Viies päev...

 Nüüdseks kirjutan ma seda postitust juba teist korda, sest vahepeal lihtsalt internett otsustas kogu minu kirjutatud teksti ära kaotada.. Aga noo see selleks.
Eelmisel nädalavahetusel otsustasime, et miski peab kohe tõsiselt meie elus muutuma. Tükk aega mõtlesime, mis see küll olla võiks. Kuni lõpuks välja mõtlesime.

Otsustasime, et nüüdsest me enam absoluutselt gluteeni ei söö... See tähendab, et mitte ühtegi gluteeni sisaldavat toodet ja ajaks määrasime 1 kuu.
Pärast otsust saatis Kertu mulle 9 leheküljelise pika nimekirja kõikidest asjades, mida me süüa ei tohi. Seejärel otsisin nimekirjast välja asjad, mida ma kõige rohkem söön, mis sisaldavad gluteeni ja tõmbasin neile jooned peale, et ikka eredalt silma jääks - neid mina süüa ei tohi.
1. Päev...  Ei saanud süüa hommikusööki.. Selle asemel närisin hoopis porgandit ja õuna. Ka lõunasöögiga oli natuke nigelasti nii, et peale tööd läksin poodi, et vaadata, mida ma siis üldse süüa saan. Kõige suuremaks üllatuseks oli aga see, et isegi purgisuppide sisse pannakse nisujahu. Huvitav küll milleks. See välistas väga suure osa minu mõttest, mida õhtul süüa teha..
2.Päev... Hommikuks sõin pardimuna - vot see oli maitsev ja tõsiselt hea! See eest oli taaskord lõunasöök välistatud ja õhtusöögiks sõin keedupeedi salatit.
3. Päev... Vot see oli raske... Meil oli tiimi koosolek ja see tähendas, et peale tööd läksime välja. Läksime Da Vinci'sse sööma. Ma tellisin seal pardifilee salati aga see oli nii imepisike ja kui aus olla, siis kõhtu ta ei täitnud. Kõik muu igal pool mujal oli gluteeniga. Kõht jäi ka peale söömist tühjaks... Peale seda Kertu juures kartulit ja vinkut sisse ajades hakkas jälle normaalse inimese tunne.
4. Päev... Hommikuks oli kiire shokolaad ja õhtuks salat kodujuustu ja sibulaga.
Täna on aga juba viies päev... Nüüd ma juba tean enam vähem, mida süüa ja mida mitte. Täna on juba üsna hea olla ja ka kehale tundub see söögivaliku idee väga hästi meeldivat. Õhtuks plaanin teha kartuliputru ja küüslaaugu kottlette...

Väga paljud uudishimulikud on aga uurinud minu käest, et kas me Hr. Otsaga oleme ikka koos. Ega mul juhuslikult mõnda uut poissi või mis veel hullem neidu ole? Rahustamaks maha neid mõtteid siis ei... Oleme endiselt õnnelikult abielus ja see, kui ma sõprade, perekonna, sugulastega aega veedan ei tähenda, et ma kohe kõigiga paar oleksin. - im not that kind of girl!
Vastus ka küsimustele, et kus siis Hr. Ots on ja miks teda näha pole olnud siis mu armas abikaasa "pagendati" lätti komandeeringusse, kus ta ilmselgelt teeb head tööd. 17 päeva veel ja siis ta tuleb tagasi. Ega see nii hull ju ei olegi... Järgmisel nädalavahetusel läheme Tallinnast minema ja siis peale seda ta juba tulebki tagasi. Eks see tema tagasitulek seda magusam ole, mida kauem ta on ära olnud.

Projektist "Lõpuraamat"

Kolm aastat tagasi, kui ma läksin lasteaeda tööle õpetajaks tuli seline põnev idee teha lastele raamat "lapsesuu". Paarilisega läbi räägitud ja hakkasimegi koguma laste naljakaid lauseid, mis nad rääkinud on ja põnevaid väljendeid ja ütluseid. Sellest ideest kasvas välja projekt Lõpuraamat.Ühel hetkel sai meil terve vihik kõiki neid ütluseid täis. Noo ausalt, terve vihik. Neid lauseid aina tuli ja tuli ja ka laste vanemaks saamisel tuli neid käid ütluseid palju. Noo näiteks üks poiss vastas küsimuse peale "kes on maailma suurim imetaja?" - Viplala.

Kui see vihik täis sai ja järgmisesse vihikusse uusi lauseid kirjutama hakkasime siis tuli mõte need hoopis arvutisse kirjutada. Alguses kirjutasin Wordi need laused, siis uue ideena võtsin uue Word documendi ja küsisime laste käest iga lapse kohta iseloomustuse. Vanemad pakkusid siinkohal ka välja, et lapsed võiksid õpetajaid iseloomustada. Mõeldud - Tehtud. Mina küsisin siis lastelt iseloomustusi oma paariliste kohta ja minu paariline minu kohta.

 Raamatu kaanepildi tegi meile kunsnik Virgylia. Meil üks lapsevanem tegeles sellega ise ja see pilt sai ka meie rühma logoks.

Meie raamatu peale see pilt sobib igatahes ideaalselt.

. 

Sai lisatud sinna iga lapse kohta pilt ja jutt alla. Laps vastas küsimustele, mis talle meeldib, ei meeldi lasteaias, kuhu kooli ta läheb ja mis on tema suurim unistus. Iga laps sai ka öelda, kelleks ta saada tahab.

Kui Word docis kõik valmis sai tuli otsida ka trükikoda, kelleks meie valisime diPri. Seda juba selle pärast, et neil oli pakkumine lõpuraamatutele aga ka selle pärast, et ajal, mil ma seda raamatut alles kirjutasin ja wordis kokku panin pakkus diPri lasteaedadele paberit ja ka meie soovisime saada joonistuspabereid.
Kui paberitel järgi käisin siis uurisin ka tol ajal nende käest, mis neil lõpuraamatute tegu maksab ja nii. See koht jäi mulle kuidagi meelde. Seega, kui oli vaja raamat trükki lasta oli kohe meeles et jaajaa, diPri tegi seda ju ja päris okei hinnaga. Laadisin oma pdf faili nende internetis olevasse trükikekskkonda sisse ja jäin ootama.

Seejärel tuli mulle kiri. Oleks vaja teha mõned muutused. Okey, teeme muutused ära. Siis tuli telefoni kõne mille põhjal otsustasin wordist kolida hoopis InDesign'i üle. Ka mu sõbranna soovitas seda katsetada. Meilile tulid ka raamatu kaane mõõdud ja paberi mõõdud. Samas kaa raamatu selja mõõdud. InDesign lahti ja oppaaa... Sinna sai mõõdud sisse panna ja programm tegi ise kõik paberid valmis.

Raamatu kaanepilt programmi sisse ja tagakaas kaa korda - diPri logo sinna ja ka fotograaf ning logo autor. Trükikojast paluti, et lisaksin ka enda nime sinna. Lisasin.
Kui see kõik tehtud siis ei olnud ka kuigi keeruline uue failina lisada sisse raamatu lehtede mõõtmed ja arv ning kõik pildid ja jutud kaa.
Vahepeal käisin trükikojas vaatamas proovitrükki ja et kõik värvid piltidel oleks nõnda nagu peab. Proovilehel sain ka näha, mida failis ehk natuke muuta. Ja seejärel läkski see raamat trükki.
Ma parem ei hakka rääkima kui mitu korda ma seda raamatut suutsin ümber teha, ümber vormistada ja kõige toredamad juhtumid olid need, kus enda arvates kõik muudatused said salvestatud aga siis ohoo, ei olnudki midagi.
Raamatu alustamise ajast on ligikaudu kolm aastat möödas ja nüüd täna käisin mina trükikojas, et saada kätte need raamatud, mis olid juba valmis saanud. Noo enda raamatut ei suuda käestki panna. Aina lappaks seda, aina näpiks. - Nagu minu oma väike laps. Nüüd valmis ja ootab kui ta täpselt kahe nädala pärast laste kottidesse libiseb. Ootab, et lapsed seda vaataksid.
Mina aga sain seda tehes kogemuse võrra rikkamaks ja ka oma erialaseid teadmisi täiendada. Kui nüüd saaks ainult praktika tehtud selle raamatuga :D

Natuke nalja ka!

Näe, leidsin taas üle pika aja põhjust, et kirjutada. Esiti juba selle pärast, et elu on ikka päris põnevaks muutunud ja teisiti ka selle pärast, et koguaeg juhtub midagi. Nõnda ka täna räägin ühe naljaka loo, mis juhtus vaid mõned hetked tagasi ja tõesõna see juhtus!

Noo kui näiteks tänasest rääkida, siis kui töölt koju tulin, olin juba nii väsinud... Ainus, mis ma soovisin oli, et võiks pessu minna... Noo mõeldud, tehtud... Läksin siis pessu, lasin veel ikka mõnuga voolata kaa... 15 minutit hiljem, kui olin enda arust juba piisavalt puhas ja valmis pesust välja ronima keerasin vee kinni ja tõmbasin dushi kardinad eest... Ja mida üllatust... TERVE PÕRAND ja ausalt, ma ei liialda, terve põrand ujus. Jooksin oma armsa mehe juurde: KALLIS PÕRAND UJUB!!!
Mees: AA, ok, kannata
Mina: KALLIS, PÕRAND ON VETT NII TÄIS!!!
Mees: Las ma teen selle lõpuni siin.
Mina: KALIIIIIIS, PUMP EI TÖÖTA!!!
Kuidas ta saab nii rahulik olla??? Põrand on paksu vett täis juu!!!! APPIIII!!!
Mees tuleb rahulikult ja vaatab põrandat, noogutab ja läheb oma tegevust lõpetama lausudes ainult: "Ma teen selle lõpuni ja siis tulen".

Viskasin veel mõned kuivad rätikud sinna vette ligunema ja vett endasse imema, kuni tuli mu armas mees garaasist tagasi. Ta hakkas rätikuid kuivaks väänama ja põrandat kuivatama. Kui tal tuli idee, et ka elutoa põranda saaks ju väga ruttu puhtaks sedasi ja vett kaa ei raiskaks nõnda palju. Noo nõnda siis võttis mopi välja hakkas hoopis selle veega põrandal pesema elutoa ja magamistoa põrandat.
Ma ei osanud miskit muud teha kui naerda kõrval, sest ausalt, mina poleks selle peale tulnud.

Tänu mu armsale sõbrannale ja tema pealekäimisoskusele on nüüd ka see nädalavahetus ilmselt tõis põnevust ja särtsu. Peale selle, et on kooli nädalavahetus läheme ka kahekesi osalema Garage48'le ja ehk tuleme sealt ära suure kogemuse, vahvate emotsioonide ja ehk ka palju rohkemaga. We wish! Ilmselt oleme peale seda nädalavahetust ka nagu kaks suurt laipa kes midagi teha ei jaksa aga see selleks.

Juba mõnda aega on küsitud minult, et millal blogi saab lugeda? Miks ma nõnda kaua pole kirjutanud. Well... Selleks on kaa omad põhjused, mida hetkel puudutada pole mõtet. Nüüd, kus olen uuesti leidnud oma sära üles, tuli ka uus tuhin kirjutada. Ilmselt saab nüüd mõne aja pärast uuesti lugeda neist põnevatest seiklustest, mis meil on.