Suvi sai läbi ja alustasin uut ravikuuri. Jah, jälle selleks, et beebit saada. Kuigi olgem ausad, hirm lapse saamise ees on tekkinud ja see on üpriski suur. Ma ei kujuta ennast ette emana ja kardan, et minust ei saa head ema. Tahaksin olla väga hea ema, teha oma lapsega igasugu põnevaid asju, pakkuda talle väga palju enda aega, et temast kasvaks heasüdamlik noor inimene. Tavaliselt mu mõtete kohta öeldakse, et nõnda Sa oled juba praegu hea ema, kui isegi last veel ei ole ja soovid olla veel parem emana. Sellel võib kuskil olla taga ka tõepõhi. Nüüdseks on ravi kestnud juba pea neli kuud.
Selle aja jooksul on tulemus puhas suur ja ümmargune 0. Avastati hoopis seda, et mul on veri vääääga paks. 8 palli 10st. Ehk siis paks! Tänu sellele saadeti mind Genetoloogi juurde, kes tegi mulle erinevaid kromosoomi analüüse ja uuris mu geneetikat, millega tuli välja, et verepaksenemine ei ole sugugi geneetiliselt minuga seotud. Geenid pidid olema korras - mida iganes see ka ei tähendaks.
Ravi positiivse ning ühtlasi ka negatiivse tulemusena on mul tagasi kohutavad kõhuvalud, mis ammu unustustesse olid vajunud. See igatahes on igaikuiselt näidanud mulle, et OV on ja ravimid toimivad. Thank God for that! Võib olla nüüd mis siis takistab ongi see minu hirm? Hirm ehk siis sünnituse ees? Või suutmatus mõelda endast, kui rasedast. Kuigi lapse saamise soov on suur!
Nüüd esmaspäeval on taas arsti külastuseks aeg pandud. OV tundub olevat taaskord. Huvitaval kombel juba teist korda paremas munarakus (vähemalt sealt poolt on kõht tundlikum nõnda, nagu eelmistel kordadel on olnud siis, kui oli OV ). Esmaspäeval siis saab kinnitust sellele.
Härra Ots on aga väga väga toetav kõigis mu tegevustes. Ta on viimasel ajal kohe eriti armsaks ja hoolitsevaks muutunud. Vahel naeran siin, et valmistub juba last saama. Tema on selleks valmis ja temast saaks ideaalne isa! Lapsena, soovisin just, et mul oleks selline isa, kes on hooliv ja hoiab mind. Ots on just selline! Temast saab imeline isa ja see laps oleks väga rahul oma isaga! Ka minu suhtes on Ots väga hooliv. Paneb mind vahel magama isegi nõnda, et silitab mu pead. Viib mind pidevalt välja ja üldse, pakub mulle palju tähelepanu.
Muutuseid on toimunud ka mu töökoha valdkonnas. Töökohta ma otseselt ei vahetanud, aga kaudselt küll. Ma vahetasin maja. Sain omale 1.5 - 3 aastased põnnid. Nendega on tükk tegemist ikka ja kuna otseselt pole varasemast kogemust nii pisikestega siis olen kohati päris hädas. Nüüd olnud siin juba nii mõnigi kuu ja tunnen ennast palju julgemalt siin. Lasin töökaaslasel, kes on aastaid - kokku isegi 10 - töötanud sõimes tundi teha ja nägin, mida ma pean lastega tegema ja kuidas nendega suhtlema. Andis mulle ka väga korraliku põntsu kuna just läks terve mu suurte laste rühm kool. Edukalt läksid õnneks ja tundub, et koolis kulgeb neil ka kenasti. Oma koolilastel hoiame silma koguaeg peal - koolimaja ju kõigest mõne sammu kaugusel uuest töökohast.
Selline mu elu siis praegu siin ka on. Tasapisi kulgeb edasi aga üllatavalt kiiresti jookseb koguaeg eest ära see aeg mul. Tööst jääb väga palju aega üle aga see ei tähenda seda, et mul palju vaba aega oleks!
Peale tööd on ikka muid asju vaja teha. Olen see aasta pühendunud endale ja oma heaolule. Käin massööri juures, koolitustel, küünetehnikud, pediküürid, SPA külastused ja aeg mehega on väga sage. See ongi aga suhte juures kõige olulisem, et hooliksid iseendast ja et hooliksite üksteisest. Ilma üksteisega arvestamiseta, enesele ja kaaslasele tähelepanu pööramisega suhet ei olegi.
