Täna on siis hea kirjutada, miks ma küll armusin aastaid tagasi oma abikaasasse. Aga ennem kui sellest kõigest kirjutan tahan jagada teiega oma rõõmu. Nimelt, nagu paljud teavad sis meil on ehitus alles pooleli.
Olles juba peaaegu kaks aastat elanud väikese ahjuga, ilma nõudepesumasinata ja kui aus olla ka siis absoluutselt ilma elutoa valgustuseta. Suht pimedas oma aega mööda saatnud. Nüüd siis on meil kõik olemas ja minu unistus on täidetud. Nagu päriselt! Me ostsime täna ahju ja nõudeka!! Ma olen mega super häppy!! Really!!
Ja siis kogemata sattusime täna ka K-Rautasse ja seal oli põranda lambile hinnapakkumine. Ja me saime omale ka lambi!! Nagu LAMBI!! Ja meie elutuba on valge. Nüüd selles valguses ma näen, et peaks hakkama põrandaid pesema :D
Aaga, tagasi teemasse.
Me Kristoga kohtusime juba peaaegu et kolm aastat tagasi. Ma armusin temasse hetkel, kui ta oma "tantsuliigutustega" välja tuli. Ma ei tea miks aga see tema tants kuidagi nii mõjus mulle, et minul oli sellest hetkest silmadel klapp ees ja ma ei näinud ei kedagi ega midagi muud kui teda.
See pole vist siiani väga muutunud. Vahel, kui ma Kristot näen, siis endiselt lähevad jalad nõrgaks. Töö juures on see juba naljaks muutunud, et kui mainin, et mees tuleb järgi sisi töökaaslane vastab mulle, et vaata et sa ei kuku :D
Aga me kohtusime ööklubis "Hollywood". Seal oli meie ühise sõbranna sünnipäev. Sellest hetkest, kui sõbranna koos kaaslastega tuli Hollyka ette, kus me pidime kokku saama, nägin ma ainult ühte inimest. Tervitasin kõiki aga silmad olid ainult ühel.
Sel hetkel ma vaatasin ainult ta välimust... Pikk, ilus (ma ei tea, kas see on just hea väljend, aga ta oli mega ilus), jõuline, musklis, ilusa näoga, valge kampsuni ja valgete pükstega noormees. Ta oli väga aktiivne ja kiusas koguaeg mu sõbrannat.
Seal oli palju teisi inimesi ka. Meie sõpru... Uusi ja vanu. Alguses ma veetsin aega kõigiga. Tantsisin kõigiga ja lihtsalt nautisin elu. Aktiivse isikuna, kes reaalselt koguaeg kutsub kõiki tantsima, kutsusin ka Kristot tantsima. Ja siis ta hakkas tantsima.. Okey, ta välimus oli kõvasti boonuseks ja ta juba ennem meeldis mulle... Aga hetkel kui ta tantsima hakkas siis ei lasknud ma teda enam oma silmist sel õhtul... (Kristo vana tobu aga ei saanud midagi aru :D) Me suhtlesime terve õhtu lõpuks. Noo vahepeal ma käisin ka tantsimas ja tagasihoidliku mehena ta kartis või ei tahtnud üldse minuga tantsima tulla.
Ta kodu oli seal samas kus mina sel ajal elasin. Ainult kaks bussi peatust linna poole. Seega me jalutasime koos seda maad. Meiega oli kaasas veel kaks poissi. Aga mina nägin endiselt ainult seda ühte. Me rääkisime kõigest ja kui aus olla siis ma ei mäleta mitte midagi. Aga ma mäletan seda, et nii kui ma koju jõudsin, ma pidin teada saama, tema fb aadressi ja ma pidin temaga saama sõbraks. Aga enda õnnetuseks olin ma koju jõudes ta nime ära unustanud. NAGU PÄRISELT! Ja siis ma hakkasin teda ühiste tuttavate kaudu otsima aga ma ei leidnud! Ma otsisin Ristot, Rihardit, Raivot.... R... R... Noo kes ta oli :D, aga et oleks Kristo - mulle meelde ei tulnud.
Paar päeva lisas ta mind hiljem oma fbsse ja siis ma sain lõpuks teada tema nime... Aga endiselt oli mul suur tahtmine temaga veel kokku saada. Fbs me suhtlesime aga see ei olnud nagu piisav. Ma kutsusin ta ühele üritusele, kuhu ma olin valmis minema selle jaoks, et ma saaks selle mehe sinna kutsuda. Ainult tema pärast. Aga oh õudust - ta kutsus sinna kaasa terve seltskonna. See üritus oli Tallinna Tehnika Ülikoolis mingisuguses saalis. Kristo suutis võtta seal aga mu kindad ja niimoodi ära peita, et mina alguses ei märganudki.
Kui ma ühel hetkel avastasin et mu kindad on kadunud, siis ma kirjutasin talle ja uurisin, et ehk ta mäletab, kus küll võiksid nad olla. Tal oli meeles kus nad on ja tõi need kindad ära ja tuli mulle töö juurde järgi. Oh heldust, kui armunud ma selleks hetkeks juba olin. Ja see, et ta nii armas oli aitas sellele veel hooga kaasa.
Lisaks veel see, kuidas Kristo anus ja palus, et ma jääks tema juurde. Ta ei tahtnud mind oma käte vahelt minema lasta alguses üldse. Ta polnud nõus sellega, et ma oma koju lähen ja... Noo mõned ööd olin tema juures aga eks natuke peab kodus ka olema... Ühel hetkel aga hakkas pihta anumine ja palumine, et ma koliks tema juurde. Ma ei olnud nagu üldse kindel selles otsuses. See oli minu jaoks nii raske otsus juba ainuüksi selle pärast et ma elasin koos Janega ja see oli nagu AWESOME aeg meil koos!
Teiseks ma ei teadnud üldse, kas ma olen valmis selleks, et alustada kooselu kellegiga. Ma olin ju kõigest 20 aastat vana siis. Alles suht keskkooli lõpetanud ja eluga nii kaugel, et proovisin ju igati ise hakkama saama. Noo enamjaolt ma saingi aga natuke raske oli ka.. Siis hakkas Kristo aga anuma sellega, et mul on üür ja kommunaalid kokku nii kallid, et ma võiks ikka temaga kokku kolida. Ega ma kohe vedu ei võtnud. Mul võttis ikka aega kaks kuud kuulata tema anumisi. Suutsin temaga koos isegi reisil käia ja alles peale seda reisi ma tegin oma otsuse.
See otsus tuli suuresti sellest, keda ma seal reisil nägin. Kuidas ta seal käitus ja nii. Lisaks ma ennem ei olnud ta ema näinud (ainult Skypes ehk korraks) Aga seal ma nägin. Nägin ka seda, kuidas Kristo oma emaga käitub ja tavaliselt näitab see paljut. Igastahes juhtus seal reisil mis juhtus aga peale seda reisi me kolisime kokku. Ma võin julgelt öelda, et see oli vist väga hea otsus.
Täna ma aga armusin Kristosse otsast peale uuesti. Kas te olete tähele pannud tema naeratust? Mitte seda suurt ja laia, mis tekib siis kui ta lollitab ja niisama mula juttu ajab aga see armas naeratus. Natuke hambaid ja noo nii siiras. See on üks, mida ma ootan iga päev näha. Ta on ikka nii armas... Nii minu oma...
Just hetk tagasi ta tuli minuga rääkima... Puges mulle lähedale - nii lähedale kui sai ja ütles:
"Tead, et sa oled kõike targem, armsam ja ilusam. Mis sa arvad kas me...." Ja läks oma teemaga edasi ning lootis saada minult vastust. (Teemaks olid AUTOD - loomulikult)
Temaga koos olles ma reaalselt tunnen, et mitte miski ei saa halvasti minna. Ka siis kui on raske, ma tean, et tema kõrval olles me tuleme läbi tulest ja veest, saame hakkama kõigega. Tema on minu turvakoht.
Oeh... Endiselt armunud...
