Kõik on katki...

Millest küll selline pealkiri, mõtled? Noo loe edasi ja saad teada, miks. : )

Ma ei tea mis sellel viga on aga väga kurvaks teeb, sest ta täiesti lampi lülitab ennast välja. Kui uuesti sisse lülitada proovin siis ta ei taha pilti ette võtta. Tegemist on ikka arvutiga, mis mul nüüd katki on. Noo vanust tal ka juba varsti kolm aastat aga ei see ei ole ju normaalne, et arvuti eluiga on kolm aastat ja siis on temaga kõik. Nüüd ma ei teagi kuidas ma saan oma kooli asjad järgmiseks nädalaks valmis sest lihtsalt igakord, kui mul on plaan midagi tarka tegema hakata, võtan arvuti välja siis tema ei taha töötada.

See küll algas neljapäeval, aga ma arvasin, et tegemist on viirusega.  Noo proovisin reedel mitu korda tõmmata viirusetõrjet ja arvutit puhtaks teha aga ennem jõudis arvuti ennast välja lülitada. Kui ma suutsin pärast saja viiekümnendat korda arvuti lahti teha ja selle viiruse tõrje tehtud tuli välja, et lugu ei olegi sellest, sest viirusetõrje arvast arvuti puhas olevat. 

Aga nii kui viirusetõrje sai tehtud lülitas arvuti ennast välja. Mina olin nii tige ja vihane juba selleks hetkeks, et olin valmis arvuti lihtsalt vastu seina virutama. Grr, kuidas mulle ei meeldi, kui elektroonika lihtsalt otsustab, et ta ei taha töötada, siis, kui minul seda vaja on. 

Täna kui Härra Ots tegi arvuti lahti siis arvuti avanes tehes kummalist häält. Nüüd tema arvab, et viga on ventilaatoris.. Noo mina ei tea, aga igatahes ma pean selle arvuti ilmselt Esmaspäeval remonti viima. Neljapäeval on mul juba vaja toimivat arvutit kooli jaoks. Peab lootma, et see saab korda. Uut arvutit ei saa ma lubada endale ennem kui järgmise aasta jõulukingituseks. Oh aga kuidas küll oleks vaja ühte ilusat, korraliku ja töötavat äriklassi arvutit millel oleks jõudlus selline, et kannataks ära kõik Adobe programmid, sest nende maht on päris pirakas, samal ajal peaks ta taluma ka rohkelt tõmmatud filme ja seal juures koolimaterjalidena tehtud programmeerimise ja veebitehnoloogia töid. Unistada ju võib : )

Lootsin täna ka oma autol juhipoolse küljeakna tõstuki ära vahetatud saada, aga näe, ka see ei õnnestunud. Tuli hoopis vale tõstuk kohale ja nüüd tuleb see tagasi saata ja uus asemele saada, mis loodetavasti on õige. Siis peab Härra Ots selle paika panema. Kaua küll sellega aega võtab, ei oska ma isegi arvata mitte. Esmaspäeval saan alles vastuse selle kohta, et kas saab tõstuki või mitte... Kui ei saa siis pean ma otse Rootsi lehekülgedelt vaatama hakkama, kuna Eestis ei ole teist sellist autot nagu minul. Eestis unikaalne ja ainukene mudel üldse. Mis on igatahes vinge aga kui varuosasid vaja siis pean ma pigem vaatama naaberriikide poole ja sealt omale neid sebima, sest kuna auto on Eestis ainuke siis ei ole sellele ka varuosasid ju. Vähemalt loogiline oleks ju. Loodame, et selle auto aknatõstuki saab ikka kiiresti vahetatud siis on sellega korras ja enam muretsema ei pea. 

Aga see, et kõik asjad on katki teeb mind kurvaks. Mulle ei meeldi, kui asjad on katki. Olgu, see oli naljakas kui paar aastat tagasi Härra Ots oma telefoni katki hammustas (ärge põhjust küsige) : D või oma arvutile otsa astus ja peale seda ei lubanud ma temal enda arvutit kasutada, kartes, et ta selle ka ära lõhub : D aga üldjoones ma üldse ei kannata, kui asjad on katki. See teeb kurvaks ja kohati ka kurjaks. Kui on vaja siis ei saa ju kasutada katkiseid asju.

Õnneks on mul kõrval Härra Ots, kes on äärmiselt armas ja tore, ka siis kui mina olen vihane ja kõik asjad on katki : D Üks päev oli mul täiega tunne, nagu me oleks Härra Otsaga üksteise külge liimitud või nööriga kokku seotud. Nagu ausalt kaa... Ka siis kui ma olen temast eemal või veedan temaga ninapidi koos ei saa mul temast küllalt. Ma tahan temaga olla koos rohkem ja enam ja rohkem. Vahel sobitan oma töö graafikut tema graafiku järgi, et meil oleks rohkem koos ühiseid vabu päevi. Tunne, nagu ei saa temaga olla koos nii palju kui tahaks, olgugi, et meil on aega veel 99, 9 aastat olla koos. Kui aus olla, siis ma ei usu, et mul saab temast ka siis küllalt. : D
Nii mõnus on lihtsalt vedeleda oma mehe kaisus. Ta lõhnab nii hästi ja ta on nii soe. Kohe nagu ta kutsuks mind oma selle sooja oleku ja super armsa naeratusega. Iga hetk ma võiks temasse uuesti armuda. Ta on mul ikka nii armas!

PS:

Infoks ka kõigile püsilugejatele ja sõpradele. Mina kolin Kristo Facebookist välja. Miks küll? 

Kuna minul on tekkinud väga suurel määral sõpradega vestluseid messengeris ja Kristo telefon koguaeg vibreerib selle pärast. Tema aga koguaeg vaatab telefoni lootuses, et see olen mina, kes talle kirjutab aga ei, tavaliselt on kirjutajaks kas minu töökaaslane, või sõbrannad, või keegi teine. Mnjah, selleks et säästa Kristot koguaeg telefoni vaatamisest ja lootusest, et ma kirjutan talle nii palju kolin ma ära oma Carola Ots´a nimelisse facebooki ja sinna ma ka jään.

Lisaks sellele, võiks Kristole ka jääda mingisugune oma privaatsus oma sõpradega suhtlemiseks, ilma, et kogu see info ennem minu juurest läbi käib. Ma tean, et on põnev teada saada, kes kirjutab aga praegu on tunne, nagu mul ei ole vaja seda kõike teada. eks Ta ise räägib, kui on vajalik info.

Seega alates tänases on  meil mõlemal eraldi facebook ja kasutame mõlemad kumbki enda oma.

Kes tahab endiselt lugeda mu blogi ning saada ka teateid uute juttude kohta võib mind lisada endale sõbraks ja see teade uue jutu kohta ilmub minu lehel nii, nagu ta on tulnud Kristo lehel senini. 

Blogi kirjutan ma edasi ikka nii nagu ma olen kirjutanud ja meie toimetamisi ja teemisi saab jälgida ka instagrammis : )