Kui ise end ei kiida, kes siis kiidab?

Minuga juba igav ei hakka!!

Ma olen olnud üsna produktiivne ja seda juba reedest alates. Ei teagi ausalt, millal ennem nii palju asju tehtud on saadud.
Tegin lasteaia seintele uue kujunduse. Nagu selle stiili muutsin ära, kuidas ennem pilte panin ja nüüd panen täiesti teistmoodi. See tähendab seda, et nüüd iga uue teemaga me õpime ära uued sõnad. Iga laps saab sõna, mis õppisime lugeda ise seina pealt tähtedest kokku.

Niimodi

Sedasi nagu pildi pealt näha on. (Neile kes näeb pilti, Sorry Kai)

Lisaks ma kleepisin täna kõik tähed tugevamale papp alusele ja lõikasin välja. Nüüd on palju parem neid tähti vaadata ja õppida. 

Noo ja siis rääkimata veel sellest, et mu kallis mees viis oma ema lennujaama hommikul meie autoga ja mina jäin autost ilma... Noo rääkisin ülemise korrusega kokku, et Kasuisa tuleb mulle töö juurde järgi aga tema oli selle sootuks ära unustanud. ja selle asemel Sakku sõitnud... Teatas mulle veel, et tal läheb veel tunnike aega ehk. 

Mida teeb siis üks korralik töö inimene?

Võtab ikka oma suure läpaka koti koos raske käekotiga... Viskab selga ja hakkab kodu poole kõmpima. Nii võttis aega kindel tunnike ja pool peale kui jõudsin tabasallu poodi... Noo käisin poes korra... Mõte oli koerale süüa osta... Noo käin ja vaatan, valin toidu välja ja suundun juba maksma, kui meenub, et mu kallis rahakott on autos ja auto on lennujaamas ja noo see on liiga kaugel... Noo võtsin kätte ja hakkasin kõndima kuni jõudsin oma vana töökoha juurde... Ja OII kes seal tööl oli  : ) Kristina. Sinna kadus mul järgnevad pool tundi kindlasti ... Lobisesime maast ja ilmast kuni lõpuks kodu poole hakkasin minema... 

Koju jõudes esimene mõte oli, et tahaks puhataa... Aga noo vaata neid nukraid silmi mis teevad njuuuu.... njuuu... ukse juures ja teisi suuri metsikuid silmi mis kisnedavad mnjauuuuu... Noo tuli loomadega õue minna. Nooh, minu pikk jalutusretk muutus äkki veel pikemaks... ÕNNEKS ei olnud mul enam neid kotte kaasas. Neid ma ei oleks enam jaksanud tassida...

Terve matka aja sain aga toredat kirjavahetust pidada oma vana sõbraga, keda juhuslikult õnnestus eile näha. Kahjuks oli see kohtumine küll väga üürike, kuna tema pidi minema tööle ja noo meie Kristoga ka edasi... 

Noo täna sai õnneks temaga rohkem suhelda... läbi interneti küll... Aga ikkagist : ) Noo ja tagatipuks ma unustasin ennast sõbraga suhtlema ja ahjust kartulid kõrbesid ära. Nüüd vaja teha uus ports või mõelda Kristo jaoks uus toit välja... Ootan juba oma meest koju... 

Aga noo tunnen ennast ikka tublina küll... Välja arvatud see, et ma kartulid ära kõrvetasin. (Nalja nabani ikka minuga. Noo kui ise ennast ei kiida, siis kes veel kiidab.
Nüüd nutan taga musti kartulaid ja mõtlen mida teha järgmiseks oma armsas uues ahjus...