Palun jää...

Anyways... Kaks ööd on mind juba kummitanud üks lugu... Pigem nagu mälestus. Mälestus mis on minu jaoks kohe eriliselt armas... Täna ma tahaks seda ka teiega jagada, kuna ta mind juba kummitab.

See oli umm... Äkki kolm aastat tagasi... Jaanuaris või isegi Veebruaris. Ma pakun, et ehk oli Jaanuaris, aga mis vahet sellel enam on... See igatahes juhtus kolm aastat tagasi. Minu ja Kristo suhe oli üsna värske... Peaaegu et olematu... Mul oli ju tol ajal kavaler...

Noo ja oligi päev, kus ma sain selle kavaleriga kokku... Me ei olnud üksteist näinud paar kuud, kui ma ei eksi. Olgugi, et me ei elanud kuigi kaugel üksteisest, kõigest vist loetud bussipeatuste arv, oli meie elus probleeme. Nüüd oligi see päev kätte jõudnud, kus ma pidin temaga siis kohtuma. Rääkisin Kristole ka, kuhu ma lähen ja kellega ning tema jaoks oli see okey... Normaalne... 

Läksin... Närv oli loomulikult sees. Ma polnud teda ju näinud üsna pikka aega. Aga mitte sellest kohtamisest ei taha ma rääkida. See oli üks huvitav kohting mul. Ma ei ole just kuigi palju kohtinutel käinud.. Või need mis on olnud ei ole kuidagi kategoriseerunud sinna filmi "date" alla. Vahel ikka on ju unistus, kus mees tuleb, lillekimbuga jne... Vot see oleks kohting. Kahjuks eestis neid kuidagi vähe... Aga läheme edasi...

See kohtamine sai läbi... Minu jaoks ei olnud seal midagi erilist... Naisena ehk ootasin midagi enamat sellest... Nagu me naised oleme... Tahame romantikat ja rohkelt tunnete avaldamist ja nii.. Midagi sellist kahjuks seal ei olnud.. Kõik oli kuidagi kohmakas ja... Tead ma isegi väga ei mäleta sellest kuigi palju. Tõesti, kui oled juba kord sellise mehe kätte vahele sattunud nagu Härra Ots siis iga teine kohtamine tõesti enam ei sobi. Härra Ots on kohati nagu filmist välja astunud aga samas kentsakas tegelane. Siis kui ta proovib olla romantiline, tal see välja väga ei tule... Aga kui on UPS... Siis vahel on see nii armas ja nii tore.. 

Kõndisingi siis Härra Otsa kodu poole... Kirjutasime samal ajal sõnumeid üksteisele. Ta oli mulle jätnud võtme, et saaksin alt sisse ja tema juurde. Kui ma tuppa jõudsin siis seal ta oli. Ta oli sellise näoga, nagu oleks õudusunenäo läbi elanud. Tal oli nimetaja sõrm suus ja ta näris oma küüsi. Kui ma esikust kööki jõudsin vaatas ta mind ootava näoga. Ma suutsin ainult pead raputada mille peale ta tormas ja mu endale sülle võttis ja vajus köögi põrandale põlvili. Ta suust kostusid ainsad sõnad...

"Palun JÄÄ" - Olid ta esimesed sõnad mis ta suutis öelda pärast pikka aega mind kinni hoides. "Palun jää minu juurde! Ära mine koju" - Kostus tema suust. 

Ta oli seal... Nii haavatav... Nii siiras... See tema nägu sel hetkel ei lähe mul vist kunagi meelest. See nõrkuse hetk tema juures meeldis mulle. See meeldis väga. See tähendas ja siiani tähendab minu jaoks nii palju. Kui mees julgeb olla nõrk siis on ta eriliselt tugev!

Ma jäin... Sel öösel ma jäin... Me lobisesime terve öö... Kõigest... Ootustest ja tulevikust ja minevikust... Ma teadsin, et tema lükkab mind kaugemale ja kõrgemale, kui keegi teine. Ma sain aru, et temaga koos olen ma parem inimene. Parem, kui senini olin olnud.

Ma teadsin, et meie suhe ei saa olema kerge... See tee, mille ma pidin ette võtma, et saada naiseks, keda Härra Ots väärib ei saanud olla kuidagi moodi lihtne ja lühike. Ma olin kogenematu. Isekas - Ma ei tahtnud sugugi mitte temaga arvestada. Mul ei olnud endasse usku. Mitte üldse. Kõik see mis oli minu juures, ma tundsin, et on negatiivne. Ei leidnud endas midagi head ja positiivset, peale selle, et oskasin naerda kõige üle, mis ette tuli. Ma olin kunagi üsna keeruline isiksus. Ma tahtsin olla tugev... Mina ei näidanud välja oma nõrkust. Ei tahtnud välja näidata. Ma ei olnud paindlik ja leplik. Ma ei olnud kunagi rahul.

Ma imestan, et kuidas küll Härra Ots mind välja kannatas. Kuidas ta mind voolima hakkas oma haavatavusega. Kuidas ma ise aastatea muutusin pehmemaks ja leplikumaks. Minust sai iga kuu ja iga aastaga aina parem, aina tublim naine... Ta jäi minu juurde kuigi oli korduvalt põhjuseid lahkuda. Ma ei teinud talle seda esimest aastat üldse kergeks. Ma küll nautisin iga hetke temaga koos aga ma olin sel ajal keeruline isiksus. Tõsiselt keeruline. Aga enam mitte.

Nüüd Laupäeval see mälestus tuli uuesti esile... See tunne... See tema nägu... Kogu see tee, mis ma olen temaga läbi käinud. Kõik need head ja halvad hetked, aga eriliselt just see... See päev... See teadmine, et minust "halvast naisest" on saanud nüüd juba täitsa hea naine. Täitsa... Normaalne : D

Ma imetlen tema kannatlikkust minuga koos. Ma armastan teda iga hetk selle eest! Ma tõesti armastan ja imetlen oma meest. Ta on parim, keda üldse soovida ja nüüd tahan olla mina parim, keda tema võiks soovida ja täita iga tema pisikenegi unistus!