perekond

perekond
Kuvatud on postitused sildiga reis. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga reis. Kuva kõik postitused

11. aug 2020

Imeline Saaremaa

Ma juba vast kolm päeva kirjutan seda postitust oma peas. Kirjutaks kiirenini, kui oleks arvuti ent taaskord on arvuti katki 😅. 
Reisile pidime minema koos sõprade ja ühe sõbra lapsega ent elul olid omad plaanid ja kumbki neist ei saanud meiega Saarde tulla. Läksime siis kahekesi.
Saaremaa reis algas praamijärjekorras. Järjekord oli pikk ja soovijaid ikka megapalju ent meil läks üsna hästi, kui avati teine kassa tänu millele saime kohe järgmise praami peale. 
Mul on tunne, et ehk tõesti nägin esimest korda Saaremaad kuigi väidetavalt olla ma seal ka varem käinud. Muhumaal me palju ringi ei konnanud kui Jaanalinnu farmis. Seal oli peale jaanalindude ka zebra, känguruud, emud, hobused ja laamad. Jaanalindudele sai ka süüa anda, mis oli väga kift. Kassas kohe pidin uurima, kas muna osta ka saaks. Poiss seal küll ütles, et mune ei ole kuid ta võib minna minu jaoks otsima, äkki leiab mulle muna. Peale farmi külastust ja elamusi jaanalindudega läksin tagasi kassase ja seal ootas mind minu imeline muna! Ta oli leidnud minu jaoks ühe! 
Jagasime Saaremaa kaheks. Esimesel päeval otsustasime külastada põhja Saaremaad ja teisel päeval lõuna poolt. See on vist esimene reis, mille me panime paika alles praami peal olles, kui seda saab paika panekuks nimetada. Saaremaale jõudes polnud meil aimugi kus me öö veedame (kaasas olid muidugi telk ja kõik vajalik telkimiseks), ei olnud aimu teekonnast ja autos otsisime uusi kohti mida külastada. Külastatud kohtadeks sai siis Jaanalinnu farmi, Orissaare militaarmuuseum, mingi vana lagunenud maja suuuure keldrikorrusega (sain teada, et seda kutsutakse Maasi ordulinna varemeteks) panga pank, allikad, Karujärv, tuulikud. Enamus kohti tuli ka nii, et vaata, see teeviit, kuhu see viiks meid?  Ausalt ma võiksin öelda, et ae eksprompt reis on olnud vast meie senistest Eesti sisestest reisidest kõige vahvam. 
Kella nelja paiku, kui olime allikate juures ütlesin kaasale, et aeg oleks vast ööbimispaik otsida, kuna tunne oli väsinud. Hetk hiljem avastasime aga, et kütus on otsas. Kas Saaeemaal tõesti põhjapool tanklad puuduvad?? 😮 Leidsime tankla mis oli nagu vanast vene õudukast välja hüpanud. Igatahes tankla nägi äärmiselt huvitav ja antiikne välja. 
Auto tangitud oli aeg hakata ööbimiskoha juurde liikuma. Olime valinud selleks kõige põhjapoolsema tipu - Kiipsaare telkimisala. Kohale jõudes selgus, et sinna peaks mitu km kõndima koos telgi, tekkide, madratsi, patjade ja muu toiduvarustuse ning grilliga. Heh, sorry aga jääb ära. Leidsime järgmise variandi, kuhu ööbima saaks minna. Selleks oli veere telkimisala. 
Mäletate, et kell neli arvasin, et peaks ööbimiskohta otsima? 
Veeresse jõudes liikus kell juba 8 peale ja meil polnud veel kohta kus ööbida. Veere oli üsna täis. Jätsime auto tee äärde ja hakkasime mööda rannikuäärt kõndima lõunasse, ehk leiab seal ranna ääres mõne koha. Lõpuks otsustasime, et nii on üsna ebaefektiivne ja Härra läks auto juurde ja ma otsisin platsi edasi. Kella 9 ajal ma selle platsi ka leidsin. Kaasa ajas auto sinna samasse. Kiiresti sai telk püsti, asjad sisse ning lõpuks lõkegi üles. Daisy oli meie kohast ikka ääretult vaimustuses kuna vesi oli seal samas 2 meetrit meie telgist. See tähendas seda, et kuni magama minekuni istus koer vees 😀. Enne koera magama panekut pesime ta ikka korralikult meres puhtaks ja kuivatasime ära. 
Teiselt poolt rannikut, metsa vahelt hakkas kuu kerkima üles taevasse. Tume punane, nagu põleks. Imeilus oli! Kaua aga ei jaksanud lõket teha seega üsna ruttu pugesime koera juurde telki ja tuttu. Ilmaga vedas meid imeliselt. Ei olnud ei külm ega ka liiga palav telgis. Täpselt paras. Muidugi olin varunud ohtralt tekke kaasa, et jahe ei hakkaks. 
Hommikul kella viie ajal hakkas telgi ukse vahelt piiluma päike, mis korraks äratas. Oh, ma pidin sellest päikesetõusust pildi saama. See oli imeilus! Lõplikult ärkasime alles kella 9 ajal. Siiski võtsime rahulikult ja nautisime aega, mis meil on. Neid kõige ilusamaid ja parimaid hetki kahjuks ei anna panna ei piltidesse ja üsna keeruline on neid ka sõnadesse panna. 
Lõunapoole Saaremaad jäi meil Sõrve tuletorn, Kuressaare linn ja Kaali järv ning tagasitee praamini. 
Majaka juures tegime ka söögipeatuse, seal oli kohvik, toidud olid head ent eriliselt tooks välja shokolaadi koogi. Nii head shokolaadi kooki pole ma veel ausalt ennem saanud. Ja kes mind tunneb hästi, siis suht igal pool proovin seda. 
Kuressaares põhiliseks oli linnus. Mis siis veel eks? Linnuse ümber käisime paadiga sõitmas ja pärast linnuse müüride vahel ka jalutamas. Kahjuks koeraga linnuse sisse ei lubatud seega see jäi ära. 
Kaali järv oli aga suht kokku kuivanud seega järve asemel oli vaid lomp alles jäänud. See kaali oli aga suht pettumus mu jaoks. Ootasin vast miskit muud sellest. Järgmiseks korraks jääb kiipsaare tuletorn, kui varustus on väiksem siis tahaks ka seda näha.
Terve selle reisi ajal oli Härra nii hooliv ja armas. Koguaeg küsis: kas tahad süüa? Kas juua? On kõik hästi?😅 Ega ma liiga kiiresti ei sõida? Liiga aeglaselt? Jne... Kõigest muust siis rääkimata. Õhtul läksime ämmale külla ja veetsime öö seal. Reis oli imeline. See reis pani ikka mõistma, et küll ma olen omale ikka hea ja õige mehe valinud. Kahekesi olles ei olnud meil kordagi igav, saime palju naerda ent ka mõnusalt puhata. Sellise imelise mehe olen ma omale saanud. Iga sekund koos temaga oli nii tore ja nii soe. See reis oli lihtsalt vapustavalt vajalik ja väga hea! Ma arvan, et sellel reisil kogetud tund3d ja emotsioonid on just need, mis jäävad eluks meelde. 

27. jaan 2019

Kuidas jõuda prantsusmaale ja tagasi koju?

Öösel lennujaamas me ei maganud. Kaisa magas nagu mõne tunni ja mina ehk pool tundi. Lugesin oma raamatut öö läbi ja proovisin selles müras ellu jääda. Mis müras? On kindel küsimus. Nimelt keegi otsustas öösel lennujaamas kettassaega saagida midagi. Ühesõnaga päris nõme lärm oli pool ööd lennujaamas. Hommikul kell viis äratasin ka Kaisa üles et meid valmis seada bordeauxi lennu peale. Hommikusöögiks sõime väga super maitsvat muffinit ja ma jõin kiima shokoladi mis rohkem oli nagu shoko tarretis. Või pigem shoko puding.
Bordeauxi jõudes saime kätte kotid. Jeee. Sellega probleeme ei tulnud. Lennujaamas kõndisime ringi nagu lambad ega saanud aru kuhu nüüd edasi? Klienditeenindajaid ei olnud... Olid aga hirmuäratava väljanägemisega politseinikud kelle käest küll midagi küsida ei julenud. Uurisime ja puurisime, jalutasime ühte otsa ja teisse ega osanud midagi peale hakata. Lõpuks avastasime et oii bussi peal on rongijaama nimi. Kiirelt ostsime piletid automaadist ja jäime bussi ootama. Tund aega sai loksutud bussis ja mõeldud mis edasi nüüd siis?
"Exusemua, vu parle francais?" No? "Mercy"
Lõpuks rongijaamast saime piletid ja ootasime rongi... Rong sõitis meil Jonzah külla kus meil oli aega 40 minutit järgmise rongi peale minemiseks. Rongi pealt maha minnes oli mul tunne nagu oleksin 80ndate aastate filmis. Naine olu rongi ukse peal ja kontrollis, et ega keegi rongi peale tulla ei taha. Seejärel vilistas kõvasti ja rongi uksed läksid kinni. Wow... this is in real life??
Jonzah linna peal jalutasime ringi kaa. Väga armas surnud väikelinn... inimesi me ei näinud kui ainult lasteaias ja kooli hoovi peal. Ring peale tehtud linnale ja tagasi rongijaamad ootamas.      Maurinile, kes on selle maja omanik, helistades proovisime seletada kus oleme ja millal jõuame. Linnanime on pea võimatu hääldada. Noo ausalt kaa! Lõpuks üks kõrvaline isik ütles linnanime peaaegu telefoni ja siis sai ka Maurine aru, kus me oleme. Küsis ka kas meil õn kõhud tühjad ja kas ta jätab meile natuke süüa.
15 mintsa peale rongi peale astumist jõudsime Montendre linna kus ootas meid juba auto et viia meid "La maison des Bateleures" kohapeale. Laual ootas meid soe söök. ....

..........

Nüüd täna on meie viimane päev siin. Vahepeal on nii palju juhtunud. Koolitus ise on olnud megahuvitav ja see oli igati sellist seiklust väärt. Ma olen väga õnnelik, et sellel koolitusel osaleda sain.
Koolituselt tuli niipalju erinevaid mõtteid ja "bonding game" laste jaoks, mida ma kindlasti ohtralt kasutama hakkan. Seltskond oli mega super! Enamasti olid toidud ka head ja see linn! Oh see linn!
Igal hommikul peale hommikusööki me jalutasime koolitusruumidesse. Nägime hane, kes meid igal hommikul ühtemoodi tervitas ja saime oma hommikuse trenni kätte. Nii mõnus!
Ma sain sealt koolituselt omale ka nime. Casandra.


...........

Tagasitee oli kaa väga seiklusrohke. Selleks, et tagasi saada, pidime minema Montendrest rongi peale ja sealt bussiga Pariisi ning edasi lennukiga koju. Meile aga ootamatuseks tagasi mineku päeval ei olnud me üldse Montendres vaid hoopis Talmontis. Terve seltskonnaga auto/bussi tripil. Käisime vaatamas kirikut Talmontis ning kolasime mööda mereääri. Tagasi sõit läks kiireks. Oioioiii, kui kiireks. Pauline, kes oli parasjagu autojuht ei hoidnud gaasi tagasi ning käänulisi teid mööda sõitis lubatust ikka palju palju kiiremini, et me kohale jõuaksime.
Meie rong oli ju kohe minemas.
Uskumatul kombel me jõudsimegi rongi peale. Nii üllatav, kui see kaa poleks! Jätsime teistega hüvasti ning istusime rongile. Bordeauxis avastasime, et neil on "kollaste vestide streik" mille raames poed pandi kinni ning kuskilt kuulsime, et ka bussid ei sõida. Ma tõesti arvasin, et tagasisõit saab olema sama ekstreemne nagu minek. Õnneks olime planeerinud terve pärva Pariisis ja lend läks alles õhtul. Kui midagigi peaks olema.
Ses suhtes meil vedas. Meie bussijuht ei mässanud ja nõnda saime hakata sõitma Pariisi poole üdini kitsas bussis terve öö sõites. Ausalt, rohkem ma küll ei sooviks sõita öösel bussis, millega sõidavad low budget rahvas, kes on väga ennast täis ja teistega ei arvesta üldse. See oli õudne!
Pariis, nagu Pariis ikka... Hommikul ennem sööki olime mõlemad väsinud sellest bussireisist ja noo olgem ausad, magada ei saanud meist kumbki. Me ei rääkinud üksteisega vist tund või isegi kaks. Kõndisime Pariisis ringi oma suurte kottidega, kuni avastasime lõpuks STARBUCKS! Võtsime kohvi, saiakese ja sõime. Siis tuli ka jutt ja tuju läks paremaks :) !
Pariisis kondasime ringi ja käisime vaatamas muuseumi, Eifeli torni (jube külm ja vihmane oli Pariis) ning kokku saime päääris mitu sammu. Nimelt me kõndisime Pariisi läbi. Lõpuks selle suure muuseumi juurest tellisime Uberi, et lennuki peale jõuda.
Taksojuht vist eksis ära või ma ei tea, aga noo tiirutas ja keerutas mööda ühte ringteed ja teist ringteed ja siis käi mingi maja juures seisma ja ootas 10 minutit. Me juba naersime, et nüüd jääme takso pärast lennukist maha.
Jõudsime lennujaama, mis oli niii KOHUTAV! Seal puudus igasugune süsteem ja loogilisus. Lennukisse jõudes hingasime mõlemad sügavalt sisse - OEH! LÄBI!
........
Tallinnas ootas meid Kristo kodumaiste kohukeste ja lilledega. See seiklus oli seljataga ja kodus oli soe pehme voodi ning Daisy ja armas mees kaisus. See oli mega põnev kõik aga samas ka väsitav. Neid inimesi, kes sellele seiklusele oma osa andsid - ei unusta ma kunagi!

20. jaan 2019

Kuidas jõuda prantsusmaale?


Juba mõnda aega tagasi planeerisin minna prantsusmaale koolitusele... Sain teada ühe Eestlase nime kes veel minuga samale koolitusele tulema pidi. Ostsime lennukipiletid, rongipiletid ja hakkasime leiutama teed tagasi koju. Lõpuks kõik tehtud jäi üle oodata vaid mõned nädalad. 



Täna... - nüüdseks juba eile - sai see reis alguse. Alustasime Tallinna lennujaamast kus ma siis esimest korda kohtusin Kaisaga. Noo loomulikult esimese asjana läksime uurima, et kas juhuslikult oleks meil võimalik koos istuda. Vastus oli konkreetne EI. Lend pidi olema puupüsti täis. Isegi kui pärast Kaisalt kuulsin, et tagumised read olid täiesti tühjad olnud. Lennujaamas oli meil natuke aega ja nõnda oodates ona lendu meenus, et sööma peaks. Pole ju õieti söönudki hommikust. 
Lennukisse jõudes vaatasin närviliselt kella. Viis minutit juba väljumise ajast üle läinud.  Ei tundunud kaa, et lennuk kuhugi liikuma sooviks hakata. Nelikümmend minutit väljumisajast hiljem hakkasime liikuma. Tundus suht lootusetu jõuda õigeks ajaks Londonisse, et jõuaks ka järgmise lennu peale. Hakkasin uurima stjuardessi käest, kas ja kui palju lennuk sihtkohta hilineb.  Vaja ju teha kiire ümber-istumine. Seepeale ütles teenindaja, et kui võtta transfer lend siis peab olema kahe lennu vaheline aeg vähemalt neli tundi. Nagu päriselt või? Mul on olnud neid tunni aja vahega ümberistumisi küll ja veel. Nagu ka seekordnegi oli. Uurisin järgmiselt stjuardessi käest vastust samale küsimusele ja tema vastas et üle 10 minuti ei tohiks hilineda. - noo super, siis me jõuame ju järgmisele lennule - lohutasin ma ennast. Londonisse jõudes lülitasin telefoni taas sisse ja kella rgates pidin pea et shoki saama. Me olime pea tund aega hiljem kohale jõudnud. Meie järgmine lennuk lõpetas teisel pool lennujaama just pealelaskmise ja valmistus sõitma. 
Mis edasi saab? Mis me tegema peame? Kuidad me prantsusmaale jõuame?


Läksime kohe uurima vastuseid oma tuhandetele küsimustele mis peas kumisesid.. EasyJet lennu klienditeenindaja proovis igati abiks olla aga ega temast kuigi palju abi ka polnud. Ega see lend ju hilinenud. Ta küll proovis leida asenduslende aga alla saja euri polnud miski ja nende arvates oleksime meie pidanud selle kinni maksma. Roo härra saatis meid paar meetrit eemale Wizz air putka juurde. See, kelle lend meil hilines. Sealne meesterahvas ilmselgelt klienditeenindajaks ei sobinud. Esiteks ütles ta meile et ise olime lollid et alla 6 tunnise ümberistumise vahega lennu omale valisime ja tema ei tee midagi. Nüüd juba minu hing ei pidanud vastu ja ma tõstsin kaa häält. Hakkasin nõudma konkreetseid vastuseid ja soovisin näha tulemust mis peale too teenindaja andis mulle teise klienditeenindaja telefoni numbri lõigates end vahelt ära. Number ei toiminud ega toiminud. Läksin tagasi. Kuidas ma helistan kui sellel numbril pole suunakoodi? Kas see telefon on UK oma? Uuris teenindaja minult. 
"Kust otsast ta peaks UK oma olema kui ma just tulin Tallinnast??" Ei saanud ma tema küsimusest kuidagi aru ja muutusin juba kergelt närviliseks. 
Seejärel kirjutas ta mulle ka maa suunakoodi numbrile kuhu ma helistama peaksin ja pobises midagi pahaselt oma habemesse. Kõne teises otsas vastas mulle väga segast inglise keelt pobisev meesterahvas. Noo ei... Sõnakestki ei saanud aru.. Rääkisin murest mis peale andis see uue telefoni numbri kuhu helistada? Lolliks läksite w? Võtsin uue numbri ja kirjutasin üles. Kõne katkes. Number oli kadunud. Helistasin uuesti sinna ja vastu võttis palju selgema inglise keelega meesterahvas. Saime kokkuleppele et kui saame uued piletid maksab Wizz need kinni. Aga ennem peame ise maksma ja seejärel neile tsekid asjad saatma. 
Nagu päriselt? Hull kammajjaa nende hilinemise pärast. Uurisime ka Ergolt mida edasi teha ja saime palju targemaks. Leidsime EasyJet teenindaja abiga uued piletid ja hakkasime lähedastelt raha küsima, et edasi saada. Piletid olemas. Pekk aga see lend ju ei lähe siit lennujaamast? Kuidas me sinna lennujaama saame? Tagasi EasyJet teenindusse uurima. Vähemalt olid nad vastutulelikud ja abi pakkuvad. Rongi ja bussiga. Selge.. tunni ajane reis londoni teise otsa. 












Marssisime siis lennujaamast transpordipiletitega välja ettenäidatud teekonda läbima. Jõudsime lõpuks siis selle metroo peale rongi ja bussi pealt. Jah, tõesti oli kaks korda vaja uus transport võtta. Ühtäkki kui juba metroos pool tunnikest mööda saadetud pobiseb rongijuht midagi väga segases inglise keeles mikrofoni ja ümber ringi inimesed lähevad elevile. Mis just toimus? Sõidame edasi... inimesi jääb aina vähemaks ja vähemaks. Lõpuks viimased peatused jäänud uurin ühelt Inglise härrasmehelt ja tema proualt mis toimub? Härra kenasti seletas et rong mis muidu pidi minema lennujaama otsustas et ta sinna ei lähe ja pöörab järgmises peatuses otsa ringi.
Oota, mismõttes ta otsustas? Kui kaugel on lennujaam? Kuidas me sinna saame? Siis sekkus meie vestlusesse ka üks tüdruk kes seletas et aga siin nii käivadki need asjad. Endiselt ei saanud ma aru. Härra küsis mis terminali me läheme. Umm lennujaama?? Mis mõttes mis terminali? Lennujaam on ju üks suur... pidime maha minema. Härra kes nii armsalt abiks oli olnud ütles et järgmine rong tuleb minuti pärast kui ta ei arva et siin otsa ümber pöörab. 
Rääkis veel, et poeg neil kolumbias ja nad lähevad pojale külla oma iga aastast puhkust veetma. Pikka aega pidi ta juba seal elama. Eelmises peatuses oli just väljunud üks noormees ilmselt kuskilt hiinast või koreast oma välimuse poolest. Ka temal oli ennem olnud arutelu inglise härraga ja seetõttu ka väljunud, et järgmise rongi peale minna. 
Rong peatus... väljus see sama noormees. Küsisin, mis juhtus? Vastuseks kõlas, et rong otsustas mitte neljanda terminali juurde minna. Tol hetkel olime välja selgitanud et meie terminal on viies ja seda kohe ka küsisin, et aga kas rong viiendasse läheb?? Otsapidi olin juba rongis kuna lubasin, et jällitan inglise härrat kuni üks hetk kuskile jõuan. Hiina poiss kehitas nõutult õlgu ja jäi teisele poole uksi. Inglise proua, kes muideks oli vaeg-kuulja nagu lõpuks selgus, seletas mulle, et nemad lähevad siin välja aga meie peame minema edasi. Kuni lõppu selle rongiga. Soovis meile edu ja kõige paremat. Soovisin ka neile head reisi ja tänasin veelkord abi eest. 
Lennujaam... Holy Sh*t... thats big!!! Meil pole check in ja see vaja teha, kuhu minna? Kolmas korrus? Check in? 
Sealne naisterahvas ütles et lend on puupüsti täis ja peame oma käsipagasi ära andma. Tagasi saame siis kui bordeauxis maandume - jääb loota, et ka saame! Öösel peame ju olema pika ooteaja hispaanias madriididel. Õnneks see lend läks sujuvalt ja siia me ka jõudsime. 
Praegu istungi hispaania lennujaamas oodates järgmist lendu ja vaadates lasteaia viimase astme rühma lapsi koos oma õpetajaga või on nad siis koolis esimese klassi lapsed, kes otsivad teed oma lennuki peale. Hmm... kust otsast see turvaline on kui sellise lastekarja peale lugesin kokku vaid käputäis täiskasvanuid. Lapsi oli aga kahe või isegi kolme rühma jagu... 
Huvitav küll mis meie homne seiklus toob? Kas saame oma pagasi kätte? Kas lõpuks jõuame prantsusmaale, kus me juba olema peaksime? Kui väsinud me peale reisi oleme? Kes seda täna teab? Loodame et ülejäänud reis ka natuke lihtsam tuleb... kuigi ega praegu kuskit tundu et kergemaks läheb. Keegi otsustas nüüd öösel lennujaamas puurima hakata ja puutööd tegema. Saepuru tolmab. Homme vaja hakata jamama kindlustuse ja lennufirmaga et rahasid tagasi saada. Edu meile!

Vastus küsimusele- kuidas jõuda prantsusmale ja ka tagasi koju pärast? - Tallinn - London -London2 - Madrid - Bordeaux - Montendre -Bordeaux - Pariis - Riia - Kodu!!!