Ei ole ma modelli välimusega ja tänu sellele oma voldikeste pärast suht ebakindel. Mis siis, et kaugele see ebakindlus välja ei paista ja aastatega oskus seda peita oma ekstravertse temperamendiga on aina kasvanud - on see ebakindlus ikka seal....
Astusin juuksed tilkumas ja vesi voolamas mööda keha üle vanniääre ja tõmbasin rätiku ümber oma voldikeste, kuivatasin peegli. Seal ta seisis... Huvitav... Tundub, nagu ta on muutnud. Ma vaatasin seda naist peeglist. Ta nägi väsinud välja. Väga väsinud. Arvestades tema päeva ja toimetamisi pole see ka ime. Aga miskit oli veel... Huvitav, kas võis olla tegu märgade juustega või süvenenud tedretähnidega. Ehk oli see hoopis midagi muud. Ta võttis oma kapi pealt kreemi ja määris seda oma kätele ja näole. Ma jälgisin kogu tema tegevust pealt. Kuivatas väheke juukseid ja pani ka neile "kreemi" peale. Kergete tõmmetega kammis ta oma juuksed.
Jah, silmad on küll väsinud ja suu on nukker. Üllataval kombel vastu vaatav naine oli ilus. Tõsiselt oli. Mõtlesin korra, et ega see ju ometi mina ole? Ma ei ole selline. Ma ju olen lopergune igalt poolt aga vastu vaatav naine seda polnud. Ta oli imeline. Puhas, ent siiani märgade juustega. See lopergune kõht oli endas kandnud last. Siiani pole see siledaks läinud ja armid kõhul ei ole kuskile kadunud ent see nagu ei häiri enam. Varem puhas nägu on päikese saabudes täis tedretähti ja vähe magatud ööd on jätnud oma jälje ja väsimusemärgid. Aga sellest hoolimata oli see naine minu jaoks üllatav. Ma vaatasin teda omasoodu toimetamas justkui oleks pealtvaataja tema kõrval ja mitte tema ise. Nii palju plaane ja unistusi ning soove. Nii palju läbi elamisi ja kukkumisi ent ta on ikka siin. Toimetab ja Särab. Jah, just, särab. Läbi selle väsimuse oli silmades näha seda sära. Rahulolu selle üle kus ta on. Võib olla ei ole kõik alati täiuslik. Mis siis? Kõik on täpselt nii, nagu olema peab. See rahulolu mis temast hõngus muutis kogu vannitoa äärmiselt rahulikuks. Sel hetkel ei olnud kuskile kiiret. Polnud tegemisi mida vaja teha, polnud muret millegi üle. Olime vaid mina ja peeglist vastu vaatav naine. Kahekesi. Kreemitamise lõpetanud, hambad pestud vaatasin viimast korda seda naist tunnustavalt. Jah, kõik oli korras. Kõik oli just nii, nagu ta olema pidi. Naeratasin talle ja lahkusin tema meeldivast seltskonnast unede maale...
Ma mõistsin, et see, mis on mu ümber - mu keha, riided ja kogu mu välimus ei tee mind mitte kuskilt otsast ilusamaks või koledamaks. See on lihtsalt "materjal", mis katab minu sees olevat hinge. Sellel hingel on aga oluline roll. Kui see hing tunneb ennast halvasti või õnnetult, siis kogu keha näeb nukker ja õnnetu välja. Kui sellel hingel on aga hea olla siis peeglist vastu vaatav naine on ilus ja näeb hea välja. Sellegi poolest ei anna seda sõnadesse panna. See armastus iseenda vastu - pole pelgalt tunne ja lihtsalt sõnakõlks. See on päris. Ma tõesti südamest soovin, et iga indiviid maapeal seda kogeda saaks nii nagu pisikesed lapsed. Kas olete pannud tähele, kuidas need pisikesed juba väikesest beebist peale vaatavad end peeglist ja naeratavad või üldsegi teevad musi. Kuskil, mingil hetkel see aga muutub. Läheb katki sest laps vaatab ennast ja ütleb, et on liiga kole, et oma nägu näidata. Kust see tuleb? Kas meie vanematena teeme kuskil vea või hoopis on meie survestav ühiskond selline? Tõesti ma ei tea veel inimest, kes endaga oleks niisama rahul, kui see pisike laps. Kes on liiga peenike, liiga paks, liiga lühikeste juustega, liiga rasuse nahaga, liiga kuiva nahaga, liiga pikk, liiga lühike - ma võiks seda nimekirja lõputult jätkata, kuid see oleks kasutu. See ei ole oluline, sest naine peeglis on IMEILUS ja see on just oluline.
Sõbraga vesteldes erilistel teemadel jõudsime vestlusega sinna kohta, kus inimene võib muutuda ja olla mõjutatud teistest inimestest. Ka minul on olnud olukordi, kus on mind mõjutatud ja peeglist vastu vaatav inimene ei ole mulle üldse meeldinud. Ta on teinud asju, mida ei teeks mina ehk mitte kunagi. Paraku, siiski olen teinud. Rääkisime, kuidas pidin ennast muutma tugevamaks ja mitte laskma mõjutada ning samas ka mingiks ajaks suhte pausile panema nendega. Me ei tea kunagi keda me mõjutame ning mis suunas ning selle pärast tahan mina olla alati iseenda parim versioon. Eeskuju iseendale. See eeskuju, mis saab ka olla eeskujuks teistele.
Öösel veel mõtlesin edasi... Huvitav küll, miks on see välimus, sale keha, pikad juuksed jne jne... Nii oluline naiseks olemise juures? Või miks me hindame üksteist välimuse ja riietuse järgi? Minul on olnud mitu korda nii, kus välimuse järgi olen hinnanud inimest ühte moodi aga tegelikult on hoopis teisiti. Mõned korrad just sellised, kus olen leidnud omale imelise teekaaslase mõneks ajaks ja teinekord kus imeilusa välimusega inimene seestpoolt sugugi nii ilus ei olnud. Seepärast ongi see välimus justkui kest, mille taha me ennast peidame ent olulisem on see, mis on selle välimuse sees. Ma olen oma ümber kogunud inimesed, kes on niii ilusad, soojad ja armsad. Hoolivad nii enda kui maailma suhtes. Seest imeilusad inimesed! See sisemus ja nende sära muudab nad ka väljast mega ilusateks. Nii uskumatu, kui see ka pole! Sisemus ja see rõõm, lootus ja headus muudab inimese väljast veel ilusamaks. Ka need, kes juba on modelli välimusega. Mul on nii hea ja kerge olla samasugune sest suurem osa mind ümbritsev on minu moodi. Lootusrikkad, hea südamega ja hoolivad. Nendega samastuda ei ole sugugi raske. Keerulisem oleks see, kui ma prooviksin olla praegune mina ise - roosade prillide ja maailma endiselt heana nägev - seltskonnas, kus kõik kedagi kiruvad, solvavad või halvustavad. Äärmiselt keeruline.
Ma võtsin endale väljakutse ja katsumuse. Olla veel parem mina. Olla veel hoolivam, märgata rohkem enda ümber ja panna tähele, ehk keegi vajab sõpra. Minu väljakutse ei ole aga oluliselt suunatud väljapoole vaid eriliselt sissepoole. Alguses ma ju mainisin, et olen enesekriitiline. Endalt nõuan kõige rohkem ja ma tean, et nii mõnigi lugeja on selle koha pealt minu moodi. Ka siis, kui teistele sama asja eest "annad andeks" siis endale on seda keerulisem teha. Minu väljakutse sisaldab aga seda, et ma tunnustaksin ise ennast. Annaksin iseendale andeks ja ei bushiks nii palju. Ebaõnnestumiste korral saab ju alati uuesti proovida. Ma olen oma välimusega alati kimpus olnud. Enam mitte! Aitab sellest! Katsumus ja ületamine saab see olema kindlasti aga on vaja hakata ennast armastama. Mina näen ju ennast hoopis teisiti, kui kõrval seisev inimene.
Lugeja, võta teadmiseks, et SA OLED IMEILUS INIMENE! Vaata peeglisse ja ütle seda ise endale. Kui ei usu, ütle veel. Ütle niikaua kuni uskuma hakkad. Sest TÕESTI, Sa oled imeilus inimene!
