Olgugi, et antud üritus oli Härra töö korraldatud ja seal töö kaaslased tal olid siis sellegi poolest on tal ka tööl üks kurt. Ta pole just kuigi kaua töötanud seal ning see oli ka tema esimene "töö kino". Firma korraldab seda kinos kõimist igal aastal, mis on megafun! See aasta muidugi erines teistest. Tavaliselt oleme me lihtsalt kahekesi olnud ja filmi vaadanud ent seekord olime neljakesi ja nagu oleks sõpradega koos.
Ent see polegi põhjus miks ma kirjutama hakksin vaid nüüd alles jõuan jutu sisuni 😁.
Ma sain teada või pigem tunda, et viipekeel, jah see keel, mida ma juba 10 aastat räägin, võib olla erinev sellest, kui ma harjunud. Ma tean, et iga inimene viipleb erinevalt - nagu ka räägib aga vot... Sellist tunnet või kogemust ning arusaamist polegi mul varem olnud, kui eile. Mehe töökaaslase tüdruku Viiplemine pani mul aga südame põksuma. Kus ma olnud olen? Jah töökaaslase enda viiplemine kaa palju kehvem polnud aga... Nii oli... Minul, kui kuuljal inimesel seda viiplemist jälgida... Oeh... kananahk tuli ihule. Võib olla olen oma sõprade ja Härra viiplemisega harjunud. Nad viiplevad kiiresti, vahepeal on raske ja väsitav jälgida - ilmselt sama tunnevad kurdid huultelt lugemisega. Kahe kurdi vaheline vestlus nõuab ajult korraliku tööd, et aru saada sisust. Jaa see on põnev ja mulle meeldib kuid sellegi poolest see eilne pani ahhetama... See oli nagu näidend kõikide emotsioonide ja zestidega. Seda ma olen jah tõesti mõned korrad näinud aga ammu... Festivalil kus nad reaalselt ka näitlesid.
See tüdruk eile viiples nii rahulikult, selgelt ja kuidagi lihtne oli mõista, mida ta öelda tahab... Mulle igatahes kangastusid ette tema viiped justkui piltidena. Vot, seda kogemust polegi mul ennem olnud. Ma veel pärast Härrale kaa ütlesin, et vot, niimodi tahan mina kaa viibelda... But how????
Viimasel ajal üldse vestluses puterdan palju ja käed teevad hoopis teist kui mu peas või keelel. Nad nagu ei jõua järgi. Liiga vähe viibelnud - on selle sündroomi nimi. Ma peaks rohkem viiplema ja rohkem kurtidega kohtuma.
Tahaks veel sama seltskonnaga välja minna nagu eile aga nüüd tuleb mängu minu ebakindlus. Kuidas? Äkki ma tüütan, äkki nad pole huvitatud ja nii edasi... Ma võin olla väga energiline ja jutukas ja pealetükkiv. Ma tean seda. Oh, see pole enesehaletsus ja ma ei vaja poputamist - see rohkem huumoriga öeldud. Selle jutuka ja näiliselt enesekindla inimese taga on tegelikult üks mitte nii enesekindel inimene. Pigem endasse tõmbunud ja üksindust armastav inimene. Kunagi ühel koolitusel räägiti, et igaühes meis on mingisugused autistlikud jooned. Need on minu omad 😁. Nendega ma olen leppinud ja rahu teinud. Ent iga uue suhte loomine ja alustamine on tänu sellele üks eneseületus. Ma mäletan seda, et kui alles plika oli pisike ja meil beebigrupis jalutamiste teema oli siis mulle jäi silma üks teine emme, kellega me võiksime nagu kappida. Pidevalt nalja viluks sai üksteisele öeldud, et lähme koos jalutama kuni kuskilt tuligi see, et jalutasime kodunt nõmmele. Ma veel mäletan, kuidas ma eriti ei tahtnud oma kestast välja tulla aga ma ütlen ausalt - meie esimene kohtumine oli nii vahva. Nalja sai nii palju. Me tänaseks juba päris päris palju väljas ja külas käinud üksteisel aga just need esimesed korrad olid minu jaoks eneseületus. Tänu sellele sain ma omale aga sõbranna. JA MITTE AINULT ÜHE. Kuidagi juhtus nii, et lausa kaks.
Ma oskan kirjutada ja niimodi oma mõtteid väljendada. Kirjutades olen ma ka julgem ja avatum. Kui ma inimest tunnen ja tean siis on kaa lihtsam. Kuid kutsuda enda jaoks justkui võõrast endaga välja tekitab palju küsimusi minu peas. Vahel olen lasknud lihtsalt Härral sellega tegeleda 😁. Ta niigi koguaeg käib mul järgi: "Miks Sa enam sellega ei suhtle?" - umn, äkki ta ei taha? "Miks, Sa pole tollega kokku saanud nii kaua?" - Eehhh... meie elud on veidi erinevas etapis praegu? "Aga emmaga sa pole niii ammu vestelnud. Kirjuta talle? - Pff... mida mul öelda on? meil nagu ei ole ühiseid teemasid ju enam.
Ühesõnaga jõuab mu mõistus teha ennem suurema töö ja selekteerida välja kõik probleemid. Tegelikult olenemata kellega ma kokku saan on meil alati mingisugunegi jututeema või miskit ühist. Kasvõi see kuidas läheb ja eludega kurssi viia. Ent peaaegu kõikides suhetes oleksin mina justkui see organiseeriv ja aktiivne pool mistõttu ongi nagu tunne, et nemad justkui pole huvitatud.
On ka erandeid. Mul nii mõnigi selline suhe, kus ma olen passiivne pool ja minu eest organiseeritakse kõik - piisab vaid kohale minna või siis kodus laud katta 😁.
Suhted on ühed huvitavad ja imelikud "asjad". Eriti huvitav on aga see, et seda postitust ma alustasin selleks, et rääkida viipekeelest ja ma jõudsin välja hoopis enda ja oma suhete lahkamiseni. Sügavuti jah ma tõesti ei läinud aga ega see poleks olnud ka väga huvitav lugemine ma arvan.
Kas on väga imelik kasutada blogipostitustes emotikone? Tahaks ju kuidagi oma tunnet lihtsalt kokku võtta ja vahel lisada 🤯🙈😅😁😱🙄😵💫😀 kaa, sest need kirjeldavad minu olemust.
🤯 - Omg, tegelt?? Ei saa olla?? Ajuvaba!
🙈 - veidikene häbelik, ega julge vaadata, mida ütles/kirjutas. Ebakindel mina.
😅 - Jah, ma tõesti arvan nii kaa.. oih.
😁 - Natukene uhke ja naljakas. Pole veel päris naer.
😱 - Oii oii. (kas siis üllatunud, postitiivses või negatiivses võtmes)
🙄 - jälle või?
😵💫 - ähh, see läks pekki
😀 - ja nüüd ma naeran... 🤣😆😂 - Ja veel rohkem naeran
