Kuna palju ja üsnagi pidevalt küsitakse siis tahest tahtmata kipun vahetevahel mõtlema, et missugune ema oleksin mina. Kristo puhul ei ole ju kuigi palju arvata milline isa ta oleks. Ta on nii rahulik ja hooliv. Saaks justkui kõigega hakkama mis ta omale ette võtab ja mingit probleemi ei ole. Nii palju kui ma temaga rääkinud olen siis ma näen kuidas tal silm läheb särama selle isa teema peale. Ta teab, milline isa ta olla tahab. See on nii huvitav.
Vahetevahel käime poes ja siis ta jääb mänguasja leti ette seisma ja hüpoteetiliselt sõnab:
"Kui meil oleks poeg siis vot selle ma talle ostaksin"
Lennujaamas ootasime lennuki peale minemist ja nooh, vaatasime, et ehk saab Stennule midagi kaasa tuua ja siis Kristo jäi kõige suurema lego komplekti ette seisma ja vaatas seda pikalt. Noo ikka pikalt ja siis sõnas:
"Kui meil oleks poeg siis vot selle ma viiksin talle kui reisilt tagasi tuleksime"
"Aga mis siis saaks, kui Sul tütar oleks?"
"Noo ma ei tea... Ma ei oska tüdrukute jaoks midagi mõelda... Millega üldse tüdrukud mängivad?"
Noo järelikult on selge, et ta kindlasti tahaks omale saada poega :D
 |
Aga ma tean ka seda, et kui tal oleks tütar saaks ta ka hakkama... Kunagi küsisin temalt, et mis siis saaks kui Sul tütar sünnib. Ma tean, et sa nii väga tahad poega aga kui sünniks tütar?
 |
"Noo eks ma siis hakkaks uurima, mida tüdrukud tahavad peale riiete"
Nii armas :D Kas siis tüdrukud tahavad ainult riideid... noo ma ei tea :D
Kui meil sünniks kunagi poeg, siis ma tahaks, et ta oleks täpselt nagu Kristo. Sama armas, "handsome". Kindlasti võiks tal olla Kristo silmad, Kristo kehaehitus ei teeks ka paha. Suu võiks olla minu oma...
Kui kunagi sünniks tütar siis ma ikka sooviks, et tal oleksid Kristo silmad... Sinised... Aga suured nagu minu omad. Ja siis võiks tal olla pisike nöbinina ja armas suu... Juuksed võiksid tal olla paksud ja noo kiiresti kasvavad.. Et kui ta oleks kahe aastane oleksid tal ikka ilusad pikad juuksed juba.
Kindlasti olenemata laste arvust ja soost oskaksid nad kõik rääkida viipekeelt. Kuidagi peavad nad ju saama isaga suhelda, kui isal ei ole kuuldeaparaate kõrvas. Lisaks võiksid nad viia edasi seda viipekeelt kunagi ka oma lastele ja nii edasi. On üks väärtuslik asi osata viipekeelt.
Aga siiski, milline ema ma oleksin? Ma näen ju, et vahel viskab mul kopa ette ja siis ma olen nii väsinud, et ma ei taha ega jaksa midagi teha. Kas see saab ka sedasi olema siis kui meil laps on? Ma ju ei tahaks talle anda halba eeskuju. Ikka sellist mida tema väärt oleks. Ma tean, et Kristo on piisavalt tasakaalukas ja on ju igati toeks aga ikkagi...
Kui ma lasteaias olen siis ma tunnen, et ma saan siin väga hästi hakkama. Nendele lastele ma olen ilmselt üsna heaks eeskujuks. Nagu kunagi minu kasvataja oli mulle. Kui aga juhtub, et meil Kristoga tekib tüli (mida vahel ikka suhtes juhtub) siis ma hakkan kahtlema selles, kui hea ema ma ikkagi oleks. Tülid on ühed asjad, mis ei ole mulle kunagi meeldinud, aga noo vahest ju neid ikka juhtub...
Ma arvan, et eks neid tülisid ole igas perekonnas. Põhiline ilmselt on ikka see, et laste ees ei vaielda või ei lahendata oma probleeme. Neid tuleks lahendada kusagil mujal või kuidagi teisiti. Vähemalt nii arvan mina.
Üldkokkuvõttes ma arvan, et ma oleks väga hea ema, Kristo oleks suurepärane Isa kindlasti ja siinkohal Isa suure I tähega!
 |
Ei oskagi nüüd kuidagi oma juttu lõpetada kui ainult sellega endiselt, et kuidas mul ikka oma mehega vedanud on. Ta on täiuslik mees. Mees kes on eeskujuks paljudele. Mul halvast suhtest välja tulnud sõbranna ütles mulle, et oh, oleks mul ka nii suurepärane mees, nagu Sinu Kristo. Nüüd öelnud välja oma soovi, ta vist ongi leidnud omale sellise. (Natuke vara veel hõisata aga esmapilgul tundub, et häid mehi ikka leidub veel).
Elame ja vaatame mis siis päriselt saab.
