Ja see ongi tõsi!

 Kui seda kõike, mis mind valdas ning uudis beebist oli mulle lõpuks kohale jõudnud tundus see siiski minu jaoks nõnda uskumatuna. Kas tõesti lõpuks? Pärast kogu seda jama ja möödunud viis aastat? Kõike seda oli ühtäkki liiga palju. Kõik tunded ja emotsioonid mu sees lõid peakohal laineid ent siiski tundus see nõnda uskumatuna. 

Üsna Septembri keskel tuli ka töö juures avalikuks, et nende lastega mul pikka pidu enam ei ole. Sai teada juhatus ja said teada ka lapsevanemad. Tänaseks on juba selge. Ta liigutab, tantsib ja hüppab mu sees. Ei ole mul enam nõnda palju minna, et meie pisikesega kohtuda saaksin. 

Kujutate ette seda rõõmu, mis Härrat valdas, kui ta teada sai. Usun, et siiski oli ta samapalju üllatunud ja kergelt shokis, kui mina sest olgem ausad, ei oodanud me selle täitumist ilmselt kumbki. Tänaseks on tuba juba täiesti ümber tõstetud ja lapse tulekuks peaaegult kõik valmis tehtud. Nüüd iga päevaga hakkab aina enam tunduma, et varsti oleme me neljakesi. 

Kuidas siis esimesed kaks trimestrit möödunud on? - Ütleme nii, et kogu see rasedus on olnud suhteliselt kerge. Nimelt ei oska ma öelda või rääkida kaasa nendele naistele, kes oksendavad, kel iiveldab ja kel muud mured ja kaebused. Neid minul olnud ei ole. Peale selle, et ma esimese kuu veetsin maha magades ei olnud mul miskit. 

Hambapesu, just hommikune ajas iiveldama. Mitte igakord aga siiski enamuse ajast. Imelike isusi mul ei ole olnud ja seda, et ma peaks meest poole öö aeg poodi saatma kuna MA EI SUUDA ELADA ILMA... mingi asjata - puudub. Alguses, kuni 20 nädalani ajas kala ja kala lõhn südame kergelt pahaks. Seega ma jätsin kala lihtsalt meie menüüst välja ning seda ei tarvitanud. See eest oleks ma heameelega söönud toorest, ilma soola ja millegita kala. Vot see oleks mulle väga väga maitsenud. Võin tagasihoidlikult mainida, et mingi hetk peale 20 nädalat ma seda ka paar päeva tegin. Enam ei suutnud kalale vastu panna. Kaks korda vist ehk oli ka jonnituur, kus ei suutnud oma emotsioone enam kontrolli all hoida ja käitusin nagu viimne kahe aastane. Kuid selle kohapealt on mu abikaasal vedanud, et üldjuhul olen suutnud oma emotsioone vaka all hoida ja suhteliselt rahulikult igapäeva asjades toimetada. 

Esimesi beebi liigutusi tundsin ma aga üsna vara. Täiesti esimene kord võis olla kuskil 14 nädala paiku, kus oli miskit kahtlasti, mis kõhus toimus. 16 nädalal oli aga üsna kindel, et see on beebi, kes seal oma aktiivsust üles näitab. Nõnda oli mul ka Oscar testile minna ütlemata kerge, sest teadsin, et tibul on kõik korras. Ta oli mul ju nõnda aktiivne. 

Kuskil 25+ nädala paiku hakkasid aga tekkima vaagnavöötme valud. Vahepeal on a vahepeal ei ole. Kui on siis ka kõndida on äärmiselt raske ja peaaegu nii valus, et kuku või pikali. Detsembris olin nendega ka haiguslehel. Sel kuul sain tööl teha kõigest 40+ midagi tundi terve kuu jooksul. Mõni inimene töötab nii palju nädalas. 

Nüüdseks olen ma kodus ja valmistun 100% uue elu alguseks. Töölt lahkumine oli ausalt öeldes üsna raske. Tol päeval viibisin ma tööl pea neljani, kuigi minu tööpäev oleks kaks tundi varem lõppenud. Ei saanud kuidagi sealt minema. Nii lastevanemate kui ka kollegide poolt sain ma imearmsa nö katsikukingi. Üks osa sellest kingitusest jääb meiega igavesti kaasas käima. Beebi jaoks on selle jaoks kaisujänku, mis saab teda rõõmustama ikka väga väga pikka aega ja raamat, kuhu sisse saan kirjutada kõik tema arengu. Minu jaoks oli seal kotikeses aga üks imearmas kaelaehe. Ehte peal oli inglibeebi. Sobib justkui imeliselt kogu selle looga, mis viimased aastad on minuga kaasas käinud. See oli nõnda tähenduslik minu jaoks. 

BTW "nesting" is real!! Uskumatu, aga see on. Mina olen igatahes totaalselt ära pööranud kogu selle kodu koristamise ja asjade valmis sättimisega. Ma võiks vast iga päev koristada ja ka neid kõige pisemaid detaile, mida veel annab ja saab. Neti poodides kaa kolan alatasa ja mõtlen, kas on veel miskit, mida vaja oleks? Eile sai ostetud võrevoodile ära ka madrats seega usun, et nüüd rohkem asju puudu ei tule. 

Siinkohal tahan tänada kõiki, kes on mind varustanud kõige vajaminevaga nii, et mul endal on olnud tegelikult suht muretu ja hinges koguaeg teadmine, et kõik vajalik on ja saab talle olemas olema. Aitäh!

uskumatu, ta tuleb! vol2

Esimene Ultraheli. Arst vaatas, uuris ja puuris. Seal ta oligi. See oli päris! Päris pisike tegelane ujub minu sees. Ma siiani ei usu kõike seda. Mulle tundus, nagu oleks arst olnud sama õnnelik tulemuse üle nagu mina. 

"Kas sa clexannet võtad?"

"Emm... Ei. Kui ma helistasin siia ja ütlesin, et arst arvas, et mul mingit ravimit veel vaja võtta, siis registratuur teatas, et ennem tuleb arstil käia. Nemad ei tea asjast midagi ja arst ise määrab."

Ühtäkki nägin, kuidas arst muutus närviliseks. Seda oli kohe õhust tunda. Mina panin ennast riidesse samal ajal, kui arst kabinetist välja tormas ja registratuuri pöördus. Midagi ta väga valjult rääkis. Siis tuli tagasi kabineti ohtrate paberitega. Juba natuke rahulikumalt. Määras mulle ravimid. Andis kaasa hunniku pabereid ja juhised, mida edasi teha. Järgmiseks tuli minna raseduskeskusesse ja omale ämmaka aeg, vereanalüüside aeg ja oscar testi aeg panna. 

Kõik muutus nõnda äkki... Õnneks oli mul veel puhkus ja ei olnud tarvidust mõnda aega tööle minna veel. Hommikust õhtuni soovisin ma ainult magada. Mõni üksik tund ärkvelolekut päevas väsitas mind nii, et sain kohe 8h jutti magada, et tunnike kaks õhtul mehega veeta ja uuesti unedemaale minna. 

A teate? Endiselt ei uskunud ma seda kõike. Mis siis, et mul eksisteeris pilt meie pisikesest külmiku peal. Mis siis, mida arst rääkis. See kõik tundus nii ebareaalne. 

Tänaseks on möödas üle poole ja mul on järjekordne ämmaka külastus. Neid on mul olnud kord kuus, seega juba pea neli korda. Ultraheli pilte külmikul on kaa juba neljas erisuuruses pisikesest. Olenemata kõigest sellest on iga kord natuke hirmutav. Äkki toimub see siiski unes? 

Ei... Mitte seekord. Täna hommikul ta juba oma jalgadega julgustab mind, et kõik on hästi temaga. Viimased UH tulemused olid kaa imelised ja kõik tundus olevat korras seega ju siis nii ongi! 

Edasi saab lugeda "Ja see ongi tõsi"

Lootus sureb viimasena

Seda siin kirjutan suures tänutundes ja ilmselt just neile, keda see teema võiks enim puudutada. Nagu osa teist teab ja osa lugenud on siis siiani jõudmine ei ole minu jaoks olnud just kerge tee. 

Nüüdseks juba viis aastat tagasi oli meil soov abikaasaga pisipere saada. Kõik ilmselgelt ei läinud nii nagu planeeritud ja oodatud. Aastaid proovisime ja käisime mööda arste. Siinkohal tahan väga südamest tänada kõiki neid, kes sellel teekonnal on olnud meile suureks toeks. 

Aastaid sain ma ka valediagnoose ja stress kõige sellega tegi tervist veel hullemaks. Ma olen sellest kogust protsessist juba päris mitu postitust kirjutanud ja siinkohal ma tegelikult sooviksin hoopis tänada mõnda inimest, kes sattusid minu ellu õhel või teisel viisil ja tegid kõik selle praeguse võimalikuks. 

Olles tegelikult mõned aastad tagasi lootuse kaotanud ja tundnud ennast läbipõlenuna kogu selles ürituses tegin ma lõpuks oma suu lahti ja mainisin toimuvast perekonnale. Ma olin nii vaimselt, kui ka füüsiliselt jummala läbi ja tundsin, et nüüd on kõik. Eks sellistest asjadest tuleb rääkida, sest ega muidu tulemust ei tule või siis ei saa sealt punktist enam nõnda kergelt välja. 

Perekonna kaudu sain ma aja uue arsti juurde. Mul oli neid küll vahepeal olnud üsna palju ning tänu sellele ei lootnud ma ka uuest arstist kuigi palju. Ent kohale ma läksin. Mure sel hetkel ei olnud ainult lapse saamisega vaid ka sellega, et päevad, mis naistel teadupärast käivad kord kuus olid minul tolleks hetkeks kestnud juba pea pool aastat. Eks ka see kulutas ohtralt minu energiat ja võttis kogu mu jõu enda alla. Nõnda ma siis läksin Doktor Katrin Seidelbergi juurde esimest korda. Seest tühjana. Lootusetuna. 

Nagu ikka günekoloogi juures tehti mullegi kiire ülevaade, rääkisin oma loo, see järel tehti kontroll ja sealt edasi taaskord rääkisime. Tema oli esimene arst, kes tõesti andis mulle lootust öeldes, et kõik on võimalik. Tema juures ma käisin mõned korrad. Tervis hakkas paremaks minema ja energia ning jõud tuli tagasi. Paraku on tema visiidid tasulised ja ühel hetkel tekkis tunne, et rahaliselt enam ei mängi välja iga kuiselt tema juures käimine. Tuli võtta paus. Paus kogu sellest jamast. 

Loomulikult ka minul oli perekond, kes üsna tihti uuris, kuidas lapse teemaga on ja nii. Ei olnud just kerge raputada pead või lühidalt mainida, et kehvasti. Igaüks neist oli soovitaja küll uut arsti, küll miskit mida teha. Küll pandi mulle diagnoose ja prooviti neid siis oma soodu ravida. Tean, et tahtsid minu jaoks parimat ent ühel hetkel on selda veidi liiga palju. Kohe nõnda, et pani mind endas kahtlema, oma kehas ja kõige enam oma oskustes olla naine ja abikaasa. 

Ühel hetkel, kui vaim piisavalt tugev, et alustada uut protsessi hakkasin taaskord valima endale arsti ja kohta. Tasulisse ma seekord ei läinud. Dr. Seidelbergist oli küll meeletult kasu ja ta andis mulle just seda, mis mul tol hetkel puudu oli - lootuse, ent teades, et edasine ei saa olema kerge ja lühike tee otsustasin teha rahakotile veidi parema valiku. 

Sattusin Pelgulinna haiglasse ühe arsti Jekaterina Mironova juurde. See juhtus nagu pool kogemata, et ma just selle arsti sain. Sealt tema juurest algas üks pikk teekond, mis ei olnud alati kerge ja roosiline vaid kohati ikka päris konarlik, auguline ja käänuline. Ka tema oli arst, kes ei pannud mulle huupi diagnoose ega öelnud mulle kordagi: "Sorry, Sa oled liialt ülekaaluline, et last saada". Paar aastat sain käia Dr. Mironova juures, kord uuringutel, analüüse andmas ja siis lihtsalt kontrollis, kuni lõpuks Novembris 2019 aastal ta otsustas teha sellist protseduri nagu IUI minuga. Saanud nii minult, kui ka mu abikaasalt nõusoleku selleks siis Detsembris see protsedur ka toimus. Minul oli lootus laes ja ootused suured. Jõulude ajaks oli selge, et seekord see ei õnnestunud. Beebit ei olnud. Mind valdas ääretu kurbus, ent lootus ei olnud sisimas veel kuskile kadunud. Mõned korrad külastasin niisama arsti, et kontrollis käia ja uurida, kas kõik muu on ikka korras ja nii nagu peab. Märtsis tuli peale kroona ja Dr. Mironova lõpetas selleks ajaks oma töö. Ta ei teinud enam tavapäraseid vastuvõtte. Aprilli alguseski veel ei toimunud miskit, kuid ühel päeval Aprilli lõpupoole sain ma kõne. Helistajaks oli Dr. Mironova, kes soovis taaskord kohtuda ja mind üle vaadata. 

Viimasel Aprilli nädalal ma siis käisingi taaskord tema juures. Samuti soovis ta uuesti minuga korrata IUI protseduri. Ma ütlesin, et see on viimane kord, sest ma ei kujuta ette, kui kaua ma jaksan pettuda. Emotsionaalselt on see üsna keeruline, kuna lootus tõuseb ju lakke. Kui seekord ei tule, siis ju ei ole mulle seda last määratud. Eks siis mõne aasta pärast saab IVF proovida või miskit. Juuni alguses, kuskil esimesel nädalal toimus siis uus protsedur. Protseduri laualt lahkudes ei olnud mul mingeid erilisi tundeid. Olgem ausad, ega ei olnud ka erilist lootust. Olin valmis kõigeks, mis sealt tulla võib. Tõenäosus oli suurem ainult selle tõttu, et küpsenud oli korraga kaks munarakku kuigi minu jaoks see ei mõjunud tol hetkel kuigi palju. Juuni lõpus sõitsime maale. Teadsin, et taaskord on see aeg kuus, mis peaks siis näitama ära, kas beebit on või ei ole... 

Edasi saab lugeda postitusest "Uskumatu, ta tuleb"

Sellega aga tahan ma anda lootust just kõigile neile, kellel seda hetkel vajaka jääb. Kõik tuleb omal ajal ja täpselt nii nagu ta tulema peab. Kas tuleb ta inimeste kaudu või kuidagi muul viisil ent Su teele pannakse just niipalju raskust, kui jaksad ära kanda. 

Tol hetkel ma ei teadnud, et IUI õnnestumise tõenäosus on ainult 15%, mis on väga väga väike, kui aus olla. Ühel hetkel, kui teada sain olin äärmiselt üllatunud ent südamest tänulik kingituse eest, mis mulle tehti.