Olles mitu kuud järjest juba postitusi lihtsalt prügikasti kirjutanud olen jõudnud järeldusele, et nõnda ma blogi edasi pidada ei saa nagu olen seda senini teinud. Miski minus on muutunud ja enam ei lähe mulle korda, mida teised arvavad või mõtlevad mu kirjutistest...
Ma olen siiani pealkirju valinud selle järgi, mis võiks pakkuda enim huvi lugejatele. Olen ka valinud teemasid, millest kirjutada ent nüüd ma tean, et viimastes postitustes puudub minu süda ja hing. Enam ma ei soovi kirjutada lugejatele vaid kõige enam iseendale.
Ilmselt suure muutuse on toonud see, et mul pole võimalik enam iseend lukku panna. Ma ei saa minna enam tööle selleks, et mitte oma tunnete ja mõtetega tegeleda. Ma ei leia miskit põnevat ka telekast või veel hullem on see, mis toimub igalpool internetis. Ei suuda lugeda enam seda, mida kirjutavad ajalehed või facebook. Põhiline on ikka see viirus, mis maailmas ringi liigub. Ma saan aru, et see on hirmus viirus ja ma tean, et kuulun riskigruppi aga lihtsalt ei jaksa selle pideva uudistevooga enam ennast ühenduses hoida.
Maailmas on nii palju, mis röövib meie tähelepanu. Olles justkui pettus. Röövib meie aega. Selleks, et mitte mõelda ja iseendasse süüvida leiame end õhtuti teleka eest soovimata kellegile tähelepanu pöörata. Sama eesmärgiga lähen mina hommikuti tööle, ja töölt koju taaskord filmi vaatama, raamatut lugema. Kõike, ainult, et ei peaks iseendaga üksi jääma.
Nüüd ei olnud enam pääsu sellest. Koju jäämine on poolsunniviisiline.
Tänaseks olen jõudnud arvamusele, et see praegune olukord maailma on tekkinud just nimelt selle tarvis, et inimesed saaksid vaadata iseendasse. Leida iseennast, iseendas uus tee, uus eesmärk ja teadmine, mida edasi teha. Mina olen viimasel paaril nädalal kogenud nii mõndagi, mida suure tõenäosusega poleks juhtunud, kui ei oleks sellist olukorda meie ümber. Olen teinud ka ehk miskit, mida poleks kunagi julgenud teha. Esimene nädal, kui kodus olin siis peamiselt siblisin ringi, otsisin tegevust, koristasin tuba, jalutasin vahel ka koera kuid kõik muu tundus palju olulisem. Suutsin ära teha suurema osa paberimajandusest, mida töö juures tarvis teha on. Võimalikult palju, et ei peaks iseendaga jääma. Teisel nädalal jäi mu abikaasa haigeks... Silmad jooksid vett ja nohune oli. Võttis haiguslehe ja jäi koju. Imeline oli temaga olla koos rohkem kui mõned tunnid päevas. Iga hetke veetsime temaga koos. Hommikuti, kuni tema magas tegin tööd ning kui ta ärkas siis olime lihtsalt koos. Nüüd on kätte jõudnud kolmas nädal. Kui aus olla... Hakkab see kolmas nädal juba lõppema. Härra käib tööl ja nüüd ei olnud justkui valikut. Ma jäin iseendaga üksi. See nädal on mulle märksõnaks kui inimsuhted. Ma olen taasleidnud nii mõnegi olulise inimese, kes aastaid tagasi sai väga ja ma mõtlen nagu VÄGA julmalt elust välja lükatud, olen palunud andeks ja tänanud neid, kes ammustel aegadel mu kõrval olid. Vahel on oluline korraks seisma jääda ja panna tähele, mis toimub ümberringi. Kiirustamata, eelarvamuste vabalt ja lihtsalt uskudes.
Nii mõnigi inimene on avanud minu silmi. Ma poleks elus arvanud, et mulle saadetakse link Jumalateenistusele kogudusest, milles kunagi olin osa. Lihtsalt sellepärast, et ma kuulaks. Imeline oli ka see hetk, et nõnda, kui ma lahti tegin selle lingi oli teenistus lõppemas. Ent sõnad, mis jutlustaja ütles panid mind kõrvu teritama. "Siin kuulab meid keegi, kellel on mõnda aega olnud selja probleem. Kellel on raske püsti tõusta, istuda ja kõndida" Mul on selg mõnda aega valu teinud... Ega see valu ka kuskile kadunud peale kuulamist. Ent siiski pani see mind mõtlema... Miks? Miks just nüüd? Pole ma ammuilma selle inimesega suhelnud. Pole ma temalt küsinud. Pole ta varasemalt nõnda saatnud. Ent nüüd? Miks? Kas tema teab miskit, mida mina veel ei tea?
Sellest on nüüd täpselt poolteist nädalat möödas. Nii palju on vahepeal muutunud. Mu ümber tundub kõik justkui täpselt samamoodi olevat ent miski minu sees. Miski on teisiti. Me kunagi ei tea milleks see hea on!
Täna just rääkisin sõbrannaga, tänu kellele tegin jõulude eelsel ajal otsuse lisada oma sõbralisti inimene kaugest minevikust. Ega ma lootnud või oodanud sellest miskit. Olin ammu ta samamoodi oma elust välja lükanud arvates, et me ei saa olla sõbrad. Ma ei teadnud, et kõiki sidemeid elus ei pea läbi lõikama või katki rebima. Sel nädalal oleme rohkelt suhelnud temaga ja mida rohkem me kirjutame seda enam ma tunnen kui väga ma olen igatsenud teda. Seda imearmast, sooja ja äärmiselt südamliku naisterahvast. Ta oli suur osa minu elust ent siis muutus kõik. Ma olen ülekõige tänulik võimaluse eest seda sidet taastada oma elus. Ma rääkisin ka sõbrannale, kui väga on see otsus mida ta suuresti julgustas mind tegema, on mõjutanud praegust. Ta ütles mulle, et nii väikestest asjadest võivad ikka väga suured asjad alguse saada. Tal on õigus. Ega me ennem tea, mis juhtub, kui oleme teinud ühe väikse otsuse oma elus. Ühe väikse sammu.
Mida ma tahan öelda ja millest ma kirjutasin ka aastal 2009 on see, et pangem üksteist tähele. Märgake üksteist. Aeg meil on üks aga see, kuidas me seda kasutame on oluline. Me ei saa mitte kuidagi muuta mineviku. Ei saa muuta otsuseid mis oleme siis teinud. Need olid meie tolle aja parimad otsused. Me saame muuta seda mis on praegu. Teha paremaid otsuseid. Märgata inimesi enda ümber ja näidata välja, et me hoolime. Seda võimalust ei pruugi enam tulla.
Nii harva ütlen ma oma pereliikmetele, et armastan neid. Härra kuuleb seda muidugi koguaeg ja rohkemgi veel aga nii vähe olen seda öelnud teistele.
Praegu justkui oleks meile antud teine võimalus. Märgata ja tähele panna oma lähedasi, oma perekondi. Pidev ekraani vaatamine ja uudiste lugemine ei tule kellegile kasuks. Jää korraks seisma, tõsta oma silmad sellelt ekraanilt ja vaata enda ümber. Kes seal on? Vaata enda sisse. Kas ehk on miskit mille jaoks saad praegu aega leida? Armasta iseend, inimesi enda ümber ja maad, kus me elame! Mina armastan! Tõsiselt ja südamest!
