Aaga meil on siin pood

Ma nüüd ei teagi millest kõigest kirjutada, kas karjäärimessist, kus ma käisin kolmapäeval, sellele eelnenud motomessist? Või hoopiski kassist kes terve vanemate korteri täis pissi, või siiski sellest, kui armas Kristo on - viimasest te vaevalt lugeda viitsiksite..

--------------------------------------------------------------------------

Eile oli üks tegus ja huvitav päev meil. Kristo oli loomulikult tööl ja minagi mõtlesin, et laseks selle päeva lihtsalt tuulde - mida aga ei juhtunud. Hommikul tuli venna alla ja hõikas, et Calalaaaaaaaa... Me läheme vanama juurde. Viljandi vanama juurde... Palun tule KAAA!

Ma küll põiklesin ühte pidi eest ja natuke ka teistpidi aga kui ta mainis, et vanaema on Nõmmel siis otsustasin, et okey, lähen kaasa... Tingimusel et ma ei pea kogu aega vanaema juures veetma vaid võin ka sõbrannaga välja minna ja et ma võtan koera kaasa.

Leppisime kokku ja nii jäigi. Noo nüüd oli siis valida kolme auto vahel. Kelle autoga küll minna? Isa auto on logu ja peaaegu katki, emme auto on nii kitsas, et seal taga ei ole sugugi hea istuda... Minu autoga siis tuli minna.

Pidime ka meie valge kassi ära viima tema uuele omanikule. Noo kass viidud ja Nõmme poole teel. Kirjutasin Joosepile, et umbes 15 mintsa pärast olen Nõmmel, et natuke oleks ka vanaemaga - sööks natuke ja siis saaks kokku : D 

Jõudsime siis nõmme ja vanaemal olid veinid laua peal, laud lookas toitudest. Vennal oli kõht jube tühi ja kukkus omale neid toite kurgust alla kallama, mis kõik olid laua peal... Korraks tekkis kohe tunne, et sõjavägi ründab seda lauda, sest noo kõigele tehti ots peale : D Siis võttis vanaema veinid välja ja ütles, et kus me siis tähistame ilma veinita?

Korraks tekkis vaikus... Tähisame mida? Mida me siis tähistame? Kassist lahti saamist ? umm... Kõik mõtlesid pingsalt mida tähistada... Sünnipäeva nagu ei tea, et kellegil oleks... Noo vanaemal oli... Märtsis aga noo... Ja sealt see siis tuligi...

VANAEMAL OLI SÜNNIPÄEV!

See külla minek ei olnud ju planeeritud üldse sellepärast, et me seda teadnud oleks vaid sellepärast pigem, et me sealt mööda sõitsime..

Te võite nüüd kujutada ette millised näod meil ees olid. Need võisid olla midagi sellist, nagu selle pildi peal. Suured üllatunud suud ja lai naerunägu ühteaegu. Noojah... Õnneks olin ma leppinud kokku, et saan Kai ja Joosepiga kokku. Oli vähemalt vabandus ära minna ja ehk lilled või midagi säärast tuua. Kirjutasingi juba Joosepile, et nooh, ma varsti valmis liikuma hakkama.
Joosep ütles, et ta tuleb 10 mintsa pärast välja ja siis hakkasin ka mina kõndima koos Daisyga sinna suunda kuhu mul GPS näitas.

Joosep: "Ma teeks kalli, kui võib?"

Mina: " Ikka võib...." ... "Kus Kai on?"

Joosep: "Kai kohe tuleb"

Vanaema oli pannud mulle ka kaasa pirukaid, et ma neid Kaile ja Joosepile edasi annaks. Lõpuks Kai tuligi koos Janetiga ja me saime minna metsa jalutama. Pärast jalutamist käisime poes. Kuna lillepoed olid kinni siis isa ütles, et aga osta siis vanaemale ananass... Läksin poodi võtsin ananassi ja liikusin kassasse kui ootamatult nägin, et seal oli viimane potiroos. Võtsin selle ka ja maksin ära. Kai ja Joosep ootasid mind senikaua ja Joosep valvad Daisyt. 

Kai:"Aaga meil on siin pood"

Mina:" Meil on kaa pood, isegi mitu"
Kai:"Aga meil on spordiklubi"
Mina:"Meil on kaa spordiklubi.. Meil on ujula ka!"
Kai: "Näh, meil ujulat ei ole.. Aga meil on tutt uus spordiklubi!"

Kai: "Meil on purksaev!"
Mina:"Meil vist ei ole... Ma tegelikult ei tea, ma pole tabasalus niimodi ringi käinud."

Kai:"Meil on männimets!"

-Selline oli siis meie vestlus : D

Nüüd ma aga TÕESTI ei teadnud kus mu vanaema elas. Vaatasin telefoni mis näitas mulle aku 2% Oh pekis... Kas ma üldse jõuan sellega mamma juurde tagasi?
Kai ja Joosep saatsid mind siis sinna poole aga kuna oli vahepeal ka nii pimedaks läinud siis enam ei näinud ma ka majade värve. Nimelt ma näen pimedas veel halvemini kui valguse käes. 

Tundus, et leidsime maja üles. Võtsin telefoni välja et kontrollida aga see näitas mulle ainult ühte teadet. "Toide välja"

Mina: "Ma teeks kalli, kui Kai lubab"
Kai: "Ei ma nüüd kohe kindlasti ei luba!" - ise samal ajal naerdes 

Me üldse saime palju naerda. Ei olnud ju ikkagi peaaegu pool aastat näinud üksteist ja nii tore oli kohtuda nendega! Koht kus nad elavad on aga harjumatult vaikne. Ma vist nägin terve selle aja jooksul mõnda üksikut autot ainult sõitmas mööda maanteed ja poes oli ka mõni üksik inimene. Natuke oli tunne, et see koht on mahajäätud. Majad tee ääres on aa äärmiselt armsad pisikesed kahe korruselised ja nunnud majad. 

Kella kaheksa ajal õhtul hakkasime kodu poole alles sõitma ja nii kella poole 11 õhtul jõudsime alles koju. Vanaema pidi ju ennem liikuma hakkamist veel ananassi lahti lõikama ja lilli imetlema, nii, et me ei saanudki kohe liikuma hakata : D