Ja lõpuks saatis mind edu...

Päev päeva järel ja aasta aasta järel olen ma seda ühte teed sõitnud juba viimased kolm aastat. Neljas aasta sama teed pidi sõites on juba poole peal. Päevad jäävad aina lühemaks ning juba on käes aeg, kus päikest pole näha ei hommikul tööle või kooli minnes ega ka õhtul tagasi koju liikudes.

Tänagi hommikul samamoodi sõitsin sama teed ja lõpuks võisin rõõmustada. Kasvõi natukenegi, et järgmise kurvi peal ehmatada ennast kangeks. Huvitav küll miks?

Olles juba ikkagi kolm aastat sama teed pidi käinud näen ma iga päev inimesi ilma helkurita. Ausalt olles seal rooli taga siis ma ei näe teid, kui olete üleni tumedates riietes ja helkurit ei kanna. Kuna ma ka ei näe teid siis on suur oht, et ma üks päev sõidan otsa kellelegi. Et seda ei juhtuks võtsin ma kolm aastat tagasi vastu 1 heategu päevas - igal hommikul, kui ma jälle näen kedagi, kellel helkur puudub siis ma annan talle. Need kolm aastat ma olen jaganud ära oma helkureid ja tulemuseta... Neid helkureid ei kanta. 

Nädal tagasi tuleb mulle vastu kolmene punt. Noormehed. Kõnivad keset teed. Kui ma poleks neid viimasel hetkel näinud, oleks juhtunud üks väga kole õnnetus. Jätsin auto seisma ja panin muusika kinni. Olin juba päris tige. See kolmene punt noormehi oli mulle juba tuttav ja pole esimene kord, kui ma oleks neile tahtmatult otsa sõitnud. Võtsin omale välja kolm helkurit ja ulatasin meestele olles väga-väga kuri. Seletades et helkurit peab kandma ja ma ei näe neid. 

Ja ne panimaju estonski jasõk - kõlas mulle vastuseks. Noo taga targemaks. Sama jutt siis vene/inglise pudrukeeles ja tundub, et nüüd ehk mõikas. Sõidan edasi. Vastu kõnnib üksik meesterahvas ja samuti ilma helkurita. Ta küll kõnnib ilusti tee ääres aga teda pole näha. Märkan tegelikult teda juba natuke eemalt. Endalgi juba käed värisevad rooli taga hirmust millal keegi mu auto ette hüppab. Samamoodi peatan auto ja annan talle helkuri. Õnneks oli ta vastas suunas tee ääres ja minu teepoolele ta ei tulnud ette. Uhh... Seekord jõudsin turvaliselt tööle.

Mis siis juhtus täna? 

Vahele jäi nädalavahetus, kus ma üldse seda teedpidi ei liigelnud. Täna hommikul tööle sõites näen - tulevad kaks meest ja helkurid on küljes. Ma näen neid juba päris kaugelt. Lähemale jõudes tunnen ära noodsamad noormehed kolmesest pundist. JESS!!! Nad kannavad helkurit - LÕPUKS!

Ja sellele järgneb suur ehmatus. Kus su helkur on?? Jõuan vaid karjuda. Ta kõnnib autoteel - täpselt minu autole vastu, SAMAL TEE POOLEL!!! Üleni tumedad riided seljas ja siis laiutab vihaselt käsi, et kuhu ma sõidan. Nagu ma meelega tahaks tema poole veereda. Viimasel hetkel saan auto normaalselt seisma ja meesterahvas vaatab mind sama ehmunud näoga. Tulen välja oma mugavustsoonist ja kraban enne väljumist kaasa ka helkuri. 

KUS SU HELKUR ON?

Vastuseks kõlas: A mis see helkur on?

MINA EI NÄE SIND PIMEDAS JA NÄED, PRAEGU OLEKS JUHTUNUD ÕNNETUS!!! 

Olen juba päris kuri. Annan talle helkuri: Palun kanna seda ja tee ennast nähtavaks!!! Ühel hetkel tuleb keegi kes samuti ei näe sind ja ei jõua õigel hetkel pidama!

Mees - ja tegemist ei olnud sugugi noore nolgiga, nagu arvata võiks vaid päris keskealine meesterahvas. Eelmisel nädalal olin ka ühe lapsevanema käest küsinud kuidas helkur vene keeles on aga kahjuks juba seda enam ei mäleta. Sellise ehmatusega töö juurde jõudes tahan kõigile panna südamele: PALUN KANNA HELKURIT!

Kõik need reklaamid "Jõuluks koju", "Kanna helkurit" jne ei ole tehtud lihtsalt reklaami või raha saamise eesmärgil vaid see on tõsine probleem! Kuigi sellest reklaamist ei ole palju kasu, kuni inimesed tõesti helkureid ei kanna. Kutsun teid kõiki märkama kaaslast ja kasvõi ise jagama helkureid. Ka Eesti politsei võiks jagada helkureid jalakäiatele, kellel pole. Või oleks tore, kui kuskil saaksid jagajad helkuri varusid täiendada. Varsti saavad kõik mu tagavarad otsa, mida kuskilt messidelt ja laatadelt ja üritustelt olen omale tasuta kokku kogunud. 

Loo moraal on selles, et helkurit on meil, kui autojutidel hea ja lihtne juba eemalt märgata! Ausalt, teid ei ole näha, kui ei kanna helkurit! Eriti raske on silmata ilma helkurita inimesi siis, kui vastu sõidab auto, kes pimestab oma eredate lampidega silmi. Ka mina kunagi olen mõelnud, et mis see siis ära ei ole ja mida see helkur mulle annab. Aga nüüd autojuhina ma näen, et ilma ei saa! Ka mina kannan helkurit ja olen nähtav väljaspool autorooli. 

VALI ELU - VALI HELKUR!

$this ->ÜksNädal = KolmAastat();

Ma ei teagi kuidas alustada. Ma ei usu, et väga põnev oleks lugeda seda mis me praktikal v aka SummerSchoolis tegime aga samas kuna see on olnud mu viimase nädala põhiline teema siis ma ei tea ka kuidas sellest mitte kirjutada.

Kui ma praktika kohta otsisin teadsin ma kindlalt, et olen lasteaias veel ühe aasta ja lõpetan oma tibudega seal ära. See firma on aga totaalselt minu südame võitnud. Jaa... ma olen veel lasteaias ja mu plaan ei ole minu teada veel kuidagi muutunud aga ma näen, kuidas see firma kuidagi kasvab minu südamesse. Ja seda juba pärast esimest nädalat.
Ma olen kohale jõudnud alati natuke varem. Nõnda ka täna. Ma jõudsin kohale varem ja oii, üllatus. Neil oli ühine reede hommikune hommikusöök. Iga reede pidi neil olema mingi ühine tegevus. Meie päev algab enamasti kella 10 ja lõppeb kell 4. Ehk siis selline suhteliselt normaalse pikkusega päev. Sinna loomulikult mahub lõuna ja paar puhkepausi.
Lõunat käime söömas maja esimesel korrusel asuvas söökla taolises asjas. Sorry, selle koha kujundus ei ole just suurem asi. Natukene ebameeldivalt rohelised seinad ja kõik on kuidagi väga karjuv. Küll on hea, et ma seal kohvikus töötama ei pea.
Kontoris on meil laual alati saadaval karastusjoogid, mahlad, kommid ja küpsised. See kõik ikka selleks, et töö sujuks ja et ka meie õpiks ohtralt miskit uut igal päeval.
Iga päev on meil ka erinev mentor. Iga mentor teeb erinevat asja. Esimesel päeval põhimõtteliselt seadistasime arvuteid ja tutvusime programmidega, mida hakkame kasutama. Teisel päeval oli BackEnd, kolmandal FrontEnd ning neljas ja viies päev oli Testimine. Kõike, mida tegelikult kaa vaja oleks... Kui aus olla siis ma olen selle nädalaga nii palju juurde õppinud, et justkui ei tahaksi lõpetada. Tahaks edasi jääda ja näha, kui kaugele on veel võimalik minna ja kui palju teada.
Ma ei jõua juba järgmist nädalat ära oodata. Mul on tõesti
tunne, nagu ma tahaks sinna kauemaks jääda. Ma ei tea, kuidas see oleks võimalik ja kuidas see kokku mängiks aga ma nii
väga tahaks sinna jääda. Kogu see nende oleks ja õhkkond on nii super ja nii ideaalne ja justkui oleks nagu minu jaoks loodud. Kui ma peaks töötama kontoris siis ilmselt tahaks ma töötada just sellises nagu see on.
Kui vahepeal mõte kokku jookseb siis saab biljardit või binksi mängida. Kui vaja, siis ka hantleid tõsta või oma mõttetegevust arendada ehk malega? Või hoopiski natuke puhata ja lugeda raamatut ühes mõnusas kotttoolis? Kui ära väsid mine diivani peale ja puhka natuke. Tõmba fliis kaa peale. Kuid ära unusta - tööd peab kaa tegema!
Kuna ma pole kunagi kontoris töötanud siis ausalt, ma ei tea kas see mulle ka sobiks. Nii palju kui ma olen näinud seda kontori elu pealt siis mitte ükski neist ei ole selline nagu see firma, kus ma praegu olen oma praktikat tegemas.
Mina olen nii rahul ja see koht oli ootamist väärt!!! Kui nüüd saaks sinna tööle kaa :) - peale lasteaeda muidugi...

... Üksinda keset maanteed...

Nad sõitsid mööda... Iga järgnev neist ja keegi ei pööranud tähelepanu, kedagi ei huvitanud. Mõni naeris oma neljarattalise sees ja mõni isegi lehvitas. Kuid keegi ei peatunud. Mitte üks auto.

Pidasin oma neljarattalise masina kinni ja jooksin talle järgi. Tõmbasin ta tee servale ja hakkasin aru pärima. Mida ta enda arvates üldse tegi seal?

Käisime nädalavahetusel Võrus. Võrru siõitsime Olustvere ja Viljandi kaudu. Üht äkki, keset maanteed sõitis rattaga nii 3-5 aastane poiss... (Pigem noorem) Ta oli seal ihuüksinda. Alguses nagu ei saanudki aru mis juhtus ja sõitsime poisist mööda. Esimeses peatuses aga pidurdasin ja vaatasin järgi. Tõesti... Poiss oli üksinda. Ta jäi keset maanteed seisma ja tagasi vaatama. KESKELE, SINNA KUS AUTOD SÕITSID. Poss oli oma kolmerattalisega ja ilma kiivrita! Keerasime kiirelt auto ümber ja jooksin poisile järgi. Sikutasin ta tee äärde, et temaga rääkida saaks.

Mina: Miks sa keset maanteed rattaga sõidad!! Nii ei tohi!!!

Poiss: Miks ei tohi?

Mina: See on ohtlik! Siin sõidavad autod! Vaata!  - - - Kus su kodu on?

Poiss: Näe seal.

Ja näitab näpuga teisel pool teed asuva maja poole. 

Mina: Tule, ma viin Su koju ära!

Selle peale kihutas poiss mu eest ära, ma ei jõudnud talle piisavalt kiiresti järgi, ja sooritas VÄGA ohtliku parem pöörde otse sinisele Minile ette. Linna poolt tulev must auto pidi kaa piduri plokki panema. Ja endiselt, ei üks autojuht teinud välja sellest, et kolme - nelja aastane poiss rattaga üksi keset maanteed sõitis. 

Kuna ma poisile enam kuidagi järgi ei jõudnud siis jäin kaugemalt vaatama, kas ta läheb sinna majja, mille poole näpuga ennist näitas. Aga kus sa sellega? Poiss sõitis sealt mööda. 

Mina: Kuulge, lähme talle järgi, see pole normaalne niimodi!

Sõbrad kinnitasid, et jaa, lähme ja nõnda me siis asusime poisi järgi teele. Panin oma ohutuled peale ja sõitsime autoga 3-5 km tunnis. Sellel teel kus me sõitsime oli päris tihe liiklus. Autod, rekad, traktorid kõik läbisegi. Ja ei mitte üks neist teinud välja pisikesest poisist rattaga. Küsisin poisilt paar korda, et tule auto peale ja näita, kus su kodu on, viime su ära aga ta ei olnud nõus. Ei kordagi.

Möödusime majadest ja sattusime pisikesse külla. Iga maja juures arutasime, kas nüüd see maja või too maja. Ühel hetkel hakkas poiss vingerdama tee ääres ja ma ütlesin, et kui ta autosse ei tule siis sõitku täpselt minu auto ees. Muidu on olukord väga ohtlik ja seljatagant tulev auto ei oska arvestada sellega, et seal mingi pisike poiss on. 

Sellest külast jõudsime läbi. Ma olin juba päris vihane. Olime sõitnud umbes 20 minutit ja poiss ikka veel polnud kodus. Tuli raudtee ja poiss ilma mõtlemata ja vaatamata sõitis üle raudtee. Seal oli veel mõni maja.  ent poiss kihutas kõigist neist mööda. Ma pidurdasin ja läksin autost välja. 

Mina: Kus su kodu on?

Poiss: Siin samas - ja näitas näpuga metsatuka poole.

Mina: See on väga ohtlik sul siin sedasi. Mis su ema telefoni number on kas sa tead? Helistame su emmele!

Just kui poiss hakkas numbrit ütlema sõitis vastu üks auto, kes pidurdas ja jäi seisma. Autost jooksis välja üks naisterahvas. 

Mina: Kas te olete ta ema?

Naine: Ei, naaber olen. 

Ja siis ma jutustasin talle, kuidas poisi leidsime maanteelt rattaga sõitmas ja kuidas ta oleks nii mõnegi auto alla kihutanud. Rääkisin kaa, et olen äärmiselt vihane, sest tõenäoliselt on see pisike poiss olnud kodust ära rohkem kui 2 tundi. - Selleks ajaks olime meie sõitnud maha 9 koma midagi kilomeetrit. Poiss oli aga kodust ju ka maanteele kuidagi saanud!
Uurisin, kaugel veel kodu on ja naine arvas, et kuskil 5 kilomeetrit veel. Selle armsa naisterahva sõnul pidavatki ema olema üsna ükskõikne ja ega ta oma lastest palju ei pidanud teadma.
Naisterahvas tänas mind märkamise eest, tõstis poisi autosse ja minema nad sõitsid. Ka mina istusin autosse üle kere värisedes ja tõsiselt vihane. 

Siiani olen häiritud sellest olukorrast ja veel enam selle vanema hoolimatusest. Kõige rohkem Eestlase ükskõiksusest. Mitte üks auto ei jäänud seisma. Mitte keegi ei uurinud sellelt poisilt kus ta emme või issi on?

Mida teie oleks teinud selles olukorras?

Et lugu lõpetada natukene positiivsema noodiga siis järgmisel hommikul vara hakkas mu telefon värisema. Vaatasin.. Mulle tuli e-mail mis kinnitas, et sain omale praktika koha. Lõppude lõpuks on mul juulis koht kuhu minna! Ma saan lõpetada oma kooli!

Viies päev...

 Nüüdseks kirjutan ma seda postitust juba teist korda, sest vahepeal lihtsalt internett otsustas kogu minu kirjutatud teksti ära kaotada.. Aga noo see selleks.
Eelmisel nädalavahetusel otsustasime, et miski peab kohe tõsiselt meie elus muutuma. Tükk aega mõtlesime, mis see küll olla võiks. Kuni lõpuks välja mõtlesime.

Otsustasime, et nüüdsest me enam absoluutselt gluteeni ei söö... See tähendab, et mitte ühtegi gluteeni sisaldavat toodet ja ajaks määrasime 1 kuu.
Pärast otsust saatis Kertu mulle 9 leheküljelise pika nimekirja kõikidest asjades, mida me süüa ei tohi. Seejärel otsisin nimekirjast välja asjad, mida ma kõige rohkem söön, mis sisaldavad gluteeni ja tõmbasin neile jooned peale, et ikka eredalt silma jääks - neid mina süüa ei tohi.
1. Päev...  Ei saanud süüa hommikusööki.. Selle asemel närisin hoopis porgandit ja õuna. Ka lõunasöögiga oli natuke nigelasti nii, et peale tööd läksin poodi, et vaadata, mida ma siis üldse süüa saan. Kõige suuremaks üllatuseks oli aga see, et isegi purgisuppide sisse pannakse nisujahu. Huvitav küll milleks. See välistas väga suure osa minu mõttest, mida õhtul süüa teha..
2.Päev... Hommikuks sõin pardimuna - vot see oli maitsev ja tõsiselt hea! See eest oli taaskord lõunasöök välistatud ja õhtusöögiks sõin keedupeedi salatit.
3. Päev... Vot see oli raske... Meil oli tiimi koosolek ja see tähendas, et peale tööd läksime välja. Läksime Da Vinci'sse sööma. Ma tellisin seal pardifilee salati aga see oli nii imepisike ja kui aus olla, siis kõhtu ta ei täitnud. Kõik muu igal pool mujal oli gluteeniga. Kõht jäi ka peale söömist tühjaks... Peale seda Kertu juures kartulit ja vinkut sisse ajades hakkas jälle normaalse inimese tunne.
4. Päev... Hommikuks oli kiire shokolaad ja õhtuks salat kodujuustu ja sibulaga.
Täna on aga juba viies päev... Nüüd ma juba tean enam vähem, mida süüa ja mida mitte. Täna on juba üsna hea olla ja ka kehale tundub see söögivaliku idee väga hästi meeldivat. Õhtuks plaanin teha kartuliputru ja küüslaaugu kottlette...

Väga paljud uudishimulikud on aga uurinud minu käest, et kas me Hr. Otsaga oleme ikka koos. Ega mul juhuslikult mõnda uut poissi või mis veel hullem neidu ole? Rahustamaks maha neid mõtteid siis ei... Oleme endiselt õnnelikult abielus ja see, kui ma sõprade, perekonna, sugulastega aega veedan ei tähenda, et ma kohe kõigiga paar oleksin. - im not that kind of girl!
Vastus ka küsimustele, et kus siis Hr. Ots on ja miks teda näha pole olnud siis mu armas abikaasa "pagendati" lätti komandeeringusse, kus ta ilmselgelt teeb head tööd. 17 päeva veel ja siis ta tuleb tagasi. Ega see nii hull ju ei olegi... Järgmisel nädalavahetusel läheme Tallinnast minema ja siis peale seda ta juba tulebki tagasi. Eks see tema tagasitulek seda magusam ole, mida kauem ta on ära olnud.

Projektist "Lõpuraamat"

Kolm aastat tagasi, kui ma läksin lasteaeda tööle õpetajaks tuli seline põnev idee teha lastele raamat "lapsesuu". Paarilisega läbi räägitud ja hakkasimegi koguma laste naljakaid lauseid, mis nad rääkinud on ja põnevaid väljendeid ja ütluseid. Sellest ideest kasvas välja projekt Lõpuraamat.Ühel hetkel sai meil terve vihik kõiki neid ütluseid täis. Noo ausalt, terve vihik. Neid lauseid aina tuli ja tuli ja ka laste vanemaks saamisel tuli neid käid ütluseid palju. Noo näiteks üks poiss vastas küsimuse peale "kes on maailma suurim imetaja?" - Viplala.

Kui see vihik täis sai ja järgmisesse vihikusse uusi lauseid kirjutama hakkasime siis tuli mõte need hoopis arvutisse kirjutada. Alguses kirjutasin Wordi need laused, siis uue ideena võtsin uue Word documendi ja küsisime laste käest iga lapse kohta iseloomustuse. Vanemad pakkusid siinkohal ka välja, et lapsed võiksid õpetajaid iseloomustada. Mõeldud - Tehtud. Mina küsisin siis lastelt iseloomustusi oma paariliste kohta ja minu paariline minu kohta.

 Raamatu kaanepildi tegi meile kunsnik Virgylia. Meil üks lapsevanem tegeles sellega ise ja see pilt sai ka meie rühma logoks.

Meie raamatu peale see pilt sobib igatahes ideaalselt.

. 

Sai lisatud sinna iga lapse kohta pilt ja jutt alla. Laps vastas küsimustele, mis talle meeldib, ei meeldi lasteaias, kuhu kooli ta läheb ja mis on tema suurim unistus. Iga laps sai ka öelda, kelleks ta saada tahab.

Kui Word docis kõik valmis sai tuli otsida ka trükikoda, kelleks meie valisime diPri. Seda juba selle pärast, et neil oli pakkumine lõpuraamatutele aga ka selle pärast, et ajal, mil ma seda raamatut alles kirjutasin ja wordis kokku panin pakkus diPri lasteaedadele paberit ja ka meie soovisime saada joonistuspabereid.
Kui paberitel järgi käisin siis uurisin ka tol ajal nende käest, mis neil lõpuraamatute tegu maksab ja nii. See koht jäi mulle kuidagi meelde. Seega, kui oli vaja raamat trükki lasta oli kohe meeles et jaajaa, diPri tegi seda ju ja päris okei hinnaga. Laadisin oma pdf faili nende internetis olevasse trükikekskkonda sisse ja jäin ootama.

Seejärel tuli mulle kiri. Oleks vaja teha mõned muutused. Okey, teeme muutused ära. Siis tuli telefoni kõne mille põhjal otsustasin wordist kolida hoopis InDesign'i üle. Ka mu sõbranna soovitas seda katsetada. Meilile tulid ka raamatu kaane mõõdud ja paberi mõõdud. Samas kaa raamatu selja mõõdud. InDesign lahti ja oppaaa... Sinna sai mõõdud sisse panna ja programm tegi ise kõik paberid valmis.

Raamatu kaanepilt programmi sisse ja tagakaas kaa korda - diPri logo sinna ja ka fotograaf ning logo autor. Trükikojast paluti, et lisaksin ka enda nime sinna. Lisasin.
Kui see kõik tehtud siis ei olnud ka kuigi keeruline uue failina lisada sisse raamatu lehtede mõõtmed ja arv ning kõik pildid ja jutud kaa.
Vahepeal käisin trükikojas vaatamas proovitrükki ja et kõik värvid piltidel oleks nõnda nagu peab. Proovilehel sain ka näha, mida failis ehk natuke muuta. Ja seejärel läkski see raamat trükki.
Ma parem ei hakka rääkima kui mitu korda ma seda raamatut suutsin ümber teha, ümber vormistada ja kõige toredamad juhtumid olid need, kus enda arvates kõik muudatused said salvestatud aga siis ohoo, ei olnudki midagi.
Raamatu alustamise ajast on ligikaudu kolm aastat möödas ja nüüd täna käisin mina trükikojas, et saada kätte need raamatud, mis olid juba valmis saanud. Noo enda raamatut ei suuda käestki panna. Aina lappaks seda, aina näpiks. - Nagu minu oma väike laps. Nüüd valmis ja ootab kui ta täpselt kahe nädala pärast laste kottidesse libiseb. Ootab, et lapsed seda vaataksid.
Mina aga sain seda tehes kogemuse võrra rikkamaks ja ka oma erialaseid teadmisi täiendada. Kui nüüd saaks ainult praktika tehtud selle raamatuga :D

Natuke nalja ka!

Näe, leidsin taas üle pika aja põhjust, et kirjutada. Esiti juba selle pärast, et elu on ikka päris põnevaks muutunud ja teisiti ka selle pärast, et koguaeg juhtub midagi. Nõnda ka täna räägin ühe naljaka loo, mis juhtus vaid mõned hetked tagasi ja tõesõna see juhtus!

Noo kui näiteks tänasest rääkida, siis kui töölt koju tulin, olin juba nii väsinud... Ainus, mis ma soovisin oli, et võiks pessu minna... Noo mõeldud, tehtud... Läksin siis pessu, lasin veel ikka mõnuga voolata kaa... 15 minutit hiljem, kui olin enda arust juba piisavalt puhas ja valmis pesust välja ronima keerasin vee kinni ja tõmbasin dushi kardinad eest... Ja mida üllatust... TERVE PÕRAND ja ausalt, ma ei liialda, terve põrand ujus. Jooksin oma armsa mehe juurde: KALLIS PÕRAND UJUB!!!
Mees: AA, ok, kannata
Mina: KALLIS, PÕRAND ON VETT NII TÄIS!!!
Mees: Las ma teen selle lõpuni siin.
Mina: KALIIIIIIS, PUMP EI TÖÖTA!!!
Kuidas ta saab nii rahulik olla??? Põrand on paksu vett täis juu!!!! APPIIII!!!
Mees tuleb rahulikult ja vaatab põrandat, noogutab ja läheb oma tegevust lõpetama lausudes ainult: "Ma teen selle lõpuni ja siis tulen".

Viskasin veel mõned kuivad rätikud sinna vette ligunema ja vett endasse imema, kuni tuli mu armas mees garaasist tagasi. Ta hakkas rätikuid kuivaks väänama ja põrandat kuivatama. Kui tal tuli idee, et ka elutoa põranda saaks ju väga ruttu puhtaks sedasi ja vett kaa ei raiskaks nõnda palju. Noo nõnda siis võttis mopi välja hakkas hoopis selle veega põrandal pesema elutoa ja magamistoa põrandat.
Ma ei osanud miskit muud teha kui naerda kõrval, sest ausalt, mina poleks selle peale tulnud.

Tänu mu armsale sõbrannale ja tema pealekäimisoskusele on nüüd ka see nädalavahetus ilmselt tõis põnevust ja särtsu. Peale selle, et on kooli nädalavahetus läheme ka kahekesi osalema Garage48'le ja ehk tuleme sealt ära suure kogemuse, vahvate emotsioonide ja ehk ka palju rohkemaga. We wish! Ilmselt oleme peale seda nädalavahetust ka nagu kaks suurt laipa kes midagi teha ei jaksa aga see selleks.

Juba mõnda aega on küsitud minult, et millal blogi saab lugeda? Miks ma nõnda kaua pole kirjutanud. Well... Selleks on kaa omad põhjused, mida hetkel puudutada pole mõtet. Nüüd, kus olen uuesti leidnud oma sära üles, tuli ka uus tuhin kirjutada. Ilmselt saab nüüd mõne aja pärast uuesti lugeda neist põnevatest seiklustest, mis meil on.