perekond

perekond

22. veebr 2021

Sõda Iseendaga Vol2

 Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse. 

Ka Härra mäletab meie suhte esimest aastat kui ühte väga rasket aastat. Ma tänase päevani imestan, et ta ei läinud kuskile. Jäi minu kõrvale ka siis, kui ma tegin kõik selle nimel, et teda minema ajada. Ära peletada. Pole ju võimalik, et keegi lihtsalt on ja tahab jääda omast vabast tahtest MINU juurde? - Ma olin väga väga katki. Ka Härral polnud tol ajal oma bioloogilise isaga just kõige paremad suhted ent siiski olid need paremad, kui need, mis olid minul. Tema oli selles suhtes oma isaga teistsugune. Ta võttis neid asju teist moodi. Jah, ma olen näinud ka seda, kui ta võttis seda väga väga raskelt aga samas lasi ta sellel valul üsna kohe minna. Mitte nagu mina, kes selleks ajaks juba pea 19 aastat seda valu enda sees ja endaga kaasas kandnud. Tal oli midagi, mida mul ei olnud. Ta oli enesekindel. Ta suutis vaatamata oma valule ikka armastada, olla rõõmus ja positiivne. Olla veel minu jaoks kindel tugi ja pind. 
Ta ei läinud kuskile. Ta elas minuga üle selle esimese aasta. Ilmselt nägi ta ka väga suurt muutust. Ma panin igal võimalusel teda proovile. Andsin igasuguseid põhjuseid ära minemiseks. Tema ju LÄKS! Miks siis minu Härra minema ei peaks? Aga ta jäi. Ta ei läinud mitte kuskile ja ei andnud mulle isegi võimalust kahelda selles, et ta minema peaks. Ta kinnitas mulle korduvalt, et ta ei lähe. Teisel aastal hakkasin ma veel enam tegelema sellega, et olen katki. Nüüd hakkasin ma ka panustama sellesse suhtesse, mida tervelt aasta aega hoidis üleval Härra. Olenemata sellest, et olin temasse ülepea kaela armunud, nägin temas kui imelist meest - olid minu hirmud siiski suuremad. Nähes, et tal pole plaanigi kuskile minna julgesin ma hakata nägema vaeva selle suhte nimel. Ma olin küll äärmiselt ebakindel. Hirmul, et aga mis siis saab kui...? Olles üle aasta olnud Härraga koos ei soovinud ma enam, et see suhe katki läheb. Nüüd panin ma ennast igal hetkel ja igal võimalusel mängu. Ma panin sellesse suhtesse oma hinge. 
Ma olin ka jõudnud nii kaugele, et suutsin andestada sellele mehele, kes minule alguse on andnud. Siiski, ma veel nägin vaeva, et saada kontakti temaga. Siiski proovisin veel suhelda, helistasin, organiseerisin kokkusaamisi jne. Aina enam ma nägin, et temal selleks huvi puudub. Minu sisemuses see enam ei teinud nii palju haiget, kui varasematel aegadel. Ma teadvustasin omale fakti, et see pole kuidagi minu süü, et ta ei soovi mind. Minuga suhelda ja minuga oma aega jagada. Mina pole see põhjus selle taga. Sealt algas samm paranemise suunas. Ma nägin milline on tõeline ISA. Ja siinkohal ma võin tõesti öelda Isa - suure "I" tähega. Härra kasuisa oli olemas nii minu kui ka Härra jaoks igal hetkel. Ma õppisin sellest nii palju ja nägin ka seda, et on olemas häid mehi. Häid isasi - sest aastatega see fakt oli mul ununenud. Olin oma mustas augus nii kinni. 
Me Härraga abiellusime. Jah, ma tõesti veel proovisin leida seda sidet aga aina vähem ja vähem. Mu enesekindlus ja hinnang järk järgult kasvasid. Ma hakkasin endast paremini arvama, iseennast hindama. Mul oli taas soov elada. Mida vähem ma tundsin, et ma pean pingutama selle nimel, et oma isaga koos olla, suhelda või sidet leida seda rohkem kasvasin mina. Paranes minu hing. Iga päevaga hakkasin ma Härrat aina enam armastama ja need tunded kasvasid iga päevaga. Ma ei saa öelda, et me poleks läbi raskuste käinud peale seda. Meil on olnud raskuseid. Me oleme kukkunud kuristikku ja pidanud ennast sealt välja vedama. Ent kumbki meist pole pidanud seda tegema üksinda. Igas suhtes on raskeid aegu ja kergemaid aegu. See on täiesti loomulik. Ent lähme tagasi nüüd loo juurde.
Mõned aastad tagasi ühel päeval helistas mu isa minule. See oli minu sünnipäeva päev. Ma olin ämma ja sõpradega kodus. Meil oli suhteliselt mõnus aeg koos. Ja ta helistas... Ma võtsin vastu. Ta rääkis mulle, et on Pärnus. Käis kohtus oma isa vastu. Tema isa on joodik ja nõme mees, kes pole tema elus, tema jaoks olemas olnud. - Irooniline, kas pole? Nüüd ta siis oli kohtus ja sõdis selle vastu, et oma isa hooldekulusid maksta. Isa juba nii vana, et läheb hooldekodusse, aga kuna ta nii halb isa oli, siis miks peab maksma tema hooldekulusid? Nõnda ta rääkis pikalt. Jätsid isa Pärnu linna hoolde ja ükski laps ei soovinud selle mehe heaks teha niipalju, et tal oleks hea hooldekodus olla. Ta oli ju halb isa. 
Selline oli minu viimane vestlus selle mehega. Mul oli südames rahu ja enam ei olnud ka soovi ise pingutada. Miks ma pean, kui tema ei näita huvi üles? Ma ei peagi. Viisakusest olen korra saatnud talle sünnipäeva õnnitluse, millele ma vastust ei saanud. Kaks aastat tagasi katkes minu suhtlus temaga täielikult. Mina enam ei helistanud. Tema samuti mitte. 
Ma julgen väita, et tänasel päeval jätab see mind ka suhteliselt külmaks. Mul ei ole vaja oma ellu sellist ühepoolset suhet, kus ma pean andma endast kõik saamata midagi vastu. Samuti see mees jätab mind täiesti külmaks. Mul ei ole enam tema vastu ei viha, hoolimist, armastust, rõõmu ega ka kurbust... Ma ei tunne tema vastu midagi. Ta on minu jaoks nagu üks inimene tänavalt. Ma võin temaga suhelda - see küll ei anna mulle midagi, aga ma võin, et kui ma seda ei tee ei ole kaa miskit. Selle telefoni kõne peale kadus ära minu soov ja tahtmine pingutada. Ma ka leidsin, et ma ei pea seda tegema enam. Samuti ei saa ka väita, et ma oleks endale seina ette ehitanud, et tundeid mitte välja näidata. Tänaseks päevaks olen ma selle valuga tegelenud 27 aastat ja lõpuks võin ma väita, et olen peaaegu vaba. Ma olen rõõmus ja rahul sellega mis mul on. Ääretult tänulik olen ma aga oma mehele, kes on niiii palju olnud mulle tõeks kogu selle protsessi sees ja jäänud mu kõrvale ka siis, kui selleks mitte mingisugust põhjust ei olnud. 
Nüüd on meie perre lisandumas pesamuna ja ma näen iga päev milline isa saab minu mehest. Kuidas ta juba hoiab ja hoolitseb, et kõhubeebil oleks hea olla. Temast saab selline isa, kes on oma tütre jaoks A ja O. See kõige imelisemat sorti isa. Isa suure "I" - tähega!