perekond

perekond
Kuvatud on postitused sildiga Rahu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Rahu. Kuva kõik postitused

22. veebr 2021

Sõda Iseendaga

Ma väga vabandan kui antud postitus kedagi solvab ent nüüd tuleb üks üdini aus ja ma usun, et ka mõneti valus postitus. Valus kindlasti natuke ka minu jaoks, ent see võib ka veidi valus olla lugejatele. Ma eelmises postituses lubasin rääkida, põhjusest, miks ma alguses olles just värskes suhtes Härraga, selle suhte nimel ei pingutanud. Ma hetkel arvan, et selles postituses saab olema kaks osa, et oleks kergem lugeda. Mainin ka kohe ära, et selle postituse eesmärk ei ole kaastunnet saada. Seepärast ei soovi ma ka kommentaare: "Oi, kui raske, paha jne.." stiilis. Antud postituse eesmärk on julgustada kedagi veel, kes ennast on sarnastes situatsioonides leidnud. Alati on võimalik ka kõige raskematest olukordadest ja kõige mustemast depressioonist välja rabeleda. Tahan lihtsalt oma kogemuse põhjal seda näidata - et see tõesti on võimalik. Seega palun igasugused haletsevad ja kaasa tundvad kommentaarid omale jätta. Ma ise olen rahul, et asjad on läinud nii, nagu nad läinud on ja mulle andnud korraliku ja hea õpetunni. Nõnda saan olla eeskujuks teistele. 
Ma lähen kohe päris päris algusesse. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin siis enamik minu suhteid on olnud ühepoolsed ja olen ära kasutanud oma suhtekaaslaseid. Siin postituses ei räägi ma ümmargust juttu ja suhetest üleüldse vaid just vastassoo esindajate vahelisest suhtest ehk siis võiks öelda armastussuhtest. Nooruspõlves on mul olnud palju armumisin, suhte alustamisi ja lõpetamisi. Peaaegult kõik nad ühepoolsed. Minu poolsed. Minul oli vaja tunda ennast paremini ja kuna ma muud moodi seda saavutada ei osanud kui ainult niimodi. Läbi meessoost isiku. Miks? 
Aastaid ei osanud ma endale teadvustada miks vajan kedagi teist, et tunda ennast hästi. Ma lihtsalt kasutasin ära võimalust, et keegi tahtis olla minuga koos. Eelmises postituses tuli ka välja, et kõikide nende suhete jooksul on olnud ainult üks suhe (ennem Härrat), mis on olnud kahe poolne. Kus tõesti mõlemad osapooled on suhte nimel vaeva näinud. Suhe millest ma õppisin kõige enam. Ma sain selles suhtes aru, miks on mul vaja teist inimest, et tunda ennast õnneliku, ilusa ja väärtustatuna. Sellest saab olema ka kogu ülejäänud postitus. Loodan, et keegi saab kasu minu kirjutisest!
Aga miks siis? Miks ma vajasin kedagi enda kõrvale ja miks ma ei pingutanud alguses, kui oma Härrat kohtasin? - See läheb väga väga kaugesse aega. Aega, kui ma sündisin. Terve elu olen ma tundnud, et ma pole piisavalt hea, pole väärtuslik ja tegelikult keegi mind ju ometigi ei taha?! Mind jäeti maha. Ma olin kõigest maksimum paari aastane, kui kõige olulisem inimene minu elust minema jalutas ja ei tahtnud mind. Mu oma isa. "See oli ju minu SÜÜ", ta ei tahtnud mind. Kui tema juba mind ei taha, ei taha ju ka keegi teine! - Need on mõtted, mis mind aastaid kummitasid. Teadmine, mis oli mul aastaid. Ma oma emaga rääkisin hiljuti sellest teemast ja tema mäletab, kui raskelt ma seda üle elasin kui mu oma isa minema jalutas. Ta rääkis mulle, kuidas olin aastaid nutnud ennast magama "Issi, issi, issi" ja ema ei osanud miskit teha, sest seda meest enam meie elus ju ei olnud. Ta küll proovis meid kokku viia ent iga kord, kui olime kohtunud, oli pärast palju palju hullem hüsteeria ja vajadus mul selle mehe järgi. Nagu näha, siis olin ma suuresti isa laps. Mõned aastad hiljem ema loobus. Tema jaoks oli see küll ääretult raske aga mis sa tühja sõdid, kui teine osapool ei näita grammivõrdki huvi üles. 
Mina aga kasvasin üles teadmisega, et TA EI TAHA MIND! Ta polnud üldse huvitatud. Ta ei helistanud, et soovinud kokku saada ega miskit. Ma mõtlesin omale lapsena välja erinevaid isasi ja mõnikord proovisin oma ema paari panna oma sõprade isadega. Neil olid ju imelised isad. Minul ei olnud. Kui ma ühel hetkel suureks kasvasin ja peale tuli teisme iga siis hakkasin ma ära kasutama poisse. Just selle pärast, et tunda ennast tahetuna. Väärtuslikuna. Sest muudmoodi ei saa ju olla inimene väärtuslik, eksole? Otsisin ma üles ka sotsiaalmeedia kaudu selle mehe, kellele ainsa tänuna saab öelda, et ma eksisteerin. Ma kirjutasin. Organiseerisin kokku saamisi. Arendasin suhtlust. Kõik see oli ainult ühepoolne. Teine pool ei näidanud üldse välja huvi. See aina enam süvendas minu tunnet, et ma pole miskit väärt. Ta ei hooli minust. Igal päeval see teadmine tõmbas mind maha. Ma vihkasin ennast. Ei tahtnud eksisteerida ja miks ma ka oleks pidanud? Ta ju EI TAHA mind! See oli 100% ühepoolne suhe. Suhe, mis igapäevaga mind aina enam katki tegi. See ei takistanud mind aina enam iseennast lõhkumast. Aina enam ja rohkem ma üritasin, soovisin seda suhet. Helistasin, organiseerisin kokkusaamisi. Andsin endast ära viimsegi, mis sealt anda oli. Õde mul aga teistmoodi. Teda see niimodi ei kõigutanud. Kui ma poleks teda kaasa vedanud igale poole kohtumistele ja soome selle mehe juurde poleks tal vast endal huvi ka selle vastu olnud. Nüüd me jõuamegi sinna hetke, kus mul tekkis suhe ühe noormehega. Suhe, mis oli kahepoolne. See oli suhe, mille nimel ma ei pidanud iga päev pingutama, et see toimiks. Suhe, kus ma sain aru, et tegelikult olen ma nii katki ja jõudsin ka põhjuseni - miks? Sel ajal hakkasin ma tõsisemalt iseendaga tegelema, et see mees ei mõjutaks mind enam nii palju. Alguses ei olnud see sugugi kerge ja ma endiselt üritasin iga hinna eest, et ta mind märkaks ja minust hooliks. Ühel hetkel kogu sellest emotsionaalsest raskuses ma ilmselt väsisin ära ja andsin alla ka selle suhtes, milles olin. Mingil hetkel loobus ka noormees kellega olin suhtes. Seda aega on üpriski keeruline määrata, sest lahkuminek oli ju hoopis teistel põhjustel. Hiljem tagasi mõeldes olen alles aru saanud, et oli mingi hetk, kus me enam ei pingutanud, et see suhe töötaks. 
Ma veel lappisin sellest suhtest ise ennast kokku ja samal ajal lappisin ka ennast sellest teadmisest, mida olin avastanud. Juba astusin ma uude suhtesse lihtsalt selle pärast, et ennast hästi tunda. Soovisin tunda ennast paremini, kui selle tühise sitikana, keda jäeti maha juba esimeste eluaastate jooksul. Ma sain aru, et põhjus peitub seal. Põhjus, miks olen nõnda katki. Suhe, milles järgmiseks viibisin aitas mul enesehinnangut tõsta paar kraadi ja seejärel tõmbas 2x suurema tugevusega seda jälle maha. Suhe ise ei olnud vägivaldne, aga ma ise olin suuresti põhjus, miks see nõnda oli. Ma surusin ennast peale kuigi tegelikult ei oleks sellest saanud midagi enamat, kui sõprus. Miski minus vajas seda, et tunneksin ennast paremini ja ma ei osanud seda muud moodi saavutada. Ainult niimodi. Partner ilmselt ei näinud minus muud, kui sõpra ent ühel hetkel hakkas ta ära kasutama seda, et ma ennast talle nö kaela määrin. Ka sellest järgmine suhe oli suhteliselt samasugune. Olgugi, et ma oma sisimas väga palju tegelesin sellega, et lahti saada sellest tundest, mis mind valdas ei osanud ma veel päris hästi oma teadmisi rakendada oma käitumises. Nüüd me jõuamegi siia, kus kohtasin Härrat. Seda ilusaimat meest, minu silmade jaoks. See oli suhe, millest ei oodanud ma miskit. Jah, alguses oli Flirt, semmimine, ent ometi see mees ei saa ju tahta mind, kui juba mu oma isa ei taha. Eksole? - Mu isakompleks oli väga väga suur ja kui ma selle ühel hetkel avastasin olin ma ikka väga väga katki. 
Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse. 
--- JÄTKUB---


Sõda Iseendaga Vol2

 Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse. 

Ka Härra mäletab meie suhte esimest aastat kui ühte väga rasket aastat. Ma tänase päevani imestan, et ta ei läinud kuskile. Jäi minu kõrvale ka siis, kui ma tegin kõik selle nimel, et teda minema ajada. Ära peletada. Pole ju võimalik, et keegi lihtsalt on ja tahab jääda omast vabast tahtest MINU juurde? - Ma olin väga väga katki. Ka Härral polnud tol ajal oma bioloogilise isaga just kõige paremad suhted ent siiski olid need paremad, kui need, mis olid minul. Tema oli selles suhtes oma isaga teistsugune. Ta võttis neid asju teist moodi. Jah, ma olen näinud ka seda, kui ta võttis seda väga väga raskelt aga samas lasi ta sellel valul üsna kohe minna. Mitte nagu mina, kes selleks ajaks juba pea 19 aastat seda valu enda sees ja endaga kaasas kandnud. Tal oli midagi, mida mul ei olnud. Ta oli enesekindel. Ta suutis vaatamata oma valule ikka armastada, olla rõõmus ja positiivne. Olla veel minu jaoks kindel tugi ja pind. 
Ta ei läinud kuskile. Ta elas minuga üle selle esimese aasta. Ilmselt nägi ta ka väga suurt muutust. Ma panin igal võimalusel teda proovile. Andsin igasuguseid põhjuseid ära minemiseks. Tema ju LÄKS! Miks siis minu Härra minema ei peaks? Aga ta jäi. Ta ei läinud mitte kuskile ja ei andnud mulle isegi võimalust kahelda selles, et ta minema peaks. Ta kinnitas mulle korduvalt, et ta ei lähe. Teisel aastal hakkasin ma veel enam tegelema sellega, et olen katki. Nüüd hakkasin ma ka panustama sellesse suhtesse, mida tervelt aasta aega hoidis üleval Härra. Olenemata sellest, et olin temasse ülepea kaela armunud, nägin temas kui imelist meest - olid minu hirmud siiski suuremad. Nähes, et tal pole plaanigi kuskile minna julgesin ma hakata nägema vaeva selle suhte nimel. Ma olin küll äärmiselt ebakindel. Hirmul, et aga mis siis saab kui...? Olles üle aasta olnud Härraga koos ei soovinud ma enam, et see suhe katki läheb. Nüüd panin ma ennast igal hetkel ja igal võimalusel mängu. Ma panin sellesse suhtesse oma hinge. 
Ma olin ka jõudnud nii kaugele, et suutsin andestada sellele mehele, kes minule alguse on andnud. Siiski, ma veel nägin vaeva, et saada kontakti temaga. Siiski proovisin veel suhelda, helistasin, organiseerisin kokkusaamisi jne. Aina enam ma nägin, et temal selleks huvi puudub. Minu sisemuses see enam ei teinud nii palju haiget, kui varasematel aegadel. Ma teadvustasin omale fakti, et see pole kuidagi minu süü, et ta ei soovi mind. Minuga suhelda ja minuga oma aega jagada. Mina pole see põhjus selle taga. Sealt algas samm paranemise suunas. Ma nägin milline on tõeline ISA. Ja siinkohal ma võin tõesti öelda Isa - suure "I" tähega. Härra kasuisa oli olemas nii minu kui ka Härra jaoks igal hetkel. Ma õppisin sellest nii palju ja nägin ka seda, et on olemas häid mehi. Häid isasi - sest aastatega see fakt oli mul ununenud. Olin oma mustas augus nii kinni. 
Me Härraga abiellusime. Jah, ma tõesti veel proovisin leida seda sidet aga aina vähem ja vähem. Mu enesekindlus ja hinnang järk järgult kasvasid. Ma hakkasin endast paremini arvama, iseennast hindama. Mul oli taas soov elada. Mida vähem ma tundsin, et ma pean pingutama selle nimel, et oma isaga koos olla, suhelda või sidet leida seda rohkem kasvasin mina. Paranes minu hing. Iga päevaga hakkasin ma Härrat aina enam armastama ja need tunded kasvasid iga päevaga. Ma ei saa öelda, et me poleks läbi raskuste käinud peale seda. Meil on olnud raskuseid. Me oleme kukkunud kuristikku ja pidanud ennast sealt välja vedama. Ent kumbki meist pole pidanud seda tegema üksinda. Igas suhtes on raskeid aegu ja kergemaid aegu. See on täiesti loomulik. Ent lähme tagasi nüüd loo juurde.
Mõned aastad tagasi ühel päeval helistas mu isa minule. See oli minu sünnipäeva päev. Ma olin ämma ja sõpradega kodus. Meil oli suhteliselt mõnus aeg koos. Ja ta helistas... Ma võtsin vastu. Ta rääkis mulle, et on Pärnus. Käis kohtus oma isa vastu. Tema isa on joodik ja nõme mees, kes pole tema elus, tema jaoks olemas olnud. - Irooniline, kas pole? Nüüd ta siis oli kohtus ja sõdis selle vastu, et oma isa hooldekulusid maksta. Isa juba nii vana, et läheb hooldekodusse, aga kuna ta nii halb isa oli, siis miks peab maksma tema hooldekulusid? Nõnda ta rääkis pikalt. Jätsid isa Pärnu linna hoolde ja ükski laps ei soovinud selle mehe heaks teha niipalju, et tal oleks hea hooldekodus olla. Ta oli ju halb isa. 
Selline oli minu viimane vestlus selle mehega. Mul oli südames rahu ja enam ei olnud ka soovi ise pingutada. Miks ma pean, kui tema ei näita huvi üles? Ma ei peagi. Viisakusest olen korra saatnud talle sünnipäeva õnnitluse, millele ma vastust ei saanud. Kaks aastat tagasi katkes minu suhtlus temaga täielikult. Mina enam ei helistanud. Tema samuti mitte. 
Ma julgen väita, et tänasel päeval jätab see mind ka suhteliselt külmaks. Mul ei ole vaja oma ellu sellist ühepoolset suhet, kus ma pean andma endast kõik saamata midagi vastu. Samuti see mees jätab mind täiesti külmaks. Mul ei ole enam tema vastu ei viha, hoolimist, armastust, rõõmu ega ka kurbust... Ma ei tunne tema vastu midagi. Ta on minu jaoks nagu üks inimene tänavalt. Ma võin temaga suhelda - see küll ei anna mulle midagi, aga ma võin, et kui ma seda ei tee ei ole kaa miskit. Selle telefoni kõne peale kadus ära minu soov ja tahtmine pingutada. Ma ka leidsin, et ma ei pea seda tegema enam. Samuti ei saa ka väita, et ma oleks endale seina ette ehitanud, et tundeid mitte välja näidata. Tänaseks päevaks olen ma selle valuga tegelenud 27 aastat ja lõpuks võin ma väita, et olen peaaegu vaba. Ma olen rõõmus ja rahul sellega mis mul on. Ääretult tänulik olen ma aga oma mehele, kes on niiii palju olnud mulle tõeks kogu selle protsessi sees ja jäänud mu kõrvale ka siis, kui selleks mitte mingisugust põhjust ei olnud. 
Nüüd on meie perre lisandumas pesamuna ja ma näen iga päev milline isa saab minu mehest. Kuidas ta juba hoiab ja hoolitseb, et kõhubeebil oleks hea olla. Temast saab selline isa, kes on oma tütre jaoks A ja O. See kõige imelisemat sorti isa. Isa suure "I" - tähega!

2. mai 2018

Natuke nalja ka!

Näe, leidsin taas üle pika aja põhjust, et kirjutada. Esiti juba selle pärast, et elu on ikka päris põnevaks muutunud ja teisiti ka selle pärast, et koguaeg juhtub midagi. Nõnda ka täna räägin ühe naljaka loo, mis juhtus vaid mõned hetked tagasi ja tõesõna see juhtus!

Noo kui näiteks tänasest rääkida, siis kui töölt koju tulin, olin juba nii väsinud... Ainus, mis ma soovisin oli, et võiks pessu minna... Noo mõeldud, tehtud... Läksin siis pessu, lasin veel ikka mõnuga voolata kaa... 15 minutit hiljem, kui olin enda arust juba piisavalt puhas ja valmis pesust välja ronima keerasin vee kinni ja tõmbasin dushi kardinad eest... Ja mida üllatust... TERVE PÕRAND ja ausalt, ma ei liialda, terve põrand ujus. Jooksin oma armsa mehe juurde: KALLIS PÕRAND UJUB!!!
Mees: AA, ok, kannata
Mina: KALLIS, PÕRAND ON VETT NII TÄIS!!!
Mees: Las ma teen selle lõpuni siin.
Mina: KALIIIIIIS, PUMP EI TÖÖTA!!!
Kuidas ta saab nii rahulik olla??? Põrand on paksu vett täis juu!!!! APPIIII!!!
Mees tuleb rahulikult ja vaatab põrandat, noogutab ja läheb oma tegevust lõpetama lausudes ainult: "Ma teen selle lõpuni ja siis tulen".
Image result for flood
Viskasin veel mõned kuivad rätikud sinna vette ligunema ja vett endasse imema, kuni tuli mu armas mees garaasist tagasi. Ta hakkas rätikuid kuivaks väänama ja põrandat kuivatama. Kui tal tuli idee, et ka elutoa põranda saaks ju väga ruttu puhtaks sedasi ja vett kaa ei raiskaks nõnda palju. Noo nõnda siis võttis mopi välja hakkas hoopis selle veega põrandal pesema elutoa ja magamistoa põrandat.
Ma ei osanud miskit muud teha kui naerda kõrval, sest ausalt, mina poleks selle peale tulnud.

Tänu mu armsale sõbrannale ja tema pealekäimisoskusele on nüüd ka see nädalavahetus ilmselt tõis põnevust ja särtsu. Peale selle, et on kooli nädalavahetus läheme ka kahekesi osalema Garage48'le ja ehk tuleme sealt ära suure kogemuse, vahvate emotsioonide ja ehk ka palju rohkemaga. We wish! Ilmselt oleme peale seda nädalavahetust ka nagu kaks suurt laipa kes midagi teha ei jaksa aga see selleks.

Juba mõnda aega on küsitud minult, et millal blogi saab lugeda? Miks ma nõnda kaua pole kirjutanud. Well... Selleks on kaa omad põhjused, mida hetkel puudutada pole mõtet. Nüüd, kus olen uuesti leidnud oma sära üles, tuli ka uus tuhin kirjutada. Ilmselt saab nüüd mõne aja pärast uuesti lugeda neist põnevatest seiklustest, mis meil on.