----------------------
Kui keiser oli tehtud ja ka intensiivis oldud. Saime seal mehega koos olla veidi üle kolme tunni. Ma nägin, et ta on väsinud. Tõsiselt väsinud. Võin ausalt öelda, et peale võhandu maratoni ta ei olnud kaa nii energiast tühjaks pumbatud kui seal, minu kõrval istudes ja oma pisitütart imetledes. Intensiivis aitas ta Aurelia kord ühele ja kord teisele rinnale tõsta. Endiselt nii abivalmis ja hooliv. Ka nii väsinuna hoolitses ta veel meie eest. Enam ta ei värisenud ja tundus, et ka hirm temas oli läinud. Ma vaatasin seds pisikest ime oma rinnal. Uskumatu - ta kasvas minu sees kõik need 9 kuud. Tumesiniste silmadega. Nii palju juukseid peas ja nii ilusa näolapiga printsess. See oli armastus esimesest silmapilgust. Armastus suurem, kui kirjeldada oskaks. Armastus oma mehe vastu, et sellise ime meile kinkis ja armastus selle imelise lapse vastu, kes mu rinnal puhkas.
Iga 15 minuti tagant kontrolliti mu vererõhku ja iga poole tunni tagant käidi kraadimas. Küsiti ka minu käest, et kas luban teha K- vitamini süsti kuna härra ei teadnud vastata ja palus naiselt uurida. Andsin oma nõusoleku. Võeti beebi mu sülest tehti süst ja pandi riidesse. Toodi tagasi mu juurde see väike printsess. Väga armas ja uskumatult rahulik oli seal intensiivis. Arstid olid kõik nii meeldivad, rõõmsameelsed ja soojad inimesed. Käisid ja seletasid mulle ka järgneva. Härra oli broneerinud juba mulle peretoa. Ma olin nii tänulik selle eest sest seda ma soovisin. Ei tahtnud veeta veel järgnevad 3p. teiste kisavate beebidega. Vajasin oma aega, et taastuda kõigest.
Meie aeg kaasaga sai läbi ja mina pidin "kärutama" kuuendale korrusele ent ennem saatsime Härra ära esimesele. Mind toimetati mu palatisse. Abivalmis intensiivi personal aitas mul telefoni laadima panna ja jättis mu sinna arsti ootama.
Ei läinudki just kuigi palju mööda, kui tuli arst, kellel oli väga huvitav silmavärv, üks silm oli sinine ja teine sinise pruuni kirju, ja küsis, kas mul on miskit vaja. Tõi terve posu valuvaigisteid mida sain sisse süüa. - ma sain lõpuks juua. Ma tundsin kuidas pool päeva ilma joomata oli huuled kuivaks teinud. Tunne, mis valdas, kui vesi mööda kurku alla voolas oli imeline. Arst uuris kuidas ennast tunnen ja ütles, et ehk proovime õhtuks voodist püsti saada. Ma olin nõus. Juba proovisin ma ennast seal voodis keerata js pöörata ent see oli suht keeruline. Neiu magas mu kõrval ja ma tahtsin olls temale võimalikilt lähedal.
Läks mööda kuskil paar tundi, kui tuli tagasi arst. Uuris kas ma olen valmis enda püsti ajamiseks. Kell oli kolme paiku ja ma olin rohkem, kui valmis. Tema abiga sain ma istuli. Hetk hiljem sain ka püsti. Pea hakkas ringi käima. Mainisin seda arstile ja istusime tagasi. Ta küsis, et kas tuleb hiljem tagasi? - ei, seda pole küll vaja. Esimese katse peale ma alla ei anna. Kogusin ennast veidike ja ajasin uuesti püsti. Nüüd oli juba veidi parem. Eks madal raua sisaldus veres ja ka väga pikalt pikali olemine tegi oma töö. Arst ütles, et näen välja kahvatu ja uuris kas ma ikks tunnen ennast hästi. Nii piisavalt hästi, et järgmisel korral saan ise vetsu minna. Muidugi. Mul oli motivatsioon. Ma tahtsin koju mehe juurde ja ma ei tulnud puhkusele.
Eemaldati kateeter. Ma sain pesta ennast. Haava vesi küll puudutada ei tohtinud aga ma sain pesta ja see oli imeline tunne. Arst abistas mind riietamisel ja sain juba korralikku voodisse. Lapse sain sülle - enda juurde. Ma oleks pidanud proovima magada aga ma ei suutnud. See ime, kes oli mu käte vahel võttis kogu mu tähelepanu. Mõned tunnid hiljem tudus Aurelia voodi peal ja ma proovisin kõndida. Täitsin vahepeal vee pudeli ning käisin vetsus. Üsna pea tuli arst tagasi ja ütles, et nüüd õpime beebi eest hoolitsema. Sain juba täiesti ise vahetada ära mähkmed, pesta teda, panna riidesse. Nüüd sain ma ta ka sülle võtta ajal, mil seisin. Muigasin, et kui poleks haava valu, siis ei saakski aru, et hommikul alles opp oli. Arst juhendas beebit mulle rinnale ja nõnda me jäime proovima. Hommikul kell 7 oli kaalumine. Aurelia kaal oli kukkunud. Minu rinnast ei tulnud ka korraliku piima. Saime juurde lisa. Nüüd taaskord nägin ma arsti, kes eile oli peale oppi mind vaatama tulnud , kes oli esile kutsumise juures ja ka sünnitus palatis. Ta oli ikka/jälle tööl?? Tänasin teda, et oli olnud toeks ja igati abiks. Ta vaatas mind, laps süles, seal koridori peal suurte silmadega. "Sul oli ju alles ~22h tagasi operstsioon?" - oli tõesti. Poleks nagu aru saadagi eks? Rääkisime veel paar sõna ja ma tatsusin oma printsessiga tagasi palatisse.
Edasine aeg haiglas möödus täpselt nii, et kui me seal palatis just kahekesi ei olnud siis külastasid meid mitmed arstid. Saime vaktsiini, käidi kontrollimas küll mu haava, küll kõhtu, küll beebit. Võeti neiul varbaveri, kontrolliti kuulmist, mina sain süsti js raus tablette. Ka valuvaigisteid sain juurde.
Viimasel päeval haiglas ja öösel oli üks kahe nimega ämmaemand/arst, kes mulle kohe eriliselt silma jäi. Lisaks sellele, kes esimesel päeval mind abistas. Ma küll ei suutnud meelde jätta ta nime aga tema olek ja soojus oli imeline. Õhkas kuidagi positiivsust js rahu enda ümber. Ta oli noor naisterahvas. Tõi meile lisapiima, kontrollis mind ja kontrollis beebit. A miski temas oli. Hommikul kell 5 proovisin taas imetada ja mitte alla anda. Oli ju näha, et lapsel kõht veel tühi. Helistasin arstile, et äkki on mul vale imetamisvõte või miskit. Ta tuli kohale. Ma vaatasin kella ja pidin korduvalt vabandama. Nii vara olin ta kutsunud. Ta vaatas mu imetamist ja ütles, et asi ei ole ilmselt võttes. Neiu tundub olevat veidi pirtsakas. Proovisime kaksikute võtet imetamisel ja kohe hakkas laps isuga imema. Olen veendunud, et järgneva 20 minuti jooksul sai ta vaid mõned piisad sest pärast jõi süstlast suure isuga juurde. Ma koristasin oma haiglakotti ja kõik toiduasjad jätsin arstidele maiustamiseks. See arst tol vara hommikul kohe uuris, kust ma mingeid maitsvaid asju saanud olen, sest temal nüüd kaa vaja.
Lastearsti aeg. Väga meeldiv arst. Kontrollis üle meie neiu. Vaatas naba, vaatas silmad. Vaatas analüüside vastuseid ja andis immuniseerimispassi. Teatas, et me võime koju minna. Andis ta meile ka edasised juhised, perearsti juurde, kuidas õues käia lapsega, pesta, hoolitseda tema eest. Infot tuli palju. Jõudsin palatisse tagasi ja pakkisin kokku viimased riided. Hakkasin ka enda riideid vahetama, kui tuli naistearst. Kontrollis mu kõhtu ja kiiruga kandis ette mis on järgneva kahe kuu plaan. Mida tohib, mida ei tohi. Pani naistearsti aja ja andis veel infot ja teadmisi. Nii valuvaigistite võtmise kohta kui ka muu elu kohta. Temale ei meeldinud, kui küsiti või vastu räägiti. Tal oli oluline oma info edastada nagu lektor koolis ja lõpus aega jätta küsimustele. Edastas mulle paberid edasise kohta ja lahkus. Ma lõpetasin enda riietamise, panin lapse riidesse, asjad kärusse ja minek. Mu mees juba ootas all. Maksin arve ja soovisin imelist pühapäeva jätku. Lubasin kirjutada ka tagasiside. Seda ma ka kindlasti teen. Sõit koju võis alata.
Mu kogemus seal sünnitusjärgses oli imeline. Ma jäin igati rahule. Mu eest hoolitseti ent ei poputatud üleliia. See andis mulle võimaluse taastuda ja ka jalad kiiremini alla saada. Kogu õhkkond seal oli rahulik ja meeldiv.
Selline oli siis meie nädal haiglas. Kui koju sain olin nii õnnelik. Südamest õnnelik. Härra aitas lapse tuppa, asjad tuppa ja ma sain lihtsalt olla ja puhata. Õpetasin oms mehe välja mähkmeid vahetama, peput pesema, riietama, silmi puhastama, naba puhastama. Nüüd sai tema oma lapse sülle ja temaga tegeleda samal ajal kui mina lihtsalt vegeteerin. Seda aega oli vaja. Kuigi ma ikka ei suutnud magama minna ja pidevalt kontrollisin, kas kõik on hästi siis oli see siiski justkui puhkepäev.
Selle postitusega tahan ma tänada sünnitusjärgset osakonda ja 6 korruse arste, kes mind neil kolmel päeval nii palju abistasid ja toetasid. Andsid mulle nippe edasiseks. Nõnda saime me üsna kiiresti taastuda ja ka varakult koju.
