Ma väga vabandan kui antud postitus kedagi solvab ent nüüd tuleb üks üdini aus ja ma usun, et ka mõneti valus postitus. Valus kindlasti natuke ka minu jaoks, ent see võib ka veidi valus olla lugejatele. Ma eelmises postituses lubasin rääkida, põhjusest, miks ma alguses olles just värskes suhtes Härraga, selle suhte nimel ei pingutanud. Ma hetkel arvan, et selles postituses saab olema kaks osa, et oleks kergem lugeda. Mainin ka kohe ära, et selle postituse eesmärk ei ole kaastunnet saada. Seepärast ei soovi ma ka kommentaare: "Oi, kui raske, paha jne.." stiilis. Antud postituse eesmärk on julgustada kedagi veel, kes ennast on sarnastes situatsioonides leidnud. Alati on võimalik ka kõige raskematest olukordadest ja kõige mustemast depressioonist välja rabeleda. Tahan lihtsalt oma kogemuse põhjal seda näidata - et see tõesti on võimalik. Seega palun igasugused haletsevad ja kaasa tundvad kommentaarid omale jätta. Ma ise olen rahul, et asjad on läinud nii, nagu nad läinud on ja mulle andnud korraliku ja hea õpetunni. Nõnda saan olla eeskujuks teistele.
Ma lähen kohe päris päris algusesse. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin siis enamik minu suhteid on olnud ühepoolsed ja olen ära kasutanud oma suhtekaaslaseid. Siin postituses ei räägi ma ümmargust juttu ja suhetest üleüldse vaid just vastassoo esindajate vahelisest suhtest ehk siis võiks öelda armastussuhtest. Nooruspõlves on mul olnud palju armumisin, suhte alustamisi ja lõpetamisi. Peaaegult kõik nad ühepoolsed. Minu poolsed. Minul oli vaja tunda ennast paremini ja kuna ma muud moodi seda saavutada ei osanud kui ainult niimodi. Läbi meessoost isiku. Miks?
Aastaid ei osanud ma endale teadvustada miks vajan kedagi teist, et tunda ennast hästi. Ma lihtsalt kasutasin ära võimalust, et keegi tahtis olla minuga koos. Eelmises postituses tuli ka välja, et kõikide nende suhete jooksul on olnud ainult üks suhe (ennem Härrat), mis on olnud kahe poolne. Kus tõesti mõlemad osapooled on suhte nimel vaeva näinud. Suhe millest ma õppisin kõige enam. Ma sain selles suhtes aru, miks on mul vaja teist inimest, et tunda ennast õnneliku, ilusa ja väärtustatuna. Sellest saab olema ka kogu ülejäänud postitus. Loodan, et keegi saab kasu minu kirjutisest!
Aga miks siis? Miks ma vajasin kedagi enda kõrvale ja miks ma ei pingutanud alguses, kui oma Härrat kohtasin? - See läheb väga väga kaugesse aega. Aega, kui ma sündisin. Terve elu olen ma tundnud, et ma pole piisavalt hea, pole väärtuslik ja tegelikult keegi mind ju ometigi ei taha?! Mind jäeti maha. Ma olin kõigest maksimum paari aastane, kui kõige olulisem inimene minu elust minema jalutas ja ei tahtnud mind. Mu oma isa. "See oli ju minu SÜÜ", ta ei tahtnud mind. Kui tema juba mind ei taha, ei taha ju ka keegi teine! - Need on mõtted, mis mind aastaid kummitasid. Teadmine, mis oli mul aastaid. Ma oma emaga rääkisin hiljuti sellest teemast ja tema mäletab, kui raskelt ma seda üle elasin kui mu oma isa minema jalutas. Ta rääkis mulle, kuidas olin aastaid nutnud ennast magama "Issi, issi, issi" ja ema ei osanud miskit teha, sest seda meest enam meie elus ju ei olnud. Ta küll proovis meid kokku viia ent iga kord, kui olime kohtunud, oli pärast palju palju hullem hüsteeria ja vajadus mul selle mehe järgi. Nagu näha, siis olin ma suuresti isa laps. Mõned aastad hiljem ema loobus. Tema jaoks oli see küll ääretult raske aga mis sa tühja sõdid, kui teine osapool ei näita grammivõrdki huvi üles.
Mina aga kasvasin üles teadmisega, et TA EI TAHA MIND! Ta polnud üldse huvitatud. Ta ei helistanud, et soovinud kokku saada ega miskit. Ma mõtlesin omale lapsena välja erinevaid isasi ja mõnikord proovisin oma ema paari panna oma sõprade isadega. Neil olid ju imelised isad. Minul ei olnud. Kui ma ühel hetkel suureks kasvasin ja peale tuli teisme iga siis hakkasin ma ära kasutama poisse. Just selle pärast, et tunda ennast tahetuna. Väärtuslikuna. Sest muudmoodi ei saa ju olla inimene väärtuslik, eksole? Otsisin ma üles ka sotsiaalmeedia kaudu selle mehe, kellele ainsa tänuna saab öelda, et ma eksisteerin. Ma kirjutasin. Organiseerisin kokku saamisi. Arendasin suhtlust. Kõik see oli ainult ühepoolne. Teine pool ei näidanud üldse välja huvi. See aina enam süvendas minu tunnet, et ma pole miskit väärt. Ta ei hooli minust. Igal päeval see teadmine tõmbas mind maha. Ma vihkasin ennast. Ei tahtnud eksisteerida ja miks ma ka oleks pidanud? Ta ju EI TAHA mind! See oli 100% ühepoolne suhe. Suhe, mis igapäevaga mind aina enam katki tegi. See ei takistanud mind aina enam iseennast lõhkumast. Aina enam ja rohkem ma üritasin, soovisin seda suhet. Helistasin, organiseerisin kokkusaamisi. Andsin endast ära viimsegi, mis sealt anda oli. Õde mul aga teistmoodi. Teda see niimodi ei kõigutanud. Kui ma poleks teda kaasa vedanud igale poole kohtumistele ja soome selle mehe juurde poleks tal vast endal huvi ka selle vastu olnud. Nüüd me jõuamegi sinna hetke, kus mul tekkis suhe ühe noormehega. Suhe, mis oli kahepoolne. See oli suhe, mille nimel ma ei pidanud iga päev pingutama, et see toimiks. Suhe, kus ma sain aru, et tegelikult olen ma nii katki ja jõudsin ka põhjuseni - miks? Sel ajal hakkasin ma tõsisemalt iseendaga tegelema, et see mees ei mõjutaks mind enam nii palju. Alguses ei olnud see sugugi kerge ja ma endiselt üritasin iga hinna eest, et ta mind märkaks ja minust hooliks. Ühel hetkel kogu sellest emotsionaalsest raskuses ma ilmselt väsisin ära ja andsin alla ka selle suhtes, milles olin. Mingil hetkel loobus ka noormees kellega olin suhtes. Seda aega on üpriski keeruline määrata, sest lahkuminek oli ju hoopis teistel põhjustel. Hiljem tagasi mõeldes olen alles aru saanud, et oli mingi hetk, kus me enam ei pingutanud, et see suhe töötaks.
Ma veel lappisin sellest suhtest ise ennast kokku ja samal ajal lappisin ka ennast sellest teadmisest, mida olin avastanud. Juba astusin ma uude suhtesse lihtsalt selle pärast, et ennast hästi tunda. Soovisin tunda ennast paremini, kui selle tühise sitikana, keda jäeti maha juba esimeste eluaastate jooksul. Ma sain aru, et põhjus peitub seal. Põhjus, miks olen nõnda katki. Suhe, milles järgmiseks viibisin aitas mul enesehinnangut tõsta paar kraadi ja seejärel tõmbas 2x suurema tugevusega seda jälle maha. Suhe ise ei olnud vägivaldne, aga ma ise olin suuresti põhjus, miks see nõnda oli. Ma surusin ennast peale kuigi tegelikult ei oleks sellest saanud midagi enamat, kui sõprus. Miski minus vajas seda, et tunneksin ennast paremini ja ma ei osanud seda muud moodi saavutada. Ainult niimodi. Partner ilmselt ei näinud minus muud, kui sõpra ent ühel hetkel hakkas ta ära kasutama seda, et ma ennast talle nö kaela määrin. Ka sellest järgmine suhe oli suhteliselt samasugune. Olgugi, et ma oma sisimas väga palju tegelesin sellega, et lahti saada sellest tundest, mis mind valdas ei osanud ma veel päris hästi oma teadmisi rakendada oma käitumises. Nüüd me jõuamegi siia, kus kohtasin Härrat. Seda ilusaimat meest, minu silmade jaoks. See oli suhe, millest ei oodanud ma miskit. Jah, alguses oli Flirt, semmimine, ent ometi see mees ei saa ju tahta mind, kui juba mu oma isa ei taha. Eksole? - Mu isakompleks oli väga väga suur ja kui ma selle ühel hetkel avastasin olin ma ikka väga väga katki.
Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse.
--- JÄTKUB---
