alata. Õde läks kuskile Tondiraba jäähalli iluuisutamist vaatama. Põnev... Viskasin ta ilma probleemiteta sinna jäähalli ära aga kuna ma olin lubanud oma parimale sõbrale, kes vahepeal helistas tagasi helistada, siis pidin ma seda ka tegema. Helistasin siis talle ja sõitsin samal ajal teadmata suunas teadmata kohta proovides leida ülemistet. GPSi ma ju sel ajal kasutada ei saanud, kui rääkisin telefoniga. Olgugi, et telefon mul kõrva ääres ei ole, kui ma sellega räägin aga ikkagi. Sõitsin lasnamäe Bauhofi juurde ja sealt tagant mingit ime teed pidi mingite ime pööretega kuni äkki ma nägin silda, mis on täpselt samasugune Hr. Otsa töö juures asuva sillaga. Vaatasin vasakule ja seal see oligi. Panin piduriplokki ja võtsin auto vasakusse ritta... Wow... Kuidas ma küll jõudsin lasnamäelt ülemistesse nii, et ma isegi seda tähele ei pannud. Autos sain ma oodata natuke aega ja siis läksime kinno!
Seiklused, seiklused. Küll on vahel põnev sedasi ekselda keset linna ja vaadata kuhu sa välja jõuad!
Kuhu ma lõpuks oma eluga tahaks küll jõuda? - seda juba järgmises postituses. Ehk siis unistustest ja unelmatest, mida kõike võiks täita. Sellele lisaks 10 asja, mida ma tahaks teha ennem vanadust!
