Aurelia sünd Vol2

Ma lohutasin oma ema, et kõik on korras. Ma teadsin ju, et on. Kui ehk oleks olnud teistsugused inimesed mu kõrval sel ajal ei oleks ma saanud kirjutada nõnda suurt tänu haiglapersonalile. Poleks ma ka saanud neid isiklikult tänada ja öelda, kui väga ma hindasin nende tööd. Ent ma tegin seda. Iga üks mängis olulist rolli minu teekonnal hoida oma pisitütart oma käte vahel. 

----------------------

Kui keiser oli tehtud ja ka intensiivis oldud. Saime seal mehega koos olla veidi üle kolme tunni. Ma nägin, et ta on väsinud. Tõsiselt väsinud. Võin ausalt öelda, et peale võhandu maratoni ta ei olnud kaa nii energiast tühjaks pumbatud kui seal, minu kõrval istudes ja oma pisitütart imetledes. Intensiivis aitas ta Aurelia kord ühele ja kord teisele rinnale tõsta. Endiselt nii abivalmis ja hooliv. Ka nii väsinuna hoolitses ta veel meie eest. Enam ta ei värisenud ja tundus, et ka hirm temas oli läinud. Ma vaatasin seds pisikest ime oma rinnal. Uskumatu - ta kasvas minu sees kõik need 9 kuud. Tumesiniste silmadega. Nii palju juukseid peas ja nii ilusa näolapiga printsess. See oli armastus esimesest silmapilgust. Armastus suurem, kui kirjeldada oskaks. Armastus oma mehe vastu, et sellise ime meile kinkis ja armastus selle imelise lapse vastu, kes mu rinnal puhkas.

Iga 15 minuti tagant kontrolliti mu vererõhku ja iga poole tunni tagant käidi kraadimas. Küsiti ka minu käest, et kas luban teha K- vitamini süsti kuna härra ei teadnud vastata ja palus naiselt uurida. Andsin oma nõusoleku. Võeti beebi mu sülest tehti süst ja pandi riidesse. Toodi tagasi mu juurde see väike printsess. Väga armas ja uskumatult rahulik oli seal intensiivis. Arstid olid kõik nii meeldivad, rõõmsameelsed ja soojad inimesed. Käisid ja seletasid mulle ka järgneva. Härra oli broneerinud juba mulle peretoa. Ma olin nii tänulik selle eest sest seda ma soovisin. Ei tahtnud veeta veel järgnevad 3p. teiste kisavate beebidega. Vajasin oma aega, et taastuda kõigest. 

Meie aeg kaasaga sai läbi ja mina pidin "kärutama" kuuendale korrusele ent ennem saatsime Härra ära esimesele. Mind toimetati mu palatisse. Abivalmis intensiivi personal aitas mul telefoni laadima panna ja jättis mu sinna arsti ootama. 

Ei läinudki just kuigi palju mööda, kui tuli arst, kellel oli väga huvitav silmavärv, üks silm oli sinine ja teine sinise pruuni kirju, ja küsis, kas mul on miskit vaja. Tõi terve posu valuvaigisteid mida sain sisse süüa. - ma sain lõpuks juua. Ma tundsin kuidas pool päeva ilma joomata oli huuled kuivaks teinud. Tunne, mis valdas, kui vesi mööda kurku alla voolas oli imeline. Arst uuris kuidas ennast tunnen ja ütles, et ehk proovime õhtuks voodist püsti saada. Ma olin nõus. Juba proovisin ma ennast seal voodis keerata js pöörata ent see oli suht keeruline. Neiu magas mu kõrval ja ma tahtsin olls temale võimalikilt lähedal.

Läks mööda kuskil paar tundi, kui tuli tagasi arst. Uuris kas ma olen valmis enda püsti ajamiseks. Kell oli kolme paiku ja ma olin rohkem, kui valmis. Tema abiga sain ma istuli. Hetk hiljem sain ka püsti. Pea hakkas ringi käima. Mainisin seda arstile ja istusime tagasi. Ta küsis, et kas tuleb hiljem tagasi? - ei, seda pole küll vaja. Esimese katse peale ma alla ei anna. Kogusin ennast veidike ja ajasin uuesti püsti. Nüüd oli juba veidi parem. Eks madal raua sisaldus veres ja ka väga pikalt pikali olemine tegi oma töö. Arst ütles, et näen välja kahvatu ja uuris kas ma ikks tunnen ennast hästi. Nii piisavalt hästi, et järgmisel korral saan ise vetsu minna. Muidugi. Mul oli motivatsioon. Ma tahtsin koju mehe juurde ja ma ei tulnud puhkusele. 

Eemaldati kateeter. Ma sain pesta ennast. Haava vesi küll puudutada ei tohtinud aga ma sain pesta ja see oli imeline tunne. Arst abistas mind riietamisel ja sain juba korralikku voodisse. Lapse sain sülle - enda juurde. Ma oleks pidanud proovima magada aga ma ei suutnud. See ime, kes oli mu käte vahel võttis kogu mu tähelepanu. Mõned tunnid hiljem tudus Aurelia voodi peal ja ma proovisin kõndida. Täitsin vahepeal vee pudeli ning käisin vetsus. Üsna pea tuli arst tagasi ja ütles, et nüüd õpime beebi eest hoolitsema. Sain juba täiesti ise vahetada ära mähkmed, pesta teda, panna riidesse. Nüüd sain ma ta ka sülle võtta ajal, mil seisin. Muigasin, et kui poleks haava valu, siis ei saakski aru, et hommikul alles opp oli. Arst juhendas beebit mulle rinnale ja nõnda me jäime proovima. Hommikul kell 7 oli kaalumine. Aurelia kaal oli kukkunud. Minu rinnast ei tulnud ka korraliku piima. Saime juurde lisa. Nüüd taaskord nägin ma arsti, kes eile oli peale oppi mind vaatama tulnud , kes oli esile kutsumise juures ja ka sünnitus palatis. Ta oli ikka/jälle tööl?? Tänasin teda, et oli olnud toeks ja igati abiks. Ta vaatas mind, laps süles, seal koridori peal suurte silmadega. "Sul oli ju alles ~22h tagasi operstsioon?" - oli tõesti. Poleks nagu aru saadagi eks? Rääkisime veel paar sõna ja ma tatsusin oma printsessiga tagasi palatisse. 

Edasine aeg haiglas möödus täpselt nii, et kui me seal palatis just kahekesi ei olnud siis külastasid meid mitmed arstid. Saime vaktsiini, käidi kontrollimas küll mu haava, küll kõhtu, küll beebit. Võeti neiul varbaveri, kontrolliti kuulmist, mina sain süsti js raus tablette. Ka valuvaigisteid sain juurde. 

Viimasel päeval haiglas ja öösel oli üks kahe nimega ämmaemand/arst, kes mulle kohe eriliselt silma jäi. Lisaks sellele, kes esimesel päeval mind abistas. Ma küll ei suutnud meelde jätta ta nime aga tema olek ja soojus oli imeline. Õhkas kuidagi positiivsust js rahu enda ümber. Ta oli noor naisterahvas. Tõi meile lisapiima, kontrollis mind ja kontrollis beebit. A miski temas oli. Hommikul kell 5 proovisin taas imetada ja mitte alla anda. Oli ju näha, et lapsel kõht veel tühi. Helistasin arstile, et äkki on mul vale imetamisvõte või miskit. Ta tuli kohale. Ma vaatasin kella ja pidin korduvalt vabandama. Nii vara olin ta kutsunud. Ta vaatas mu imetamist ja ütles, et asi ei ole ilmselt võttes. Neiu tundub olevat veidi pirtsakas. Proovisime kaksikute võtet imetamisel ja kohe hakkas laps isuga imema. Olen veendunud, et järgneva 20 minuti jooksul sai ta vaid mõned piisad sest pärast jõi süstlast suure isuga juurde. Ma koristasin oma haiglakotti ja kõik toiduasjad jätsin arstidele maiustamiseks. See arst tol vara hommikul kohe uuris, kust ma mingeid maitsvaid asju saanud olen, sest temal nüüd kaa vaja. 

Lastearsti aeg. Väga meeldiv arst. Kontrollis üle meie neiu. Vaatas naba, vaatas silmad. Vaatas analüüside vastuseid ja andis immuniseerimispassi. Teatas, et me võime koju minna. Andis ta meile ka edasised juhised, perearsti juurde, kuidas õues käia lapsega, pesta, hoolitseda tema eest. Infot tuli palju. Jõudsin palatisse tagasi ja pakkisin kokku viimased riided. Hakkasin ka enda riideid vahetama, kui tuli naistearst. Kontrollis mu kõhtu ja kiiruga kandis ette mis on järgneva kahe kuu plaan. Mida tohib, mida ei tohi. Pani naistearsti aja ja andis veel infot ja teadmisi. Nii valuvaigistite võtmise kohta kui ka muu elu kohta. Temale ei meeldinud, kui küsiti või vastu räägiti. Tal oli oluline oma info edastada nagu lektor koolis ja lõpus aega jätta küsimustele. Edastas mulle paberid edasise kohta ja lahkus. Ma lõpetasin enda riietamise, panin lapse riidesse, asjad kärusse ja minek. Mu mees juba ootas all. Maksin arve ja soovisin imelist pühapäeva jätku. Lubasin kirjutada ka tagasiside. Seda ma ka kindlasti teen. Sõit koju võis alata. 

Mu kogemus seal sünnitusjärgses oli imeline. Ma jäin igati rahule. Mu eest hoolitseti ent ei poputatud üleliia. See andis mulle võimaluse taastuda ja ka jalad kiiremini alla saada. Kogu õhkkond seal oli rahulik ja meeldiv. 

Selline oli siis meie nädal haiglas. Kui koju sain olin nii õnnelik. Südamest õnnelik. Härra aitas lapse tuppa, asjad tuppa ja ma sain lihtsalt olla ja puhata. Õpetasin oms mehe välja mähkmeid vahetama, peput pesema, riietama, silmi puhastama, naba puhastama. Nüüd sai tema oma lapse sülle ja temaga tegeleda samal ajal kui mina lihtsalt vegeteerin. Seda aega oli vaja. Kuigi ma ikka ei suutnud magama minna ja pidevalt kontrollisin, kas kõik on hästi siis oli see siiski justkui puhkepäev. 

Selle postitusega tahan ma tänada sünnitusjärgset osakonda ja 6 korruse arste, kes mind neil kolmel päeval nii palju abistasid ja toetasid. Andsid mulle nippe edasiseks. Nõnda saime me üsna kiiresti taastuda ja ka varakult koju. 

Aurelia sünd

 Hakkasin seda postitust juba öösel kirjutama, ent ilmselt väsimusest ununes salvestamine ja kadus ära kogu mu pikk jutt, mille olin juba valmis trükkinud. Telefoniblogimise rõõmud, eks? Nüüd kolisin arvutisse. Siit ei kao asjad nii ruttu ära. 

Ma tean sünnituskogemusi on erinevaid. On kergeid ja on raskeid. On ka selliseid, kus abistav personal ei ole piisavalt toeks ja ka sellele vastupidiseid. Ma olen kuulnud nii palju erinevaid kogemusi ja neid on tõesti seinast - seina. Enamasti inimesed jagavad ja räägivad ikkagi rohkem negatiivsetest kogemustest ja vähe on kuulata poistiivseid. Meil beebigrupiski, kus olen on kogemusi nii kurbi, mis toovad pisara silma ja samas sellele vastupidiselt pisara silma - just rõõmust (olen üsna emotsionaalne :D ) 

Ma otsustasin, et kirjutan oma kogemuse sünnitusest üles ja soovin, et see oleks samal ajal ka tagasiside Pelgulinna Sünnitusmajale. Kõikide nimesid ma ei mäleta ja ilmselt oleks see ka üsna mission impossible, kuna ühel hetkel tegeles minuga rohkem inimesi kui ma oleks ehk oodanud. Samas teisel hetkel olin ma piisavalt pilves, et üldse mäletada, mis nime nad ütlesid palatisse sisenedes. 

Ma alustan oma esimesest päevas, mil üldse kogu asi pihta algas. Siis on suuremas plaanis pilt sellest, kuidas ma jõudsin sinna, kuhu ma jõudsin. Okey, ma ei alusta päris esimesest päevast ent alustan Esmaspäevast. 8. Märts. 

See oli päev, mil oli pandud mulle viimane aeg ämmaka (ämmaemandaks oli Siret Leoke) juurde. Nagu ikka korralises visiidis kuulas ta beebit, mõõtis vaagnapõhja, minu vererõhku ent seekord tehti ka KTG. Vererõhk oli mul kõrgem, kui see on olnud terve raseduse aja. Ülemine oli 150 ringis - minu jaoks on see üsna palju, kuna muidu püsivalt 120 -130 olnud. Kolmandal mõõtmisel alles tuli vererõhk, mis rahuldas nii mind, kui ka ämmaemandat. Rasedus oli juba oma TA-d ületanud mis tähendas seda, et tuli teha UH ja selle järgi otsustada, kas saan kanda beebit edasi või ei. 

Ultraheli tegi arst dr. Vooglaid, kes siis andis teada, et lootevett on vähe ja võiks koheselt esile kutsuda lapse. Pani mulle aja esilekutsumiseks juba järgmise päeva hommikuks kell 8. Ennem kohale minemist käisime Härraga veel vanas statoilis, ostsime kiire eine, joogid ja nautisime siis (minu jaosks) viimaseid hetki kahekesi. Ma ju olin lootusega, et õhtuks on laps käes ja saame juba kolmekesi oma teekonda jätkata. 

Pelgus koheselt võeti mu riided, jalanõud ja kästi omad sussid jalga panna. Seejärel suunati mind mingeid pabereid täitma ja jäeti hetkeks ootama. Üsna pea tulid abistavad inimesed, kes võtsid mu koti ja suunasid kolmandale korrusele, palatisse number 4. Üsna pea liitus minuga veel üks naisterahvas. Aja möödudes sain teada, et tal juba kuues laps. Imeline!! Ka kolmas palatikaaslane saabus, ent tema tõmbas omal kardina ette ja ei suhelnud meiega. 

Tuli dr. , kes pidi tegema ülevaatuse ja otsustama millise esilekutsumismeetodiga alustame. (Kui aus olla ma ei mäleta, kas see oli dr. Vooglaid või oli selleks hetkeks juba keegi teine.) Ehk mu palatikaaslane oskaks sellele vastata :D Minu puhul, kuna avatust ei olnud ja keha polnud ka valmis sünnitama, otsustati siis alustada ballooni kasutamisest. Seletati, mis on balloon, kuidas see töötab ja mis edasi saab. Balloon olemas ja tagasi palatisse... Hetked hiljem oli tunda kerget valu. Ei teadnud mis see olla võiks seega võtsin oma tuhude lugeja välja ja märkisin ära... Need toonused kõhus hakkasid käima kuskil iga 8-10 minuti tagant. Olgem ausad, ega see öö väga ei maganud... Mõned tunnid ehk... Varahommikul viidi meie palatikaaslane ära sünnitama (võin ajaliselt eksida, sest see on koht, kus aeg kaob täiesti). Igatahes meie jäime palatisse kahekesi ning kuulsime pool ööd, kuidas keegi sünnitab. Pelgu seinad ja ka põrandad on vist papist. 

Esimesel ööl oli selline üksik tunne ja kui aus olla, olin ka veidi pettunud oma kehas, et ei suuda ise miskit tekitada. Teadsin, et olen pannud väga paljud lähedased muretsema, kes olukorraga kursis olid ja kõik see mõjus emotsionaalselt veidi raskelt. Õnneks oli mul tore kaaslane kellega koos oli kõvasti kergem kogu seda aega veeta.

Hommikul palatikaaslasel hakkas intensiivsemalt miskit toimuma, ent minul oli täiesti vaibunud kogu tegevus. Käisin veel pesus - kuuma dushi all, kus jälle hakkas intensiivsemaks minema, ent vahed jäid siiski pikaks. Taaskord oli kontroll. Dr. Vooglaid kontrollis ka avatust peale ballooni eemaldamist ja teatas 2 - 2.5cm avatust. Edasi tuli minna pulbriga. Poole tassi vee sisse pannakse pulber, mida jood ära. Nii iga teatud aja tagant. (päeva jooksul kokku 3 - 4 korda). Olin väga õnnelik ja lootsin, et ehk nüüd hakkab miski pihta. 10. Märtsi hommikul pulbrist tõesti tekkisid korralikud tuhud... Vahed olid küll pikad. Muide, me saime ka uue palatikaaslase vahepeal. Ka tema roll on siin üsna oluline. Esimese palati kaaslase sünnitustegevuses hakkas juba eriliselt miskit toimima. Ent ei soovinud ta minna sünnitama. Lõpus käisime veidike peale ja tema kord oli sünnitama minna. 

Sain oma teise doosi pulbrit. Nüüd hakkas juba eriliselt miskit toimuma. Hüppasin ka pallil ja jalutasin koridorides,  käisin taaskord kuuma dushi all ja asi läks aina intensiivsemaks. Peale pandi KTG masin, mis näitab tuhude tugevust ja sagedust. Kummaline oli aga see, et mina tunnen valu mida masin ei tuvastanud. Seega toodi mulle kolmas doos pulbrit. Tuhude vahed püsti olles olid iga 1 - 3 minuti tagant ja pikali olles 4 - 6 minuti tagant. Nüüd oli juba pea võimatu olla... (Siin hakkab olulist rolli mängima palatikaaslane kes minuga jäi). Kõndisime koos mööda koridori ja valutasime koos. Tema valutas - mina tegin kükke ja vastupidi, et beebisi välja meelitada. Tuli kontroll kuna tuhude vahe oli üsna sage juba. Arstiks oli dr. Klementsov. Pukist kontrolli tehes kuulsin sõnu: "Avatust 2 - 2.5 cm". Ikka veel?? Palatikaaslane sai oma 4cm kätte, läks sünnitustuppa kus veed lahti tehti. 

Ma jäin jälle üksinda. Sain uue doosi pulbrit. Söök jäi söömata kuna nüüd valutas juba päris kõvasti. Kui ennem oleks saanud valutamise ajal veidigi kõndida siis nüüd oli see võimatu... Nõjatusin aknalauale ja valutasin. Valutasin ja valutasin. Käisin küsimas uut KTG sest noo HALLOOO!!! Valus oli! Lõpuks tuvastas KTG ka minul tuhusid ja sain minna taaskord kontrolli. Istusin pukki ja.... Looteveed puhkesid. Dr. Klementsov kontrollis palju on avatust. 2.5cm. Tegelt kaa või?

Kuna looteveed puhkesid ajasin mehe kohale ja läksin alla sünnitustuppa. Kui härra kohale jõudis olin ma KTG masina all. 

Siit edasi võib tulla aina enam vigu ajalises mõttes ent loodan, et inimestega ei eksi. Tagasi oli Dr. Vooglaid. Ta ei saanud beebi südamelööke KTG masina alt kätte ja ka minu tuhusid ei näidanud. Nagu polekski neid olnud. Ent mina tundsin valu. Intensiivne valu. Jah, see veel oli üle hingatav aga see oli valus. Ma tahtsin vanni. See oli ainus millele ma suutsin mõelda. Kui ainult saaks vanni! Minu jaoks pandi vannivesi voolama ent ma ei tohtinud voodist lahkuda ennem, kui vann täis. Niikaua kuulavad beebi südant. (Siinkohal ma võisin oma emale öelda, nagu ma oleks sellises olukorras olnud. Mul tuli täielik DejaVu effekt). Sain vanni. Tuhud läksid tugevamaks ja tihedamaks. Tuhude vahel oli aga vanni soe vesi imeline asi! Minu tund aega vannis sai ikka väga ruttu läbi ja pidin tagasi KTG masina alla ronima. Etteruttavalt võin mainida, et sealt ma ei lahkunudki. Masin ikka ei tuvastanud beebi südant ja nüüd juba pandi see masin beebi pea külge. Ma reaalselt olin juhtmeid täis. Olid kanüülid, olid juhtmed mis mõõtsid beebit, emakat jne... Jaa... Ma sain omale ka kanüüli kaudu mingit vedelikku, mis mu valud tegi ikka nii valusaks, et korduvalt ma oksendasin ja korduvalt hakkas paha. Valus oli ikka nii hullult, et vot neid ma ei suutnud enam üle hingata. Ma ei tea kui kaua see trall kestis aga nii, kui pandi juurde rohtu nii hakkasid kukkuma beebi südamelöögid. Sedasi mängides jõudsime me aega, kus ma enam ei suutnud olla. Ka Härra ei osanud mulle kuidagi toeks olla. Küll proovis mudida mind, küll hoidis kätt. Imeline mees! Ta oli olemas. See oli kõige olulisem. 

Tuli arst, kes pakkus mulle epidurali. Jah palun!! Ma teadsin, et ma polnud seda sünnitusplaanis soovinud aga praegu mida iganes, et see valu kaoks. Mõned hetked hiljem tuli üks meesterahvas, kes paigaldas mulle epi. Sellest hetkest kaob ära ka mu ajataju. Ei mäleta ma kuigi palju, sest mina olin pilves. Mul oli ikka väga hea olla sellest epist. Sain vist ka mingi aja magada. Vist. Dr. Klementsovi käest kuulsin pärast, et Härra oli käinud kontrollimas beebi südant, mind, ja kõiki keda vähegi sai. Minu mees, kohe näha :D.

Järgmine hetk mida ma mäletan oli see, et Kristo magas kuskil kott toolis ja minul olid jälle valud. Mitte küll tugevad aga piisavalt, et ma teadsin, mis saama hakkab. Dr. Klementsov tuli kontrollima mind. Avatust 2.5 cm. Te teete nalja praegu??? Ma rohkem seda nalja läbi ei tee... Küsisin, kuidas oleks keisriga. Paraku oli just personali vahetus. Ma tahtsin lihtsalt minema. Tahtsin oma last ja tahtsin koju ära.. Valud olid jälle meeletud. Ma nägin kuidas Härra värises mu kõrval. Üle kere lihtsalt värises. Ei... Ma ei saanud talle rohkem piinasid valmistada ja võtsin vastu otsuse. Edasi tuleb keiser - öelgu nad mida tahavad. Kuidagi ma selle keisri saan. Tuli uus vahetus peale. Kontrolliti avatust. 2.5cm. Ma andsin teada, et me läheme lõikusele ning üllataval kombel olid arstid sellega kohe päril. Väga kiiresti oli mu palatis väga palju inimesi. Mulle paigaldati veel voolikuid ja juhtmeid külge ent nüüd sain ka osadest vabaks. Härra võttis kotid ja me olime teel. Kuhugi... Mees kadus ära. Ma ei näinud teda enam. Nüüd tõsteti mind juba uue voodi külge, seoti käed kinni ja ühesõnaga. Korraga toimus väga kiiresti ja väga palju. Kõht kipitas aga valud kadusid ära. Ma sain uue epi laksu. Mind näpiti ja torgiti ent ma olin täiesti ärkvel. Mu pea kohale tuli arst kes hakkas rääkima mis toimub. 

Kui mu ema ütleb, et sünnitus on justkui ürgne tunne siis see, mis edasi toimuma hakkas oli minu jaoks hoopis ürgne ent samas kuidagi ka tuttav. Nagu ma oleks olnud siin. (Mul pole kunagi varem olnud ühtegi operatsiooni). Mul oli teadmine, et nüüd läheb kõik hästi. Mind lõigati lahti. Ma kõike tundsin, et ainus mida polnud oli valu. Beebi võeti välja ja oii, tüdruk. Jess!! Arst ütles, et väga pisike tüdruk. Ma ütlesin, et ennustati jaa 3.5kg last mulle. Mul hakkas valus. Ma ütlesin seda arstile ja sain lisa annuse mingit asja. Nüüd olin ma juba pool unes. Imelik on öelda aga ma nautisin kuidas nad minu kallal toimetasid ja mu sees sorkisid. Süda oli rahul. Neiu oli käes. 

Jalad hakkasid surisema. Tunnetus hakkas tulema tagasi. Tahtsin liigutada ennast ja ise uue voodi peale ajada, ent ei lubatud. Nad tõstsid mind. Juba ma kärutasin tuppa kus oli minu mees ja minu laps. Minu 3.5kg laps, kes kaalus 2995kg. Ma sain ta omale sülle ja olin kõige õnnelikum inimene maapeal!

Tagasisidena personali kohta. Imeline arst Dr. Klementsov. Päriselt kaa. Nii sõbraliku ja rõõmsameelset arsti oli raske oodata eriti veel, kui ta oli minuga tegelenud püsivalt juba üle 24 tunni järjest. (Ajataju on olematu). Aga ta oli olnud olemas üle ööpäeva. Ühel hetkel tuli ta vaatama mind ka intensiivi. Soovis õnne. Selleks hetkeks oli ta kindlasti kohal olnud juba 30h. Ma veel küsisin, kuidas ta jaksab? Nii pikalt tööl olnud. Ma tänasin teda kõige eest sest noo ausalt. Oli imeline arst! Ma võin etteruttavalt mainida, et meie teed kohtusid veel sünnitusjärgses osakonnas. (Järgmises postituses sellest lähemalt.) Kogu abistav personal, kes selle aja minuga veetis oli väga väga tore. Sünnituseelses oli üks blondide pikkade juustega väga armas naisterahvas abistamas ja toimetamas. Ta jäi mulle meelde ent kahjuks nimi ei jäänud. Keisri arstidele soovin sügavat tänu avaldada ja just eriti sellele, kes mind kursis hoidis sellega, mis parasjagu mu kehas toimub. Kuidas Aureliat taga aeti, sest ujus eest ära ja kuidas ning mida parasjagu õmmeldi. Ka seda arsti nägin ma veel korduvalt sünnitusjärgses. Lõppkokkuvõtteks ma võin öelda, et sünnitus oli raske. Oli valus. Kindlasti ka emotsionaalselt, vaimselt ja füüsiliselt. Igati oli raske kuid kogu selle juures ei kaotanud ma oma positiivsust. Mul oli tunne, nagu ma oleks seda juba teinud. Nagu kõik oleks hästi ja kõik läheks just nii nagu vaja. Ma lohutasin oma ema, et kõik on korras. Ma teadsin ju, et on. Kui ehk oleks olnud teistsugused inimesed mu kõrval sel ajal ei oleks ma saanud kirjutada nõnda suurt tänu haiglapersonalile. Poleks ma ka saanud neid isiklikult tänada ja öelda, kui väga ma hindasin nende tööd. Ent ma tegin seda. Iga üks mängis olulist rolli minu teekonnal hoida oma pisitütart oma käte vahel. 

Sünnitusjärgsest perioodist kirjutan ma aga järgmises postituses. Muidu läheb jutt ehk liiga pikaks ja on keeruline lugeda.