perekond

perekond

9. jaan 2021

Ja see ongi tõsi!

 Kui seda kõike, mis mind valdas ning uudis beebist oli mulle lõpuks kohale jõudnud tundus see siiski minu jaoks nõnda uskumatuna. Kas tõesti lõpuks? Pärast kogu seda jama ja möödunud viis aastat? Kõike seda oli ühtäkki liiga palju. Kõik tunded ja emotsioonid mu sees lõid peakohal laineid ent siiski tundus see nõnda uskumatuna. 
Üsna Septembri keskel tuli ka töö juures avalikuks, et nende lastega mul pikka pidu enam ei ole. Sai teada juhatus ja said teada ka lapsevanemad. Tänaseks on juba selge. Ta liigutab, tantsib ja hüppab mu sees. Ei ole mul enam nõnda palju minna, et meie pisikesega kohtuda saaksin. 
Kujutate ette seda rõõmu, mis Härrat valdas, kui ta teada sai. Usun, et siiski oli ta samapalju üllatunud ja kergelt shokis, kui mina sest olgem ausad, ei oodanud me selle täitumist ilmselt kumbki. Tänaseks on tuba juba täiesti ümber tõstetud ja lapse tulekuks peaaegult kõik valmis tehtud. Nüüd iga päevaga hakkab aina enam tunduma, et varsti oleme me neljakesi. 
Kuidas siis esimesed kaks trimestrit möödunud on? - Ütleme nii, et kogu see rasedus on olnud suhteliselt kerge. Nimelt ei oska ma öelda või rääkida kaasa nendele naistele, kes oksendavad, kel iiveldab ja kel muud mured ja kaebused. Neid minul olnud ei ole. Peale selle, et ma esimese kuu veetsin maha magades ei olnud mul miskit. 
Hambapesu, just hommikune ajas iiveldama. Mitte igakord aga siiski enamuse ajast. Imelike isusi mul ei ole olnud ja seda, et ma peaks meest poole öö aeg poodi saatma kuna MA EI SUUDA ELADA ILMA... mingi asjata - puudub. Alguses, kuni 20 nädalani ajas kala ja kala lõhn südame kergelt pahaks. Seega ma jätsin kala lihtsalt meie menüüst välja ning seda ei tarvitanud. See eest oleks ma heameelega söönud toorest, ilma soola ja millegita kala. Vot see oleks mulle väga väga maitsenud. Võin tagasihoidlikult mainida, et mingi hetk peale 20 nädalat ma seda ka paar päeva tegin. Enam ei suutnud kalale vastu panna. Kaks korda vist ehk oli ka jonnituur, kus ei suutnud oma emotsioone enam kontrolli all hoida ja käitusin nagu viimne kahe aastane. Kuid selle kohapealt on mu abikaasal vedanud, et üldjuhul olen suutnud oma emotsioone vaka all hoida ja suhteliselt rahulikult igapäeva asjades toimetada. 
Esimesi beebi liigutusi tundsin ma aga üsna vara. Täiesti esimene kord võis olla kuskil 14 nädala paiku, kus oli miskit kahtlasti, mis kõhus toimus. 16 nädalal oli aga üsna kindel, et see on beebi, kes seal oma aktiivsust üles näitab. Nõnda oli mul ka Oscar testile minna ütlemata kerge, sest teadsin, et tibul on kõik korras. Ta oli mul ju nõnda aktiivne. 
Kuskil 25+ nädala paiku hakkasid aga tekkima vaagnavöötme valud. Vahepeal on a vahepeal ei ole. Kui on siis ka kõndida on äärmiselt raske ja peaaegu nii valus, et kuku või pikali. Detsembris olin nendega ka haiguslehel. Sel kuul sain tööl teha kõigest 40+ midagi tundi terve kuu jooksul. Mõni inimene töötab nii palju nädalas. 
Nüüdseks olen ma kodus ja valmistun 100% uue elu alguseks. Töölt lahkumine oli ausalt öeldes üsna raske. Tol päeval viibisin ma tööl pea neljani, kuigi minu tööpäev oleks kaks tundi varem lõppenud. Ei saanud kuidagi sealt minema. Nii lastevanemate kui ka kollegide poolt sain ma imearmsa nö katsikukingi. Üks osa sellest kingitusest jääb meiega igavesti kaasas käima. Beebi jaoks on selle jaoks kaisujänku, mis saab teda rõõmustama ikka väga väga pikka aega ja raamat, kuhu sisse saan kirjutada kõik tema arengu. Minu jaoks oli seal kotikeses aga üks imearmas kaelaehe. Ehte peal oli inglibeebi. Sobib justkui imeliselt kogu selle looga, mis viimased aastad on minuga kaasas käinud. See oli nõnda tähenduslik minu jaoks. 
BTW "nesting" is real!! Uskumatu, aga see on. Mina olen igatahes totaalselt ära pööranud kogu selle kodu koristamise ja asjade valmis sättimisega. Ma võiks vast iga päev koristada ja ka neid kõige pisemaid detaile, mida veel annab ja saab. Neti poodides kaa kolan alatasa ja mõtlen, kas on veel miskit, mida vaja oleks? Eile sai ostetud võrevoodile ära ka madrats seega usun, et nüüd rohkem asju puudu ei tule. 
Siinkohal tahan tänada kõiki, kes on mind varustanud kõige vajaminevaga nii, et mul endal on olnud tegelikult suht muretu ja hinges koguaeg teadmine, et kõik vajalik on ja saab talle olemas olema. Aitäh!