Bordeauxi jõudes saime kätte kotid. Jeee. Sellega probleeme ei tulnud. Lennujaamas kõndisime ringi nagu lambad ega saanud aru kuhu nüüd edasi? Klienditeenindajaid ei olnud... Olid aga hirmuäratava väljanägemisega politseinikud kelle käest küll midagi küsida ei julenud. Uurisime ja puurisime, jalutasime ühte otsa ja teisse ega osanud midagi peale hakata. Lõpuks avastasime et oii bussi peal on rongijaama nimi. Kiirelt ostsime piletid automaadist ja jäime bussi ootama. Tund aega sai loksutud bussis ja mõeldud mis edasi nüüd siis?
"Exusemua, vu parle francais?" No? "Mercy"
Lõpuks rongijaamast saime piletid ja ootasime rongi... Rong sõitis meil Jonzah külla kus meil oli aega 40 minutit järgmise rongi peale minemiseks. Rongi pealt maha minnes oli mul tunne nagu oleksin 80ndate aastate filmis. Naine olu rongi ukse peal ja kontrollis, et ega keegi rongi peale tulla ei taha. Seejärel vilistas kõvasti ja rongi uksed läksid kinni. Wow... this is in real life??
Jonzah linna peal jalutasime ringi kaa. Väga armas surnud väikelinn... inimesi me ei näinud kui ainult lasteaias ja kooli hoovi peal. Ring peale tehtud linnale ja tagasi rongijaamad ootamas. Maurinile, kes on selle maja omanik, helistades proovisime seletada kus oleme ja millal jõuame. Linnanime on pea võimatu hääldada. Noo ausalt kaa! Lõpuks üks kõrvaline isik ütles linnanime peaaegu telefoni ja siis sai ka Maurine aru, kus me oleme. Küsis ka kas meil õn kõhud tühjad ja kas ta jätab meile natuke süüa.
15 mintsa peale rongi peale astumist jõudsime Montendre linna kus ootas meid juba auto et viia meid "La maison des Bateleures" kohapeale. Laual ootas meid soe söök. ....
..........
Nüüd täna on meie viimane päev siin. Vahepeal on nii palju juhtunud. Koolitus ise on olnud megahuvitav ja see oli igati sellist seiklust väärt. Ma olen väga õnnelik, et sellel koolitusel osaleda sain.
Koolituselt tuli niipalju erinevaid mõtteid ja "bonding game" laste jaoks, mida ma kindlasti ohtralt kasutama hakkan. Seltskond oli mega super! Enamasti olid toidud ka head ja see linn! Oh see linn!
Igal hommikul peale hommikusööki me jalutasime koolitusruumidesse. Nägime hane, kes meid igal hommikul ühtemoodi tervitas ja saime oma hommikuse trenni kätte. Nii mõnus!
Ma sain sealt koolituselt omale ka nime. Casandra.
...........
Tagasitee oli kaa väga seiklusrohke. Selleks, et tagasi saada, pidime minema Montendrest rongi peale ja sealt bussiga Pariisi ning edasi lennukiga koju. Meile aga ootamatuseks tagasi mineku päeval ei olnud me üldse Montendres vaid hoopis Talmontis. Terve seltskonnaga auto/bussi tripil. Käisime vaatamas kirikut Talmontis ning kolasime mööda mereääri. Tagasi sõit läks kiireks. Oioioiii, kui kiireks. Pauline, kes oli parasjagu autojuht ei hoidnud gaasi tagasi ning käänulisi teid mööda sõitis lubatust ikka palju palju kiiremini, et me kohale jõuaksime.
Meie rong oli ju kohe minemas.
Uskumatul kombel me jõudsimegi rongi peale. Nii üllatav, kui see kaa poleks! Jätsime teistega hüvasti ning istusime rongile. Bordeauxis avastasime, et neil on "kollaste vestide streik" mille raames poed pandi kinni ning kuskilt kuulsime, et ka bussid ei sõida. Ma tõesti arvasin, et tagasisõit saab olema sama ekstreemne nagu minek. Õnneks olime planeerinud terve pärva Pariisis ja lend läks alles õhtul. Kui midagigi peaks olema.
Ses suhtes meil vedas. Meie bussijuht ei mässanud ja nõnda saime hakata sõitma Pariisi poole üdini kitsas bussis terve öö sõites. Ausalt, rohkem ma küll ei sooviks sõita öösel bussis, millega sõidavad low budget rahvas, kes on väga ennast täis ja teistega ei arvesta üldse. See oli õudne!
Pariis, nagu Pariis ikka... Hommikul ennem sööki olime mõlemad väsinud sellest bussireisist ja noo olgem ausad, magada ei saanud meist kumbki. Me ei rääkinud üksteisega vist tund või isegi kaks. Kõndisime Pariisis ringi oma suurte kottidega, kuni avastasime lõpuks STARBUCKS! Võtsime kohvi, saiakese ja sõime. Siis tuli ka jutt ja tuju läks paremaks :) !
Pariisis kondasime ringi ja käisime vaatamas muuseumi, Eifeli torni (jube külm ja vihmane oli Pariis) ning kokku saime päääris mitu sammu. Nimelt me kõndisime Pariisi läbi. Lõpuks selle suure muuseumi juurest tellisime Uberi, et lennuki peale jõuda.
Taksojuht vist eksis ära või ma ei tea, aga noo tiirutas ja keerutas mööda ühte ringteed ja teist ringteed ja siis käi mingi maja juures seisma ja ootas 10 minutit. Me juba naersime, et nüüd jääme takso pärast lennukist maha.
Jõudsime lennujaama, mis oli niii KOHUTAV! Seal puudus igasugune süsteem ja loogilisus. Lennukisse jõudes hingasime mõlemad sügavalt sisse - OEH! LÄBI!
........
Tallinnas ootas meid Kristo kodumaiste kohukeste ja lilledega. See seiklus oli seljataga ja kodus oli soe pehme voodi ning Daisy ja armas mees kaisus. See oli mega põnev kõik aga samas ka väsitav. Neid inimesi, kes sellele seiklusele oma osa andsid - ei unusta ma kunagi!
"Exusemua, vu parle francais?" No? "Mercy"
Lõpuks rongijaamast saime piletid ja ootasime rongi... Rong sõitis meil Jonzah külla kus meil oli aega 40 minutit järgmise rongi peale minemiseks. Rongi pealt maha minnes oli mul tunne nagu oleksin 80ndate aastate filmis. Naine olu rongi ukse peal ja kontrollis, et ega keegi rongi peale tulla ei taha. Seejärel vilistas kõvasti ja rongi uksed läksid kinni. Wow... this is in real life??
Jonzah linna peal jalutasime ringi kaa. Väga armas surnud väikelinn... inimesi me ei näinud kui ainult lasteaias ja kooli hoovi peal. Ring peale tehtud linnale ja tagasi rongijaamad ootamas. Maurinile, kes on selle maja omanik, helistades proovisime seletada kus oleme ja millal jõuame. Linnanime on pea võimatu hääldada. Noo ausalt kaa! Lõpuks üks kõrvaline isik ütles linnanime peaaegu telefoni ja siis sai ka Maurine aru, kus me oleme. Küsis ka kas meil õn kõhud tühjad ja kas ta jätab meile natuke süüa.
15 mintsa peale rongi peale astumist jõudsime Montendre linna kus ootas meid juba auto et viia meid "La maison des Bateleures" kohapeale. Laual ootas meid soe söök. ....
..........
Nüüd täna on meie viimane päev siin. Vahepeal on nii palju juhtunud. Koolitus ise on olnud megahuvitav ja see oli igati sellist seiklust väärt. Ma olen väga õnnelik, et sellel koolitusel osaleda sain.
Koolituselt tuli niipalju erinevaid mõtteid ja "bonding game" laste jaoks, mida ma kindlasti ohtralt kasutama hakkan. Seltskond oli mega super! Enamasti olid toidud ka head ja see linn! Oh see linn!
Igal hommikul peale hommikusööki me jalutasime koolitusruumidesse. Nägime hane, kes meid igal hommikul ühtemoodi tervitas ja saime oma hommikuse trenni kätte. Nii mõnus!
Ma sain sealt koolituselt omale ka nime. Casandra.
...........
Tagasitee oli kaa väga seiklusrohke. Selleks, et tagasi saada, pidime minema Montendrest rongi peale ja sealt bussiga Pariisi ning edasi lennukiga koju. Meile aga ootamatuseks tagasi mineku päeval ei olnud me üldse Montendres vaid hoopis Talmontis. Terve seltskonnaga auto/bussi tripil. Käisime vaatamas kirikut Talmontis ning kolasime mööda mereääri. Tagasi sõit läks kiireks. Oioioiii, kui kiireks. Pauline, kes oli parasjagu autojuht ei hoidnud gaasi tagasi ning käänulisi teid mööda sõitis lubatust ikka palju palju kiiremini, et me kohale jõuaksime.
Meie rong oli ju kohe minemas.
Uskumatul kombel me jõudsimegi rongi peale. Nii üllatav, kui see kaa poleks! Jätsime teistega hüvasti ning istusime rongile. Bordeauxis avastasime, et neil on "kollaste vestide streik" mille raames poed pandi kinni ning kuskilt kuulsime, et ka bussid ei sõida. Ma tõesti arvasin, et tagasisõit saab olema sama ekstreemne nagu minek. Õnneks olime planeerinud terve pärva Pariisis ja lend läks alles õhtul. Kui midagigi peaks olema.
Ses suhtes meil vedas. Meie bussijuht ei mässanud ja nõnda saime hakata sõitma Pariisi poole üdini kitsas bussis terve öö sõites. Ausalt, rohkem ma küll ei sooviks sõita öösel bussis, millega sõidavad low budget rahvas, kes on väga ennast täis ja teistega ei arvesta üldse. See oli õudne!
Pariis, nagu Pariis ikka... Hommikul ennem sööki olime mõlemad väsinud sellest bussireisist ja noo olgem ausad, magada ei saanud meist kumbki. Me ei rääkinud üksteisega vist tund või isegi kaks. Kõndisime Pariisis ringi oma suurte kottidega, kuni avastasime lõpuks STARBUCKS! Võtsime kohvi, saiakese ja sõime. Siis tuli ka jutt ja tuju läks paremaks :) !
Pariisis kondasime ringi ja käisime vaatamas muuseumi, Eifeli torni (jube külm ja vihmane oli Pariis) ning kokku saime päääris mitu sammu. Nimelt me kõndisime Pariisi läbi. Lõpuks selle suure muuseumi juurest tellisime Uberi, et lennuki peale jõuda.
Taksojuht vist eksis ära või ma ei tea, aga noo tiirutas ja keerutas mööda ühte ringteed ja teist ringteed ja siis käi mingi maja juures seisma ja ootas 10 minutit. Me juba naersime, et nüüd jääme takso pärast lennukist maha.
Jõudsime lennujaama, mis oli niii KOHUTAV! Seal puudus igasugune süsteem ja loogilisus. Lennukisse jõudes hingasime mõlemad sügavalt sisse - OEH! LÄBI!
........
Tallinnas ootas meid Kristo kodumaiste kohukeste ja lilledega. See seiklus oli seljataga ja kodus oli soe pehme voodi ning Daisy ja armas mees kaisus. See oli mega põnev kõik aga samas ka väsitav. Neid inimesi, kes sellele seiklusele oma osa andsid - ei unusta ma kunagi!
