Nüüdseks juba viis aastat tagasi oli meil soov abikaasaga pisipere saada. Kõik ilmselgelt ei läinud nii nagu planeeritud ja oodatud. Aastaid proovisime ja käisime mööda arste. Siinkohal tahan väga südamest tänada kõiki neid, kes sellel teekonnal on olnud meile suureks toeks.
Aastaid sain ma ka valediagnoose ja stress kõige sellega tegi tervist veel hullemaks. Ma olen sellest kogust protsessist juba päris mitu postitust kirjutanud ja siinkohal ma tegelikult sooviksin hoopis tänada mõnda inimest, kes sattusid minu ellu õhel või teisel viisil ja tegid kõik selle praeguse võimalikuks.
Olles tegelikult mõned aastad tagasi lootuse kaotanud ja tundnud ennast läbipõlenuna kogu selles ürituses tegin ma lõpuks oma suu lahti ja mainisin toimuvast perekonnale. Ma olin nii vaimselt, kui ka füüsiliselt jummala läbi ja tundsin, et nüüd on kõik. Eks sellistest asjadest tuleb rääkida, sest ega muidu tulemust ei tule või siis ei saa sealt punktist enam nõnda kergelt välja.
Perekonna kaudu sain ma aja uue arsti juurde. Mul oli neid küll vahepeal olnud üsna palju ning tänu sellele ei lootnud ma ka uuest arstist kuigi palju. Ent kohale ma läksin. Mure sel hetkel ei olnud ainult lapse saamisega vaid ka sellega, et päevad, mis naistel teadupärast käivad kord kuus olid minul tolleks hetkeks kestnud juba pea pool aastat. Eks ka see kulutas ohtralt minu energiat ja võttis kogu mu jõu enda alla. Nõnda ma siis läksin Doktor Katrin Seidelbergi juurde esimest korda. Seest tühjana. Lootusetuna.
Nagu ikka günekoloogi juures tehti mullegi kiire ülevaade, rääkisin oma loo, see järel tehti kontroll ja sealt edasi taaskord rääkisime. Tema oli esimene arst, kes tõesti andis mulle lootust öeldes, et kõik on võimalik. Tema juures ma käisin mõned korrad. Tervis hakkas paremaks minema ja energia ning jõud tuli tagasi. Paraku on tema visiidid tasulised ja ühel hetkel tekkis tunne, et rahaliselt enam ei mängi välja iga kuiselt tema juures käimine. Tuli võtta paus. Paus kogu sellest jamast.
Loomulikult ka minul oli perekond, kes üsna tihti uuris, kuidas lapse teemaga on ja nii. Ei olnud just kerge raputada pead või lühidalt mainida, et kehvasti. Igaüks neist oli soovitaja küll uut arsti, küll miskit mida teha. Küll pandi mulle diagnoose ja prooviti neid siis oma soodu ravida. Tean, et tahtsid minu jaoks parimat ent ühel hetkel on selda veidi liiga palju. Kohe nõnda, et pani mind endas kahtlema, oma kehas ja kõige enam oma oskustes olla naine ja abikaasa.
Ühel hetkel, kui vaim piisavalt tugev, et alustada uut protsessi hakkasin taaskord valima endale arsti ja kohta. Tasulisse ma seekord ei läinud. Dr. Seidelbergist oli küll meeletult kasu ja ta andis mulle just seda, mis mul tol hetkel puudu oli - lootuse, ent teades, et edasine ei saa olema kerge ja lühike tee otsustasin teha rahakotile veidi parema valiku.
Sattusin Pelgulinna haiglasse ühe arsti Jekaterina Mironova juurde. See juhtus nagu pool kogemata, et ma just selle arsti sain. Sealt tema juurest algas üks pikk teekond, mis ei olnud alati kerge ja roosiline vaid kohati ikka päris konarlik, auguline ja käänuline. Ka tema oli arst, kes ei pannud mulle huupi diagnoose ega öelnud mulle kordagi: "Sorry, Sa oled liialt ülekaaluline, et last saada". Paar aastat sain käia Dr. Mironova juures, kord uuringutel, analüüse andmas ja siis lihtsalt kontrollis, kuni lõpuks Novembris 2019 aastal ta otsustas teha sellist protseduri nagu IUI minuga. Saanud nii minult, kui ka mu abikaasalt nõusoleku selleks siis Detsembris see protsedur ka toimus. Minul oli lootus laes ja ootused suured. Jõulude ajaks oli selge, et seekord see ei õnnestunud. Beebit ei olnud. Mind valdas ääretu kurbus, ent lootus ei olnud sisimas veel kuskile kadunud. Mõned korrad külastasin niisama arsti, et kontrollis käia ja uurida, kas kõik muu on ikka korras ja nii nagu peab. Märtsis tuli peale kroona ja Dr. Mironova lõpetas selleks ajaks oma töö. Ta ei teinud enam tavapäraseid vastuvõtte. Aprilli alguseski veel ei toimunud miskit, kuid ühel päeval Aprilli lõpupoole sain ma kõne. Helistajaks oli Dr. Mironova, kes soovis taaskord kohtuda ja mind üle vaadata.
Viimasel Aprilli nädalal ma siis käisingi taaskord tema juures. Samuti soovis ta uuesti minuga korrata IUI protseduri. Ma ütlesin, et see on viimane kord, sest ma ei kujuta ette, kui kaua ma jaksan pettuda. Emotsionaalselt on see üsna keeruline, kuna lootus tõuseb ju lakke. Kui seekord ei tule, siis ju ei ole mulle seda last määratud. Eks siis mõne aasta pärast saab IVF proovida või miskit. Juuni alguses, kuskil esimesel nädalal toimus siis uus protsedur. Protseduri laualt lahkudes ei olnud mul mingeid erilisi tundeid. Olgem ausad, ega ei olnud ka erilist lootust. Olin valmis kõigeks, mis sealt tulla võib. Tõenäosus oli suurem ainult selle tõttu, et küpsenud oli korraga kaks munarakku kuigi minu jaoks see ei mõjunud tol hetkel kuigi palju. Juuni lõpus sõitsime maale. Teadsin, et taaskord on see aeg kuus, mis peaks siis näitama ära, kas beebit on või ei ole...
Sellega aga tahan ma anda lootust just kõigile neile, kellel seda hetkel vajaka jääb. Kõik tuleb omal ajal ja täpselt nii nagu ta tulema peab. Kas tuleb ta inimeste kaudu või kuidagi muul viisil ent Su teele pannakse just niipalju raskust, kui jaksad ära kanda.
Tol hetkel ma ei teadnud, et IUI õnnestumise tõenäosus on ainult 15%, mis on väga väga väike, kui aus olla. Ühel hetkel, kui teada sain olin äärmiselt üllatunud ent südamest tänulik kingituse eest, mis mulle tehti.
