Hakkasin seda postitust juba öösel kirjutama, ent ilmselt väsimusest ununes salvestamine ja kadus ära kogu mu pikk jutt, mille olin juba valmis trükkinud. Telefoniblogimise rõõmud, eks? Nüüd kolisin arvutisse. Siit ei kao asjad nii ruttu ära.
Ma tean sünnituskogemusi on erinevaid. On kergeid ja on raskeid. On ka selliseid, kus abistav personal ei ole piisavalt toeks ja ka sellele vastupidiseid. Ma olen kuulnud nii palju erinevaid kogemusi ja neid on tõesti seinast - seina. Enamasti inimesed jagavad ja räägivad ikkagi rohkem negatiivsetest kogemustest ja vähe on kuulata poistiivseid. Meil beebigrupiski, kus olen on kogemusi nii kurbi, mis toovad pisara silma ja samas sellele vastupidiselt pisara silma - just rõõmust (olen üsna emotsionaalne :D )
Ma otsustasin, et kirjutan oma kogemuse sünnitusest üles ja soovin, et see oleks samal ajal ka tagasiside Pelgulinna Sünnitusmajale. Kõikide nimesid ma ei mäleta ja ilmselt oleks see ka üsna mission impossible, kuna ühel hetkel tegeles minuga rohkem inimesi kui ma oleks ehk oodanud. Samas teisel hetkel olin ma piisavalt pilves, et üldse mäletada, mis nime nad ütlesid palatisse sisenedes.
Ma alustan oma esimesest päevas, mil üldse kogu asi pihta algas. Siis on suuremas plaanis pilt sellest, kuidas ma jõudsin sinna, kuhu ma jõudsin. Okey, ma ei alusta päris esimesest päevast ent alustan Esmaspäevast. 8. Märts.
See oli päev, mil oli pandud mulle viimane aeg ämmaka (ämmaemandaks oli Siret Leoke) juurde. Nagu ikka korralises visiidis kuulas ta beebit, mõõtis vaagnapõhja, minu vererõhku ent seekord tehti ka KTG. Vererõhk oli mul kõrgem, kui see on olnud terve raseduse aja. Ülemine oli 150 ringis - minu jaoks on see üsna palju, kuna muidu püsivalt 120 -130 olnud. Kolmandal mõõtmisel alles tuli vererõhk, mis rahuldas nii mind, kui ka ämmaemandat. Rasedus oli juba oma TA-d ületanud mis tähendas seda, et tuli teha UH ja selle järgi otsustada, kas saan kanda beebit edasi või ei.
Ultraheli tegi arst dr. Vooglaid, kes siis andis teada, et lootevett on vähe ja võiks koheselt esile kutsuda lapse. Pani mulle aja esilekutsumiseks juba järgmise päeva hommikuks kell 8. Ennem kohale minemist käisime Härraga veel vanas statoilis, ostsime kiire eine, joogid ja nautisime siis (minu jaosks) viimaseid hetki kahekesi. Ma ju olin lootusega, et õhtuks on laps käes ja saame juba kolmekesi oma teekonda jätkata.
Pelgus koheselt võeti mu riided, jalanõud ja kästi omad sussid jalga panna. Seejärel suunati mind mingeid pabereid täitma ja jäeti hetkeks ootama. Üsna pea tulid abistavad inimesed, kes võtsid mu koti ja suunasid kolmandale korrusele, palatisse number 4. Üsna pea liitus minuga veel üks naisterahvas. Aja möödudes sain teada, et tal juba kuues laps. Imeline!! Ka kolmas palatikaaslane saabus, ent tema tõmbas omal kardina ette ja ei suhelnud meiega.
Tuli dr. , kes pidi tegema ülevaatuse ja otsustama millise esilekutsumismeetodiga alustame. (Kui aus olla ma ei mäleta, kas see oli dr. Vooglaid või oli selleks hetkeks juba keegi teine.) Ehk mu palatikaaslane oskaks sellele vastata :D Minu puhul, kuna avatust ei olnud ja keha polnud ka valmis sünnitama, otsustati siis alustada ballooni kasutamisest. Seletati, mis on balloon, kuidas see töötab ja mis edasi saab. Balloon olemas ja tagasi palatisse... Hetked hiljem oli tunda kerget valu. Ei teadnud mis see olla võiks seega võtsin oma tuhude lugeja välja ja märkisin ära... Need toonused kõhus hakkasid käima kuskil iga 8-10 minuti tagant. Olgem ausad, ega see öö väga ei maganud... Mõned tunnid ehk... Varahommikul viidi meie palatikaaslane ära sünnitama (võin ajaliselt eksida, sest see on koht, kus aeg kaob täiesti). Igatahes meie jäime palatisse kahekesi ning kuulsime pool ööd, kuidas keegi sünnitab. Pelgu seinad ja ka põrandad on vist papist.
Esimesel ööl oli selline üksik tunne ja kui aus olla, olin ka veidi pettunud oma kehas, et ei suuda ise miskit tekitada. Teadsin, et olen pannud väga paljud lähedased muretsema, kes olukorraga kursis olid ja kõik see mõjus emotsionaalselt veidi raskelt. Õnneks oli mul tore kaaslane kellega koos oli kõvasti kergem kogu seda aega veeta.
Hommikul palatikaaslasel hakkas intensiivsemalt miskit toimuma, ent minul oli täiesti vaibunud kogu tegevus. Käisin veel pesus - kuuma dushi all, kus jälle hakkas intensiivsemaks minema, ent vahed jäid siiski pikaks. Taaskord oli kontroll. Dr. Vooglaid kontrollis ka avatust peale ballooni eemaldamist ja teatas 2 - 2.5cm avatust. Edasi tuli minna pulbriga. Poole tassi vee sisse pannakse pulber, mida jood ära. Nii iga teatud aja tagant. (päeva jooksul kokku 3 - 4 korda). Olin väga õnnelik ja lootsin, et ehk nüüd hakkab miski pihta. 10. Märtsi hommikul pulbrist tõesti tekkisid korralikud tuhud... Vahed olid küll pikad. Muide, me saime ka uue palatikaaslase vahepeal. Ka tema roll on siin üsna oluline. Esimese palati kaaslase sünnitustegevuses hakkas juba eriliselt miskit toimima. Ent ei soovinud ta minna sünnitama. Lõpus käisime veidike peale ja tema kord oli sünnitama minna.
Sain oma teise doosi pulbrit. Nüüd hakkas juba eriliselt miskit toimuma. Hüppasin ka pallil ja jalutasin koridorides, käisin taaskord kuuma dushi all ja asi läks aina intensiivsemaks. Peale pandi KTG masin, mis näitab tuhude tugevust ja sagedust. Kummaline oli aga see, et mina tunnen valu mida masin ei tuvastanud. Seega toodi mulle kolmas doos pulbrit. Tuhude vahed püsti olles olid iga 1 - 3 minuti tagant ja pikali olles 4 - 6 minuti tagant. Nüüd oli juba pea võimatu olla... (Siin hakkab olulist rolli mängima palatikaaslane kes minuga jäi). Kõndisime koos mööda koridori ja valutasime koos. Tema valutas - mina tegin kükke ja vastupidi, et beebisi välja meelitada. Tuli kontroll kuna tuhude vahe oli üsna sage juba. Arstiks oli dr. Klementsov. Pukist kontrolli tehes kuulsin sõnu: "Avatust 2 - 2.5 cm". Ikka veel?? Palatikaaslane sai oma 4cm kätte, läks sünnitustuppa kus veed lahti tehti.
Ma jäin jälle üksinda. Sain uue doosi pulbrit. Söök jäi söömata kuna nüüd valutas juba päris kõvasti. Kui ennem oleks saanud valutamise ajal veidigi kõndida siis nüüd oli see võimatu... Nõjatusin aknalauale ja valutasin. Valutasin ja valutasin. Käisin küsimas uut KTG sest noo HALLOOO!!! Valus oli! Lõpuks tuvastas KTG ka minul tuhusid ja sain minna taaskord kontrolli. Istusin pukki ja.... Looteveed puhkesid. Dr. Klementsov kontrollis palju on avatust. 2.5cm. Tegelt kaa või?
Kuna looteveed puhkesid ajasin mehe kohale ja läksin alla sünnitustuppa. Kui härra kohale jõudis olin ma KTG masina all.
Siit edasi võib tulla aina enam vigu ajalises mõttes ent loodan, et inimestega ei eksi. Tagasi oli Dr. Vooglaid. Ta ei saanud beebi südamelööke KTG masina alt kätte ja ka minu tuhusid ei näidanud. Nagu polekski neid olnud. Ent mina tundsin valu. Intensiivne valu. Jah, see veel oli üle hingatav aga see oli valus. Ma tahtsin vanni. See oli ainus millele ma suutsin mõelda. Kui ainult saaks vanni! Minu jaoks pandi vannivesi voolama ent ma ei tohtinud voodist lahkuda ennem, kui vann täis. Niikaua kuulavad beebi südant. (Siinkohal ma võisin oma emale öelda, nagu ma oleks sellises olukorras olnud. Mul tuli täielik DejaVu effekt). Sain vanni. Tuhud läksid tugevamaks ja tihedamaks. Tuhude vahel oli aga vanni soe vesi imeline asi! Minu tund aega vannis sai ikka väga ruttu läbi ja pidin tagasi KTG masina alla ronima. Etteruttavalt võin mainida, et sealt ma ei lahkunudki. Masin ikka ei tuvastanud beebi südant ja nüüd juba pandi see masin beebi pea külge. Ma reaalselt olin juhtmeid täis. Olid kanüülid, olid juhtmed mis mõõtsid beebit, emakat jne... Jaa... Ma sain omale ka kanüüli kaudu mingit vedelikku, mis mu valud tegi ikka nii valusaks, et korduvalt ma oksendasin ja korduvalt hakkas paha. Valus oli ikka nii hullult, et vot neid ma ei suutnud enam üle hingata. Ma ei tea kui kaua see trall kestis aga nii, kui pandi juurde rohtu nii hakkasid kukkuma beebi südamelöögid. Sedasi mängides jõudsime me aega, kus ma enam ei suutnud olla. Ka Härra ei osanud mulle kuidagi toeks olla. Küll proovis mudida mind, küll hoidis kätt. Imeline mees! Ta oli olemas. See oli kõige olulisem.
Tuli arst, kes pakkus mulle epidurali. Jah palun!! Ma teadsin, et ma polnud seda sünnitusplaanis soovinud aga praegu mida iganes, et see valu kaoks. Mõned hetked hiljem tuli üks meesterahvas, kes paigaldas mulle epi. Sellest hetkest kaob ära ka mu ajataju. Ei mäleta ma kuigi palju, sest mina olin pilves. Mul oli ikka väga hea olla sellest epist. Sain vist ka mingi aja magada. Vist. Dr. Klementsovi käest kuulsin pärast, et Härra oli käinud kontrollimas beebi südant, mind, ja kõiki keda vähegi sai. Minu mees, kohe näha :D.
Järgmine hetk mida ma mäletan oli see, et Kristo magas kuskil kott toolis ja minul olid jälle valud. Mitte küll tugevad aga piisavalt, et ma teadsin, mis saama hakkab. Dr. Klementsov tuli kontrollima mind. Avatust 2.5 cm. Te teete nalja praegu??? Ma rohkem seda nalja läbi ei tee... Küsisin, kuidas oleks keisriga. Paraku oli just personali vahetus. Ma tahtsin lihtsalt minema. Tahtsin oma last ja tahtsin koju ära.. Valud olid jälle meeletud. Ma nägin kuidas Härra värises mu kõrval. Üle kere lihtsalt värises. Ei... Ma ei saanud talle rohkem piinasid valmistada ja võtsin vastu otsuse. Edasi tuleb keiser - öelgu nad mida tahavad. Kuidagi ma selle keisri saan. Tuli uus vahetus peale. Kontrolliti avatust. 2.5cm. Ma andsin teada, et me läheme lõikusele ning üllataval kombel olid arstid sellega kohe päril. Väga kiiresti oli mu palatis väga palju inimesi. Mulle paigaldati veel voolikuid ja juhtmeid külge ent nüüd sain ka osadest vabaks. Härra võttis kotid ja me olime teel. Kuhugi... Mees kadus ära. Ma ei näinud teda enam. Nüüd tõsteti mind juba uue voodi külge, seoti käed kinni ja ühesõnaga. Korraga toimus väga kiiresti ja väga palju. Kõht kipitas aga valud kadusid ära. Ma sain uue epi laksu. Mind näpiti ja torgiti ent ma olin täiesti ärkvel. Mu pea kohale tuli arst kes hakkas rääkima mis toimub.
Kui mu ema ütleb, et sünnitus on justkui ürgne tunne siis see, mis edasi toimuma hakkas oli minu jaoks hoopis ürgne ent samas kuidagi ka tuttav. Nagu ma oleks olnud siin. (Mul pole kunagi varem olnud ühtegi operatsiooni). Mul oli teadmine, et nüüd läheb kõik hästi. Mind lõigati lahti. Ma kõike tundsin, et ainus mida polnud oli valu. Beebi võeti välja ja oii, tüdruk. Jess!! Arst ütles, et väga pisike tüdruk. Ma ütlesin, et ennustati jaa 3.5kg last mulle. Mul hakkas valus. Ma ütlesin seda arstile ja sain lisa annuse mingit asja. Nüüd olin ma juba pool unes. Imelik on öelda aga ma nautisin kuidas nad minu kallal toimetasid ja mu sees sorkisid. Süda oli rahul. Neiu oli käes.
Jalad hakkasid surisema. Tunnetus hakkas tulema tagasi. Tahtsin liigutada ennast ja ise uue voodi peale ajada, ent ei lubatud. Nad tõstsid mind. Juba ma kärutasin tuppa kus oli minu mees ja minu laps. Minu 3.5kg laps, kes kaalus 2995kg. Ma sain ta omale sülle ja olin kõige õnnelikum inimene maapeal!
Tagasisidena personali kohta. Imeline arst Dr. Klementsov. Päriselt kaa. Nii sõbraliku ja rõõmsameelset arsti oli raske oodata eriti veel, kui ta oli minuga tegelenud püsivalt juba üle 24 tunni järjest. (Ajataju on olematu). Aga ta oli olnud olemas üle ööpäeva. Ühel hetkel tuli ta vaatama mind ka intensiivi. Soovis õnne. Selleks hetkeks oli ta kindlasti kohal olnud juba 30h. Ma veel küsisin, kuidas ta jaksab? Nii pikalt tööl olnud. Ma tänasin teda kõige eest sest noo ausalt. Oli imeline arst! Ma võin etteruttavalt mainida, et meie teed kohtusid veel sünnitusjärgses osakonnas. (Järgmises postituses sellest lähemalt.) Kogu abistav personal, kes selle aja minuga veetis oli väga väga tore. Sünnituseelses oli üks blondide pikkade juustega väga armas naisterahvas abistamas ja toimetamas. Ta jäi mulle meelde ent kahjuks nimi ei jäänud. Keisri arstidele soovin sügavat tänu avaldada ja just eriti sellele, kes mind kursis hoidis sellega, mis parasjagu mu kehas toimub. Kuidas Aureliat taga aeti, sest ujus eest ära ja kuidas ning mida parasjagu õmmeldi. Ka seda arsti nägin ma veel korduvalt sünnitusjärgses. Lõppkokkuvõtteks ma võin öelda, et sünnitus oli raske. Oli valus. Kindlasti ka emotsionaalselt, vaimselt ja füüsiliselt. Igati oli raske kuid kogu selle juures ei kaotanud ma oma positiivsust. Mul oli tunne, nagu ma oleks seda juba teinud. Nagu kõik oleks hästi ja kõik läheks just nii nagu vaja. Ma lohutasin oma ema, et kõik on korras. Ma teadsin ju, et on. Kui ehk oleks olnud teistsugused inimesed mu kõrval sel ajal ei oleks ma saanud kirjutada nõnda suurt tänu haiglapersonalile. Poleks ma ka saanud neid isiklikult tänada ja öelda, kui väga ma hindasin nende tööd. Ent ma tegin seda. Iga üks mängis olulist rolli minu teekonnal hoida oma pisitütart oma käte vahel.
Sünnitusjärgsest perioodist kirjutan ma aga järgmises postituses. Muidu läheb jutt ehk liiga pikaks ja on keeruline lugeda.
