Ma olen korudvalt mõelnud kas kirjutada siia rasedusest ja sellega kaasnevast või mitte. Mõte on pidevas muutumises ja vahepeal ei oskagi või pigem siis ei suuda otsustada, mis oleks õigem või mõistlikum teha. Nimelt just selle vaatenurga pealt, et kas avaldada ja jagada oma elu nõnda avameelselt maailmale või mitte. Nagu näha, siis tänaseks olen vist mingil määral otsustanud, sest mu peas keerleb koguaeg huvitavaid mõtteid, mida võiks inimestega jagada. Olen väga palju kirjutanud nö "päevikut" kasutades selleks märkmiku, milles on mul kirjutisi aastast 2016 ja pliiatsit. Ma usun, et kõike seda, mis seal päevikus ei ole mul sugugi mõtekas blogisse ümber tippida mis tähendab, et alustan niiöelda puhtalt lehelt. Kummaline. Kuigi olen siia aastaid juba aeg ajalt kirjutanud. Ilmselt mõne asja kohapealt olen ma väga otsekohene ja avaldan oma arvamust ilma mingisuguste filtriteta. Sellega lihtsalt tuleb teil leppida.
Natuke siis beebijuttu kaa:
Nüüd on tähtajani jäänud veidike alla mõne nädala, mis tähendab, et iga hetk, kui meie pisike otsustab, võib ta tulema hakata. Mul ei ole küll igatahes hetkel erilist tunnet, et hakkaks nüüd sünnitama. Isegi ei oska aimata, milline see tunne võiks olla. Haiglakoti pakkisin kokku ja usun, et seal on kõik vajalik olemas. Võib olla isegi veidike rohkem. Ma vähemalt loodan, sest siis ei ole muret sellega, et millegist puudu jääb. Täna panen kokku muusika listi lauludest, mida ehk tahaks kuulata ja mis aitab mul hingata. Olen nii palju kuulnud, et hingamine on eriti oluline. Mehe jaoks oli aga kõige olulisem, et naisel oleks kotis palju süüa. Näljane naine = kuri naine. Ilmselt see vastab ka tõele. Tema küll ei saa haiglas meiega olla rohkem, kui kaks tundi peale sünnitust aga ju ta siis muretses haigla töötajate pärast kaa natuke. Toidupoolisena võtsin kaasa küpsiseid, müslibatoone, kiir-makarone, vett, ploomimahla, kõrrejoogid, lemmikut shokolaadi, pähkleid ja veel veidike üht - teist. Nende päevade jooksul ei tohiks ma haiglas tühja kõhtu igatahes kannatada. Plaan on panna kotti veel ka õuna, porgandit, kaalikat või mõnda muud tervisliku snäkki. Ei saa ju ometigi süüa ainult magusat ja nö rämpsu.
Ka mehe jaoks on niiöelda mänguplaan välja mõeldud ja väga täpselt rääkisin ja tegin selgeks talle, mida ootan ja tahan temast. Ma usun, et see on oluline meie mõlema jaoks. Oluliseim on vast üksteist kuulata selles protsessis. Igatahes teab kallis kaasa, kus on haiglakott ja ka seda, et kui haiglasse minekuks läheb on tal vaja võtta kaasa minu padi ja fliistekk. Ilma nendeta on mul veidi keeruline võõras kohas hakkama saada. Nagu oleksin väike laps, kes vajab võõras kohas magamiseks turvaelementi. Olen kaasat ka ettevalmistanud mõningate videote, õpetuste ja loengutega, mida lasknud tal vaadata. Õnneks võtab tema ju kõiki keerulisi või keerulisemaid olukordi palju rahulikumalt kui mina. Kahe jalaga maa peal.
Kodus on meil kõik valmis ja juba ootamas meie väikest. Algul oli mul hirm, kuidas küll me siia ära mahume. Olgugi, et paljud elavad palju väiksemates korterites ja kodudes kui meie, siis mind on vist kergelt öeldes ära hellitatud ja tõesti ei osanud ennast ette kujutada siin lapsega. Olgugi, et ruumi meil piisavalt ja kindlasti on ka asju, mida tegelikkuses meil vaja ei ole. Nagu enamikes kodudes. Pea tuli tööle panna. Eraldi kapp, meil siia ära ei mahu seega Härra tegi meie kapi ümber ning saime lisa ruumi beebi riiete jaoks. Ka toa tõstsime ümber, et ära mahutada beebi voodi. Olen äärmiselt kindel et beebi jääb magama meie juurde mõneks ajaks. Seda just tema enda heaolu pärast. Lapsel on vaja turvatunnet ja just seda ema/isa lähedust. Seda ma kavatsen talle ka pakkuda nii palju kui ma oskan. Ei karda ma seda, et kui beebi meie juures siis Härraga lähedus kaob. Iga suhe vajab töötamist ja samamoodi ka meie oma. Kui suhte nimel vaeva ei nähta siis laguneb ta kõigest olenemata. Kindlasti leiame ka meie aega beebi kõrvalt iseenda ja oma suhte jaoks. Vannituppa tekitasime me mähkimislaua koos rippriiuliga, kuhu panin puhtad mähkmed, kilekotid, lapid jne... Kogu vajaliku beebi hügieeni eest hoolitsemiseks. Olen kindel, et mähkmeid vahetan ma lõpuks seal, kus vaja aga siiski selline kindel pind on kindlasti hea. Eriti veel, kui pesta teda või miskit. Eks ma saan lõpuks omast kogemusest rääkida, kas on miskit, mida vaja ei ole või hoopis miskit, millest puudust tunnen.
Palju on minult nende 9 kuu jooksul küsitud, kuidas ma ennast tunnen ja kuidas rasedus möödunud on. On päevi, kus ma tõesti ei saa aru, et oleksin rase. Nii kerge ja hea on olla. Raseduse algus möödus mul suures osas magades. Olin niiii väsinud koguaeg. Ei olnud isu süüa aga ei iiveldanud ega olnud kuidagi ka paha olla. Alguses ma lihtsalt magasin. See möödus ja jätkus justkui tavapärane elu ühe lisanüanssiga. Ma koguaeg mõtlesin, kas beebiga on kõik korras. Ei olnud mingisuguseid muid rasedusmärke. Beebi kasvas jõudsalt ja kõht kasvas sellega koos väga väga kiiresti. Kolmanda kuu lõpuks oli mul juba väga suur kõht ning väga palju küsiti, kas ootan kaksikuid. Ei... Ma ootan ainult ühte last hetkel ja UHs on seda väga väga palju kontrollitud. Detsembri alguses hakkasid aga hullud valud alakõhus ja vaagna piirkonnas. Need valud olid kohe nii hullud, et mõni päev ei suutnud kõndidagi. Ma sel ajal käisin veel tööl seega olin sunnitud võtma haiguslehe ühel hommikul kuna lihtsalt ei saanud püsti. Mõned päevad hiljem see valu taandus ja sain tagasi tööle minna. See ei tähendanud aga seda, et need valud oleksid täiesti kadunud olnud. Ei aidanud nendega bandaaz ega ka kõhutoega püksid. Jaanuari alguses jäin koduseks. Ka valud taandusid, sest kodus ei jookse ega tatsa ma nõnda palju ringi nagu tööjuures. Oli päevi, kus tegin pikemaid jalutuskäike või kaasaga poes käisime siis pärast andis see valu tunda ja ei saanud õhtu otsa voodist või diivani pealt püsti. Hakkasin aina enam võtma rahulikumalt ja omas tempos kõike. Beebi otsustas ennast ümber pöörata Jaanuari keskel või lõpu poole. Enam ei mäleta täpselt. Ega ma ise sellest ju ka aru ei saanud, kui see juhtus. Veebruari keskel kuskil hakkas ta tasapisi vajuma alla. See tähendas seda, et minul muutus olemine palju palju kergemaks. Sain jälle rohkem liikuda. Kadusid ära valud vaagnas. Vahepeal nad küll kergelt löövad välja aga see on ikka väga kerge arvestades sellega, mis detsembris oli. Nüüdseks juba viimased nädal või poolteist igapäev kergelt iiveldab. Ka kõrvetised kimbutavad mind. Varsti juba tunne, nagu oleks Renniest sõltuvuses. Tagasi on väsimus ja isutus. Tahaks ainult olla, magada, lesida ja üldse ei jaksa nagu miskit mõistliku teha nagu koristada. Vahepeal oli selline tuhin kus ainult koristasin ja ei tahtnud teha muud. Koristasin ja pesin beebi riideid ja panin valmis asju jne jne jne... Nüüd magaks. Puhkaks.
Rasedus on üks naljakas asi. Kõik need emotsioonid ja tunded, mis raseda naise sees on - on lihtsalt nii imelised ent samas on uskumatu, kuidas korraga saab tunda nii palju erinevaid emotsioone. Ühteaegu tunda hirmu, rõõmu ja armastust on väga väga kummaline. Olla kogu eesseisva elu muutuse ees nii põnevil aga samas veidike ka hirmul, sest tegelikult ei ole mul õrna aimugi, mida see endaga kaasa toob. Peale ühe pisikese päikese kiire. See päike hakkab meie elu oma käe järgi ümber korraldama ikka väga korralikult ma usun. Ka see on nii uskumatu tunne, kui Sa tead ja reaalselt tunned, kui keegi liigutab ennast Sinu sees. Ta kasvab seal. Elab ja on. Nii keeruline on seda ime kirjeldada sest see lihtsalt on IME!
Sellega ma täna oma postituse ka lõpetan. Eks vaatame, millega mu pea järgmisel korral hakkama saab ning mis ideid mulle jagamiseks pähe paneb.
