Ma olen ääretult õnnelik... Mul pole ammu sellist tunnet olnud, et mind oleks tõesti vaja olnud või nii... Ma tean, et tööl lapsed vajavad mind koguaeg aga noo thats not the same..
Mis siis juhtus?
Kristo on üsna sage makaronide sööja ja kui aus olla keeldub ta söömast igasugueid juurikaid ja asju üldse. Täna ma aga sain temaga kokkuleppele et ükskõik mida ma teen, ta sööb seda... Mõtlesin siis hoolega mida teha, mis sisaldaks rohkelt neid asju, mida mu kalleim muidu ei söö aga mis on nii tervislikud ja vajalikud kehale ning organismile ja segasin kokku riisi, porgandi, baklasani (vot seda Kristo vihkab vist kõige enam peale seente : D), maisi, herned, oad ning juurde panin ka kana ning tegin sellise panniroa meile täna õhtuseks... Juurde lisasin ka sidrunimahla ja vett ning natukene maitseaineid.
Minu arust tuli toit suurepärane välja. See oli nii maitsev aga üle ühe kausitäie seda süüa ma küll ei suutnud. Kristo see eest aga sõi kaks kausitäit ja ütles, et see on nii vastik. Aga ta ju ikkagi sõi ja tema näost oli kohe näha, et tegelikult talle maitseb see toit. Ma olen ikka nii õnnelik, et sain oma kalli Hr. Otsa sööma juurikaid - eriti veel baklasani. Kahjuks seeni ma pole veel saanud teda sööma aga see praegune edusamm on ikka totaalselt rõõmsaks tegev.
Igatahes ma olen väga õnnelik ja eriti õnnelikuks tegi see, et Kristole maitses. Et ta tõesti sõi seda heameelega. "Happy wife, happy life" eksole : )
