perekond

perekond
Kuvatud on postitused sildiga Märka. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Märka. Kuva kõik postitused

1. apr 2020

Keset kriisiaega on üks ere valguskiir!


Angel Girl Wallpaper - Fantasy Girl With Wings - HD Wallpapers

Olles mitu kuud järjest juba postitusi lihtsalt prügikasti kirjutanud olen jõudnud järeldusele, et nõnda ma blogi edasi pidada ei saa nagu olen seda senini teinud. Miski minus on muutunud ja enam ei lähe mulle korda, mida teised arvavad või mõtlevad mu kirjutistest...
Ma olen siiani pealkirju valinud selle järgi, mis võiks pakkuda enim huvi lugejatele. Olen ka valinud teemasid, millest kirjutada ent nüüd ma tean, et viimastes postitustes puudub minu süda ja hing. Enam ma ei soovi kirjutada lugejatele vaid kõige enam iseendale.
Ilmselt suure muutuse on toonud see, et mul pole võimalik enam iseend lukku panna. Ma ei saa minna enam tööle selleks, et mitte oma tunnete ja mõtetega tegeleda. Ma ei leia miskit põnevat ka telekast või veel hullem on see, mis toimub igalpool internetis. Ei suuda lugeda enam seda, mida kirjutavad ajalehed või facebook. Põhiline on ikka see viirus, mis maailmas ringi liigub. Ma saan aru, et see on hirmus viirus ja ma tean, et kuulun riskigruppi aga lihtsalt ei jaksa selle pideva uudistevooga enam ennast ühenduses hoida.
Maailmas on nii palju, mis röövib meie tähelepanu. Olles justkui pettus. Röövib meie aega. Selleks, et mitte mõelda ja iseendasse süüvida leiame end õhtuti teleka eest soovimata kellegile tähelepanu pöörata. Sama eesmärgiga lähen mina hommikuti tööle, ja töölt koju taaskord filmi vaatama, raamatut lugema. Kõike, ainult, et ei peaks iseendaga üksi jääma.
Nüüd ei olnud enam pääsu sellest. Koju jäämine on poolsunniviisiline.
Tänaseks olen jõudnud arvamusele, et see praegune olukord maailma on tekkinud just nimelt selle tarvis, et inimesed saaksid vaadata iseendasse. Leida iseennast, iseendas uus tee, uus eesmärk ja teadmine, mida edasi teha. Mina olen viimasel paaril nädalal kogenud nii mõndagi, mida suure tõenäosusega poleks juhtunud, kui ei oleks sellist olukorda meie ümber. Olen teinud ka ehk miskit, mida poleks kunagi julgenud teha. Esimene nädal, kui kodus olin siis peamiselt siblisin ringi, otsisin tegevust, koristasin tuba, jalutasin vahel ka koera kuid kõik muu tundus palju olulisem. Suutsin ära teha suurema osa paberimajandusest, mida töö juures tarvis teha on. Võimalikult palju, et ei peaks iseendaga jääma. Teisel nädalal jäi mu abikaasa haigeks... Silmad jooksid vett ja nohune oli. Võttis haiguslehe ja jäi koju. Imeline oli temaga olla koos rohkem kui mõned tunnid päevas. Iga hetke veetsime temaga koos. Hommikuti, kuni tema magas tegin tööd ning kui ta ärkas siis olime lihtsalt koos. Nüüd on kätte jõudnud kolmas nädal. Kui aus olla... Hakkab see kolmas nädal juba lõppema. Härra käib tööl ja nüüd ei olnud justkui valikut. Ma jäin iseendaga üksi. See nädal on mulle märksõnaks kui inimsuhted. Ma olen taasleidnud nii mõnegi olulise inimese, kes aastaid tagasi sai väga ja ma mõtlen nagu VÄGA julmalt elust välja lükatud, olen palunud andeks ja tänanud neid, kes ammustel aegadel mu kõrval olid. Vahel on oluline korraks seisma jääda ja panna tähele, mis toimub ümberringi. Kiirustamata, eelarvamuste vabalt ja lihtsalt uskudes.
Nii mõnigi inimene on avanud minu silmi. Ma poleks elus arvanud, et mulle saadetakse link Jumalateenistusele kogudusest, milles kunagi olin osa. Lihtsalt sellepärast, et ma kuulaks. Imeline oli ka see hetk, et nõnda, kui ma lahti tegin selle lingi oli teenistus lõppemas. Ent sõnad, mis jutlustaja ütles panid mind kõrvu teritama. "Siin kuulab meid keegi, kellel on mõnda aega olnud selja probleem. Kellel on raske püsti tõusta, istuda ja kõndida" Mul on selg mõnda aega valu teinud... Ega see valu ka kuskile kadunud peale kuulamist. Ent siiski pani see mind mõtlema... Miks? Miks just nüüd? Pole ma ammuilma selle inimesega suhelnud. Pole ma temalt küsinud. Pole ta varasemalt nõnda saatnud. Ent nüüd? Miks? Kas tema teab miskit, mida mina veel ei tea?
Sellest on nüüd täpselt poolteist nädalat möödas. Nii palju on vahepeal muutunud. Mu ümber tundub kõik justkui täpselt samamoodi olevat ent miski minu sees. Miski on teisiti. Me kunagi ei tea milleks see hea on!
Täna just rääkisin sõbrannaga, tänu kellele tegin jõulude eelsel ajal otsuse lisada oma sõbralisti inimene kaugest minevikust. Ega ma lootnud või oodanud sellest miskit. Olin ammu ta samamoodi oma elust välja lükanud arvates, et me ei saa olla sõbrad. Ma ei teadnud, et kõiki sidemeid elus ei pea läbi lõikama või katki rebima. Sel nädalal oleme rohkelt suhelnud temaga ja mida rohkem me kirjutame seda enam ma tunnen kui väga ma olen igatsenud teda. Seda imearmast, sooja ja äärmiselt südamliku naisterahvast. Ta oli suur osa minu elust ent siis muutus kõik. Ma olen ülekõige tänulik võimaluse eest seda sidet taastada oma elus. Ma rääkisin ka sõbrannale, kui väga on see otsus mida ta suuresti julgustas mind tegema, on mõjutanud praegust. Ta ütles mulle, et nii väikestest asjadest võivad ikka väga suured asjad alguse saada. Tal on õigus. Ega me ennem tea, mis juhtub, kui oleme teinud ühe väikse otsuse oma elus. Ühe väikse sammu.
Mida ma tahan öelda ja millest ma kirjutasin ka aastal 2009 on see, et pangem üksteist tähele. Märgake üksteist. Aeg meil on üks aga see, kuidas me seda kasutame on oluline. Me ei saa mitte kuidagi muuta mineviku. Ei saa muuta otsuseid mis oleme siis teinud. Need olid meie tolle aja parimad otsused. Me saame muuta seda mis on praegu. Teha paremaid otsuseid. Märgata inimesi enda ümber ja näidata välja, et me hoolime. Seda võimalust ei pruugi enam tulla.
Nii harva ütlen ma oma pereliikmetele, et armastan neid. Härra kuuleb seda muidugi koguaeg ja rohkemgi veel aga nii vähe olen seda öelnud teistele.
Praegu justkui oleks meile antud teine võimalus. Märgata ja tähele panna oma lähedasi, oma perekondi. Pidev ekraani vaatamine ja uudiste lugemine ei tule kellegile kasuks. Jää korraks seisma, tõsta oma silmad sellelt ekraanilt ja vaata enda ümber. Kes seal on? Vaata enda sisse. Kas ehk on miskit mille jaoks saad praegu aega leida? Armasta iseend, inimesi enda ümber ja maad, kus me elame! Mina armastan! Tõsiselt ja südamest!

6. juuni 2018

... Üksinda keset maanteed...

Nad sõitsid mööda... Iga järgnev neist ja keegi ei pööranud tähelepanu, kedagi ei huvitanud. Mõni naeris oma neljarattalise sees ja mõni isegi lehvitas. Kuid keegi ei peatunud. Mitte üks auto.
Pidasin oma neljarattalise masina kinni ja jooksin talle järgi. Tõmbasin ta tee servale ja hakkasin aru pärima. Mida ta enda arvates üldse tegi seal?

Käisime nädalavahetusel Võrus. Võrru siõitsime Olustvere ja Viljandi kaudu. Üht äkki, keset maanteed sõitis rattaga nii 3-5 aastane poiss... (Pigem noorem) Ta oli seal ihuüksinda. Alguses nagu ei saanudki aru mis juhtus ja sõitsime poisist mööda. Esimeses peatuses aga pidurdasin ja vaatasin järgi. Tõesti... Poiss oli üksinda. Ta jäi keset maanteed seisma ja tagasi vaatama. KESKELE, SINNA KUS AUTOD SÕITSID. Poss oli oma kolmerattalisega ja ilma kiivrita! Keerasime kiirelt auto ümber ja jooksin poisile järgi. Sikutasin ta tee äärde, et temaga rääkida saaks.
Mina: Miks sa keset maanteed rattaga sõidad!! Nii ei tohi!!!
Poiss: Miks ei tohi?
Mina: See on ohtlik! Siin sõidavad autod! Vaata!  - - - Kus su kodu on?
Poiss: Näe seal.
Ja näitab näpuga teisel pool teed asuva maja poole. 
Mina: Tule, ma viin Su koju ära!
Selle peale kihutas poiss mu eest ära, ma ei jõudnud talle piisavalt kiiresti järgi, ja sooritas VÄGA ohtliku parem pöörde otse sinisele Minile ette. Linna poolt tulev must auto pidi kaa piduri plokki panema. Ja endiselt, ei üks autojuht teinud välja sellest, et kolme - nelja aastane poiss rattaga üksi keset maanteed sõitis. 
Kuna ma poisile enam kuidagi järgi ei jõudnud siis jäin kaugemalt vaatama, kas ta läheb sinna majja, mille poole näpuga ennist näitas. Aga kus sa sellega? Poiss sõitis sealt mööda. 
Mina: Kuulge, lähme talle järgi, see pole normaalne niimodi!
Sõbrad kinnitasid, et jaa, lähme ja nõnda me siis asusime poisi järgi teele. Panin oma ohutuled peale ja sõitsime autoga 3-5 km tunnis. Sellel teel kus me sõitsime oli päris tihe liiklus. Autod, rekad, traktorid kõik läbisegi. Ja ei mitte üks neist teinud välja pisikesest poisist rattaga. Küsisin poisilt paar korda, et tule auto peale ja näita, kus su kodu on, viime su ära aga ta ei olnud nõus. Ei kordagi.
Möödusime majadest ja sattusime pisikesse külla. Iga maja juures arutasime, kas nüüd see maja või too maja. Ühel hetkel hakkas poiss vingerdama tee ääres ja ma ütlesin, et kui ta autosse ei tule siis sõitku täpselt minu auto ees. Muidu on olukord väga ohtlik ja seljatagant tulev auto ei oska arvestada sellega, et seal mingi pisike poiss on. 
Sellest külast jõudsime läbi. Ma olin juba päris vihane. Olime sõitnud umbes 20 minutit ja poiss ikka veel polnud kodus. Tuli raudtee ja poiss ilma mõtlemata ja vaatamata sõitis üle raudtee. Seal oli veel mõni maja.  ent poiss kihutas kõigist neist mööda. Ma pidurdasin ja läksin autost välja. 
Mina: Kus su kodu on?
Poiss: Siin samas - ja näitas näpuga metsatuka poole.
Mina: See on väga ohtlik sul siin sedasi. Mis su ema telefoni number on kas sa tead? Helistame su emmele!
Just kui poiss hakkas numbrit ütlema sõitis vastu üks auto, kes pidurdas ja jäi seisma. Autost jooksis välja üks naisterahvas. 
Mina: Kas te olete ta ema?
Naine: Ei, naaber olen. 
Ja siis ma jutustasin talle, kuidas poisi leidsime maanteelt rattaga sõitmas ja kuidas ta oleks nii mõnegi auto alla kihutanud. Rääkisin kaa, et olen äärmiselt vihane, sest tõenäoliselt on see pisike poiss olnud kodust ära rohkem kui 2 tundi. - Selleks ajaks olime meie sõitnud maha 9 koma midagi kilomeetrit. Poiss oli aga kodust ju ka maanteele kuidagi saanud!
Uurisin, kaugel veel kodu on ja naine arvas, et kuskil 5 kilomeetrit veel. Selle armsa naisterahva sõnul pidavatki ema olema üsna ükskõikne ja ega ta oma lastest palju ei pidanud teadma.
Naisterahvas tänas mind märkamise eest, tõstis poisi autosse ja minema nad sõitsid. Ka mina istusin autosse üle kere värisedes ja tõsiselt vihane. 
Siiani olen häiritud sellest olukorrast ja veel enam selle vanema hoolimatusest. Kõige rohkem Eestlase ükskõiksusest. Mitte üks auto ei jäänud seisma. Mitte keegi ei uurinud sellelt poisilt kus ta emme või issi on?
Mida teie oleks teinud selles olukorras?

Et lugu lõpetada natukene positiivsema noodiga siis järgmisel hommikul vara hakkas mu telefon värisema. Vaatasin.. Mulle tuli e-mail mis kinnitas, et sain omale praktika koha. Lõppude lõpuks on mul juulis koht kuhu minna! Ma saan lõpetada oma kooli!