 |
Kohe esimesest päevast, kui ma oma abikaasaga tutvusin siis on sõpradel, tuttavatel ja isegi sugulastel tekkinud küsimusi minu ja Härra Otsa suhte kohta. Noo mitte isegi ainult oma abikaasaga vaid ka oma kurtidest ja vaeg-kuuljatest sõpradega. Nüüd ma esitan need küsimused oma sõnadega ja ka vastan neile.
1. Küsimus mis on ka kõige populaarsem kõlab niimoodi: "Ta on ju kurt?"
Jah, tõsi. Ta on kurt ja ta on ka kuulja. Ilma kuuldeaparaatideta on ta kuulja enamasti ainult hommikuti. Või siis oma vabadel päevadel, kus ta ei pea väga palju pingutama või teisi kuulama. Kuuldeaparaadiga on ta ka kurt õhtuti, pärast väsitavat tööpäeva. Olenemata sellest kas ta kannab kuuldeaparaati või mitte ta on inimene ja ta on minu inimene.
2. "Aga kui ta ei kuule kas sa ei ärritu?"
Vahel ikka ärritun. Pigem mitte selle peale, et ta ei kuule vaid rohkem, kui ta aru ei saa. Eriti siis, kui ma üritan mingit mõtet edasi anda, mis on minu jaoks eriti tähtis ja oluline. Neid olukordi ei ole palju aga neid siiski on.
Kuigi tegelikult ei ole ju põhjust ärritumiseks. See, et ta mõnikord ei kuule on fakt ja mina olen omale võtnud sellise mehe ja ma pean sellega ka leppima. Mul on selge keel, mis on tema jaoks kõige kergemini omastatav ja kõige paremini arusaadav, kui ta ei kuule ma lihtsalt lülitan ennast ümber teise keele peale.
Samas ma pean ise aru saama juba eos nendest olukordadest, kus tal võib kuulmisest puudu tulla. Kõige sellisemad olukorrad on siis, kui on palju müra kuskil või palju inimesi. Autos, kus töötav samal ajal väga kõvasti konditsioneer ja mängib muusika. Kus on mitu heli korraga. Enamasti siis ta ei kuule.
Seda küsimust olen ma küsinud ka osadelt tuttavatelt, kellel on elukaaslane/abikaasa kurt. Nooh, endalgi huvitav ju teada. Ma tean, ma ise olen üsnagi temperamentne inimene ja selle pärast ma tõmban ennast vahel ka kiiremini käima.
3. "Aga ta ju räägib nii hästi?"
Eks tema rääkimisel on ka omad vead aga tõsi. Ta hääl on väga ilusti välja arenenud ja ta suudab rääkida väga arusaadavalt. Nõnda nagu kuulja. Aga nüüd ma võin teid üllatada faktiga, et enamus kurdid räägivad. On vaid mõni üksik, kes tõesti ei taha rääkida tundes ennast ebamugavalt sedasi või häbenevad oma häält, sest ta ju ise ei kuule ega tea, kuidas see kõlab. Ma ise tean ainult mõnda üksikut sellist kes ei räägi. Ka neid kes räägivad on mitmesuguseid. On neid, kes räägivad suurepäraselt aga ka neid kelle hääl on kohati katkendlik. Kuid kui piisavalt tähelepanelik olla ja hoolega kuulata saab aru neist kõigist. Vähemalt mina saan. Mul on olnud mõni üksik kord, kus ma reaalselt ei saa aru kui kurt / vae-kuulja proovib minuga häälega rääkida.
4. "Aga Sa ju räägid temaga koguaeg kasutades oma häält"
Jah, see on tõsi. Ma kõikide kurtidega kasutan oma häält rääkides. Ka siis kui ma viiplen. Välja arvatud söömise ajal. Siis on kergem lihtsalt viibelda. Kristo vahepeal kuuleb ja vahepeal ei kuule. Ma kasutan oma häält siiski. Mul on sedasi kergem oma tundeid ja mõtteid väljendada, kui ma kasutan viiplemise ajal ka oma häält. Seda kusjuures teevad enamus kurdid. Nad kasutavad oma häält suhtlemisel. Ka siis kui nad ei kuule.
5. "Milline oli Su esimene kokkupuude kurtidega?"
Noo minu esimene kord paljude kurtidega oli naljakas. Oli mingi kurtide konverents või midagi. Ma tol ajal ei mõistnud veel väga hästi viipekeelt ega ka kurte. Noo ma olin olnud ainult koos oma õpetajate Ava ja Rihoga. Nemad olid ka ainsad kurdid, keda ma teadsin.
See konverents toimus kuskil sadama juures. Kuna see oli ikka mitmeid aastaid tagasi (kui ma ei eksi siis 5 aastat ehk või 6? - kes rohkem mäletab võib ka mind valgustada selles osas) siis ma ei mäleta seda just eriti hästi. Asukohta vähemalt ei mäleta.
Seal oli üks tore poiss, kõige tagumise laua taga oma arvutiga. Kui ma ei eksi siis vahetas ta slaide lauludel või midagi. Noo kuna ma ju eriti hästi millegist aru ei saanud ja Ava meid tutvustas siis jäin tema juurde hängima. Enamusest jutust, mis ta rääkis ei saanud ma aru : D ja ei saanud ma aru temast ilmselt veel kuni kolm-neli kuud pärast seda kui meist sõbrad sai. Alles hiljem viisin ma meie jutud kokku, kui ma juba viipekeelest paremini aru sain. (Sorry Kert, nüüd siis tunnistan : D)
Aga kõige naljakam oli minu jaoks seal see, kui kõik kurdid hakkasid kutsuma ühte kurti. Ühte tüdrukut, kes minu arust oli nagu megakena. Aga kuidas nad teda kutsusid vot see oli naljakas. See tüdruk oli teises toas. Ja kurdid hakkasid karjuma ja jalgadega trampima, et teda kutsuda. Ma siis ehmatasin küll ära arusaamata miks nad küll kisendavad sedasi. Minu kui kuulja jaoks oli see üks arutu lärm aga nemad kutsusid esinejat.
Palju palju hiljem hakkasin ma alles aru saama, miks nad küll trampisid ja karjusid. Nad tekitasid sellega vibratsiooni lootes, et see, keda kutsutakse seda tunneb või tajub. Aga minu jaoks oli see kõige naljakam ja kummalisem kokkupuude paljude kurtidega.
6. "Kas kurdiga ei ole raske koos elada?"
Aastaid tagasi oli see minu küsimus. Siis, kui ma õppisin tundma kurte ja viipekeelt. Praegu võin aga julgelt vastata ja küsida vastu, et kas Eestlasel on raske olla koos Venelasega? Kas Jaapanlasel on raske koos olla Ameeriklasega? Nüüd see tundub minu jaoks juba üks kõige tobedamatest küsimustest üldse. See on küll rahvuste ja kultuuride küsimus ainult. Kui sa tunnistad teise inimese kultuuri, pühasid, tähtpäevi ja nende eripärasid siis ei ole ju sugugi keeruline või raske koos elada nendega. Ja kurt ei pruugi olla isegi mitte teisest rahvusest, kus on nii totaalselt erinevad kombed ja tavad. Neil on ainult paar tähtpäeva rohkem kui meil ja kõike muud teevad nad ju samamoodi.
Aga mina ütlen, et ei. Kurdiga ei ole raske koos elada ega ka koos olla. Mul Härra Ots on nii ambitsioonikas ja edasi püüdlik, et lausa tore on teda vaadata tegutsemas. Ma näen, kuidas ta tahab rohkemat ja paremat täpselt nagu minagi. Meil on ühised eesmärgid, lootused ja ootused. Olgugi, et minul naisena on ootuseid enamasti rohkem siis meie suund tee peal on ühine. Kord tõmban mina teda tagasi ja siis tema mind, kui kumbki meist liiga pilvede peale peaks ära kaduma.
Kõik see ühine, mis on kahel inimesel - see on see mis hoiab koos. Ühised hobid, ühine maailmavaade. Mitte kurtus või kuulmine ega kindlasti mitte ka seks. Võib olla väliselt nii täiuslik paar aga nad kokku ei sobi ja samas võib olla ka paar, kes tekitab kõigis küsimusi olles samal ajal suurepärane paar üksteisega koos.
Kui arvata juba midagi raskeks siis eks ta ka ole raske. Aga minu jaoks on Härra Ots minu täiuslik ja suurepärane mees, parim abikaasa, keda üldse naine omale soovida võiks ja nagu ma ka tean siis on ta eeskujuks juba üsna paljudele noortele poistele ja ka neidudele, kes otsivad või sooviksid saada omale suhet.
Siinkohal ma lõpetan lõppsõnaga, et olenemata rahvusest, puudest (mitte küll küttepuudest), kultuurist, tavadest, päritolust - ükskõik millest, kui Sul on soov ja tahtmine teha midagi, jõuda kuhugi siis see on võimalik aga ainult siis, kui selleks on piisavalt soovi ja tahtmist. Minu kallis mees on jõudnud juba nii kaugele ja seda ainult unistuse pärast.
Ta lapsepõlve unistus oli saada piloodiks. Nüüd on ta jõudnud sellele unistusele lähemale, kui ei kunagi varem. Ta on lennumehhaanik ja parandab lennukeid. Ta on ka saanud ühe korra lennata ja olla piloot ise ühele väikelennukile. Vot, kui on soov, unistus ja tahtmine siis see on see, mis inimest tiivustab ja tagant lükkab.
Hoidke kinni oma unistustest ja pürgige nende poole. Just need muudavad maailma. Meie muudame maailma!
