"Kas sa clexannet võtad?"
"Emm... Ei. Kui ma helistasin siia ja ütlesin, et arst arvas, et mul mingit ravimit veel vaja võtta, siis registratuur teatas, et ennem tuleb arstil käia. Nemad ei tea asjast midagi ja arst ise määrab."
Ühtäkki nägin, kuidas arst muutus närviliseks. Seda oli kohe õhust tunda. Mina panin ennast riidesse samal ajal, kui arst kabinetist välja tormas ja registratuuri pöördus. Midagi ta väga valjult rääkis. Siis tuli tagasi kabineti ohtrate paberitega. Juba natuke rahulikumalt. Määras mulle ravimid. Andis kaasa hunniku pabereid ja juhised, mida edasi teha. Järgmiseks tuli minna raseduskeskusesse ja omale ämmaka aeg, vereanalüüside aeg ja oscar testi aeg panna.
Kõik muutus nõnda äkki... Õnneks oli mul veel puhkus ja ei olnud tarvidust mõnda aega tööle minna veel. Hommikust õhtuni soovisin ma ainult magada. Mõni üksik tund ärkvelolekut päevas väsitas mind nii, et sain kohe 8h jutti magada, et tunnike kaks õhtul mehega veeta ja uuesti unedemaale minna.
A teate? Endiselt ei uskunud ma seda kõike. Mis siis, et mul eksisteeris pilt meie pisikesest külmiku peal. Mis siis, mida arst rääkis. See kõik tundus nii ebareaalne.
Tänaseks on möödas üle poole ja mul on järjekordne ämmaka külastus. Neid on mul olnud kord kuus, seega juba pea neli korda. Ultraheli pilte külmikul on kaa juba neljas erisuuruses pisikesest. Olenemata kõigest sellest on iga kord natuke hirmutav. Äkki toimub see siiski unes?
Ei... Mitte seekord. Täna hommikul ta juba oma jalgadega julgustab mind, et kõik on hästi temaga. Viimased UH tulemused olid kaa imelised ja kõik tundus olevat korras seega ju siis nii ongi!
