perekond

perekond
Kuvatud on postitused sildiga Load. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Load. Kuva kõik postitused

18. nov 2019

Sa võid päästa rohkem, kui elu...

Sõitsin autoga mööda Tammsaare teed, kui valgusfooris tuli punaseks läks. Seal punase tule taga nägin ma nii mõndagi ja mõtlesin, et neil inimestel on vist enda ja ka kaaslase eludest täiesti ükskõik. Miks? Loe edasi ja saad teada. Ma saan aru, et olen juba päris mitu postitust teinud liiklusohutuse kohta, aga kuskilt peab ju alustama. Ehk on keegi, kes kuulab, loeb ja kõige olulisem - tähele paneb! Postitusi liiklusohutusest saab lugeda Siit ja ka siit. Esimene neist räägib helkurist ja selle olulisusest ning teine lastest ja laste turvalisusest maanteel. Ka seekordne postitus saab olema liiklusohutuse teemal. Maailma peab ju kuskilt paremaks muutma hakkama.

Istun mina siis punase tule taga. Vaatan paremale, seal autos on vanem meesterahvas ja kirjutab sõnumit, paremal on naisterahvas. kes näpib telefoni. Scrollib miskit. Vaatan taha, autojuht telefonis, ees istuvad kõik telefonis. Punane tuli muutus roheliseks. Osad autojuhid panid oma telefoni ära seda nähes aga minu kõrval mahtuniversaalis istuv meesterahvas seda ei teinud. Hakkas sõitma ning pidi ootamatult pidurdama - esimene autojuht polnud veel liikuma hakanud. Seejärel hakkas uuesti sõitma. Kiirendas ja sõitis kuskil 56 - 60ga, natuke kiiremini kui mina. Reastusin siis ümber temaga samasse ritta. Hetk hiljem avastasin, et eesolev autojuht on vist väga telefonisse süvenenud, sest sõitis 35ga. Reastusin siis kõrvalritta ja hakkasin kiirendama, kui antud autojuht reastus ümber minu ette vaatamata, kas autot tuleb. Pidin tegema äkkpidurduse, mis oleks saatuslikuks saanud ka tagumisele autojuhile, kui tal oleks olnud aeglasem reageerimisvõime.
Seejärel kiirendas juht 60 peale ja taaskord aeglustas 45 peale. Saamata aru, mida või kuidas see juht siis sõidab, reastusin taaskord kõrvalritta lootes rahulikult mööduda juhist, kes mulle ohtlik tundus. Mille peale antud juht arvas, et ta võiks ennast ilma märguannet andmata minu ritta reastada ja kiirendada korralikult, et ennem valgusfoori võimalikult aeglaselt sõita ja kollase tulega siis üle kimada. Ma olin juba sellest väsinud ja olin omadega sellise sõidustiiliga haabersti ringini vedanud, sest antud juht lihtsalt nõnda tohlakas oli.
Haabersti ringil punase tule taha jäänult vaatasin taaskord ringi. Vastu vaatas igalt poolt aga pilt kus inimesed olid telefonis. Oli ka mõni üksik autojuht kes ei tegelenud ei helistamise, sõnumi saatmise ega ka uudiste või insta piltide scrollimisega. Rohelise tule süttides sõitsin muidugi edasi ja sain ringilt läbi kui avastasin, et taaskord juba tuttav autojuht mu ees. Ilmselt istub taas telefonis sest sõidustiil on väga kaootiline. Mõtlesin juba helistada politseisse. Nõnda tekitada ohtlike olukordi ja päris mitu sellist.
Lõpuks õnnestus mul temast mööda saada ja nägingi, et istus telefonis ja kirjutas sõnumit. Milleks? Kas elu ei ole armas või on soov kedagi tappa/haiglasse saata oma tegudega?
Ausalt, ma ei ole musternäidis autojuhist ja kindlasti teen ka mina vigu. Vahel sellest, et olen natuke väsinud või tähelepanematu aga asi mida ma ei tee on roolis telefonis istumine. Kui on oluline sõnum millele peab sos korras vastama ja helistades (hansfreed kasutades) hakkama ei saa, siis tõmban ennast tee äärde ja vastan ära kirjale. Selliseid olukordi on küll haruharva ja tavaliselt kannatab asi ikka sihtpunkti jõudmise ära. Vahel olen ka lasknud oma kõrval istuvatel sõpradel vastata kirjale või lugeda neid, et ma ise ei peaks rooli taga kõrvaliste asjadega tegelema. See on ohtlik! Oleks ma täna olnud aeglasema reageerimisega või minu taga olev juht aeglasem, siis oleks päris korralik avarii olnud. Ma soovin panna inimestele südamele, et kui olete roolis siis palun olge täiskohaga roolis. Liiga palju on selliseid autojuhte, kes tegelevad saja kümne asjaga ning tänu kellele on mitmeid ohtlike olukordi Tallinna tänavatel. Kas meil on liiga vähe Eestlasi? Kas liiga vähe inimesi on surnud või viga saanud, sest keegi istub telefonis, kellelgi pole turvavööd või autojuht tegeleb roolis olles muude asjadega?

Inimesed, palun hoolige endast ja ka oma kaaslastest, et oleks meil vähem õnnetusi teedel ja rohkem inimesi jõuaks tervena igal õhtul koju! See võib päästa rohkem kui ühe elu!

10. dets 2018

Ja lõpuks saatis mind edu...

Päev päeva järel ja aasta aasta järel olen ma seda ühte teed sõitnud juba viimased kolm aastat. Neljas aasta sama teed pidi sõites on juba poole peal. Päevad jäävad aina lühemaks ning juba on käes aeg, kus päikest pole näha ei hommikul tööle või kooli minnes ega ka õhtul tagasi koju liikudes.
Tänagi hommikul samamoodi sõitsin sama teed ja lõpuks võisin rõõmustada. Kasvõi natukenegi, et järgmise kurvi peal ehmatada ennast kangeks. Huvitav küll miks?



Olles juba ikkagi kolm aastat sama teed pidi käinud näen ma iga päev inimesi ilma helkurita. Ausalt olles seal rooli taga siis ma ei näe teid, kui olete üleni tumedates riietes ja helkurit ei kanna. Kuna ma ka ei näe teid siis on suur oht, et ma üks päev sõidan otsa kellelegi. Et seda ei juhtuks võtsin ma kolm aastat tagasi vastu 1 heategu päevas - igal hommikul, kui ma jälle näen kedagi, kellel helkur puudub siis ma annan talle. Need kolm aastat ma olen jaganud ära oma helkureid ja tulemuseta... Neid helkureid ei kanta. 
Nädal tagasi tuleb mulle vastu kolmene punt. Noormehed. Kõnivad keset teed. Kui ma poleks neid viimasel hetkel näinud, oleks juhtunud üks väga kole õnnetus. Jätsin auto seisma ja panin muusika kinni. Olin juba päris tige. See kolmene punt noormehi oli mulle juba tuttav ja pole esimene kord, kui ma oleks neile tahtmatult otsa sõitnud. Võtsin omale välja kolm helkurit ja ulatasin meestele olles väga-väga kuri. Seletades et helkurit peab kandma ja ma ei näe neid. 
Ja ne panimaju estonski jasõk - kõlas mulle vastuseks. Noo taga targemaks. Sama jutt siis vene/inglise pudrukeeles ja tundub, et nüüd ehk mõikas. Sõidan edasi. Vastu kõnnib üksik meesterahvas ja samuti ilma helkurita. Ta küll kõnnib ilusti tee ääres aga teda pole näha. Märkan tegelikult teda juba natuke eemalt. Endalgi juba käed värisevad rooli taga hirmust millal keegi mu auto ette hüppab. Samamoodi peatan auto ja annan talle helkuri. Õnneks oli ta vastas suunas tee ääres ja minu teepoolele ta ei tulnud ette. Uhh... Seekord jõudsin turvaliselt tööle.
Mis siis juhtus täna? 
Vahele jäi nädalavahetus, kus ma üldse seda teedpidi ei liigelnud. Täna hommikul tööle sõites näen - tulevad kaks meest ja helkurid on küljes. Ma näen neid juba päris kaugelt. Lähemale jõudes tunnen ära noodsamad noormehed kolmesest pundist. JESS!!! Nad kannavad helkurit - LÕPUKS!
Ja sellele järgneb suur ehmatus. Kus su helkur on?? Jõuan vaid karjuda. Ta kõnnib autoteel - täpselt minu autole vastu, SAMAL TEE POOLEL!!! Üleni tumedad riided seljas ja siis laiutab vihaselt käsi, et kuhu ma sõidan. Nagu ma meelega tahaks tema poole veereda. Viimasel hetkel saan auto normaalselt seisma ja meesterahvas vaatab mind sama ehmunud näoga. Tulen välja oma mugavustsoonist ja kraban enne väljumist kaasa ka helkuri. 
KUS SU HELKUR ON?
Vastuseks kõlas: A mis see helkur on?
MINA EI NÄE SIND PIMEDAS JA NÄED, PRAEGU OLEKS JUHTUNUD ÕNNETUS!!! 
Olen juba päris kuri. Annan talle helkuri: Palun kanna seda ja tee ennast nähtavaks!!! Ühel hetkel tuleb keegi kes samuti ei näe sind ja ei jõua õigel hetkel pidama!
Mees - ja tegemist ei olnud sugugi noore nolgiga, nagu arvata võiks vaid päris keskealine meesterahvas. Eelmisel nädalal olin ka ühe lapsevanema käest küsinud kuidas helkur vene keeles on aga kahjuks juba seda enam ei mäleta. Sellise ehmatusega töö juurde jõudes tahan kõigile panna südamele: PALUN KANNA HELKURIT!
Kõik need reklaamid "Jõuluks koju", "Kanna helkurit" jne ei ole tehtud lihtsalt reklaami või raha saamise eesmärgil vaid see on tõsine probleem! Kuigi sellest reklaamist ei ole palju kasu, kuni inimesed tõesti helkureid ei kanna. Kutsun teid kõiki märkama kaaslast ja kasvõi ise jagama helkureid. Ka Eesti politsei võiks jagada helkureid jalakäiatele, kellel pole. Või oleks tore, kui kuskil saaksid jagajad helkuri varusid täiendada. Varsti saavad kõik mu tagavarad otsa, mida kuskilt messidelt ja laatadelt ja üritustelt olen omale tasuta kokku kogunud. 
Loo moraal on selles, et helkurit on meil, kui autojutidel hea ja lihtne juba eemalt märgata! Ausalt, teid ei ole näha, kui ei kanna helkurit! Eriti raske on silmata ilma helkurita inimesi siis, kui vastu sõidab auto, kes pimestab oma eredate lampidega silmi. Ka mina kunagi olen mõelnud, et mis see siis ära ei ole ja mida see helkur mulle annab. Aga nüüd autojuhina ma näen, et ilma ei saa! Ka mina kannan helkurit ja olen nähtav väljaspool autorooli. 

VALI ELU - VALI HELKUR!




6. juuni 2018

... Üksinda keset maanteed...

Nad sõitsid mööda... Iga järgnev neist ja keegi ei pööranud tähelepanu, kedagi ei huvitanud. Mõni naeris oma neljarattalise sees ja mõni isegi lehvitas. Kuid keegi ei peatunud. Mitte üks auto.
Pidasin oma neljarattalise masina kinni ja jooksin talle järgi. Tõmbasin ta tee servale ja hakkasin aru pärima. Mida ta enda arvates üldse tegi seal?

Käisime nädalavahetusel Võrus. Võrru siõitsime Olustvere ja Viljandi kaudu. Üht äkki, keset maanteed sõitis rattaga nii 3-5 aastane poiss... (Pigem noorem) Ta oli seal ihuüksinda. Alguses nagu ei saanudki aru mis juhtus ja sõitsime poisist mööda. Esimeses peatuses aga pidurdasin ja vaatasin järgi. Tõesti... Poiss oli üksinda. Ta jäi keset maanteed seisma ja tagasi vaatama. KESKELE, SINNA KUS AUTOD SÕITSID. Poss oli oma kolmerattalisega ja ilma kiivrita! Keerasime kiirelt auto ümber ja jooksin poisile järgi. Sikutasin ta tee äärde, et temaga rääkida saaks.
Mina: Miks sa keset maanteed rattaga sõidad!! Nii ei tohi!!!
Poiss: Miks ei tohi?
Mina: See on ohtlik! Siin sõidavad autod! Vaata!  - - - Kus su kodu on?
Poiss: Näe seal.
Ja näitab näpuga teisel pool teed asuva maja poole. 
Mina: Tule, ma viin Su koju ära!
Selle peale kihutas poiss mu eest ära, ma ei jõudnud talle piisavalt kiiresti järgi, ja sooritas VÄGA ohtliku parem pöörde otse sinisele Minile ette. Linna poolt tulev must auto pidi kaa piduri plokki panema. Ja endiselt, ei üks autojuht teinud välja sellest, et kolme - nelja aastane poiss rattaga üksi keset maanteed sõitis. 
Kuna ma poisile enam kuidagi järgi ei jõudnud siis jäin kaugemalt vaatama, kas ta läheb sinna majja, mille poole näpuga ennist näitas. Aga kus sa sellega? Poiss sõitis sealt mööda. 
Mina: Kuulge, lähme talle järgi, see pole normaalne niimodi!
Sõbrad kinnitasid, et jaa, lähme ja nõnda me siis asusime poisi järgi teele. Panin oma ohutuled peale ja sõitsime autoga 3-5 km tunnis. Sellel teel kus me sõitsime oli päris tihe liiklus. Autod, rekad, traktorid kõik läbisegi. Ja ei mitte üks neist teinud välja pisikesest poisist rattaga. Küsisin poisilt paar korda, et tule auto peale ja näita, kus su kodu on, viime su ära aga ta ei olnud nõus. Ei kordagi.
Möödusime majadest ja sattusime pisikesse külla. Iga maja juures arutasime, kas nüüd see maja või too maja. Ühel hetkel hakkas poiss vingerdama tee ääres ja ma ütlesin, et kui ta autosse ei tule siis sõitku täpselt minu auto ees. Muidu on olukord väga ohtlik ja seljatagant tulev auto ei oska arvestada sellega, et seal mingi pisike poiss on. 
Sellest külast jõudsime läbi. Ma olin juba päris vihane. Olime sõitnud umbes 20 minutit ja poiss ikka veel polnud kodus. Tuli raudtee ja poiss ilma mõtlemata ja vaatamata sõitis üle raudtee. Seal oli veel mõni maja.  ent poiss kihutas kõigist neist mööda. Ma pidurdasin ja läksin autost välja. 
Mina: Kus su kodu on?
Poiss: Siin samas - ja näitas näpuga metsatuka poole.
Mina: See on väga ohtlik sul siin sedasi. Mis su ema telefoni number on kas sa tead? Helistame su emmele!
Just kui poiss hakkas numbrit ütlema sõitis vastu üks auto, kes pidurdas ja jäi seisma. Autost jooksis välja üks naisterahvas. 
Mina: Kas te olete ta ema?
Naine: Ei, naaber olen. 
Ja siis ma jutustasin talle, kuidas poisi leidsime maanteelt rattaga sõitmas ja kuidas ta oleks nii mõnegi auto alla kihutanud. Rääkisin kaa, et olen äärmiselt vihane, sest tõenäoliselt on see pisike poiss olnud kodust ära rohkem kui 2 tundi. - Selleks ajaks olime meie sõitnud maha 9 koma midagi kilomeetrit. Poiss oli aga kodust ju ka maanteele kuidagi saanud!
Uurisin, kaugel veel kodu on ja naine arvas, et kuskil 5 kilomeetrit veel. Selle armsa naisterahva sõnul pidavatki ema olema üsna ükskõikne ja ega ta oma lastest palju ei pidanud teadma.
Naisterahvas tänas mind märkamise eest, tõstis poisi autosse ja minema nad sõitsid. Ka mina istusin autosse üle kere värisedes ja tõsiselt vihane. 
Siiani olen häiritud sellest olukorrast ja veel enam selle vanema hoolimatusest. Kõige rohkem Eestlase ükskõiksusest. Mitte üks auto ei jäänud seisma. Mitte keegi ei uurinud sellelt poisilt kus ta emme või issi on?
Mida teie oleks teinud selles olukorras?

Et lugu lõpetada natukene positiivsema noodiga siis järgmisel hommikul vara hakkas mu telefon värisema. Vaatasin.. Mulle tuli e-mail mis kinnitas, et sain omale praktika koha. Lõppude lõpuks on mul juulis koht kuhu minna! Ma saan lõpetada oma kooli!