Miks ei lasta mind sukelduma?? ☹️

Võhandu maraton tuleb taas ja härrale on vaja sobivat varustust selle jaoks. Ostsime skafandri talle, sukeldumis saapad ja kindad, et aerutades käed rakke ei läheks. See aasta läheb ta üksi süstaga ja loodab paremat aega saada kui eelmisel korral, mil koos sõbraga võistles. 

Miks ma aga sellest rääkima hakkasin on see, et meie vajaminevate asjade saamise teekond viis meid sukeldumisklubisse, kus me ka oma sukeldumis load tegime. Suure hurraaga mees arvas, et varsti on sukeldumishooaeg avatud ja nüüd saab koos ka sukelduma minna. Last saab sel ajal mu ema valvata. Sellepeale ma ütleks, et sähh Sulle kooki moosiga. Minu kurbuseks saab sukelduma minna ainult Härra ja seda niikaua kuni ma otsustan last rinnaga toita. Meie unistuseks on saada veel kaks last vähemalt ja suhteliselt järjest mis tähendab, et sinna vee alla ei saa mina nii pea. Arvan, et mees peab deep sukeldumisload ise tegema niikaua kuni minust vee aml asja pole. 

Aga miks ma siis ei saa sukelduma?

Sellele tegelikult on väga loogiline seletus mida ma ennem ei teadnud. Treener aga pidi rääkima mulle. Vee all, mids sügavamale minna on külm ja rõhk kehas muutub mille tagajärjel võib sukeldumine panna rinnas piima kinni. Nii kurb kui see ka pole siis mind vee all ei ole nüüd mõnda aega näha. Snorgeldama mind lubati aga see on ka kõik mis ma saan.

Selle uudise kuulmine tegi mind küll veidi kurvaks ent mis on olulisem? Kas laps või hobi? Eks ma saan ju ka uue hobi leida mida saab ka koos lapsega teha. 

Härra kohe uuris, millal siis uue sukelduja (printsessi) saab vette lasta. Kuna sukeldumine on oskus. See pole suhugi mitte lihtne. Balloonid mis selga käivad on suhteliselt rasked ja lisaks sellele on raskusvöö mis ümber piha käib - see kõik teeb vee alla vajumise lihtsamaks. Takkaotsa on vaja teada kuidas hingata vee all, tasakaalustada kõrvasid - see oli minu jaoks väga raske ja õppides seda sattusin mitu korda paanikasse. Tänu heale sõbrale sain uuesti julguse vee alla minna ja lõpuks ka nautisin kõike seda vee all ilma paanikata. Mul millegi pärast tekkis vee all hirm minna liiga sügavale, vajuda põhja ja mitte enam välja saada kuigi tegelikult ei ole välja saamine sugugi nii raske ka siis, kui peakski põhja vajuma. See hirm oli lihtsalt minu sisemine hirm mille ma ületasin. Tegelikult on see veealune maailm imeline. Siinkohal ma teen ka veidike reklaami Eesti sukeldujate klubile:

Neil on pakkumises selline asi nagu proovisukeldumine. Sa ei pea mitte midagi oskama ja nad viivad Su vee alla niimodi, et hoiavad selja pealt kinni. See kogemus on imeline. See pani mind armastama sukeldumist ja veealust maailma. Lõpuks kui load käes ja liitud klubiga siis on nii palju ühiseid tegevusi, üritusi, reise, pidusi, öösukeldumisi ja mida kõike põnevat veel neile kes soovivad. Terje - kes seda klubi peab on imetore inimene ja kogu see seltskond on megavahva! Kes soovib omale veidi ekstreemset hobi mis paneb südame põksuma. Reisida erinevatesse kohtadesse ja näha veealust maailma siis see pakkumine on teie jaoks. Proovige sukeldumist. See veealune maailm on nii põnev ja nii ilus. Võin öelda, et rummus näiteks on vee all puud, millel on endiselt lehed küljes. Vesi hoiab neid nii, et nad ei ole ära kukkunud puu küljes ja see on vapustav vaatepilt!!

Soovitan palavalt!!

Aurelia sünd Vol2

Ma lohutasin oma ema, et kõik on korras. Ma teadsin ju, et on. Kui ehk oleks olnud teistsugused inimesed mu kõrval sel ajal ei oleks ma saanud kirjutada nõnda suurt tänu haiglapersonalile. Poleks ma ka saanud neid isiklikult tänada ja öelda, kui väga ma hindasin nende tööd. Ent ma tegin seda. Iga üks mängis olulist rolli minu teekonnal hoida oma pisitütart oma käte vahel. 

----------------------

Kui keiser oli tehtud ja ka intensiivis oldud. Saime seal mehega koos olla veidi üle kolme tunni. Ma nägin, et ta on väsinud. Tõsiselt väsinud. Võin ausalt öelda, et peale võhandu maratoni ta ei olnud kaa nii energiast tühjaks pumbatud kui seal, minu kõrval istudes ja oma pisitütart imetledes. Intensiivis aitas ta Aurelia kord ühele ja kord teisele rinnale tõsta. Endiselt nii abivalmis ja hooliv. Ka nii väsinuna hoolitses ta veel meie eest. Enam ta ei värisenud ja tundus, et ka hirm temas oli läinud. Ma vaatasin seds pisikest ime oma rinnal. Uskumatu - ta kasvas minu sees kõik need 9 kuud. Tumesiniste silmadega. Nii palju juukseid peas ja nii ilusa näolapiga printsess. See oli armastus esimesest silmapilgust. Armastus suurem, kui kirjeldada oskaks. Armastus oma mehe vastu, et sellise ime meile kinkis ja armastus selle imelise lapse vastu, kes mu rinnal puhkas.

Iga 15 minuti tagant kontrolliti mu vererõhku ja iga poole tunni tagant käidi kraadimas. Küsiti ka minu käest, et kas luban teha K- vitamini süsti kuna härra ei teadnud vastata ja palus naiselt uurida. Andsin oma nõusoleku. Võeti beebi mu sülest tehti süst ja pandi riidesse. Toodi tagasi mu juurde see väike printsess. Väga armas ja uskumatult rahulik oli seal intensiivis. Arstid olid kõik nii meeldivad, rõõmsameelsed ja soojad inimesed. Käisid ja seletasid mulle ka järgneva. Härra oli broneerinud juba mulle peretoa. Ma olin nii tänulik selle eest sest seda ma soovisin. Ei tahtnud veeta veel järgnevad 3p. teiste kisavate beebidega. Vajasin oma aega, et taastuda kõigest. 

Meie aeg kaasaga sai läbi ja mina pidin "kärutama" kuuendale korrusele ent ennem saatsime Härra ära esimesele. Mind toimetati mu palatisse. Abivalmis intensiivi personal aitas mul telefoni laadima panna ja jättis mu sinna arsti ootama. 

Ei läinudki just kuigi palju mööda, kui tuli arst, kellel oli väga huvitav silmavärv, üks silm oli sinine ja teine sinise pruuni kirju, ja küsis, kas mul on miskit vaja. Tõi terve posu valuvaigisteid mida sain sisse süüa. - ma sain lõpuks juua. Ma tundsin kuidas pool päeva ilma joomata oli huuled kuivaks teinud. Tunne, mis valdas, kui vesi mööda kurku alla voolas oli imeline. Arst uuris kuidas ennast tunnen ja ütles, et ehk proovime õhtuks voodist püsti saada. Ma olin nõus. Juba proovisin ma ennast seal voodis keerata js pöörata ent see oli suht keeruline. Neiu magas mu kõrval ja ma tahtsin olls temale võimalikilt lähedal.

Läks mööda kuskil paar tundi, kui tuli tagasi arst. Uuris kas ma olen valmis enda püsti ajamiseks. Kell oli kolme paiku ja ma olin rohkem, kui valmis. Tema abiga sain ma istuli. Hetk hiljem sain ka püsti. Pea hakkas ringi käima. Mainisin seda arstile ja istusime tagasi. Ta küsis, et kas tuleb hiljem tagasi? - ei, seda pole küll vaja. Esimese katse peale ma alla ei anna. Kogusin ennast veidike ja ajasin uuesti püsti. Nüüd oli juba veidi parem. Eks madal raua sisaldus veres ja ka väga pikalt pikali olemine tegi oma töö. Arst ütles, et näen välja kahvatu ja uuris kas ma ikks tunnen ennast hästi. Nii piisavalt hästi, et järgmisel korral saan ise vetsu minna. Muidugi. Mul oli motivatsioon. Ma tahtsin koju mehe juurde ja ma ei tulnud puhkusele. 

Eemaldati kateeter. Ma sain pesta ennast. Haava vesi küll puudutada ei tohtinud aga ma sain pesta ja see oli imeline tunne. Arst abistas mind riietamisel ja sain juba korralikku voodisse. Lapse sain sülle - enda juurde. Ma oleks pidanud proovima magada aga ma ei suutnud. See ime, kes oli mu käte vahel võttis kogu mu tähelepanu. Mõned tunnid hiljem tudus Aurelia voodi peal ja ma proovisin kõndida. Täitsin vahepeal vee pudeli ning käisin vetsus. Üsna pea tuli arst tagasi ja ütles, et nüüd õpime beebi eest hoolitsema. Sain juba täiesti ise vahetada ära mähkmed, pesta teda, panna riidesse. Nüüd sain ma ta ka sülle võtta ajal, mil seisin. Muigasin, et kui poleks haava valu, siis ei saakski aru, et hommikul alles opp oli. Arst juhendas beebit mulle rinnale ja nõnda me jäime proovima. Hommikul kell 7 oli kaalumine. Aurelia kaal oli kukkunud. Minu rinnast ei tulnud ka korraliku piima. Saime juurde lisa. Nüüd taaskord nägin ma arsti, kes eile oli peale oppi mind vaatama tulnud , kes oli esile kutsumise juures ja ka sünnitus palatis. Ta oli ikka/jälle tööl?? Tänasin teda, et oli olnud toeks ja igati abiks. Ta vaatas mind, laps süles, seal koridori peal suurte silmadega. "Sul oli ju alles ~22h tagasi operstsioon?" - oli tõesti. Poleks nagu aru saadagi eks? Rääkisime veel paar sõna ja ma tatsusin oma printsessiga tagasi palatisse. 

Edasine aeg haiglas möödus täpselt nii, et kui me seal palatis just kahekesi ei olnud siis külastasid meid mitmed arstid. Saime vaktsiini, käidi kontrollimas küll mu haava, küll kõhtu, küll beebit. Võeti neiul varbaveri, kontrolliti kuulmist, mina sain süsti js raus tablette. Ka valuvaigisteid sain juurde. 

Viimasel päeval haiglas ja öösel oli üks kahe nimega ämmaemand/arst, kes mulle kohe eriliselt silma jäi. Lisaks sellele, kes esimesel päeval mind abistas. Ma küll ei suutnud meelde jätta ta nime aga tema olek ja soojus oli imeline. Õhkas kuidagi positiivsust js rahu enda ümber. Ta oli noor naisterahvas. Tõi meile lisapiima, kontrollis mind ja kontrollis beebit. A miski temas oli. Hommikul kell 5 proovisin taas imetada ja mitte alla anda. Oli ju näha, et lapsel kõht veel tühi. Helistasin arstile, et äkki on mul vale imetamisvõte või miskit. Ta tuli kohale. Ma vaatasin kella ja pidin korduvalt vabandama. Nii vara olin ta kutsunud. Ta vaatas mu imetamist ja ütles, et asi ei ole ilmselt võttes. Neiu tundub olevat veidi pirtsakas. Proovisime kaksikute võtet imetamisel ja kohe hakkas laps isuga imema. Olen veendunud, et järgneva 20 minuti jooksul sai ta vaid mõned piisad sest pärast jõi süstlast suure isuga juurde. Ma koristasin oma haiglakotti ja kõik toiduasjad jätsin arstidele maiustamiseks. See arst tol vara hommikul kohe uuris, kust ma mingeid maitsvaid asju saanud olen, sest temal nüüd kaa vaja. 

Lastearsti aeg. Väga meeldiv arst. Kontrollis üle meie neiu. Vaatas naba, vaatas silmad. Vaatas analüüside vastuseid ja andis immuniseerimispassi. Teatas, et me võime koju minna. Andis ta meile ka edasised juhised, perearsti juurde, kuidas õues käia lapsega, pesta, hoolitseda tema eest. Infot tuli palju. Jõudsin palatisse tagasi ja pakkisin kokku viimased riided. Hakkasin ka enda riideid vahetama, kui tuli naistearst. Kontrollis mu kõhtu ja kiiruga kandis ette mis on järgneva kahe kuu plaan. Mida tohib, mida ei tohi. Pani naistearsti aja ja andis veel infot ja teadmisi. Nii valuvaigistite võtmise kohta kui ka muu elu kohta. Temale ei meeldinud, kui küsiti või vastu räägiti. Tal oli oluline oma info edastada nagu lektor koolis ja lõpus aega jätta küsimustele. Edastas mulle paberid edasise kohta ja lahkus. Ma lõpetasin enda riietamise, panin lapse riidesse, asjad kärusse ja minek. Mu mees juba ootas all. Maksin arve ja soovisin imelist pühapäeva jätku. Lubasin kirjutada ka tagasiside. Seda ma ka kindlasti teen. Sõit koju võis alata. 

Mu kogemus seal sünnitusjärgses oli imeline. Ma jäin igati rahule. Mu eest hoolitseti ent ei poputatud üleliia. See andis mulle võimaluse taastuda ja ka jalad kiiremini alla saada. Kogu õhkkond seal oli rahulik ja meeldiv. 

Selline oli siis meie nädal haiglas. Kui koju sain olin nii õnnelik. Südamest õnnelik. Härra aitas lapse tuppa, asjad tuppa ja ma sain lihtsalt olla ja puhata. Õpetasin oms mehe välja mähkmeid vahetama, peput pesema, riietama, silmi puhastama, naba puhastama. Nüüd sai tema oma lapse sülle ja temaga tegeleda samal ajal kui mina lihtsalt vegeteerin. Seda aega oli vaja. Kuigi ma ikka ei suutnud magama minna ja pidevalt kontrollisin, kas kõik on hästi siis oli see siiski justkui puhkepäev. 

Selle postitusega tahan ma tänada sünnitusjärgset osakonda ja 6 korruse arste, kes mind neil kolmel päeval nii palju abistasid ja toetasid. Andsid mulle nippe edasiseks. Nõnda saime me üsna kiiresti taastuda ja ka varakult koju. 

Aurelia sünd

 Hakkasin seda postitust juba öösel kirjutama, ent ilmselt väsimusest ununes salvestamine ja kadus ära kogu mu pikk jutt, mille olin juba valmis trükkinud. Telefoniblogimise rõõmud, eks? Nüüd kolisin arvutisse. Siit ei kao asjad nii ruttu ära. 

Ma tean sünnituskogemusi on erinevaid. On kergeid ja on raskeid. On ka selliseid, kus abistav personal ei ole piisavalt toeks ja ka sellele vastupidiseid. Ma olen kuulnud nii palju erinevaid kogemusi ja neid on tõesti seinast - seina. Enamasti inimesed jagavad ja räägivad ikkagi rohkem negatiivsetest kogemustest ja vähe on kuulata poistiivseid. Meil beebigrupiski, kus olen on kogemusi nii kurbi, mis toovad pisara silma ja samas sellele vastupidiselt pisara silma - just rõõmust (olen üsna emotsionaalne :D ) 

Ma otsustasin, et kirjutan oma kogemuse sünnitusest üles ja soovin, et see oleks samal ajal ka tagasiside Pelgulinna Sünnitusmajale. Kõikide nimesid ma ei mäleta ja ilmselt oleks see ka üsna mission impossible, kuna ühel hetkel tegeles minuga rohkem inimesi kui ma oleks ehk oodanud. Samas teisel hetkel olin ma piisavalt pilves, et üldse mäletada, mis nime nad ütlesid palatisse sisenedes. 

Ma alustan oma esimesest päevas, mil üldse kogu asi pihta algas. Siis on suuremas plaanis pilt sellest, kuidas ma jõudsin sinna, kuhu ma jõudsin. Okey, ma ei alusta päris esimesest päevast ent alustan Esmaspäevast. 8. Märts. 

See oli päev, mil oli pandud mulle viimane aeg ämmaka (ämmaemandaks oli Siret Leoke) juurde. Nagu ikka korralises visiidis kuulas ta beebit, mõõtis vaagnapõhja, minu vererõhku ent seekord tehti ka KTG. Vererõhk oli mul kõrgem, kui see on olnud terve raseduse aja. Ülemine oli 150 ringis - minu jaoks on see üsna palju, kuna muidu püsivalt 120 -130 olnud. Kolmandal mõõtmisel alles tuli vererõhk, mis rahuldas nii mind, kui ka ämmaemandat. Rasedus oli juba oma TA-d ületanud mis tähendas seda, et tuli teha UH ja selle järgi otsustada, kas saan kanda beebit edasi või ei. 

Ultraheli tegi arst dr. Vooglaid, kes siis andis teada, et lootevett on vähe ja võiks koheselt esile kutsuda lapse. Pani mulle aja esilekutsumiseks juba järgmise päeva hommikuks kell 8. Ennem kohale minemist käisime Härraga veel vanas statoilis, ostsime kiire eine, joogid ja nautisime siis (minu jaosks) viimaseid hetki kahekesi. Ma ju olin lootusega, et õhtuks on laps käes ja saame juba kolmekesi oma teekonda jätkata. 

Pelgus koheselt võeti mu riided, jalanõud ja kästi omad sussid jalga panna. Seejärel suunati mind mingeid pabereid täitma ja jäeti hetkeks ootama. Üsna pea tulid abistavad inimesed, kes võtsid mu koti ja suunasid kolmandale korrusele, palatisse number 4. Üsna pea liitus minuga veel üks naisterahvas. Aja möödudes sain teada, et tal juba kuues laps. Imeline!! Ka kolmas palatikaaslane saabus, ent tema tõmbas omal kardina ette ja ei suhelnud meiega. 

Tuli dr. , kes pidi tegema ülevaatuse ja otsustama millise esilekutsumismeetodiga alustame. (Kui aus olla ma ei mäleta, kas see oli dr. Vooglaid või oli selleks hetkeks juba keegi teine.) Ehk mu palatikaaslane oskaks sellele vastata :D Minu puhul, kuna avatust ei olnud ja keha polnud ka valmis sünnitama, otsustati siis alustada ballooni kasutamisest. Seletati, mis on balloon, kuidas see töötab ja mis edasi saab. Balloon olemas ja tagasi palatisse... Hetked hiljem oli tunda kerget valu. Ei teadnud mis see olla võiks seega võtsin oma tuhude lugeja välja ja märkisin ära... Need toonused kõhus hakkasid käima kuskil iga 8-10 minuti tagant. Olgem ausad, ega see öö väga ei maganud... Mõned tunnid ehk... Varahommikul viidi meie palatikaaslane ära sünnitama (võin ajaliselt eksida, sest see on koht, kus aeg kaob täiesti). Igatahes meie jäime palatisse kahekesi ning kuulsime pool ööd, kuidas keegi sünnitab. Pelgu seinad ja ka põrandad on vist papist. 

Esimesel ööl oli selline üksik tunne ja kui aus olla, olin ka veidi pettunud oma kehas, et ei suuda ise miskit tekitada. Teadsin, et olen pannud väga paljud lähedased muretsema, kes olukorraga kursis olid ja kõik see mõjus emotsionaalselt veidi raskelt. Õnneks oli mul tore kaaslane kellega koos oli kõvasti kergem kogu seda aega veeta.

Hommikul palatikaaslasel hakkas intensiivsemalt miskit toimuma, ent minul oli täiesti vaibunud kogu tegevus. Käisin veel pesus - kuuma dushi all, kus jälle hakkas intensiivsemaks minema, ent vahed jäid siiski pikaks. Taaskord oli kontroll. Dr. Vooglaid kontrollis ka avatust peale ballooni eemaldamist ja teatas 2 - 2.5cm avatust. Edasi tuli minna pulbriga. Poole tassi vee sisse pannakse pulber, mida jood ära. Nii iga teatud aja tagant. (päeva jooksul kokku 3 - 4 korda). Olin väga õnnelik ja lootsin, et ehk nüüd hakkab miski pihta. 10. Märtsi hommikul pulbrist tõesti tekkisid korralikud tuhud... Vahed olid küll pikad. Muide, me saime ka uue palatikaaslase vahepeal. Ka tema roll on siin üsna oluline. Esimese palati kaaslase sünnitustegevuses hakkas juba eriliselt miskit toimima. Ent ei soovinud ta minna sünnitama. Lõpus käisime veidike peale ja tema kord oli sünnitama minna. 

Sain oma teise doosi pulbrit. Nüüd hakkas juba eriliselt miskit toimuma. Hüppasin ka pallil ja jalutasin koridorides,  käisin taaskord kuuma dushi all ja asi läks aina intensiivsemaks. Peale pandi KTG masin, mis näitab tuhude tugevust ja sagedust. Kummaline oli aga see, et mina tunnen valu mida masin ei tuvastanud. Seega toodi mulle kolmas doos pulbrit. Tuhude vahed püsti olles olid iga 1 - 3 minuti tagant ja pikali olles 4 - 6 minuti tagant. Nüüd oli juba pea võimatu olla... (Siin hakkab olulist rolli mängima palatikaaslane kes minuga jäi). Kõndisime koos mööda koridori ja valutasime koos. Tema valutas - mina tegin kükke ja vastupidi, et beebisi välja meelitada. Tuli kontroll kuna tuhude vahe oli üsna sage juba. Arstiks oli dr. Klementsov. Pukist kontrolli tehes kuulsin sõnu: "Avatust 2 - 2.5 cm". Ikka veel?? Palatikaaslane sai oma 4cm kätte, läks sünnitustuppa kus veed lahti tehti. 

Ma jäin jälle üksinda. Sain uue doosi pulbrit. Söök jäi söömata kuna nüüd valutas juba päris kõvasti. Kui ennem oleks saanud valutamise ajal veidigi kõndida siis nüüd oli see võimatu... Nõjatusin aknalauale ja valutasin. Valutasin ja valutasin. Käisin küsimas uut KTG sest noo HALLOOO!!! Valus oli! Lõpuks tuvastas KTG ka minul tuhusid ja sain minna taaskord kontrolli. Istusin pukki ja.... Looteveed puhkesid. Dr. Klementsov kontrollis palju on avatust. 2.5cm. Tegelt kaa või?

Kuna looteveed puhkesid ajasin mehe kohale ja läksin alla sünnitustuppa. Kui härra kohale jõudis olin ma KTG masina all. 

Siit edasi võib tulla aina enam vigu ajalises mõttes ent loodan, et inimestega ei eksi. Tagasi oli Dr. Vooglaid. Ta ei saanud beebi südamelööke KTG masina alt kätte ja ka minu tuhusid ei näidanud. Nagu polekski neid olnud. Ent mina tundsin valu. Intensiivne valu. Jah, see veel oli üle hingatav aga see oli valus. Ma tahtsin vanni. See oli ainus millele ma suutsin mõelda. Kui ainult saaks vanni! Minu jaoks pandi vannivesi voolama ent ma ei tohtinud voodist lahkuda ennem, kui vann täis. Niikaua kuulavad beebi südant. (Siinkohal ma võisin oma emale öelda, nagu ma oleks sellises olukorras olnud. Mul tuli täielik DejaVu effekt). Sain vanni. Tuhud läksid tugevamaks ja tihedamaks. Tuhude vahel oli aga vanni soe vesi imeline asi! Minu tund aega vannis sai ikka väga ruttu läbi ja pidin tagasi KTG masina alla ronima. Etteruttavalt võin mainida, et sealt ma ei lahkunudki. Masin ikka ei tuvastanud beebi südant ja nüüd juba pandi see masin beebi pea külge. Ma reaalselt olin juhtmeid täis. Olid kanüülid, olid juhtmed mis mõõtsid beebit, emakat jne... Jaa... Ma sain omale ka kanüüli kaudu mingit vedelikku, mis mu valud tegi ikka nii valusaks, et korduvalt ma oksendasin ja korduvalt hakkas paha. Valus oli ikka nii hullult, et vot neid ma ei suutnud enam üle hingata. Ma ei tea kui kaua see trall kestis aga nii, kui pandi juurde rohtu nii hakkasid kukkuma beebi südamelöögid. Sedasi mängides jõudsime me aega, kus ma enam ei suutnud olla. Ka Härra ei osanud mulle kuidagi toeks olla. Küll proovis mudida mind, küll hoidis kätt. Imeline mees! Ta oli olemas. See oli kõige olulisem. 

Tuli arst, kes pakkus mulle epidurali. Jah palun!! Ma teadsin, et ma polnud seda sünnitusplaanis soovinud aga praegu mida iganes, et see valu kaoks. Mõned hetked hiljem tuli üks meesterahvas, kes paigaldas mulle epi. Sellest hetkest kaob ära ka mu ajataju. Ei mäleta ma kuigi palju, sest mina olin pilves. Mul oli ikka väga hea olla sellest epist. Sain vist ka mingi aja magada. Vist. Dr. Klementsovi käest kuulsin pärast, et Härra oli käinud kontrollimas beebi südant, mind, ja kõiki keda vähegi sai. Minu mees, kohe näha :D.

Järgmine hetk mida ma mäletan oli see, et Kristo magas kuskil kott toolis ja minul olid jälle valud. Mitte küll tugevad aga piisavalt, et ma teadsin, mis saama hakkab. Dr. Klementsov tuli kontrollima mind. Avatust 2.5 cm. Te teete nalja praegu??? Ma rohkem seda nalja läbi ei tee... Küsisin, kuidas oleks keisriga. Paraku oli just personali vahetus. Ma tahtsin lihtsalt minema. Tahtsin oma last ja tahtsin koju ära.. Valud olid jälle meeletud. Ma nägin kuidas Härra värises mu kõrval. Üle kere lihtsalt värises. Ei... Ma ei saanud talle rohkem piinasid valmistada ja võtsin vastu otsuse. Edasi tuleb keiser - öelgu nad mida tahavad. Kuidagi ma selle keisri saan. Tuli uus vahetus peale. Kontrolliti avatust. 2.5cm. Ma andsin teada, et me läheme lõikusele ning üllataval kombel olid arstid sellega kohe päril. Väga kiiresti oli mu palatis väga palju inimesi. Mulle paigaldati veel voolikuid ja juhtmeid külge ent nüüd sain ka osadest vabaks. Härra võttis kotid ja me olime teel. Kuhugi... Mees kadus ära. Ma ei näinud teda enam. Nüüd tõsteti mind juba uue voodi külge, seoti käed kinni ja ühesõnaga. Korraga toimus väga kiiresti ja väga palju. Kõht kipitas aga valud kadusid ära. Ma sain uue epi laksu. Mind näpiti ja torgiti ent ma olin täiesti ärkvel. Mu pea kohale tuli arst kes hakkas rääkima mis toimub. 

Kui mu ema ütleb, et sünnitus on justkui ürgne tunne siis see, mis edasi toimuma hakkas oli minu jaoks hoopis ürgne ent samas kuidagi ka tuttav. Nagu ma oleks olnud siin. (Mul pole kunagi varem olnud ühtegi operatsiooni). Mul oli teadmine, et nüüd läheb kõik hästi. Mind lõigati lahti. Ma kõike tundsin, et ainus mida polnud oli valu. Beebi võeti välja ja oii, tüdruk. Jess!! Arst ütles, et väga pisike tüdruk. Ma ütlesin, et ennustati jaa 3.5kg last mulle. Mul hakkas valus. Ma ütlesin seda arstile ja sain lisa annuse mingit asja. Nüüd olin ma juba pool unes. Imelik on öelda aga ma nautisin kuidas nad minu kallal toimetasid ja mu sees sorkisid. Süda oli rahul. Neiu oli käes. 

Jalad hakkasid surisema. Tunnetus hakkas tulema tagasi. Tahtsin liigutada ennast ja ise uue voodi peale ajada, ent ei lubatud. Nad tõstsid mind. Juba ma kärutasin tuppa kus oli minu mees ja minu laps. Minu 3.5kg laps, kes kaalus 2995kg. Ma sain ta omale sülle ja olin kõige õnnelikum inimene maapeal!

Tagasisidena personali kohta. Imeline arst Dr. Klementsov. Päriselt kaa. Nii sõbraliku ja rõõmsameelset arsti oli raske oodata eriti veel, kui ta oli minuga tegelenud püsivalt juba üle 24 tunni järjest. (Ajataju on olematu). Aga ta oli olnud olemas üle ööpäeva. Ühel hetkel tuli ta vaatama mind ka intensiivi. Soovis õnne. Selleks hetkeks oli ta kindlasti kohal olnud juba 30h. Ma veel küsisin, kuidas ta jaksab? Nii pikalt tööl olnud. Ma tänasin teda kõige eest sest noo ausalt. Oli imeline arst! Ma võin etteruttavalt mainida, et meie teed kohtusid veel sünnitusjärgses osakonnas. (Järgmises postituses sellest lähemalt.) Kogu abistav personal, kes selle aja minuga veetis oli väga väga tore. Sünnituseelses oli üks blondide pikkade juustega väga armas naisterahvas abistamas ja toimetamas. Ta jäi mulle meelde ent kahjuks nimi ei jäänud. Keisri arstidele soovin sügavat tänu avaldada ja just eriti sellele, kes mind kursis hoidis sellega, mis parasjagu mu kehas toimub. Kuidas Aureliat taga aeti, sest ujus eest ära ja kuidas ning mida parasjagu õmmeldi. Ka seda arsti nägin ma veel korduvalt sünnitusjärgses. Lõppkokkuvõtteks ma võin öelda, et sünnitus oli raske. Oli valus. Kindlasti ka emotsionaalselt, vaimselt ja füüsiliselt. Igati oli raske kuid kogu selle juures ei kaotanud ma oma positiivsust. Mul oli tunne, nagu ma oleks seda juba teinud. Nagu kõik oleks hästi ja kõik läheks just nii nagu vaja. Ma lohutasin oma ema, et kõik on korras. Ma teadsin ju, et on. Kui ehk oleks olnud teistsugused inimesed mu kõrval sel ajal ei oleks ma saanud kirjutada nõnda suurt tänu haiglapersonalile. Poleks ma ka saanud neid isiklikult tänada ja öelda, kui väga ma hindasin nende tööd. Ent ma tegin seda. Iga üks mängis olulist rolli minu teekonnal hoida oma pisitütart oma käte vahel. 

Sünnitusjärgsest perioodist kirjutan ma aga järgmises postituses. Muidu läheb jutt ehk liiga pikaks ja on keeruline lugeda. 

Sõda Iseendaga

Ma väga vabandan kui antud postitus kedagi solvab ent nüüd tuleb üks üdini aus ja ma usun, et ka mõneti valus postitus. Valus kindlasti natuke ka minu jaoks, ent see võib ka veidi valus olla lugejatele. Ma eelmises postituses lubasin rääkida, põhjusest, miks ma alguses olles just värskes suhtes Härraga, selle suhte nimel ei pingutanud. Ma hetkel arvan, et selles postituses saab olema kaks osa, et oleks kergem lugeda. Mainin ka kohe ära, et selle postituse eesmärk ei ole kaastunnet saada. Seepärast ei soovi ma ka kommentaare: "Oi, kui raske, paha jne.." stiilis. Antud postituse eesmärk on julgustada kedagi veel, kes ennast on sarnastes situatsioonides leidnud. Alati on võimalik ka kõige raskematest olukordadest ja kõige mustemast depressioonist välja rabeleda. Tahan lihtsalt oma kogemuse põhjal seda näidata - et see tõesti on võimalik. Seega palun igasugused haletsevad ja kaasa tundvad kommentaarid omale jätta. Ma ise olen rahul, et asjad on läinud nii, nagu nad läinud on ja mulle andnud korraliku ja hea õpetunni. Nõnda saan olla eeskujuks teistele. 

Ma lähen kohe päris päris algusesse. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin siis enamik minu suhteid on olnud ühepoolsed ja olen ära kasutanud oma suhtekaaslaseid. Siin postituses ei räägi ma ümmargust juttu ja suhetest üleüldse vaid just vastassoo esindajate vahelisest suhtest ehk siis võiks öelda armastussuhtest. Nooruspõlves on mul olnud palju armumisin, suhte alustamisi ja lõpetamisi. Peaaegult kõik nad ühepoolsed. Minu poolsed. Minul oli vaja tunda ennast paremini ja kuna ma muud moodi seda saavutada ei osanud kui ainult niimodi. Läbi meessoost isiku. Miks? 

Aastaid ei osanud ma endale teadvustada miks vajan kedagi teist, et tunda ennast hästi. Ma lihtsalt kasutasin ära võimalust, et keegi tahtis olla minuga koos. Eelmises postituses tuli ka välja, et kõikide nende suhete jooksul on olnud ainult üks suhe (ennem Härrat), mis on olnud kahe poolne. Kus tõesti mõlemad osapooled on suhte nimel vaeva näinud. Suhe millest ma õppisin kõige enam. Ma sain selles suhtes aru, miks on mul vaja teist inimest, et tunda ennast õnneliku, ilusa ja väärtustatuna. Sellest saab olema ka kogu ülejäänud postitus. Loodan, et keegi saab kasu minu kirjutisest!

Aga miks siis? Miks ma vajasin kedagi enda kõrvale ja miks ma ei pingutanud alguses, kui oma Härrat kohtasin? - See läheb väga väga kaugesse aega. Aega, kui ma sündisin. Terve elu olen ma tundnud, et ma pole piisavalt hea, pole väärtuslik ja tegelikult keegi mind ju ometigi ei taha?! Mind jäeti maha. Ma olin kõigest maksimum paari aastane, kui kõige olulisem inimene minu elust minema jalutas ja ei tahtnud mind. Mu oma isa. "See oli ju minu SÜÜ", ta ei tahtnud mind. Kui tema juba mind ei taha, ei taha ju ka keegi teine! - Need on mõtted, mis mind aastaid kummitasid. Teadmine, mis oli mul aastaid. Ma oma emaga rääkisin hiljuti sellest teemast ja tema mäletab, kui raskelt ma seda üle elasin kui mu oma isa minema jalutas. Ta rääkis mulle, kuidas olin aastaid nutnud ennast magama "Issi, issi, issi" ja ema ei osanud miskit teha, sest seda meest enam meie elus ju ei olnud. Ta küll proovis meid kokku viia ent iga kord, kui olime kohtunud, oli pärast palju palju hullem hüsteeria ja vajadus mul selle mehe järgi. Nagu näha, siis olin ma suuresti isa laps. Mõned aastad hiljem ema loobus. Tema jaoks oli see küll ääretult raske aga mis sa tühja sõdid, kui teine osapool ei näita grammivõrdki huvi üles. 

Mina aga kasvasin üles teadmisega, et TA EI TAHA MIND! Ta polnud üldse huvitatud. Ta ei helistanud, et soovinud kokku saada ega miskit. Ma mõtlesin omale lapsena välja erinevaid isasi ja mõnikord proovisin oma ema paari panna oma sõprade isadega. Neil olid ju imelised isad. Minul ei olnud. Kui ma ühel hetkel suureks kasvasin ja peale tuli teisme iga siis hakkasin ma ära kasutama poisse. Just selle pärast, et tunda ennast tahetuna. Väärtuslikuna. Sest muudmoodi ei saa ju olla inimene väärtuslik, eksole? Otsisin ma üles ka sotsiaalmeedia kaudu selle mehe, kellele ainsa tänuna saab öelda, et ma eksisteerin. Ma kirjutasin. Organiseerisin kokku saamisi. Arendasin suhtlust. Kõik see oli ainult ühepoolne. Teine pool ei näidanud üldse välja huvi. See aina enam süvendas minu tunnet, et ma pole miskit väärt. Ta ei hooli minust. Igal päeval see teadmine tõmbas mind maha. Ma vihkasin ennast. Ei tahtnud eksisteerida ja miks ma ka oleks pidanud? Ta ju EI TAHA mind! See oli 100% ühepoolne suhe. Suhe, mis igapäevaga mind aina enam katki tegi. See ei takistanud mind aina enam iseennast lõhkumast. Aina enam ja rohkem ma üritasin, soovisin seda suhet. Helistasin, organiseerisin kokkusaamisi. Andsin endast ära viimsegi, mis sealt anda oli. Õde mul aga teistmoodi. Teda see niimodi ei kõigutanud. Kui ma poleks teda kaasa vedanud igale poole kohtumistele ja soome selle mehe juurde poleks tal vast endal huvi ka selle vastu olnud. Nüüd me jõuamegi sinna hetke, kus mul tekkis suhe ühe noormehega. Suhe, mis oli kahepoolne. See oli suhe, mille nimel ma ei pidanud iga päev pingutama, et see toimiks. Suhe, kus ma sain aru, et tegelikult olen ma nii katki ja jõudsin ka põhjuseni - miks? Sel ajal hakkasin ma tõsisemalt iseendaga tegelema, et see mees ei mõjutaks mind enam nii palju. Alguses ei olnud see sugugi kerge ja ma endiselt üritasin iga hinna eest, et ta mind märkaks ja minust hooliks. Ühel hetkel kogu sellest emotsionaalsest raskuses ma ilmselt väsisin ära ja andsin alla ka selle suhtes, milles olin. Mingil hetkel loobus ka noormees kellega olin suhtes. Seda aega on üpriski keeruline määrata, sest lahkuminek oli ju hoopis teistel põhjustel. Hiljem tagasi mõeldes olen alles aru saanud, et oli mingi hetk, kus me enam ei pingutanud, et see suhe töötaks. 

Ma veel lappisin sellest suhtest ise ennast kokku ja samal ajal lappisin ka ennast sellest teadmisest, mida olin avastanud. Juba astusin ma uude suhtesse lihtsalt selle pärast, et ennast hästi tunda. Soovisin tunda ennast paremini, kui selle tühise sitikana, keda jäeti maha juba esimeste eluaastate jooksul. Ma sain aru, et põhjus peitub seal. Põhjus, miks olen nõnda katki. Suhe, milles järgmiseks viibisin aitas mul enesehinnangut tõsta paar kraadi ja seejärel tõmbas 2x suurema tugevusega seda jälle maha. Suhe ise ei olnud vägivaldne, aga ma ise olin suuresti põhjus, miks see nõnda oli. Ma surusin ennast peale kuigi tegelikult ei oleks sellest saanud midagi enamat, kui sõprus. Miski minus vajas seda, et tunneksin ennast paremini ja ma ei osanud seda muud moodi saavutada. Ainult niimodi. Partner ilmselt ei näinud minus muud, kui sõpra ent ühel hetkel hakkas ta ära kasutama seda, et ma ennast talle nö kaela määrin. Ka sellest järgmine suhe oli suhteliselt samasugune. Olgugi, et ma oma sisimas väga palju tegelesin sellega, et lahti saada sellest tundest, mis mind valdas ei osanud ma veel päris hästi oma teadmisi rakendada oma käitumises. Nüüd me jõuamegi siia, kus kohtasin Härrat. Seda ilusaimat meest, minu silmade jaoks. See oli suhe, millest ei oodanud ma miskit. Jah, alguses oli Flirt, semmimine, ent ometi see mees ei saa ju tahta mind, kui juba mu oma isa ei taha. Eksole? - Mu isakompleks oli väga väga suur ja kui ma selle ühel hetkel avastasin olin ma ikka väga väga katki. 

Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse. 

--- JÄTKUB---

Sõda Iseendaga Vol2

 Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse. 

Ka Härra mäletab meie suhte esimest aastat kui ühte väga rasket aastat. Ma tänase päevani imestan, et ta ei läinud kuskile. Jäi minu kõrvale ka siis, kui ma tegin kõik selle nimel, et teda minema ajada. Ära peletada. Pole ju võimalik, et keegi lihtsalt on ja tahab jääda omast vabast tahtest MINU juurde? - Ma olin väga väga katki. Ka Härral polnud tol ajal oma bioloogilise isaga just kõige paremad suhted ent siiski olid need paremad, kui need, mis olid minul. Tema oli selles suhtes oma isaga teistsugune. Ta võttis neid asju teist moodi. Jah, ma olen näinud ka seda, kui ta võttis seda väga väga raskelt aga samas lasi ta sellel valul üsna kohe minna. Mitte nagu mina, kes selleks ajaks juba pea 19 aastat seda valu enda sees ja endaga kaasas kandnud. Tal oli midagi, mida mul ei olnud. Ta oli enesekindel. Ta suutis vaatamata oma valule ikka armastada, olla rõõmus ja positiivne. Olla veel minu jaoks kindel tugi ja pind. 

Ta ei läinud kuskile. Ta elas minuga üle selle esimese aasta. Ilmselt nägi ta ka väga suurt muutust. Ma panin igal võimalusel teda proovile. Andsin igasuguseid põhjuseid ära minemiseks. Tema ju LÄKS! Miks siis minu Härra minema ei peaks? Aga ta jäi. Ta ei läinud mitte kuskile ja ei andnud mulle isegi võimalust kahelda selles, et ta minema peaks. Ta kinnitas mulle korduvalt, et ta ei lähe. Teisel aastal hakkasin ma veel enam tegelema sellega, et olen katki. Nüüd hakkasin ma ka panustama sellesse suhtesse, mida tervelt aasta aega hoidis üleval Härra. Olenemata sellest, et olin temasse ülepea kaela armunud, nägin temas kui imelist meest - olid minu hirmud siiski suuremad. Nähes, et tal pole plaanigi kuskile minna julgesin ma hakata nägema vaeva selle suhte nimel. Ma olin küll äärmiselt ebakindel. Hirmul, et aga mis siis saab kui...? Olles üle aasta olnud Härraga koos ei soovinud ma enam, et see suhe katki läheb. Nüüd panin ma ennast igal hetkel ja igal võimalusel mängu. Ma panin sellesse suhtesse oma hinge. 

Ma olin ka jõudnud nii kaugele, et suutsin andestada sellele mehele, kes minule alguse on andnud. Siiski, ma veel nägin vaeva, et saada kontakti temaga. Siiski proovisin veel suhelda, helistasin, organiseerisin kokkusaamisi jne. Aina enam ma nägin, et temal selleks huvi puudub. Minu sisemuses see enam ei teinud nii palju haiget, kui varasematel aegadel. Ma teadvustasin omale fakti, et see pole kuidagi minu süü, et ta ei soovi mind. Minuga suhelda ja minuga oma aega jagada. Mina pole see põhjus selle taga. Sealt algas samm paranemise suunas. Ma nägin milline on tõeline ISA. Ja siinkohal ma võin tõesti öelda Isa - suure "I" tähega. Härra kasuisa oli olemas nii minu kui ka Härra jaoks igal hetkel. Ma õppisin sellest nii palju ja nägin ka seda, et on olemas häid mehi. Häid isasi - sest aastatega see fakt oli mul ununenud. Olin oma mustas augus nii kinni. 

Me Härraga abiellusime. Jah, ma tõesti veel proovisin leida seda sidet aga aina vähem ja vähem. Mu enesekindlus ja hinnang järk järgult kasvasid. Ma hakkasin endast paremini arvama, iseennast hindama. Mul oli taas soov elada. Mida vähem ma tundsin, et ma pean pingutama selle nimel, et oma isaga koos olla, suhelda või sidet leida seda rohkem kasvasin mina. Paranes minu hing. Iga päevaga hakkasin ma Härrat aina enam armastama ja need tunded kasvasid iga päevaga. Ma ei saa öelda, et me poleks läbi raskuste käinud peale seda. Meil on olnud raskuseid. Me oleme kukkunud kuristikku ja pidanud ennast sealt välja vedama. Ent kumbki meist pole pidanud seda tegema üksinda. Igas suhtes on raskeid aegu ja kergemaid aegu. See on täiesti loomulik. Ent lähme tagasi nüüd loo juurde.

Mõned aastad tagasi ühel päeval helistas mu isa minule. See oli minu sünnipäeva päev. Ma olin ämma ja sõpradega kodus. Meil oli suhteliselt mõnus aeg koos. Ja ta helistas... Ma võtsin vastu. Ta rääkis mulle, et on Pärnus. Käis kohtus oma isa vastu. Tema isa on joodik ja nõme mees, kes pole tema elus, tema jaoks olemas olnud. - Irooniline, kas pole? Nüüd ta siis oli kohtus ja sõdis selle vastu, et oma isa hooldekulusid maksta. Isa juba nii vana, et läheb hooldekodusse, aga kuna ta nii halb isa oli, siis miks peab maksma tema hooldekulusid? Nõnda ta rääkis pikalt. Jätsid isa Pärnu linna hoolde ja ükski laps ei soovinud selle mehe heaks teha niipalju, et tal oleks hea hooldekodus olla. Ta oli ju halb isa. 

Selline oli minu viimane vestlus selle mehega. Mul oli südames rahu ja enam ei olnud ka soovi ise pingutada. Miks ma pean, kui tema ei näita huvi üles? Ma ei peagi. Viisakusest olen korra saatnud talle sünnipäeva õnnitluse, millele ma vastust ei saanud. Kaks aastat tagasi katkes minu suhtlus temaga täielikult. Mina enam ei helistanud. Tema samuti mitte. 

Ma julgen väita, et tänasel päeval jätab see mind ka suhteliselt külmaks. Mul ei ole vaja oma ellu sellist ühepoolset suhet, kus ma pean andma endast kõik saamata midagi vastu. Samuti see mees jätab mind täiesti külmaks. Mul ei ole enam tema vastu ei viha, hoolimist, armastust, rõõmu ega ka kurbust... Ma ei tunne tema vastu midagi. Ta on minu jaoks nagu üks inimene tänavalt. Ma võin temaga suhelda - see küll ei anna mulle midagi, aga ma võin, et kui ma seda ei tee ei ole kaa miskit. Selle telefoni kõne peale kadus ära minu soov ja tahtmine pingutada. Ma ka leidsin, et ma ei pea seda tegema enam. Samuti ei saa ka väita, et ma oleks endale seina ette ehitanud, et tundeid mitte välja näidata. Tänaseks päevaks olen ma selle valuga tegelenud 27 aastat ja lõpuks võin ma väita, et olen peaaegu vaba. Ma olen rõõmus ja rahul sellega mis mul on. Ääretult tänulik olen ma aga oma mehele, kes on niiii palju olnud mulle tõeks kogu selle protsessi sees ja jäänud mu kõrvale ka siis, kui selleks mitte mingisugust põhjust ei olnud. 

Nüüd on meie perre lisandumas pesamuna ja ma näen iga päev milline isa saab minu mehest. Kuidas ta juba hoiab ja hoolitseb, et kõhubeebil oleks hea olla. Temast saab selline isa, kes on oma tütre jaoks A ja O. See kõige imelisemat sorti isa. Isa suure "I" - tähega!

väikesed saladused

Ma olen noor. Või noh, ma endiselt arvan, et olen noor. Sotsiaalmeedias näen ma väga väga palju sõpru, tuttavaid, kes abielluvad. Vanus ju kaa selline, eksole? Nad loovad oma perekonna, teevad omale kodu ja alustavad perekonna loomisega. Ent üks hetk juhtub midagi. Suhe ei toimi ja esimese võimalusena nähakse lahendust - lahutus. 

Mind on hakanud aina enam üllatama, et need suhted ei ole sugugi vanad. Pool aastat, aasta või siis kaks. Kaks aastat abielus on minu arust ääretult lühikene aeg. Ma ei mõista selle postitusega kedagi hukka ja olen teadmisel, et iga inimese oma elu ja omad otsused. Mind lihtsalt huvitab, miks? Oleks see siis minu tutvusringkonnas selline mõni üksik juhtum aga kahjuks tundub see lahutuste trend olevat väga väga laialdane. 

Oma suhtes Härraga ma näen, et suhe vajab tööd ja vaeva. Kahjuks ilma selleta see suhe ei püsiks. Ilmsselt ei püsiks ka ükski teine suhe, kui nende nimel ei pingutataks. Ehk me noortena anname liialt kergelt alla või pole meil lihtsalt piisavalt oskuseid ja teadmisi, kuidas miskit hoida. Tänapäeva mentaliteetki on juba siin tarbimisühistus selline, et kui miski läheb katki, tuleb see ära visata ja uus osta. Nii vähe on seda, mida parandatakse. Ka tarbeesemeid vahetame iga paari aasta tagant. On ju uuem mudel telefonil välja tulemas ja vana vajab asendamist või uut arvutit vaja. Sest uuem on ju parem, kas pole? Kas ikka on? Tänapäeval saab ju ka öelda, et oled oma telefoni või arvutiga suhtes, sest inimesed veedavad palju enam aega ekraanis, kui oma kaaslasega. 

Suhted minu arvamuse järgi on ühepoolsed ja kahe poolsed. Ühepoolses suhtes pingutab ainult üks inimene. Üks osapool annab endast kõik ja teine laseb kas selle peal liugu või kasutab ära antud olukorda. Kahe poolsetes suhetes osalevad mõlemad parterid suhtes ja selle toimimises. Ma arvan, et maailmas on väga palju neid ühepoolseid suhteid. Tean ka omast kogemusest rääkida, et ka mina olen olnud väga väga paljudes ühepoolsetes suhetes. Olles ise siis pigem eestvedaja rollis. 

Ma ise olen liigitanud oma suhted justkui kaheks. Nooruspõlves on mul olnud palju armumisi ja nö flinge noormeestega ent sellegi poolest ei olnud need ju eriti tõsised. Mina olin see kes tahtis neid suhteid ja mina ka pingutasin nende nimel. Ennem aega Härraga pean ma tõsisteks suheteks ainult kolme. Jätame need lapselõlve ja noorusaja suhted sellest mängust välja. 

Ka nendes suhetes ma näen, et kolmest kaks olid ainult ühepoolsed ja ühte võib siis arvestada selliseks suhteks, kus alguses nägid mõlemad osapooled vaeva, ent ühel hetkel siis vist loobusid kaa mõlemad? Suhe Härraga algas kaa ühe poolselt. Olgugi, et ta oli üks ilusaim meesolevus, keda ma maapeal näinud olen ei pingutanud ma esimesel aastal selle suhte toimimise nimel üldse. Ta oli lõbus. Tema juures oli hea ja miski nagu tõmbas aga ma ei näinud vaeva. Miks? - Sellest ma luban kirjutada järgmises postituses. 

Lähme tagasi nende suhete juurde. Nagu näha, on suhte hoidmine raske. Veel raskem on see, kui kogu selle hoidmine on jäänud ühe inimese kanda. Üks inimene peab nägema vaeva, helistama/kirjutama ja kutsuma välja ent teine ei näita huvi üles. Üks inimene annab pidevalt võimalusi a paarilisel on sellest suhteliselt suva. Ei ole ju kerge? 

Ma oma eelnevaid suhteid olen suuresti ära kasutanud. (Kui juhtute seda lugema siis ma siiralt vabandan oma eelnevate suhtepaariliste ees.) Ajal, mil ma tegelikult kraapisin kokku riismeid oma eelmisest suhtest arendasin juba uut suhet - nagu ei oleks mul üldse olnud tundeid eelmise suhte vastu. Nõnda sai tehtud päris mitu korda kuni tuli suhe, millest ma tõsiselt hoolisin. Suhe vist ennem Härrat, kus ma kõige rohkem õppisin. Sain teada mis üldse on armastus. Nähes oma paarilise pereelu õppisin ma ka sealt väga palju. Ma suure tõenäosusega kannan ka üsna paljut tänase päevani endaga kaasas. Kui ma seda ei teeks, siis ei oleks ma inimene kes olen täna.

Ma siiralt südamest loodan, et neid püsivaid suhteid kerkib esile rohkem. Mitte, et vaba ja nö vallatu olla oleks kuidagi paha - ei! Sugugi mitte! Iga inimese jaoks oma. A me ei pea rääkima ainult armastussuhtest vaid siia käivad alla ka sõprussuhted, tööalased suhted, perekondlikud suhted. Ma olen alati arvanud, et mõni inimene on minu elus just täpselt nii kaua, kuniks mul teda vaja on. Või siis temal mind. Ma enam ei usu, et see arvamus 100% paika peab. Inimesed on meie elus just täpselt niikaua kuniks me neid seal hoiame, neile aega leiame ja nendega arvestame. Mõni inimene tõesti on õpetanud mind niiii palju ja andnud minu elule nii palju juurde ja ma tänan selle eest! 

Ma arvan, et iga inimene ennem uue suhtega alustamist või ennem abiellumist peaks iseendaga aru pidama ja leidma vastused küsimustele: "Kas ma tõesti tahan seda?", "Kas ma olen valmis selle suhte nimel ka tööd tegema?", "Kas mu paariline teeb tööd antud suhte nimel?". Ehk siis jääb lahutusi vähemaks ja ka neid katkiseid inimesi. Me küll igast suhtest, mis puruneb võtame miskit kaasa aga samas iga suhe võtab meist endast ju kaa midagi. Teeb meid katki ja mõjub meie enesehinnangule. 

Ma loodan, et ei tulnud nüüd liiga segane postitus ega ka mitte liialt laialivalguv. Ma loodan, et inimesed ühel hetkel õpivad taas väärtustama üksteise aega, panust ja olemas olemist. Hoidkem neid suhteid mis meil on. Olenemata valdkonnast on iga inimene nii väärtuslik meie elus. Iga inimene toob meie ellu miskit, mida seal veel ei olnud. Mingi õppetunni, rõõmu, valu, või lihtsalt väga väga hea olemise. 

Natuke beebijuttu.

Ma olen korudvalt mõelnud kas kirjutada siia rasedusest ja sellega kaasnevast või mitte. Mõte on pidevas muutumises ja vahepeal ei oskagi või pigem siis ei suuda otsustada, mis oleks õigem või mõistlikum teha. Nimelt just selle vaatenurga pealt, et kas avaldada ja jagada oma elu nõnda avameelselt maailmale või mitte. Nagu näha, siis tänaseks olen vist mingil määral otsustanud, sest mu peas keerleb koguaeg huvitavaid mõtteid, mida võiks inimestega jagada. Olen väga palju kirjutanud nö "päevikut" kasutades selleks märkmiku, milles on mul kirjutisi aastast 2016 ja pliiatsit. Ma usun, et kõike seda, mis seal päevikus ei ole mul sugugi mõtekas blogisse ümber tippida mis tähendab, et alustan niiöelda puhtalt lehelt. Kummaline. Kuigi olen siia aastaid juba aeg ajalt kirjutanud. Ilmselt mõne asja kohapealt olen ma väga otsekohene ja avaldan oma arvamust ilma mingisuguste filtriteta. Sellega lihtsalt tuleb teil leppida. 

Natuke siis beebijuttu kaa:

 Nüüd on tähtajani jäänud veidike alla mõne nädala, mis tähendab, et iga hetk, kui meie pisike otsustab, võib ta tulema hakata. Mul ei ole küll igatahes hetkel erilist tunnet, et hakkaks nüüd sünnitama. Isegi ei oska aimata, milline see tunne võiks olla.  Haiglakoti pakkisin kokku ja usun, et seal on kõik vajalik olemas. Võib olla isegi veidike rohkem. Ma vähemalt loodan, sest siis ei ole muret sellega, et millegist puudu jääb. Täna panen kokku muusika listi lauludest, mida ehk tahaks kuulata ja mis aitab mul hingata. Olen nii palju kuulnud, et hingamine on eriti oluline. Mehe jaoks oli aga kõige olulisem, et naisel oleks kotis palju süüa. Näljane naine = kuri naine. Ilmselt see vastab ka tõele. Tema küll ei saa haiglas meiega olla rohkem, kui kaks tundi peale sünnitust aga ju ta siis muretses haigla töötajate pärast kaa natuke. Toidupoolisena võtsin kaasa küpsiseid, müslibatoone, kiir-makarone, vett, ploomimahla, kõrrejoogid, lemmikut shokolaadi, pähkleid ja veel veidike üht - teist. Nende päevade jooksul ei tohiks ma haiglas tühja kõhtu igatahes kannatada. Plaan on panna kotti veel ka õuna, porgandit, kaalikat või mõnda muud tervisliku snäkki. Ei saa ju ometigi süüa ainult magusat ja nö rämpsu. 

Ka mehe jaoks on niiöelda mänguplaan välja mõeldud ja väga täpselt rääkisin ja tegin selgeks talle, mida ootan ja tahan temast. Ma usun, et see on oluline meie mõlema jaoks. Oluliseim on vast üksteist kuulata selles protsessis. Igatahes teab kallis kaasa, kus on haiglakott ja ka seda, et kui haiglasse minekuks läheb on tal vaja võtta kaasa minu padi ja fliistekk. Ilma nendeta on mul veidi keeruline võõras kohas hakkama saada. Nagu oleksin väike laps, kes vajab võõras kohas magamiseks turvaelementi. Olen kaasat ka ettevalmistanud mõningate videote, õpetuste ja loengutega, mida lasknud tal vaadata. Õnneks võtab tema ju kõiki keerulisi või keerulisemaid olukordi palju rahulikumalt kui mina. Kahe jalaga maa peal. 

Kodus on meil kõik valmis ja juba ootamas meie väikest. Algul oli mul hirm, kuidas küll me siia ära mahume. Olgugi, et paljud elavad palju väiksemates korterites ja kodudes kui meie, siis mind on vist kergelt öeldes ära hellitatud ja tõesti ei osanud ennast ette kujutada siin lapsega. Olgugi, et ruumi meil piisavalt ja kindlasti on ka asju, mida tegelikkuses meil vaja ei ole. Nagu enamikes kodudes. Pea tuli tööle panna. Eraldi kapp, meil siia ära ei mahu seega Härra tegi meie kapi ümber ning saime lisa ruumi beebi riiete jaoks. Ka toa tõstsime ümber, et ära mahutada beebi voodi. Olen äärmiselt kindel et beebi jääb magama meie juurde mõneks ajaks. Seda just tema enda heaolu pärast. Lapsel on vaja turvatunnet ja just seda ema/isa lähedust. Seda ma kavatsen talle ka pakkuda nii palju kui ma oskan. Ei karda ma seda, et kui beebi meie juures siis Härraga lähedus kaob. Iga suhe vajab töötamist ja samamoodi ka meie oma. Kui suhte nimel vaeva ei nähta siis laguneb ta kõigest olenemata. Kindlasti leiame ka meie aega beebi kõrvalt iseenda ja oma suhte jaoks. Vannituppa tekitasime me mähkimislaua koos rippriiuliga, kuhu panin puhtad mähkmed, kilekotid, lapid jne... Kogu vajaliku beebi hügieeni eest hoolitsemiseks. Olen kindel, et mähkmeid vahetan ma lõpuks seal, kus vaja aga siiski selline kindel pind on kindlasti hea. Eriti veel, kui pesta teda või miskit. Eks ma saan lõpuks omast kogemusest rääkida, kas on miskit, mida vaja ei ole või hoopis miskit, millest puudust tunnen. 

Palju on minult nende 9 kuu jooksul küsitud, kuidas ma ennast tunnen ja kuidas rasedus möödunud on. On päevi, kus ma tõesti ei saa aru, et oleksin rase. Nii kerge ja hea on olla. Raseduse algus möödus mul suures osas magades. Olin niiii väsinud koguaeg. Ei olnud isu süüa aga ei iiveldanud ega olnud kuidagi ka paha olla. Alguses ma lihtsalt magasin. See möödus ja jätkus justkui tavapärane elu ühe lisanüanssiga. Ma koguaeg mõtlesin, kas beebiga on kõik korras. Ei olnud mingisuguseid muid rasedusmärke. Beebi kasvas jõudsalt ja kõht kasvas sellega koos väga väga kiiresti. Kolmanda kuu lõpuks oli mul juba väga suur kõht ning väga palju küsiti, kas ootan kaksikuid. Ei... Ma ootan ainult ühte last hetkel ja UHs on seda väga väga palju kontrollitud. Detsembri alguses hakkasid aga hullud valud alakõhus ja vaagna piirkonnas. Need valud olid kohe nii hullud, et mõni päev ei suutnud kõndidagi. Ma sel ajal käisin veel tööl seega olin sunnitud võtma haiguslehe ühel hommikul kuna lihtsalt ei saanud püsti. Mõned päevad hiljem see valu taandus ja sain tagasi tööle minna. See ei tähendanud aga seda, et need valud oleksid täiesti kadunud olnud. Ei aidanud nendega bandaaz ega ka kõhutoega püksid. Jaanuari alguses jäin koduseks. Ka valud taandusid, sest kodus ei jookse ega tatsa ma nõnda palju ringi nagu tööjuures. Oli päevi, kus tegin pikemaid jalutuskäike või kaasaga poes käisime siis pärast andis see valu tunda ja ei saanud õhtu otsa voodist või diivani pealt püsti. Hakkasin aina enam võtma rahulikumalt ja omas tempos kõike. Beebi otsustas ennast ümber pöörata Jaanuari keskel või lõpu poole. Enam ei mäleta täpselt. Ega ma ise sellest ju ka aru ei saanud, kui see juhtus. Veebruari keskel kuskil hakkas ta tasapisi vajuma alla. See tähendas seda, et minul muutus olemine palju palju kergemaks. Sain jälle rohkem liikuda. Kadusid ära valud vaagnas. Vahepeal nad küll kergelt löövad välja aga see on ikka väga kerge arvestades sellega, mis detsembris oli. Nüüdseks juba viimased nädal või poolteist igapäev kergelt iiveldab. Ka kõrvetised kimbutavad mind. Varsti juba tunne, nagu oleks Renniest sõltuvuses. Tagasi on väsimus ja isutus. Tahaks ainult olla, magada, lesida ja üldse ei jaksa nagu miskit mõistliku teha nagu koristada. Vahepeal oli selline tuhin kus ainult koristasin ja ei tahtnud teha muud. Koristasin ja pesin beebi riideid ja panin valmis asju jne jne jne... Nüüd magaks. Puhkaks. 

Rasedus on üks naljakas asi. Kõik need emotsioonid ja tunded, mis raseda naise sees on - on lihtsalt nii imelised ent samas on uskumatu, kuidas korraga saab tunda nii palju erinevaid emotsioone. Ühteaegu tunda hirmu, rõõmu ja armastust on väga väga kummaline. Olla kogu eesseisva elu muutuse ees nii põnevil aga samas veidike ka hirmul, sest tegelikult ei ole mul õrna aimugi, mida see endaga kaasa toob. Peale ühe pisikese päikese kiire. See päike hakkab meie elu oma käe järgi ümber korraldama ikka väga korralikult ma usun. Ka see on nii uskumatu tunne, kui Sa tead ja reaalselt tunned, kui keegi liigutab ennast Sinu sees. Ta kasvab seal. Elab ja on. Nii keeruline on seda ime kirjeldada sest see lihtsalt on IME! 

Sellega ma täna oma postituse ka lõpetan. Eks vaatame, millega mu pea järgmisel korral hakkama saab ning mis ideid mulle jagamiseks pähe paneb. 

Viipekeelest

 

Kas teil pole vahepeal tunnet, et kui osata mitut keelt sliis vahepeal pahatihti kipuvad need omavael sassi minema ja näiteks emakeele sisse tulevad võõrkeelsed sõnad? Minu emakeeleks on Eesti keel ent ma pean veel ühte keelt niivõrd omaks, et see on kaa justkui nagu minu keel. 

Tean, et paljud mõtlevad peas võõrkeeles, sest nii on lihtsam. Mõned mõtted tulevad Inglise keeles ja kellel Vene keeles. Minu mõtted on 50/50 Eesti ja viipekeelsed. Ent see ei muuda fakti. Ma olen rooste läinud!! Ma kipun unustama kõige lihtsamaid ja igapäevasemaid sõnu viipekeeles. See isolatsioon ja nii vähene võimalus sõpradega kohtuda ei aita just palju kaasa keele arengule. Uskumatu, et tänaseks päevaks olen ma seda imelist ja maagilist keelt saanud rääkida juba pea 10 aastat. Kui ma ikka õigesti mäletan aastat, mil hakkasin seda õppima. Paraku on aga nii, et kui miskit ei kasuta, või kasutada äärmiselt vähe, siis kipub see meelest ära minema. Taaskord olen ma laine peal ühe pool ASL ja pool inglise keelse serjaali peal, mida ilmselt vaatan juba 2 või 3 korda algusest lõpuni. Sellel on 5 hooaega ja päris mitu osa. Igas osas tuleb viipekeelt aina enam. 

Mäletan, kui viimane kord seda vaatasin, siis lõpuks mu kallis abikaasa pidi lausa paluma ja meelde tuletama, et räägiksin Eesti viipekeelt ja mitte ASLi. Ta ei saanud osadest sõnadest aru, mis minu keele kasutusse olid tekkinud seda filmi vaadates. Ääretult kahju, et Eesti viipekeelseid filme ja videosi on nõnda vähe!

Sain siin mingi aeg tagasi käidud tõlkimas ja avastasin, et käed töötavad küll nii nagu nad peavad, ent sõnad, mis sealt tulevad ei ole enam paraku sugugi mitte kõik Eesti viipekeelsed. Olen äärmiselt tänulik, et inimene, kellele tõlkisin ka minu tõlgitust aru sai ning sai osa antud üritusest. 

Täna hommikul muusikat kuulates panin tähele, et minu peas käivad sama laulu järgi viipekeelsed sõnad. Justkui nagu viipekeelne muusikavideo minu peas. Kui muusika on Eesti keelne, siis on viipekeelsed sõnad kaa Eesti keelsed ent kui muusika on Inglise keelene siis väga väga palju tuleb ASL sõnu hoopis nende Eesti keelsete viibete vahele. Mõne lauluga oli lausa nii hästi, et Eesti keelseid sõnu oli vaid mõnu üksik. Tundub, nagu ma vaataks liialt palju ASL videosi või filme. 

Mul on ammu juba üks unistus. Ajal, mil hakkasin õppima viipekeelt. Tahtsin teha viipekeelset muusikat. Algul sai seda väga väga palju tehtud ja sain ka tõlkida väga palju laule, kui tõlkimas käisin. Paraku ei ole sellest kuskil mingit jälge maas ja sellest ei ole videot ega miskit maha jäänud. Muusika selles keeles on nii mega ilus ja nii mitmevärviline, mis on põhjus, et seda peaks olema kohe palju palju rohkem. Minu unistuseks on teha paarile Terminaatori laulule viipekeelne video, kuid pole mul selleks piisavalt oskuseid ja ilmselt ka vahendeid. Ei ole ma ka kindel, et oleksin kaamera ees nii osav ja vaba. Mul on omal Youtubes playlist lauludega, mis on kõik viipekeelsed. Mitte kahjuks küll Eesti keele baasil, ent siiski. Nad on... 

Hehh... Nüüd tuli siia minu pikk jutt lihtsalt ühest keelest. Jutt, mis paraku mitte miskit ei ütle mitte kellelegi. Ilmselt siit tekib hoopis paljudel küsimus, et mis keelt hakkab rääkima meie laps? - ka sellele on mul vastus olemas. Austusest oma abikaasa ja ka sõprade vastu saab meie pisike omale kohe väga mitu erinevat keelt. Tema emakeelteks saab olema Viipekeel ja Eesti keel. Lisaks hakkab ta ka rääkima Inglise keelt kuna osa perekonnast on lihtsalt rahvusvaheline. Kindlasti, kui tal pea piisavalt hea keeltele siis saab ta vajadusel ära õppida ka palju palju muid keeli ent need kolm on siiski kindlad. Need on keeled, mida kuuleb ja näeb ta sünnist saadik. 

Ja see ongi tõsi!

 Kui seda kõike, mis mind valdas ning uudis beebist oli mulle lõpuks kohale jõudnud tundus see siiski minu jaoks nõnda uskumatuna. Kas tõesti lõpuks? Pärast kogu seda jama ja möödunud viis aastat? Kõike seda oli ühtäkki liiga palju. Kõik tunded ja emotsioonid mu sees lõid peakohal laineid ent siiski tundus see nõnda uskumatuna. 

Üsna Septembri keskel tuli ka töö juures avalikuks, et nende lastega mul pikka pidu enam ei ole. Sai teada juhatus ja said teada ka lapsevanemad. Tänaseks on juba selge. Ta liigutab, tantsib ja hüppab mu sees. Ei ole mul enam nõnda palju minna, et meie pisikesega kohtuda saaksin. 

Kujutate ette seda rõõmu, mis Härrat valdas, kui ta teada sai. Usun, et siiski oli ta samapalju üllatunud ja kergelt shokis, kui mina sest olgem ausad, ei oodanud me selle täitumist ilmselt kumbki. Tänaseks on tuba juba täiesti ümber tõstetud ja lapse tulekuks peaaegult kõik valmis tehtud. Nüüd iga päevaga hakkab aina enam tunduma, et varsti oleme me neljakesi. 

Kuidas siis esimesed kaks trimestrit möödunud on? - Ütleme nii, et kogu see rasedus on olnud suhteliselt kerge. Nimelt ei oska ma öelda või rääkida kaasa nendele naistele, kes oksendavad, kel iiveldab ja kel muud mured ja kaebused. Neid minul olnud ei ole. Peale selle, et ma esimese kuu veetsin maha magades ei olnud mul miskit. 

Hambapesu, just hommikune ajas iiveldama. Mitte igakord aga siiski enamuse ajast. Imelike isusi mul ei ole olnud ja seda, et ma peaks meest poole öö aeg poodi saatma kuna MA EI SUUDA ELADA ILMA... mingi asjata - puudub. Alguses, kuni 20 nädalani ajas kala ja kala lõhn südame kergelt pahaks. Seega ma jätsin kala lihtsalt meie menüüst välja ning seda ei tarvitanud. See eest oleks ma heameelega söönud toorest, ilma soola ja millegita kala. Vot see oleks mulle väga väga maitsenud. Võin tagasihoidlikult mainida, et mingi hetk peale 20 nädalat ma seda ka paar päeva tegin. Enam ei suutnud kalale vastu panna. Kaks korda vist ehk oli ka jonnituur, kus ei suutnud oma emotsioone enam kontrolli all hoida ja käitusin nagu viimne kahe aastane. Kuid selle kohapealt on mu abikaasal vedanud, et üldjuhul olen suutnud oma emotsioone vaka all hoida ja suhteliselt rahulikult igapäeva asjades toimetada. 

Esimesi beebi liigutusi tundsin ma aga üsna vara. Täiesti esimene kord võis olla kuskil 14 nädala paiku, kus oli miskit kahtlasti, mis kõhus toimus. 16 nädalal oli aga üsna kindel, et see on beebi, kes seal oma aktiivsust üles näitab. Nõnda oli mul ka Oscar testile minna ütlemata kerge, sest teadsin, et tibul on kõik korras. Ta oli mul ju nõnda aktiivne. 

Kuskil 25+ nädala paiku hakkasid aga tekkima vaagnavöötme valud. Vahepeal on a vahepeal ei ole. Kui on siis ka kõndida on äärmiselt raske ja peaaegu nii valus, et kuku või pikali. Detsembris olin nendega ka haiguslehel. Sel kuul sain tööl teha kõigest 40+ midagi tundi terve kuu jooksul. Mõni inimene töötab nii palju nädalas. 

Nüüdseks olen ma kodus ja valmistun 100% uue elu alguseks. Töölt lahkumine oli ausalt öeldes üsna raske. Tol päeval viibisin ma tööl pea neljani, kuigi minu tööpäev oleks kaks tundi varem lõppenud. Ei saanud kuidagi sealt minema. Nii lastevanemate kui ka kollegide poolt sain ma imearmsa nö katsikukingi. Üks osa sellest kingitusest jääb meiega igavesti kaasas käima. Beebi jaoks on selle jaoks kaisujänku, mis saab teda rõõmustama ikka väga väga pikka aega ja raamat, kuhu sisse saan kirjutada kõik tema arengu. Minu jaoks oli seal kotikeses aga üks imearmas kaelaehe. Ehte peal oli inglibeebi. Sobib justkui imeliselt kogu selle looga, mis viimased aastad on minuga kaasas käinud. See oli nõnda tähenduslik minu jaoks. 

BTW "nesting" is real!! Uskumatu, aga see on. Mina olen igatahes totaalselt ära pööranud kogu selle kodu koristamise ja asjade valmis sättimisega. Ma võiks vast iga päev koristada ja ka neid kõige pisemaid detaile, mida veel annab ja saab. Neti poodides kaa kolan alatasa ja mõtlen, kas on veel miskit, mida vaja oleks? Eile sai ostetud võrevoodile ära ka madrats seega usun, et nüüd rohkem asju puudu ei tule. 

Siinkohal tahan tänada kõiki, kes on mind varustanud kõige vajaminevaga nii, et mul endal on olnud tegelikult suht muretu ja hinges koguaeg teadmine, et kõik vajalik on ja saab talle olemas olema. Aitäh!

uskumatu, ta tuleb! vol2

Esimene Ultraheli. Arst vaatas, uuris ja puuris. Seal ta oligi. See oli päris! Päris pisike tegelane ujub minu sees. Ma siiani ei usu kõike seda. Mulle tundus, nagu oleks arst olnud sama õnnelik tulemuse üle nagu mina. 

"Kas sa clexannet võtad?"

"Emm... Ei. Kui ma helistasin siia ja ütlesin, et arst arvas, et mul mingit ravimit veel vaja võtta, siis registratuur teatas, et ennem tuleb arstil käia. Nemad ei tea asjast midagi ja arst ise määrab."

Ühtäkki nägin, kuidas arst muutus närviliseks. Seda oli kohe õhust tunda. Mina panin ennast riidesse samal ajal, kui arst kabinetist välja tormas ja registratuuri pöördus. Midagi ta väga valjult rääkis. Siis tuli tagasi kabineti ohtrate paberitega. Juba natuke rahulikumalt. Määras mulle ravimid. Andis kaasa hunniku pabereid ja juhised, mida edasi teha. Järgmiseks tuli minna raseduskeskusesse ja omale ämmaka aeg, vereanalüüside aeg ja oscar testi aeg panna. 

Kõik muutus nõnda äkki... Õnneks oli mul veel puhkus ja ei olnud tarvidust mõnda aega tööle minna veel. Hommikust õhtuni soovisin ma ainult magada. Mõni üksik tund ärkvelolekut päevas väsitas mind nii, et sain kohe 8h jutti magada, et tunnike kaks õhtul mehega veeta ja uuesti unedemaale minna. 

A teate? Endiselt ei uskunud ma seda kõike. Mis siis, et mul eksisteeris pilt meie pisikesest külmiku peal. Mis siis, mida arst rääkis. See kõik tundus nii ebareaalne. 

Tänaseks on möödas üle poole ja mul on järjekordne ämmaka külastus. Neid on mul olnud kord kuus, seega juba pea neli korda. Ultraheli pilte külmikul on kaa juba neljas erisuuruses pisikesest. Olenemata kõigest sellest on iga kord natuke hirmutav. Äkki toimub see siiski unes? 

Ei... Mitte seekord. Täna hommikul ta juba oma jalgadega julgustab mind, et kõik on hästi temaga. Viimased UH tulemused olid kaa imelised ja kõik tundus olevat korras seega ju siis nii ongi! 

Edasi saab lugeda "Ja see ongi tõsi"

Lootus sureb viimasena

Seda siin kirjutan suures tänutundes ja ilmselt just neile, keda see teema võiks enim puudutada. Nagu osa teist teab ja osa lugenud on siis siiani jõudmine ei ole minu jaoks olnud just kerge tee. 

Nüüdseks juba viis aastat tagasi oli meil soov abikaasaga pisipere saada. Kõik ilmselgelt ei läinud nii nagu planeeritud ja oodatud. Aastaid proovisime ja käisime mööda arste. Siinkohal tahan väga südamest tänada kõiki neid, kes sellel teekonnal on olnud meile suureks toeks. 

Aastaid sain ma ka valediagnoose ja stress kõige sellega tegi tervist veel hullemaks. Ma olen sellest kogust protsessist juba päris mitu postitust kirjutanud ja siinkohal ma tegelikult sooviksin hoopis tänada mõnda inimest, kes sattusid minu ellu õhel või teisel viisil ja tegid kõik selle praeguse võimalikuks. 

Olles tegelikult mõned aastad tagasi lootuse kaotanud ja tundnud ennast läbipõlenuna kogu selles ürituses tegin ma lõpuks oma suu lahti ja mainisin toimuvast perekonnale. Ma olin nii vaimselt, kui ka füüsiliselt jummala läbi ja tundsin, et nüüd on kõik. Eks sellistest asjadest tuleb rääkida, sest ega muidu tulemust ei tule või siis ei saa sealt punktist enam nõnda kergelt välja. 

Perekonna kaudu sain ma aja uue arsti juurde. Mul oli neid küll vahepeal olnud üsna palju ning tänu sellele ei lootnud ma ka uuest arstist kuigi palju. Ent kohale ma läksin. Mure sel hetkel ei olnud ainult lapse saamisega vaid ka sellega, et päevad, mis naistel teadupärast käivad kord kuus olid minul tolleks hetkeks kestnud juba pea pool aastat. Eks ka see kulutas ohtralt minu energiat ja võttis kogu mu jõu enda alla. Nõnda ma siis läksin Doktor Katrin Seidelbergi juurde esimest korda. Seest tühjana. Lootusetuna. 

Nagu ikka günekoloogi juures tehti mullegi kiire ülevaade, rääkisin oma loo, see järel tehti kontroll ja sealt edasi taaskord rääkisime. Tema oli esimene arst, kes tõesti andis mulle lootust öeldes, et kõik on võimalik. Tema juures ma käisin mõned korrad. Tervis hakkas paremaks minema ja energia ning jõud tuli tagasi. Paraku on tema visiidid tasulised ja ühel hetkel tekkis tunne, et rahaliselt enam ei mängi välja iga kuiselt tema juures käimine. Tuli võtta paus. Paus kogu sellest jamast. 

Loomulikult ka minul oli perekond, kes üsna tihti uuris, kuidas lapse teemaga on ja nii. Ei olnud just kerge raputada pead või lühidalt mainida, et kehvasti. Igaüks neist oli soovitaja küll uut arsti, küll miskit mida teha. Küll pandi mulle diagnoose ja prooviti neid siis oma soodu ravida. Tean, et tahtsid minu jaoks parimat ent ühel hetkel on selda veidi liiga palju. Kohe nõnda, et pani mind endas kahtlema, oma kehas ja kõige enam oma oskustes olla naine ja abikaasa. 

Ühel hetkel, kui vaim piisavalt tugev, et alustada uut protsessi hakkasin taaskord valima endale arsti ja kohta. Tasulisse ma seekord ei läinud. Dr. Seidelbergist oli küll meeletult kasu ja ta andis mulle just seda, mis mul tol hetkel puudu oli - lootuse, ent teades, et edasine ei saa olema kerge ja lühike tee otsustasin teha rahakotile veidi parema valiku. 

Sattusin Pelgulinna haiglasse ühe arsti Jekaterina Mironova juurde. See juhtus nagu pool kogemata, et ma just selle arsti sain. Sealt tema juurest algas üks pikk teekond, mis ei olnud alati kerge ja roosiline vaid kohati ikka päris konarlik, auguline ja käänuline. Ka tema oli arst, kes ei pannud mulle huupi diagnoose ega öelnud mulle kordagi: "Sorry, Sa oled liialt ülekaaluline, et last saada". Paar aastat sain käia Dr. Mironova juures, kord uuringutel, analüüse andmas ja siis lihtsalt kontrollis, kuni lõpuks Novembris 2019 aastal ta otsustas teha sellist protseduri nagu IUI minuga. Saanud nii minult, kui ka mu abikaasalt nõusoleku selleks siis Detsembris see protsedur ka toimus. Minul oli lootus laes ja ootused suured. Jõulude ajaks oli selge, et seekord see ei õnnestunud. Beebit ei olnud. Mind valdas ääretu kurbus, ent lootus ei olnud sisimas veel kuskile kadunud. Mõned korrad külastasin niisama arsti, et kontrollis käia ja uurida, kas kõik muu on ikka korras ja nii nagu peab. Märtsis tuli peale kroona ja Dr. Mironova lõpetas selleks ajaks oma töö. Ta ei teinud enam tavapäraseid vastuvõtte. Aprilli alguseski veel ei toimunud miskit, kuid ühel päeval Aprilli lõpupoole sain ma kõne. Helistajaks oli Dr. Mironova, kes soovis taaskord kohtuda ja mind üle vaadata. 

Viimasel Aprilli nädalal ma siis käisingi taaskord tema juures. Samuti soovis ta uuesti minuga korrata IUI protseduri. Ma ütlesin, et see on viimane kord, sest ma ei kujuta ette, kui kaua ma jaksan pettuda. Emotsionaalselt on see üsna keeruline, kuna lootus tõuseb ju lakke. Kui seekord ei tule, siis ju ei ole mulle seda last määratud. Eks siis mõne aasta pärast saab IVF proovida või miskit. Juuni alguses, kuskil esimesel nädalal toimus siis uus protsedur. Protseduri laualt lahkudes ei olnud mul mingeid erilisi tundeid. Olgem ausad, ega ei olnud ka erilist lootust. Olin valmis kõigeks, mis sealt tulla võib. Tõenäosus oli suurem ainult selle tõttu, et küpsenud oli korraga kaks munarakku kuigi minu jaoks see ei mõjunud tol hetkel kuigi palju. Juuni lõpus sõitsime maale. Teadsin, et taaskord on see aeg kuus, mis peaks siis näitama ära, kas beebit on või ei ole... 

Edasi saab lugeda postitusest "Uskumatu, ta tuleb"

Sellega aga tahan ma anda lootust just kõigile neile, kellel seda hetkel vajaka jääb. Kõik tuleb omal ajal ja täpselt nii nagu ta tulema peab. Kas tuleb ta inimeste kaudu või kuidagi muul viisil ent Su teele pannakse just niipalju raskust, kui jaksad ära kanda. 

Tol hetkel ma ei teadnud, et IUI õnnestumise tõenäosus on ainult 15%, mis on väga väga väike, kui aus olla. Ühel hetkel, kui teada sain olin äärmiselt üllatunud ent südamest tänulik kingituse eest, mis mulle tehti.