See ei ole nüüd kõige positiivsem postitus siia päeva. Kummalisel kombel see päev, kus ma olen ääretult tubli olnud ja meeletutlt tööd rassinud ja ennast seda tehes nii hästi tundnud ei lõppegi sugugi nii positiivse noodiga...
Siin maailmas on ikka liiga palju valu, haiguseid ja surmasid. Sel aastal on neid aga kuidagi meie ellu toodud rohkem kui tavaliselt.
Suvekuudel läks teise ilma meie armas vanaisa. Sellest ma aga ei taha täna rääkida. Ma endiselt ei oska oma sõnasid ja tundeid selle kohta väljendada. See ei olnud minu jaoks hea mälestus või mis ta iganes olla oleks saanud. . . .
 |
Täna läks meil aga teise ilma meie armas kiisu. Meie mõnus pehme sametikarvane paks kass Rodimus. Ta oli meil elunautleja, mõnuleja... Noo ta oli üks hämmastav kass. Ei teagi kas on üldse kusagil teist temasarnast hämmastavalt mõnusat kassi. Olgu, et Rodi ei olnud 100% meie kass ja ta elas poole oma ajast teisel korrusel mu vanemate juures aga selle poole mis ta meie juures veetis diivani laua all mõnuledes või aknalaual õue piiludes oli ta armas ja tore. Ta oli ka tore siis, kui ta koos meie Daisyga müras ja nautis oma aega temaga mängides. Nüüd oleme aga kurvad kuna me ei tea, mis küll temaga juhtus. Miks ta niimodi ootamatult Suri. Ta just sai aastaseks. Ta oli ju alles noor kass... Juba ta läinud ongi... Ta sai meie juures olla paar kuud vähem kui aasta. Aga keegi ei tea, mis ta meid niimodi jättis ennast igatsema. Igatsema tema mõnusat sametkasukat! Tema pidevat kräunumist ukse taga. Tema lunimist külmkapist süüa. Seda, kuidas ta mööda jalgu hõõrus ennast, et pai saada. Meie armas Rodi!
Head teed Sulle sinna, kuhu Sa läksid! Loodan, et leidsid oma armsale hingele rahu seal!!
