Kuidas see kõik alguse sai?

 Panen siia kirja kõik, mis on oluline seoses kodu ostuga. See ei ole üldsegi olnud mitte lühike teekond, ent lõpuks oleme me siin. Niikaugel, et olen valmis seda teekonda jagama. Teekonda, mis on tegelikult kestnud juba mitmeid aastaid ja lõpuks jõudmas lõpule.

1. Algas teekond sellest, et hakkasime omale maja otsima. Oleme sobivat otsinud juba mitu aastat. Leidsime ühe, mis asus Väike - Maarjas. Koha nimi oli Kärsanurga. Nunnu maja ja meile just sobiv. Tegime broneeringu ja maksime selle eest. Seejärel hakkasime pankadelt laenu küsima. Kuna maja oli poolik siis kõik pangad vastasid meile eitavalt. Poolteist kuud uurimist, helistamisi, maja projekti kokku panekuid, ehituskulude arvutamisi, materjalide arvutamisi jne jne jne, pidime tõdema, et iga uus mõte ja idee selle maja juures jookseb tupikusse. Kuidagi ei õnnestu selle maja ost. Kõik, mis me üritame ei õnnestu. Seejärel sõbranna saatis uue maja meile vaatamiseks. Väike - Maarja maja broneeringu rahadest jäime ilma. Me alguses isegi kaasaga arutasime, et ei taha seda uut maja vaatama minna. Kuidagi kurb ja kergelt leina protsess käis sees läbi. Millegipärast me siiski läksime uut maja vaatama. 

Maja oli vana. Uuendused sisse viidud, vesi, kanal, dušh majja viidud aga üldiselt oli maja vana. 150 aastat vist tuleb ligikaudu maja vanuseks. Majal oli tehtud peamised remonditööd, põrandaküte toas, välisvooder ja katus vahetatud. Õues asus saun ja tiik. Krunt ise oli piisavalt suur täis viljapuid, metsa ja põllumaad. See maja oli kuidagi armas. Väga meie Rõuge suvila moodi. Tallinnale aga palju palju lähemal. Võtsime mõtlemisaega.

2. Mõned päevad möödunud, pankadega suheldud ja igalt poolt tulid positiivsed vastused. Siis otsustasime broneerida selle maja. Maja oli juba broneeritud. Jälle jäime hiljaks. Pettumus. Leppisime kokku, et nüüd mõnda aega maja ei otsi. Ühel päeval helistab selle maja maakler ja teatab, et maja vabanes broneeringust. Kas oleme endiselt huvitatud. Paar, kes maja algselt broneeris olid omavahel tülli läinud ja midagi juhtus. Ühesõnaga nad tühistasid oma broneeringu. Kiiruga jooksin Härra juurde, et uurida, kas ikka tahame seda maja. JAH! Ja panime bronni peale. 

3. Nüüd oli aeg hakata pankadega tõsisemalt tegelema. Kuna Väike-Maarja maja ostuga sai selgeks, et SEB pangaga koostööd me teha ei soovi - väga ebameeldiv suhtumine oli laenuhalduri poolt, siis hakkasime teiste pankadega suhtlema. Sõelale jäid Swedpank, Bigbank, Luminor ja Coop. Samal ajal tellisime ära ka hindamisakti. Selle summaks tuli 350 eurot. Hakkasid tulema laenupakkumised, kõned ja intressi küsimised. Esialgne intress 2.3 + 6 kuu euribor. See on ju päris suur. Ma tean, et saab ka paremini. Bigbank hakkas intressi langetama. Küsis mida me ootame. Kokku need vestlused kestsid vist kuu aega pankadega ennem, kui suutsime teha lõpliku otsuse. Viimaks jäid sõelale Swedbank ja Luminor. Bigpanga jätsime viimasel hetkel välja sest ei pakkunud laenukindlustust. Coop ei jäänud sõelale just sellepärast, et ta ei jõudnud selle kuu aja jooksul teha meile laenupakkumist. Väike-Maarja maja ostusoovi poolepeal kadus Coop ja ilmus välja hetk ennem seda, kui meil oli laenupakkuja välja valitud. Ent Coopiga oleks kogu protsess uuesti alanud. Uued pangaväljavõtted, uued tõendid ja asjad.  Lõpu valimine oli ikka väga väga raske. Vahepeal tuli hindamisakt. 

4. Pank valitud. Panga valisime parima intressi järgi ning väiksema tagasimakstava summa järgi. Ka tegid nad meile kõige paindlikumaid pakkumisi. Nüüd tuli pangaga hakata edasi toimetama. Ehk tuli saata uued väljavõtted ja laenutaotlus saata hindamiskomisjonile ülevaatamiseks. 

Hindamiskomisjonist saadeti tagasi. Oioii... Tuleb välja, et Härra tahab võtta laenu ainult enda nimele. Me tõesti ei arvanud, et see mingisugune probleem on. Tuli välja, et meie abielu lahusvarasusleping on siinjuures suureks teguriks. Mina olen nende silmis Härra jaoks ülalpeetav. Ehk nagu lisakulutus. Uurisime pangalt, et kuidas ikka niimodi saaks, et Härra saaks ise laenu võtta ja maja tema nimele läheks. Nüüd tuli mul hakata tõestama, et mina ei ole tema ülalpeetav ja saan oma asjadega ise hakkama. Samuti pidin tegema avalduse, et ma olen nõus, et Härra omale maja ostab. See tehtud läks asi uuesti hindamiskomisjoni ette. Järgnes üks väga väga pinev aeg... Mõned päevad oli meili kontrollimine nagu harjumus. Vastust ootasime nii väga. 

5. Vastus tuli positiivne ja edasi oli vaja minna notarisse. Notari tehingu tegemine läks maksma 542 eurot ja juurde lisaks tuli maksta riigilõiv 200 eurot. Algus on kulude rohke :D Ennem notarit maksime oma poolse sissemaksu kaa ära notari hoiukontole. Notar ise oli lihtne. Nägime esimest korda maja omaniku. Oleksime saanud küsida küsimusi, kui neid olnud oleks ja seejärel vaatasime üle lepingud ja allkirjastasime need. Kuidagi väga lihtne protsess. Notar ise toimus interneti vahendusel läbi video. Ei olnud vaja kuskile kohale minna ega miskit. Härrale mina tõlkisin protsessi ja vastas ta siis, kui vaja. 

6. Nüüd on meil oma maja. Meil on allkirjastatud leping. Võtmed saame kätte maakleri käest. Tundub, et see saab olema juba omaette protsess :D, nimelt plaanib maakler lähipäevil minna reisile. Tahaks juba minna kohale. Vaatame siis millal see lõpuks võimalik on :D

Aga, meil on maja. 

Ma proovin vahepeal veel kirjutada, mis on oluline maja ostuga teada. Igatahes oli see teekond siiani väga väga põnev ja kohati isegi närve sööv. Eriti just veel see ootamise osa. 

Naine peeglis...

Kas teie olete kunagi võrrelnud ennast teiste inimestega? Sellega mis neil olemas on või välimuselt/iseloomult? Mina olen üsna tihti seda teinud.

Ei ole ma modelli välimusega ja tänu sellele oma voldikeste pärast suht ebakindel. Mis siis, et kaugele see ebakindlus välja ei paista ja aastatega oskus seda peita oma ekstravertse temperamendiga on aina kasvanud - on see ebakindlus ikka seal....

Astusin juuksed tilkumas ja vesi voolamas mööda keha üle vanniääre ja tõmbasin rätiku ümber oma voldikeste, kuivatasin peegli. Seal ta seisis... Huvitav... Tundub, nagu ta on muutnud. Ma vaatasin seda naist peeglist. Ta nägi väsinud välja. Väga väsinud. Arvestades tema päeva ja toimetamisi pole see ka ime. Aga miskit oli veel... Huvitav, kas võis olla tegu märgade juustega või süvenenud tedretähnidega. Ehk oli see hoopis midagi muud. Ta võttis oma kapi pealt kreemi ja määris seda oma kätele ja näole. Ma jälgisin kogu tema tegevust pealt. Kuivatas väheke juukseid ja pani ka neile "kreemi" peale. Kergete tõmmetega kammis ta oma juuksed. 

Jah, silmad on küll väsinud ja suu on nukker. Üllataval kombel vastu vaatav naine oli ilus. Tõsiselt oli. Mõtlesin korra, et ega see ju ometi mina ole? Ma ei ole selline. Ma ju olen lopergune igalt poolt aga vastu vaatav naine seda polnud. Ta oli imeline. Puhas, ent siiani märgade juustega. See lopergune kõht oli endas kandnud last. Siiani pole see siledaks läinud ja armid kõhul ei ole kuskile kadunud ent see nagu ei häiri enam. Varem puhas nägu on päikese saabudes täis tedretähti ja vähe magatud ööd on jätnud oma jälje ja väsimusemärgid. Aga sellest hoolimata oli see naine minu jaoks üllatav. Ma vaatasin teda omasoodu toimetamas justkui oleks pealtvaataja tema kõrval ja mitte tema ise. Nii palju plaane ja unistusi ning soove. Nii palju läbi elamisi ja kukkumisi ent ta on ikka siin. Toimetab ja Särab. Jah, just, särab. Läbi selle väsimuse oli silmades näha seda sära. Rahulolu selle üle kus ta on. Võib olla ei ole kõik alati täiuslik. Mis siis? Kõik on täpselt nii, nagu olema peab. See rahulolu mis temast hõngus muutis kogu vannitoa äärmiselt rahulikuks. Sel hetkel ei olnud kuskile kiiret. Polnud tegemisi mida vaja teha, polnud muret millegi üle. Olime vaid mina ja peeglist vastu vaatav naine. Kahekesi. Kreemitamise lõpetanud, hambad pestud vaatasin viimast korda seda naist tunnustavalt. Jah, kõik oli korras. Kõik oli just nii, nagu ta olema pidi. Naeratasin talle ja lahkusin tema meeldivast seltskonnast unede maale... 

Ma mõistsin, et see, mis on mu ümber - mu keha, riided ja kogu mu välimus ei tee mind mitte kuskilt otsast ilusamaks või koledamaks. See on lihtsalt "materjal", mis katab minu sees olevat hinge. Sellel hingel on aga oluline roll. Kui see hing tunneb ennast halvasti või õnnetult, siis kogu keha näeb nukker ja õnnetu välja. Kui sellel hingel on aga hea olla siis peeglist vastu vaatav naine on ilus ja näeb hea välja. Sellegi poolest ei anna seda sõnadesse panna. See armastus iseenda vastu - pole pelgalt tunne ja lihtsalt sõnakõlks. See on päris. Ma tõesti südamest soovin, et iga indiviid maapeal seda kogeda saaks nii nagu pisikesed lapsed. Kas olete pannud tähele, kuidas need pisikesed juba väikesest beebist peale vaatavad end peeglist ja naeratavad või üldsegi teevad musi. Kuskil, mingil hetkel see aga muutub. Läheb katki sest laps vaatab ennast ja ütleb, et on liiga kole, et oma nägu näidata. Kust see tuleb? Kas meie vanematena teeme kuskil vea või hoopis on meie survestav ühiskond selline? Tõesti ma ei tea veel inimest, kes endaga oleks niisama rahul, kui see pisike laps. Kes on liiga peenike, liiga paks, liiga lühikeste juustega, liiga rasuse nahaga, liiga kuiva nahaga, liiga pikk, liiga lühike - ma võiks seda nimekirja lõputult jätkata, kuid see oleks kasutu. See ei ole oluline, sest naine peeglis on IMEILUS ja see on just oluline. 

Sõbraga vesteldes erilistel teemadel jõudsime vestlusega sinna kohta, kus inimene võib muutuda ja olla mõjutatud teistest inimestest. Ka minul on olnud olukordi, kus on mind mõjutatud ja peeglist vastu vaatav inimene ei ole mulle üldse meeldinud. Ta on teinud asju, mida ei teeks mina ehk mitte kunagi. Paraku, siiski olen teinud. Rääkisime, kuidas pidin ennast muutma tugevamaks ja mitte laskma mõjutada ning samas ka mingiks ajaks suhte pausile panema nendega. Me ei tea kunagi keda me mõjutame ning mis suunas ning selle pärast tahan mina olla alati iseenda parim versioon. Eeskuju iseendale. See eeskuju, mis saab ka olla eeskujuks teistele. 

Öösel veel mõtlesin edasi... Huvitav küll, miks on see välimus, sale keha, pikad juuksed jne jne... Nii oluline naiseks olemise juures? Või miks me hindame üksteist välimuse ja riietuse järgi? Minul on olnud mitu korda nii, kus välimuse järgi olen hinnanud inimest ühte moodi aga tegelikult on hoopis teisiti. Mõned korrad just sellised, kus olen leidnud omale imelise teekaaslase mõneks ajaks ja teinekord kus imeilusa välimusega inimene seestpoolt sugugi nii ilus ei olnud. Seepärast ongi see välimus justkui kest, mille taha me ennast peidame ent olulisem on see, mis on selle välimuse sees. Ma olen oma ümber kogunud inimesed, kes on niii ilusad, soojad ja armsad. Hoolivad nii enda kui maailma suhtes. Seest imeilusad inimesed! See sisemus ja nende sära muudab nad ka väljast mega ilusateks. Nii uskumatu, kui see ka pole! Sisemus ja see rõõm, lootus ja headus muudab inimese väljast veel ilusamaks. Ka need, kes juba on modelli välimusega. Mul on nii hea ja kerge olla samasugune sest suurem osa mind ümbritsev on minu moodi. Lootusrikkad, hea südamega ja hoolivad. Nendega samastuda ei ole sugugi raske. Keerulisem oleks see, kui ma prooviksin olla praegune mina ise - roosade prillide ja maailma endiselt heana nägev - seltskonnas, kus kõik kedagi kiruvad, solvavad või halvustavad. Äärmiselt keeruline. 

Ma võtsin endale väljakutse ja katsumuse. Olla veel parem mina. Olla veel hoolivam, märgata rohkem enda ümber ja panna tähele, ehk keegi vajab sõpra. Minu väljakutse ei ole aga oluliselt suunatud väljapoole vaid eriliselt sissepoole. Alguses ma ju mainisin, et olen enesekriitiline. Endalt nõuan kõige rohkem ja ma tean, et nii mõnigi lugeja on selle koha pealt minu moodi. Ka siis, kui teistele sama asja eest "annad andeks" siis endale on seda keerulisem teha. Minu väljakutse sisaldab aga seda, et ma tunnustaksin ise ennast. Annaksin iseendale andeks ja ei bushiks nii palju. Ebaõnnestumiste korral saab ju alati uuesti proovida. Ma olen oma välimusega alati kimpus olnud. Enam mitte! Aitab sellest! Katsumus ja ületamine saab see olema kindlasti aga on vaja hakata ennast armastama. Mina näen ju ennast hoopis teisiti, kui kõrval seisev inimene. 

Lugeja, võta teadmiseks, et SA OLED IMEILUS INIMENE! Vaata peeglisse ja ütle seda ise endale. Kui ei usu, ütle veel. Ütle niikaua kuni uskuma hakkad. Sest TÕESTI, Sa oled imeilus inimene! 

Sinine digimuutub.....

Minu ilus, armas, truu helesinine kaaslane sai tagasi antud rendifirmale. Paljud on küsinud, miks me seda tegime?

Nüüd ma siis kirjutan siia põhjused. Neid on rohkem, kui üks. (Ma vabandan, ma võtsin, üle pika aja arvuti kätte seega nüüd võivad sassi minna tähed üõöä)

1. Auto sai tagasi antud ruumipuuduse tõttu. Nimelt me Härraga endiselt planeerime beebit nr2 (Sellest võin ka hiljem kirjutada, kui huvi on) aga praegusesse autosse mahume suht-koht vaevu ära kolmekesi. Või noh, neljakesi, kui koera kaa arvestada. Päris palju liikleme koos vankriga, juhuks, kui laps peaks tahtma kuskil magama jääda või, kui vaja teha pikemaid jalutuskäike. Minu armsa sinise pagas oli just nii suur, et sinna mahtuski vanker ja mõni kott. Rohkem miskit. See aga osutub probleemiks, kui tahaks minna maale või Eesti piiridest kaugemale ja kaasa on vaja võtta rohkem asju ning koer. See pöhjus oli pöhiline. 

2. Lõppemas on minu emapalga rahad. Laps saab varsti juba 1.5 aastaseks ja riik ei toeta mind enam kodus olemise eest nii suurte summadega, kui praegu. Jah, midagi ma endiselt saan ent selle eest "elada" just ei saa. Tööle tagasi minna ma antud hetkel ei plaani ja lasteaiakohta lapsele pole. Ma ei soovi, et minu kallis härra saab minu "kulud" enda kanda. Suurema osa asjadest ma proovin ennem emapalga lõppemist "lahendada" mistõttu sai ka auto tagasi antud ning otsime asemele soodsamat varianti. Jah, me oleksime saanud ka hakkama, kui auto alles on kuid sellisel juhul oleks endiselt jäänud probleem number 1 ning vaja oleks sellegi poolest ühte autot veel. Kahe auto makse aga ületaks meie võimekust seega oli targem tagasi anda. 

Uue auto ost see eest pole sugugi olnud nii kerge, kui vana auto tagasi andmine. Meil kummagil on omad soovid, mis autol olla võiks ja kui ka mina olen nõus osadest soovidest loobuma, siis Härra on omades ikka väga kindel ja konkreetne. Tema nendest ei loobu.

Minu soovid: Võiks olla panoraam aga ei pea, Võiks olla sinist värvi - aga ei usu, et seda saab. Nimelt sinised autod on nagu haruldus. Mugav iste ja automaat peab olema. Isofix - peab olema. Kuigi saame nüüd ka isofix vaba turvatooli lapsele siis isofixiga on sellegi poolest turvalisem sõita. Need on minu soovid. Nagu te näete, on seda suhteliselt vähe :D. 

Härra soovib täisvarustust, luksuslikke lisasid, istme jahutust, rooli soojendust, pikivahe hoidjat, pimenurga andurit, esi - taga kaamerat ja ma ei tea mida kõike veel. Me oleme nüüd viimase kuu jooksul iga vaba hetke kasutanud, et uute autodega tutvuda ja teate... Ma olen täiesti aus. MUL ON KOPP EES!! 

Nii, kui mulle miski meeldib, siis mu kallile Härrale kindlasti midagi selle auto juures ei meeldi. Ma juba otsimise alguses teadsin, et tahaksin sõita Fordiga järgmiseks. Vaatasime erinevaid Forde ja mehele ei sobinud üks ega teine. Tema vaatas BMW, Audi, Mersu, Kia Sorento, Hjundai jne jne... Mina vaatasin ainult Fordi. Eelmisel nädalal käisime tegemas sõitu Fordi, Peugeti ja Kia Sorentoga. Seal kohe hakkas mulle tegelikult meeldima hoopis Peugeot aga selle mõtte laitis härra kohe maha. Noo selge... Ma siis ikka vaatan oma Fordi. Täna sai minu totaalseks lemmikuks hoopis Kia Optima. Vot see auto meeldis mulle igati. See oli täiuslik. Selle asemel, et mu kallis abikaasa oleks, jess... No more Ford oli tema seal automüügi platsil koos minuga ja teatas, et aga temale meeldib rohkem Ford Edge... Ma olin just loobunud sellest mõttest sõita fordiga teate jah? Ma tegelt kaa fännasin Kiat täna ja nüüd tuleb tema oma Fordi jutuga :D Lõppude lõpuks ei ole mul enam absoluutselt vahet millega ma sõidan, peaasi, et rattad alla saab. Pärast seda auto ostmist ma vist ei taha mitte ühegist autost enam selle elu jooksul kuulda ja sõidan uue autoga niikaua, kuni see omadega õhtal on :D 

Miks peab see uue auto ost nii keeruline olema?

Mõtisklused....

Käisime eile Härraga kinos.. See on juba teist korda, pärast lapse saamist, mil mu emps võtab piiga enda hoida ja laseb meil "deidile" minna. Oluline polegi kuivõrd see mida me siis vaatamas käisime vaid see kellega koos.

 Olgugi, et antud üritus oli Härra töö korraldatud ja seal töö kaaslased tal olid siis sellegi poolest on tal ka tööl üks kurt. Ta pole just kuigi kaua töötanud seal  ning see oli ka tema esimene "töö kino". Firma korraldab seda kinos kõimist igal aastal, mis on megafun! See aasta muidugi erines teistest. Tavaliselt oleme me lihtsalt kahekesi olnud ja filmi vaadanud ent seekord olime neljakesi ja nagu oleks sõpradega koos.

Ent see polegi põhjus miks ma kirjutama hakksin vaid nüüd alles jõuan jutu sisuni 😁.

Ma sain teada või pigem tunda, et viipekeel, jah see keel, mida ma juba 10 aastat räägin, võib olla erinev sellest, kui ma harjunud. Ma tean, et iga inimene viipleb erinevalt - nagu ka räägib aga vot... Sellist tunnet või kogemust ning arusaamist polegi mul varem olnud, kui eile. Mehe töökaaslase tüdruku Viiplemine pani mul aga südame põksuma. Kus ma olnud olen? Jah töökaaslase enda viiplemine kaa palju kehvem polnud aga... Nii oli... Minul, kui kuuljal inimesel seda viiplemist jälgida... Oeh... kananahk tuli ihule. Võib olla olen oma sõprade ja Härra viiplemisega harjunud. Nad viiplevad kiiresti, vahepeal on raske ja väsitav jälgida - ilmselt sama tunnevad kurdid huultelt lugemisega. Kahe kurdi vaheline vestlus nõuab ajult korraliku tööd, et aru saada sisust. Jaa see on põnev ja mulle meeldib kuid sellegi poolest see eilne pani ahhetama... See oli nagu näidend kõikide emotsioonide ja zestidega. Seda ma olen jah tõesti mõned korrad näinud aga ammu... Festivalil kus nad reaalselt ka näitlesid.

See tüdruk eile viiples nii rahulikult, selgelt ja kuidagi lihtne oli mõista, mida ta öelda tahab... Mulle igatahes kangastusid ette tema viiped justkui piltidena. Vot, seda kogemust polegi mul ennem olnud. Ma veel pärast Härrale kaa ütlesin, et vot, niimodi tahan mina kaa viibelda... But how????

Viimasel ajal üldse vestluses puterdan palju ja käed teevad hoopis teist kui mu peas või keelel. Nad nagu ei jõua järgi. Liiga vähe viibelnud - on selle sündroomi nimi. Ma peaks rohkem viiplema ja rohkem kurtidega kohtuma. 

Tahaks veel sama seltskonnaga välja minna nagu eile aga nüüd tuleb mängu minu ebakindlus. Kuidas? Äkki ma tüütan, äkki nad pole huvitatud ja nii edasi... Ma võin olla väga energiline ja jutukas ja pealetükkiv. Ma tean seda. Oh, see pole enesehaletsus ja ma ei vaja poputamist - see rohkem huumoriga öeldud. Selle jutuka ja näiliselt enesekindla inimese taga on tegelikult üks mitte nii enesekindel inimene. Pigem endasse tõmbunud ja üksindust armastav inimene. Kunagi ühel koolitusel räägiti, et igaühes meis on mingisugused autistlikud jooned. Need on minu omad 😁. Nendega ma olen leppinud ja rahu teinud. Ent iga uue suhte loomine ja alustamine on tänu sellele üks eneseületus. Ma mäletan seda, et kui alles plika oli pisike ja meil beebigrupis jalutamiste teema oli siis mulle jäi silma üks teine emme, kellega me võiksime nagu kappida. Pidevalt nalja viluks sai üksteisele öeldud, et lähme koos jalutama kuni kuskilt tuligi see, et jalutasime kodunt nõmmele. Ma veel mäletan, kuidas ma eriti ei tahtnud oma kestast välja tulla aga ma ütlen ausalt - meie esimene kohtumine oli nii vahva. Nalja sai nii palju. Me tänaseks juba päris päris palju väljas ja külas käinud üksteisel aga just need esimesed korrad olid minu jaoks eneseületus. Tänu sellele sain ma omale aga sõbranna. JA MITTE AINULT ÜHE. Kuidagi juhtus nii, et lausa kaks.

Ma oskan kirjutada ja niimodi oma mõtteid väljendada. Kirjutades olen ma ka julgem ja avatum. Kui ma inimest tunnen ja tean siis on kaa lihtsam. Kuid kutsuda enda jaoks justkui võõrast endaga välja tekitab palju küsimusi minu peas. Vahel olen lasknud lihtsalt Härral sellega tegeleda 😁. Ta niigi koguaeg käib mul järgi: "Miks Sa enam sellega ei suhtle?" - umn, äkki ta ei taha? "Miks, Sa pole tollega kokku saanud nii kaua?" - Eehhh... meie elud on veidi erinevas etapis praegu? "Aga emmaga sa pole niii ammu vestelnud. Kirjuta talle? - Pff... mida mul öelda on? meil nagu ei ole ühiseid teemasid ju enam.

Ühesõnaga jõuab mu mõistus teha ennem suurema töö ja selekteerida välja kõik probleemid. Tegelikult olenemata kellega ma kokku saan on meil alati mingisugunegi jututeema või miskit ühist. Kasvõi see kuidas läheb ja eludega kurssi viia. Ent peaaegu kõikides suhetes oleksin mina justkui see organiseeriv ja aktiivne pool mistõttu ongi nagu tunne, et nemad justkui pole huvitatud.

On ka erandeid. Mul nii mõnigi selline suhe, kus ma olen passiivne pool ja minu eest organiseeritakse kõik - piisab vaid kohale minna või siis kodus laud katta 😁.

Suhted on ühed huvitavad ja imelikud "asjad". Eriti huvitav on aga see, et seda postitust ma alustasin selleks, et rääkida viipekeelest ja ma jõudsin välja hoopis enda ja oma suhete lahkamiseni. Sügavuti jah ma tõesti ei läinud aga ega see poleks olnud ka väga huvitav lugemine ma arvan.

Kas on väga imelik kasutada blogipostitustes emotikone? Tahaks ju kuidagi oma tunnet lihtsalt kokku võtta ja vahel lisada 🤯🙈😅😁😱🙄😵‍💫😀 kaa, sest need kirjeldavad minu olemust.

🤯 - Omg, tegelt?? Ei saa olla?? Ajuvaba! 

🙈 - veidikene häbelik, ega julge vaadata, mida ütles/kirjutas. Ebakindel mina. 

😅 - Jah, ma tõesti arvan nii kaa.. oih. 

😁 - Natukene uhke ja naljakas. Pole veel päris naer.

😱 - Oii oii. (kas siis üllatunud, postitiivses või negatiivses võtmes)

🙄 - jälle või? 

😵‍💫 - ähh, see läks pekki

😀 - ja nüüd ma naeran... 🤣😆😂 - Ja veel rohkem naeran