perekond

perekond

25. apr 2026

Nolani Sünd

 23.04 õhtul läksin emosse vererõhk 176/110. Jäeti sisse. Andsin verd, uriini proov, ktg ja siis kontrollis mind üle veel arst. Meesterahvas 😫. Uh+emakakaelapikkuse kontroll. 




Anti mg tilka - keha läks kuumaks

Saadeti üles, tilk lasti lõpuni, võeti verd, pandi uus tilk ja saadeti palatisse. Kell oli peaaegu kaks, kui magama lasti. 

Hommikul kell 6 tbl, magasin veidi. Eriti ei saanud sest kanüül segas korraliku ja mugava asendi leidmist. 

8.00 arsti külastus, ktg, vererõhu mõõtmine. 

Kell 10.00 arsti visiit. Olenemata sellest, et soovisin keisrit ja sisetunne näitas, et keha ei tee koostööd minuga otsustasime ballooni kasuks. Tahtsin ju siiski katsetada, kas läheb teistmoodi, kui Aureliaga. 

Kell on 18.29. Ma istun ikka oma ballooniga... Jah ta on vajunud allapoole. Emakakokkutõmbeid pole, sünnitegevusest pole märkigi. Keha ei tee tööd kaasa. Palusin, et saaks ikka keisrile ja asjaga ühele poole. Kaua nad lasevad piinelda. Ent arst, kellega hommikul kokkuleppeid teha sain ei märkinud kõige olulisemaid kokkuleppeid kirja seega pole teistel kuskilt kinni haarata. 

Nüüd istun hommikuni, kuni balloonist lahti saan ja vaatame, mis edasi saab. Ämmakad siin mõistlikud ja saavad aru minu soovist ja miks ma seda tahan ent arst arvas, et mina kui naine ei tunne oma keha piisavalt hästi ja lsseb mul tiksuda sest vererõhk ju pole kõrge praegu tablettide foonil. 

00.00 kukkus ära balloon peale vererõhu tbl võtmist. Tehti uus Ktg. Emaka kokkutõmbeid nagu ei ole või ei tunne... Mis nüüd saab edasi? Ootan hommikuni? Pea valutab kergelt... Tahaks valukat võtta... Päris hea 2h und oli. Peaks veel magama, kui ktg lõppeb. Saaks wc käia ja siis magama minna. Kella ühe ajal jäin sügavasse unne. Magasin vist ühe parima une, mida haiglas olen saanud magada. 

Hommikul kell 6 äratati, tbl ja ktg kell seitse vererõhu mõõtmine ja algas arsti ootamine. Arst pidi saabuma kell aga jõudis minuni 11 läbi. Rääkisin oma hirmudest aga kuna abikaasa oli lastega kohale jõudnud siis tahtsin otsusega ühelepoole saada ja nõnda ta katsus emakakaela. Avatus 6cm 

11.30 avati veed 

13.30 sain sünnitustuppa

Kerge survetunne all... Valusid pole

14.00 pandi oksüdatsiooni tilka ja ktg. Ilma valudeta sünnituse nemad ei usu ja soovivad valusi tekitada 😂

Mõni kergem valu on olnud... Mõni valu ka seljas. 

Käisin wc, kõht läks lahti, keha puhastas ennast ära. 

Tõusin püsti, toe najale, kolm ülehingatavat tuhu ja algasid pressid. Mees kutsus ämmaka, sest mul juba pressid aga me alles jõudsime js tilk pole veel mõjuda saanudki. 

Ma ütlesin, et tahaks epiduraali kuna avatust pole aga on pressid. Tuli ämmakas mind katsuma ja ütles, et pea pole veel päris paigas ja titt otsib õiget kohta. Avatus endiselt 6cm. Ämmakas palus mul keerata külili ja hakkasime võimlema. 

Keeruga pressid, et laps paika saada. Keerati mind siis külje peale. Alumine jalg sirgeks ja pealmine üle voodi ääre. Lasti siis pressida kui press tuli ja sedasi kolm korda. Teisele poole samamoodi. Ma tahtsin pissile minna aga kuna pressid olid nii intensiivsed siis ei saanud ma voodist enam püsti. Ütlesin, või pigem karjusin pressi vahele, et tahan epiduraali sest avatust ei ole ju. Ämmakas katsus ja avatus 10cm. Öeldi, et aga palun, pressi. Täis avatus ja epidurali ei saa. Ma karjusin, et tahan asendit vahetada ja siis üritasin seda teha aga kuna pressidr vahel oli võimatu ennast liigutada siis jäin selili pukki. Kõige kehvem asend, kus sünnitada üldse 😅. Ma uuesti teatasin, et tahan asendit vahetada aga ämmakas ütles, et hinga ja pressi, pea on kohe väljas. Nõnda ma siis pressisin. Ämmakas surub tupekaela allapoole, et pea välja mahuks ja üliõpilane, kes praktikal oli aitab pead veidi liigutada. Ämmakas palub hingata aga ma ei suuda, sest uus press lendas kohe peale. Jõudsin vaid õhku haarata ja jälle press... Mees kõrvalt teatab, et natuke veel ja pea on käes. Plõmm... Pea tuli välja. Hinge ei jõudnud õieti tõmmata kui uus press peale tuli ja tite õlad olevat nähtavale ilmunud. Vaikus... Hingasin kolm korda ja uuesti. Sündis keha ja jalad. 

Nolan sündis. 25.04.2026. Mina värisesin justkui haavaleht, titt kõhu peal aga kõhus veel vastik tunne... Platsenta pressis ja see veidi häiris mind. Keha tahtis sellest lahti saada. Kinnitati nabanöörile klemmid ja mees lõikas selle läbi uhke näoga. Kell oli 16.07 kui see tehtud sai.  Kolmekordne issi. Tema töö oli kõige suurem 😂. 

Edasi suditi nabanööri kallal ja veidi sikutati kaasa, et sünniks platsenta. Milline kergus valdas mu keha. Tehtud. Aeg hakata õmblema. Ämmakas vaatas, et väljast kõik terve. Pani peegli. Jälle see rõve tunne. Kaks pisikest rebendit ja neli nõelahaaki parandasid need. Peegel päästeti välja ja kergus valdas mind taas. Tehtud. Nüüd on tehtud. Meid jäeti mehega palatisse hetkeks puhkama. Nolan minu rinnal matsutamas oma kätt. 

1. jaan 2024

Uus aasta

Minu uus aasta algas imeliselt, tänan küsimast. Uskumatul kombel, esimeste uusaasta tundide jooksul sain ma käia pesus. Mitte lihtsalt pesus vaid erakordselt pikalt pesus. Niimodi, et mul korraks tekkis tunne, et ma pesen kogu vana aasta mustuse maha ja veidi veel. Ma sain eemaldada kõik üleliigsed karvad ja pesta ära oma hambad. Uskuge või mitte aga juuksed said mõnusa kümne minutilise maski ja pärast veel kerge palsami. Pärast pesu sain ma veel kreemitada oma nägu ja vaadata, et ma päris tulnukas välja ei näeks. See näitab vaid üht. Uus aasta juba õnnestus!

Aastavahetuse veetsime seekord mõnusalt perega koos. Härra käis suurema neiuga õues ilutulestiku vaatamas kui ma terrassi ukse peal kõõlusin ja seds poole silmaga vaatasin ning pildistasin ja teise silmaga hoidsin magaval beebil silma peal. Õnneks ilutulestik tema und ei hõirinud. Ka koeral ja kassil oli suures pildis suva. Kass küll oli vähe häiritud paigutamisest aga mitte väga hullusti. 

Uus aasta. Ja saabuski uus aasta. Uuel aastal on tavaks paika panna eesmärgid ja siis aasta jooksul hakata nende poole pürgima. Mul on eesmärk ellu jääda selle praeguse majandusolukorra juures ja teiseks eesmärgiks on võtta rahulikult. Mitte muretseda üle ja nautida. Lihtsalt nautida seda aega oma lastega, kes kasvavad hirmutava kiirusega ja nautida aega mehega. Ta on tegelikult hea mees ja pole tal hullu midagi. 

Nüüd ma aga loen päevi. 11 päeva veel ja ma astun õasgega lennuki peale. Seejärel sõidan ma inglismaale, kus veedame öö ja saame oma "uue kodu" võtmed. Seejärel astume uuesti lennuki peale ja sõidame Teneriifele. Seal me veedame kuu aega päikese ja sooja käes. Naudime seda, et me ei pea paksudesse riietesse ennast toppima ega õues -16 külmetama. Naudime värskeid apelsine ja merevett varvastele lainetamas. Oh, kuidas ma ootan sinna minekut. Seda päikest, valgust, päikest ja sooja. Härra aga jääb siia külma Eestisse tööd tegema. Tema kahjuks ei saa meiega liituda, kuigi see oleks vahelduseks päris tore. Olla koos, igapäevast eemal ja lihtsalt puhata. Nautida sooja ja olla. 

15. mai 2023

Lorely sünd

 Esilekutsumiselt saadeti mind koju. Arst, kes seal neid otsuseid tegi ei näinud mind mõtet hoida seal kuna tuhud vaibusid. 



Härra sõitis pisi preiliga mulle järgi ja autos tekkis mul mõte et võiks minna räägusse sööma. Mõeldud - tehtud. Kõht oli juba mõnusalt tühi ja polnud siin pikka mõtlemist. Teel kodu poole uurisin kaasalt, et kas ta Lidlisse ei tahaks minna. Seal oli müügis tolnuimeja, mida osta tahtsime. Kahjuks on see juba igalt poolt otsas ja ilmselt me jäime sellest seekord ilma. Lidlist krabasin ka paar liha ja täiendasin haiglakoti snäkke... Reedel ju uus esilekutsumine ja mine tea, kuidas seal söögiga on. See nüüd takkajärgi vaadates oli imelinr otsus. Poes olles olid siiski nõrgad valud. Vahepeal pidi Härra minust kinni hoidma ja ootama kuni valu kaob. 

Tolmuimejat meil aga vaja on ja Lidli kõrval on euronicsi outlet, kuhu otsustasime jalutada. 

Seal ringi vaadates hõikab mulle keegi: "nooh viimse päeva jalutaja!" 

Ei keegi muu kui noorusaja sõber! Ta oli oma perega samuti poes ringi uurimas. Läksin vana sõpra muidugi kallistama. Ega ta mainis, et ei tea, ei julge kallistadagi, äkki plahvatan 😂.

Rääkisime paar sõna juttu ja siis Härra ütles, et hakkame vaikselt liikuma. Astusin kaks sammu ja tundsin prõksatust. Tugevat ja selget. 

Mis see nüüd oli??

Astusin kaks sammu ja tunnen kuidas miski voolad mööda mu jalgu alla... Kerge analüüsi tulemusel sain aru - ei... Ma ei pissinud praegu omale püksi. Väike Lelia võib seda küll öelda, et see juhtus 😂. Astun veel kaks sammu ja tunnen kuidas seda kõike veel rohkem alla voolab.  

"Kallis... Meil on probleem" - teatasin abikaasale: " mul on nüüd püksid läbimärjad"

Mees vaatab mind ja naerab. Jõuame poe uksest välja ja oh Sa vana... See oli valu, mis jõrgnes... Äkki läksid valud nii intensiivseks (isegi praegu seda kirja pannes tõmbub alakeha kergelt krampi). 

Poest jõudsin välja ja isegi, kui kiiresti tegime siis jõudsin lausa kaks korda valutada ja juurde lekkida. Kiire otsus, et Härra toob auto ja pisike Lelia saab niikaua poe ümbruses mütata oli lausa hädavajalik. 

Auto saabumiseni jõudsin taaskord üle elada kaks valu. Otsustasime minna koju ja vahetada mu püksid. Öeldaksd, et vette puhkemisest alates on aega ca 12h kodus valutada. 

Vetsus avastasin aga, et veed ei olnud läbipaistvad ja nähes juba väga väga mureliku empsi, kes on valmis ise mu eest haiglasse sõdima tulla sõitsime tagasi haiglasse. 

Läbivaatustoas ei olnud veed ka enam punakad vaid rohelised. Kiiresti saadeti mind sünnitustuppa ja pandi ktg külge, et lapse südant jälgida. Ämmaemand tegi veel üht koma teist aga ma juba valutasin... Mõnuga... Seega ei keskendunud enam niiväga ümbritsevale. 

Ühel hetkel tunnen et valudega käivad kaasas pressid. Väga väga tugevad pressid. Hõrra tõi ämmaka seda vaatama. Ma olin äkki haiglas olnud 2h ja midagi peale ning valutanud. Dr vaatas mind ja ütles, et avatus 3cm. Aga pressib tõesti kõvasti. Otsustati teha epidural, et lasta kehalnja mul veidi lõõgastuda. 3h hiljem peale haiglasse jõudmist oli mul epiduraal. See oli imeline otsus... Ma tundsin kuidas keha muutub vähe vabamaks. Tundsin küll survetunnet aga mitte nii hullult. Kriipima jäi üks arst, kes ukse vahelt piilus ja pool kurjalt keelas mul pressi tunnet eirata aga mida ma teen, kui keha pressib? 

Ma üritasin magama jääda. Uni oli nii suur. Härra just sulges silmad teadmisega, et siin lõheb kaua. Epi all ei tohiks olla ka presse tunda väidetavalt seega mõtlesin, et jess saan veidike puhata nüüd. Ja siis tunnen, et tuleb nii tugev press. Ja veel, ja veeel... Aina tugevamaks läheb. Mida ta pressib kui avatust pole? Oli minj suur küsimus. Ämmaemand jooksis kohale ja palus mul selili minna. Tuli press ja ta katsus avatust. Nonii, avatus 10cm ja beebile anti roheline tuli. Küsiti, et milline oleks asend, kus sünnitada soovin. Ma tahtsin beebit välja saada... Aga selili asend oli kindel ei... Laualt sga tundsin, et liikuda ei jaksanud seega otsustasin koera asendi kasuks. Kõhu alla pandi veel kott tool ja päris mugav asend oli. 

ÄE lubas, et nüüd kui pressi tunne tuleb, et nüüd võib pressida. See tuli... Tuli veel ja tuli veel... Ma tundsin pead läbimas mu alakeha. Kõmm.. Ja pea oli väljas... Täiesti pael... Pea oli väljas. Ma värisesin. ÄE lubas, et kui uuesti tuleb tunne peale, siis pean tegema täpselt sama moodi. Läks veidi aega. Hingasin ja oii pekki... Tuli tunne. Terve kõht tõmbus krampi ja ma lükkasin. ÄE ei lubanud veel lõpetada ja ütles, et üks kord veel. Ja ma tundsin kuidas kogu see beebi sealt justkui välj voolas. 15 minutit hiljem oli beebi käes. Ma hingasin, värisesin ja isehi pisarad voolasid. Äe palus selili keerata aga seda ma ei suutnud. Ütlesin, et hetke lõheb aega. 

Dr Silla -Vunk lasi mul ennast hetke koguda ja nõnda ma siks värisevate jalgade ja kõtega ennast selili ajasin. Beebi pandi mu kõhu peale ja tekkide alla. ÄE siblis ringi ja tegi omi asjatoimetusi. Jäime hetkeks ka üksinda. Ma ei  pannud enam kedagi väga tähele, sest nu kõhupeal puhkas teine ime. Pisike vääksu. 

Need emotsioonid ja tunded, mis valdavad peale seda, kui beebi kõhu peale pannakse on ülimad. See on komplekt miljonist emotsioonist, mida ma kirjagi panna ei oska. Siis tuli palatisse üks armas naine Julia. (Nime pidin hiljem küsima ÄE käest.) ta tegi mind puhtaks ja nii armsalt rääkis minuga. Rääkis beebiga, tegi pilte ja üldse haldas hetkeks kogu ruumi toimimist. Pani välja mingeid asju ja toimetas ringi. Siis tuli arst mind üle vaatama ja kokku õmblema. Beebit samal ajal kaaluti ja mõõdeti ning pandi kõik kirja. 

Issi sai beebi omale kaissu ja tehti vitamiini süst. See kõik võttis tegelt meeletu aja. Üle tunni afa minu jaoks oli see vaid hetk, kuni beebile süüa anda sain. 

Sooviks oli saada perepalat, isegi kui härra koju tõttas, et mu emme lapsevalvest vabastada. Mõte perepalatist, kus sees on wc tundub meeldivam, kui koridori peale vetsu joosta. Isrgi kui ma ei pea olema siin kaua siis sellegi poolest meeldib see mõte rohkem. 

Sain ka punktitabelisse punkti kirja. Päeva esimene beebi 🥹🥹. Palatisse tuli kihe üks arst tablettidega... Jälle see raud 😅... Rääkis paar sõna ja lasi mul rahus toimetada. Kui Leliaga oli hirm ja ma ei maganud need kolm päeva haiglas, kartes beebi pärast siis Lorelyle panin tissi suhu ja uinusin... Oli see vast päev. Oli see alles kogemus 🤯...

Lorely sündis siia ilma nabanöör kaks korda ümber kaela ja lisaks omakorda veel ümber jala. Tulekuga läks tal lõpus kuidagi väga väga kiireks. Tuhude ajal juba olid pressid tänu millele ka epi tehti. 

Kuupäev 16.05

Kell 00.19

Kaal 3045

Pikkus 49

Meie ime number 2 😍. Küll tal hakkas tulekuga kiire 🫣. 

3. aug 2022

Kuidas see kõik alguse sai?

 Panen siia kirja kõik, mis on oluline seoses kodu ostuga. See ei ole üldsegi olnud mitte lühike teekond, ent lõpuks oleme me siin. Niikaugel, et olen valmis seda teekonda jagama. Teekonda, mis on tegelikult kestnud juba mitmeid aastaid ja lõpuks jõudmas lõpule.

1. Algas teekond sellest, et hakkasime omale maja otsima. Oleme sobivat otsinud juba mitu aastat. Leidsime ühe, mis asus Väike - Maarjas. Koha nimi oli Kärsanurga. Nunnu maja ja meile just sobiv. Tegime broneeringu ja maksime selle eest. Seejärel hakkasime pankadelt laenu küsima. Kuna maja oli poolik siis kõik pangad vastasid meile eitavalt. Poolteist kuud uurimist, helistamisi, maja projekti kokku panekuid, ehituskulude arvutamisi, materjalide arvutamisi jne jne jne, pidime tõdema, et iga uus mõte ja idee selle maja juures jookseb tupikusse. Kuidagi ei õnnestu selle maja ost. Kõik, mis me üritame ei õnnestu. Seejärel sõbranna saatis uue maja meile vaatamiseks. Väike - Maarja maja broneeringu rahadest jäime ilma. Me alguses isegi kaasaga arutasime, et ei taha seda uut maja vaatama minna. Kuidagi kurb ja kergelt leina protsess käis sees läbi. Millegipärast me siiski läksime uut maja vaatama. 

Maja oli vana. Uuendused sisse viidud, vesi, kanal, dušh majja viidud aga üldiselt oli maja vana. 150 aastat vist tuleb ligikaudu maja vanuseks. Majal oli tehtud peamised remonditööd, põrandaküte toas, välisvooder ja katus vahetatud. Õues asus saun ja tiik. Krunt ise oli piisavalt suur täis viljapuid, metsa ja põllumaad. See maja oli kuidagi armas. Väga meie Rõuge suvila moodi. Tallinnale aga palju palju lähemal. Võtsime mõtlemisaega.
2. Mõned päevad möödunud, pankadega suheldud ja igalt poolt tulid positiivsed vastused. Siis otsustasime broneerida selle maja. Maja oli juba broneeritud. Jälle jäime hiljaks. Pettumus. Leppisime kokku, et nüüd mõnda aega maja ei otsi. Ühel päeval helistab selle maja maakler ja teatab, et maja vabanes broneeringust. Kas oleme endiselt huvitatud. Paar, kes maja algselt broneeris olid omavahel tülli läinud ja midagi juhtus. Ühesõnaga nad tühistasid oma broneeringu. Kiiruga jooksin Härra juurde, et uurida, kas ikka tahame seda maja. JAH! Ja panime bronni peale. 
3. Nüüd oli aeg hakata pankadega tõsisemalt tegelema. Kuna Väike-Maarja maja ostuga sai selgeks, et SEB pangaga koostööd me teha ei soovi - väga ebameeldiv suhtumine oli laenuhalduri poolt, siis hakkasime teiste pankadega suhtlema. Sõelale jäid Swedpank, Bigbank, Luminor ja Coop. Samal ajal tellisime ära ka hindamisakti. Selle summaks tuli 350 eurot. Hakkasid tulema laenupakkumised, kõned ja intressi küsimised. Esialgne intress 2.3 + 6 kuu euribor. See on ju päris suur. Ma tean, et saab ka paremini. Bigbank hakkas intressi langetama. Küsis mida me ootame. Kokku need vestlused kestsid vist kuu aega pankadega ennem, kui suutsime teha lõpliku otsuse. Viimaks jäid sõelale Swedbank ja Luminor. Bigpanga jätsime viimasel hetkel välja sest ei pakkunud laenukindlustust. Coop ei jäänud sõelale just sellepärast, et ta ei jõudnud selle kuu aja jooksul teha meile laenupakkumist. Väike-Maarja maja ostusoovi poolepeal kadus Coop ja ilmus välja hetk ennem seda, kui meil oli laenupakkuja välja valitud. Ent Coopiga oleks kogu protsess uuesti alanud. Uued pangaväljavõtted, uued tõendid ja asjad.  Lõpu valimine oli ikka väga väga raske. Vahepeal tuli hindamisakt. 
4. Pank valitud. Panga valisime parima intressi järgi ning väiksema tagasimakstava summa järgi. Ka tegid nad meile kõige paindlikumaid pakkumisi. Nüüd tuli pangaga hakata edasi toimetama. Ehk tuli saata uued väljavõtted ja laenutaotlus saata hindamiskomisjonile ülevaatamiseks. 
Hindamiskomisjonist saadeti tagasi. Oioii... Tuleb välja, et Härra tahab võtta laenu ainult enda nimele. Me tõesti ei arvanud, et see mingisugune probleem on. Tuli välja, et meie abielu lahusvarasusleping on siinjuures suureks teguriks. Mina olen nende silmis Härra jaoks ülalpeetav. Ehk nagu lisakulutus. Uurisime pangalt, et kuidas ikka niimodi saaks, et Härra saaks ise laenu võtta ja maja tema nimele läheks. Nüüd tuli mul hakata tõestama, et mina ei ole tema ülalpeetav ja saan oma asjadega ise hakkama. Samuti pidin tegema avalduse, et ma olen nõus, et Härra omale maja ostab. See tehtud läks asi uuesti hindamiskomisjoni ette. Järgnes üks väga väga pinev aeg... Mõned päevad oli meili kontrollimine nagu harjumus. Vastust ootasime nii väga. 
5. Vastus tuli positiivne ja edasi oli vaja minna notarisse. Notari tehingu tegemine läks maksma 542 eurot ja juurde lisaks tuli maksta riigilõiv 200 eurot. Algus on kulude rohke :D Ennem notarit maksime oma poolse sissemaksu kaa ära notari hoiukontole. Notar ise oli lihtne. Nägime esimest korda maja omaniku. Oleksime saanud küsida küsimusi, kui neid olnud oleks ja seejärel vaatasime üle lepingud ja allkirjastasime need. Kuidagi väga lihtne protsess. Notar ise toimus interneti vahendusel läbi video. Ei olnud vaja kuskile kohale minna ega miskit. Härrale mina tõlkisin protsessi ja vastas ta siis, kui vaja. 
6. Nüüd on meil oma maja. Meil on allkirjastatud leping. Võtmed saame kätte maakleri käest. Tundub, et see saab olema juba omaette protsess :D, nimelt plaanib maakler lähipäevil minna reisile. Tahaks juba minna kohale. Vaatame siis millal see lõpuks võimalik on :D
Aga, meil on maja. 
Ma proovin vahepeal veel kirjutada, mis on oluline maja ostuga teada. Igatahes oli see teekond siiani väga väga põnev ja kohati isegi närve sööv. Eriti just veel see ootamise osa. 

13. juuni 2022

Naine peeglis...

Kas teie olete kunagi võrrelnud ennast teiste inimestega? Sellega mis neil olemas on või välimuselt/iseloomult? Mina olen üsna tihti seda teinud.
Ei ole ma modelli välimusega ja tänu sellele oma voldikeste pärast suht ebakindel. Mis siis, et kaugele see ebakindlus välja ei paista ja aastatega oskus seda peita oma ekstravertse temperamendiga on aina kasvanud - on see ebakindlus ikka seal....

Astusin juuksed tilkumas ja vesi voolamas mööda keha üle vanniääre ja tõmbasin rätiku ümber oma voldikeste, kuivatasin peegli. Seal ta seisis... Huvitav... Tundub, nagu ta on muutnud. Ma vaatasin seda naist peeglist. Ta nägi väsinud välja. Väga väsinud. Arvestades tema päeva ja toimetamisi pole see ka ime. Aga miskit oli veel... Huvitav, kas võis olla tegu märgade juustega või süvenenud tedretähnidega. Ehk oli see hoopis midagi muud. Ta võttis oma kapi pealt kreemi ja määris seda oma kätele ja näole. Ma jälgisin kogu tema tegevust pealt. Kuivatas väheke juukseid ja pani ka neile "kreemi" peale. Kergete tõmmetega kammis ta oma juuksed. 
Jah, silmad on küll väsinud ja suu on nukker. Üllataval kombel vastu vaatav naine oli ilus. Tõsiselt oli. Mõtlesin korra, et ega see ju ometi mina ole? Ma ei ole selline. Ma ju olen lopergune igalt poolt aga vastu vaatav naine seda polnud. Ta oli imeline. Puhas, ent siiani märgade juustega. See lopergune kõht oli endas kandnud last. Siiani pole see siledaks läinud ja armid kõhul ei ole kuskile kadunud ent see nagu ei häiri enam. Varem puhas nägu on päikese saabudes täis tedretähti ja vähe magatud ööd on jätnud oma jälje ja väsimusemärgid. Aga sellest hoolimata oli see naine minu jaoks üllatav. Ma vaatasin teda omasoodu toimetamas justkui oleks pealtvaataja tema kõrval ja mitte tema ise. Nii palju plaane ja unistusi ning soove. Nii palju läbi elamisi ja kukkumisi ent ta on ikka siin. Toimetab ja Särab. Jah, just, särab. Läbi selle väsimuse oli silmades näha seda sära. Rahulolu selle üle kus ta on. Võib olla ei ole kõik alati täiuslik. Mis siis? Kõik on täpselt nii, nagu olema peab. See rahulolu mis temast hõngus muutis kogu vannitoa äärmiselt rahulikuks. Sel hetkel ei olnud kuskile kiiret. Polnud tegemisi mida vaja teha, polnud muret millegi üle. Olime vaid mina ja peeglist vastu vaatav naine. Kahekesi. Kreemitamise lõpetanud, hambad pestud vaatasin viimast korda seda naist tunnustavalt. Jah, kõik oli korras. Kõik oli just nii, nagu ta olema pidi. Naeratasin talle ja lahkusin tema meeldivast seltskonnast unede maale... 
Ma mõistsin, et see, mis on mu ümber - mu keha, riided ja kogu mu välimus ei tee mind mitte kuskilt otsast ilusamaks või koledamaks. See on lihtsalt "materjal", mis katab minu sees olevat hinge. Sellel hingel on aga oluline roll. Kui see hing tunneb ennast halvasti või õnnetult, siis kogu keha näeb nukker ja õnnetu välja. Kui sellel hingel on aga hea olla siis peeglist vastu vaatav naine on ilus ja näeb hea välja. Sellegi poolest ei anna seda sõnadesse panna. See armastus iseenda vastu - pole pelgalt tunne ja lihtsalt sõnakõlks. See on päris. Ma tõesti südamest soovin, et iga indiviid maapeal seda kogeda saaks nii nagu pisikesed lapsed. Kas olete pannud tähele, kuidas need pisikesed juba väikesest beebist peale vaatavad end peeglist ja naeratavad või üldsegi teevad musi. Kuskil, mingil hetkel see aga muutub. Läheb katki sest laps vaatab ennast ja ütleb, et on liiga kole, et oma nägu näidata. Kust see tuleb? Kas meie vanematena teeme kuskil vea või hoopis on meie survestav ühiskond selline? Tõesti ma ei tea veel inimest, kes endaga oleks niisama rahul, kui see pisike laps. Kes on liiga peenike, liiga paks, liiga lühikeste juustega, liiga rasuse nahaga, liiga kuiva nahaga, liiga pikk, liiga lühike - ma võiks seda nimekirja lõputult jätkata, kuid see oleks kasutu. See ei ole oluline, sest naine peeglis on IMEILUS ja see on just oluline. 
Sõbraga vesteldes erilistel teemadel jõudsime vestlusega sinna kohta, kus inimene võib muutuda ja olla mõjutatud teistest inimestest. Ka minul on olnud olukordi, kus on mind mõjutatud ja peeglist vastu vaatav inimene ei ole mulle üldse meeldinud. Ta on teinud asju, mida ei teeks mina ehk mitte kunagi. Paraku, siiski olen teinud. Rääkisime, kuidas pidin ennast muutma tugevamaks ja mitte laskma mõjutada ning samas ka mingiks ajaks suhte pausile panema nendega. Me ei tea kunagi keda me mõjutame ning mis suunas ning selle pärast tahan mina olla alati iseenda parim versioon. Eeskuju iseendale. See eeskuju, mis saab ka olla eeskujuks teistele. 
Öösel veel mõtlesin edasi... Huvitav küll, miks on see välimus, sale keha, pikad juuksed jne jne... Nii oluline naiseks olemise juures? Või miks me hindame üksteist välimuse ja riietuse järgi? Minul on olnud mitu korda nii, kus välimuse järgi olen hinnanud inimest ühte moodi aga tegelikult on hoopis teisiti. Mõned korrad just sellised, kus olen leidnud omale imelise teekaaslase mõneks ajaks ja teinekord kus imeilusa välimusega inimene seestpoolt sugugi nii ilus ei olnud. Seepärast ongi see välimus justkui kest, mille taha me ennast peidame ent olulisem on see, mis on selle välimuse sees. Ma olen oma ümber kogunud inimesed, kes on niii ilusad, soojad ja armsad. Hoolivad nii enda kui maailma suhtes. Seest imeilusad inimesed! See sisemus ja nende sära muudab nad ka väljast mega ilusateks. Nii uskumatu, kui see ka pole! Sisemus ja see rõõm, lootus ja headus muudab inimese väljast veel ilusamaks. Ka need, kes juba on modelli välimusega. Mul on nii hea ja kerge olla samasugune sest suurem osa mind ümbritsev on minu moodi. Lootusrikkad, hea südamega ja hoolivad. Nendega samastuda ei ole sugugi raske. Keerulisem oleks see, kui ma prooviksin olla praegune mina ise - roosade prillide ja maailma endiselt heana nägev - seltskonnas, kus kõik kedagi kiruvad, solvavad või halvustavad. Äärmiselt keeruline. 
Ma võtsin endale väljakutse ja katsumuse. Olla veel parem mina. Olla veel hoolivam, märgata rohkem enda ümber ja panna tähele, ehk keegi vajab sõpra. Minu väljakutse ei ole aga oluliselt suunatud väljapoole vaid eriliselt sissepoole. Alguses ma ju mainisin, et olen enesekriitiline. Endalt nõuan kõige rohkem ja ma tean, et nii mõnigi lugeja on selle koha pealt minu moodi. Ka siis, kui teistele sama asja eest "annad andeks" siis endale on seda keerulisem teha. Minu väljakutse sisaldab aga seda, et ma tunnustaksin ise ennast. Annaksin iseendale andeks ja ei bushiks nii palju. Ebaõnnestumiste korral saab ju alati uuesti proovida. Ma olen oma välimusega alati kimpus olnud. Enam mitte! Aitab sellest! Katsumus ja ületamine saab see olema kindlasti aga on vaja hakata ennast armastama. Mina näen ju ennast hoopis teisiti, kui kõrval seisev inimene. 
Lugeja, võta teadmiseks, et SA OLED IMEILUS INIMENE! Vaata peeglisse ja ütle seda ise endale. Kui ei usu, ütle veel. Ütle niikaua kuni uskuma hakkad. Sest TÕESTI, Sa oled imeilus inimene! 

7. juuni 2022

Sinine digimuutub.....

Minu ilus, armas, truu helesinine kaaslane sai tagasi antud rendifirmale. Paljud on küsinud, miks me seda tegime?
Nüüd ma siis kirjutan siia põhjused. Neid on rohkem, kui üks. (Ma vabandan, ma võtsin, üle pika aja arvuti kätte seega nüüd võivad sassi minna tähed üõöä)
1. Auto sai tagasi antud ruumipuuduse tõttu. Nimelt me Härraga endiselt planeerime beebit nr2 (Sellest võin ka hiljem kirjutada, kui huvi on) aga praegusesse autosse mahume suht-koht vaevu ära kolmekesi. Või noh, neljakesi, kui koera kaa arvestada. Päris palju liikleme koos vankriga, juhuks, kui laps peaks tahtma kuskil magama jääda või, kui vaja teha pikemaid jalutuskäike. Minu armsa sinise pagas oli just nii suur, et sinna mahtuski vanker ja mõni kott. Rohkem miskit. See aga osutub probleemiks, kui tahaks minna maale või Eesti piiridest kaugemale ja kaasa on vaja võtta rohkem asju ning koer. See pöhjus oli pöhiline. 
2. Lõppemas on minu emapalga rahad. Laps saab varsti juba 1.5 aastaseks ja riik ei toeta mind enam kodus olemise eest nii suurte summadega, kui praegu. Jah, midagi ma endiselt saan ent selle eest "elada" just ei saa. Tööle tagasi minna ma antud hetkel ei plaani ja lasteaiakohta lapsele pole. Ma ei soovi, et minu kallis härra saab minu "kulud" enda kanda. Suurema osa asjadest ma proovin ennem emapalga lõppemist "lahendada" mistõttu sai ka auto tagasi antud ning otsime asemele soodsamat varianti. Jah, me oleksime saanud ka hakkama, kui auto alles on kuid sellisel juhul oleks endiselt jäänud probleem number 1 ning vaja oleks sellegi poolest ühte autot veel. Kahe auto makse aga ületaks meie võimekust seega oli targem tagasi anda. 
Uue auto ost see eest pole sugugi olnud nii kerge, kui vana auto tagasi andmine. Meil kummagil on omad soovid, mis autol olla võiks ja kui ka mina olen nõus osadest soovidest loobuma, siis Härra on omades ikka väga kindel ja konkreetne. Tema nendest ei loobu.
Minu soovid: Võiks olla panoraam aga ei pea, Võiks olla sinist värvi - aga ei usu, et seda saab. Nimelt sinised autod on nagu haruldus. Mugav iste ja automaat peab olema. Isofix - peab olema. Kuigi saame nüüd ka isofix vaba turvatooli lapsele siis isofixiga on sellegi poolest turvalisem sõita. Need on minu soovid. Nagu te näete, on seda suhteliselt vähe :D. 
Härra soovib täisvarustust, luksuslikke lisasid, istme jahutust, rooli soojendust, pikivahe hoidjat, pimenurga andurit, esi - taga kaamerat ja ma ei tea mida kõike veel. Me oleme nüüd viimase kuu jooksul iga vaba hetke kasutanud, et uute autodega tutvuda ja teate... Ma olen täiesti aus. MUL ON KOPP EES!! 
Nii, kui mulle miski meeldib, siis mu kallile Härrale kindlasti midagi selle auto juures ei meeldi. Ma juba otsimise alguses teadsin, et tahaksin sõita Fordiga järgmiseks. Vaatasime erinevaid Forde ja mehele ei sobinud üks ega teine. Tema vaatas BMW, Audi, Mersu, Kia Sorento, Hjundai jne jne... Mina vaatasin ainult Fordi. Eelmisel nädalal käisime tegemas sõitu Fordi, Peugeti ja Kia Sorentoga. Seal kohe hakkas mulle tegelikult meeldima hoopis Peugeot aga selle mõtte laitis härra kohe maha. Noo selge... Ma siis ikka vaatan oma Fordi. Täna sai minu totaalseks lemmikuks hoopis Kia Optima. Vot see auto meeldis mulle igati. See oli täiuslik. Selle asemel, et mu kallis abikaasa oleks, jess... No more Ford oli tema seal automüügi platsil koos minuga ja teatas, et aga temale meeldib rohkem Ford Edge... Ma olin just loobunud sellest mõttest sõita fordiga teate jah? Ma tegelt kaa fännasin Kiat täna ja nüüd tuleb tema oma Fordi jutuga :D Lõppude lõpuks ei ole mul enam absoluutselt vahet millega ma sõidan, peaasi, et rattad alla saab. Pärast seda auto ostmist ma vist ei taha mitte ühegist autost enam selle elu jooksul kuulda ja sõidan uue autoga niikaua, kuni see omadega õhtal on :D 
Miks peab see uue auto ost nii keeruline olema?

6. juuni 2022

Mõtisklused....

Käisime eile Härraga kinos.. See on juba teist korda, pärast lapse saamist, mil mu emps võtab piiga enda hoida ja laseb meil "deidile" minna. Oluline polegi kuivõrd see mida me siis vaatamas käisime vaid see kellega koos.
 Olgugi, et antud üritus oli Härra töö korraldatud ja seal töö kaaslased tal olid siis sellegi poolest on tal ka tööl üks kurt. Ta pole just kuigi kaua töötanud seal  ning see oli ka tema esimene "töö kino". Firma korraldab seda kinos kõimist igal aastal, mis on megafun! See aasta muidugi erines teistest. Tavaliselt oleme me lihtsalt kahekesi olnud ja filmi vaadanud ent seekord olime neljakesi ja nagu oleks sõpradega koos.
Ent see polegi põhjus miks ma kirjutama hakksin vaid nüüd alles jõuan jutu sisuni 😁.
Ma sain teada või pigem tunda, et viipekeel, jah see keel, mida ma juba 10 aastat räägin, võib olla erinev sellest, kui ma harjunud. Ma tean, et iga inimene viipleb erinevalt - nagu ka räägib aga vot... Sellist tunnet või kogemust ning arusaamist polegi mul varem olnud, kui eile. Mehe töökaaslase tüdruku Viiplemine pani mul aga südame põksuma. Kus ma olnud olen? Jah töökaaslase enda viiplemine kaa palju kehvem polnud aga... Nii oli... Minul, kui kuuljal inimesel seda viiplemist jälgida... Oeh... kananahk tuli ihule. Võib olla olen oma sõprade ja Härra viiplemisega harjunud. Nad viiplevad kiiresti, vahepeal on raske ja väsitav jälgida - ilmselt sama tunnevad kurdid huultelt lugemisega. Kahe kurdi vaheline vestlus nõuab ajult korraliku tööd, et aru saada sisust. Jaa see on põnev ja mulle meeldib kuid sellegi poolest see eilne pani ahhetama... See oli nagu näidend kõikide emotsioonide ja zestidega. Seda ma olen jah tõesti mõned korrad näinud aga ammu... Festivalil kus nad reaalselt ka näitlesid.
See tüdruk eile viiples nii rahulikult, selgelt ja kuidagi lihtne oli mõista, mida ta öelda tahab... Mulle igatahes kangastusid ette tema viiped justkui piltidena. Vot, seda kogemust polegi mul ennem olnud. Ma veel pärast Härrale kaa ütlesin, et vot, niimodi tahan mina kaa viibelda... But how????
Viimasel ajal üldse vestluses puterdan palju ja käed teevad hoopis teist kui mu peas või keelel. Nad nagu ei jõua järgi. Liiga vähe viibelnud - on selle sündroomi nimi. Ma peaks rohkem viiplema ja rohkem kurtidega kohtuma. 
Tahaks veel sama seltskonnaga välja minna nagu eile aga nüüd tuleb mängu minu ebakindlus. Kuidas? Äkki ma tüütan, äkki nad pole huvitatud ja nii edasi... Ma võin olla väga energiline ja jutukas ja pealetükkiv. Ma tean seda. Oh, see pole enesehaletsus ja ma ei vaja poputamist - see rohkem huumoriga öeldud. Selle jutuka ja näiliselt enesekindla inimese taga on tegelikult üks mitte nii enesekindel inimene. Pigem endasse tõmbunud ja üksindust armastav inimene. Kunagi ühel koolitusel räägiti, et igaühes meis on mingisugused autistlikud jooned. Need on minu omad 😁. Nendega ma olen leppinud ja rahu teinud. Ent iga uue suhte loomine ja alustamine on tänu sellele üks eneseületus. Ma mäletan seda, et kui alles plika oli pisike ja meil beebigrupis jalutamiste teema oli siis mulle jäi silma üks teine emme, kellega me võiksime nagu kappida. Pidevalt nalja viluks sai üksteisele öeldud, et lähme koos jalutama kuni kuskilt tuligi see, et jalutasime kodunt nõmmele. Ma veel mäletan, kuidas ma eriti ei tahtnud oma kestast välja tulla aga ma ütlen ausalt - meie esimene kohtumine oli nii vahva. Nalja sai nii palju. Me tänaseks juba päris päris palju väljas ja külas käinud üksteisel aga just need esimesed korrad olid minu jaoks eneseületus. Tänu sellele sain ma omale aga sõbranna. JA MITTE AINULT ÜHE. Kuidagi juhtus nii, et lausa kaks.
Ma oskan kirjutada ja niimodi oma mõtteid väljendada. Kirjutades olen ma ka julgem ja avatum. Kui ma inimest tunnen ja tean siis on kaa lihtsam. Kuid kutsuda enda jaoks justkui võõrast endaga välja tekitab palju küsimusi minu peas. Vahel olen lasknud lihtsalt Härral sellega tegeleda 😁. Ta niigi koguaeg käib mul järgi: "Miks Sa enam sellega ei suhtle?" - umn, äkki ta ei taha? "Miks, Sa pole tollega kokku saanud nii kaua?" - Eehhh... meie elud on veidi erinevas etapis praegu? "Aga emmaga sa pole niii ammu vestelnud. Kirjuta talle? - Pff... mida mul öelda on? meil nagu ei ole ühiseid teemasid ju enam.
Ühesõnaga jõuab mu mõistus teha ennem suurema töö ja selekteerida välja kõik probleemid. Tegelikult olenemata kellega ma kokku saan on meil alati mingisugunegi jututeema või miskit ühist. Kasvõi see kuidas läheb ja eludega kurssi viia. Ent peaaegu kõikides suhetes oleksin mina justkui see organiseeriv ja aktiivne pool mistõttu ongi nagu tunne, et nemad justkui pole huvitatud.
On ka erandeid. Mul nii mõnigi selline suhe, kus ma olen passiivne pool ja minu eest organiseeritakse kõik - piisab vaid kohale minna või siis kodus laud katta 😁.
Suhted on ühed huvitavad ja imelikud "asjad". Eriti huvitav on aga see, et seda postitust ma alustasin selleks, et rääkida viipekeelest ja ma jõudsin välja hoopis enda ja oma suhete lahkamiseni. Sügavuti jah ma tõesti ei läinud aga ega see poleks olnud ka väga huvitav lugemine ma arvan.
Kas on väga imelik kasutada blogipostitustes emotikone? Tahaks ju kuidagi oma tunnet lihtsalt kokku võtta ja vahel lisada 🤯🙈😅😁😱🙄😵‍💫😀 kaa, sest need kirjeldavad minu olemust.
🤯 - Omg, tegelt?? Ei saa olla?? Ajuvaba! 
🙈 - veidikene häbelik, ega julge vaadata, mida ütles/kirjutas. Ebakindel mina. 
😅 - Jah, ma tõesti arvan nii kaa.. oih. 
😁 - Natukene uhke ja naljakas. Pole veel päris naer.
😱 - Oii oii. (kas siis üllatunud, postitiivses või negatiivses võtmes)
🙄 - jälle või? 
😵‍💫 - ähh, see läks pekki
😀 - ja nüüd ma naeran... 🤣😆😂 - Ja veel rohkem naeran

17. mai 2021

Miks ei lasta mind sukelduma?? ☹️

Võhandu maraton tuleb taas ja härrale on vaja sobivat varustust selle jaoks. Ostsime skafandri talle, sukeldumis saapad ja kindad, et aerutades käed rakke ei läheks. See aasta läheb ta üksi süstaga ja loodab paremat aega saada kui eelmisel korral, mil koos sõbraga võistles. 
Miks ma aga sellest rääkima hakkasin on see, et meie vajaminevate asjade saamise teekond viis meid sukeldumisklubisse, kus me ka oma sukeldumis load tegime. Suure hurraaga mees arvas, et varsti on sukeldumishooaeg avatud ja nüüd saab koos ka sukelduma minna. Last saab sel ajal mu ema valvata. Sellepeale ma ütleks, et sähh Sulle kooki moosiga. Minu kurbuseks saab sukelduma minna ainult Härra ja seda niikaua kuni ma otsustan last rinnaga toita. Meie unistuseks on saada veel kaks last vähemalt ja suhteliselt järjest mis tähendab, et sinna vee alla ei saa mina nii pea. Arvan, et mees peab deep sukeldumisload ise tegema niikaua kuni minust vee aml asja pole. 
Aga miks ma siis ei saa sukelduma?
Sellele tegelikult on väga loogiline seletus mida ma ennem ei teadnud. Treener aga pidi rääkima mulle. Vee all, mids sügavamale minna on külm ja rõhk kehas muutub mille tagajärjel võib sukeldumine panna rinnas piima kinni. Nii kurb kui see ka pole siis mind vee all ei ole nüüd mõnda aega näha. Snorgeldama mind lubati aga see on ka kõik mis ma saan.
Selle uudise kuulmine tegi mind küll veidi kurvaks ent mis on olulisem? Kas laps või hobi? Eks ma saan ju ka uue hobi leida mida saab ka koos lapsega teha. 
Härra kohe uuris, millal siis uue sukelduja (printsessi) saab vette lasta. Kuna sukeldumine on oskus. See pole suhugi mitte lihtne. Balloonid mis selga käivad on suhteliselt rasked ja lisaks sellele on raskusvöö mis ümber piha käib - see kõik teeb vee alla vajumise lihtsamaks. Takkaotsa on vaja teada kuidas hingata vee all, tasakaalustada kõrvasid - see oli minu jaoks väga raske ja õppides seda sattusin mitu korda paanikasse. Tänu heale sõbrale sain uuesti julguse vee alla minna ja lõpuks ka nautisin kõike seda vee all ilma paanikata. Mul millegi pärast tekkis vee all hirm minna liiga sügavale, vajuda põhja ja mitte enam välja saada kuigi tegelikult ei ole välja saamine sugugi nii raske ka siis, kui peakski põhja vajuma. See hirm oli lihtsalt minu sisemine hirm mille ma ületasin. Tegelikult on see veealune maailm imeline. Siinkohal ma teen ka veidike reklaami Eesti sukeldujate klubile:
Neil on pakkumises selline asi nagu proovisukeldumine. Sa ei pea mitte midagi oskama ja nad viivad Su vee alla niimodi, et hoiavad selja pealt kinni. See kogemus on imeline. See pani mind armastama sukeldumist ja veealust maailma. Lõpuks kui load käes ja liitud klubiga siis on nii palju ühiseid tegevusi, üritusi, reise, pidusi, öösukeldumisi ja mida kõike põnevat veel neile kes soovivad. Terje - kes seda klubi peab on imetore inimene ja kogu see seltskond on megavahva! Kes soovib omale veidi ekstreemset hobi mis paneb südame põksuma. Reisida erinevatesse kohtadesse ja näha veealust maailma siis see pakkumine on teie jaoks. Proovige sukeldumist. See veealune maailm on nii põnev ja nii ilus. Võin öelda, et rummus näiteks on vee all puud, millel on endiselt lehed küljes. Vesi hoiab neid nii, et nad ei ole ära kukkunud puu küljes ja see on vapustav vaatepilt!!
Soovitan palavalt!!

18. märts 2021

Aurelia sünd Vol2

Ma lohutasin oma ema, et kõik on korras. Ma teadsin ju, et on. Kui ehk oleks olnud teistsugused inimesed mu kõrval sel ajal ei oleks ma saanud kirjutada nõnda suurt tänu haiglapersonalile. Poleks ma ka saanud neid isiklikult tänada ja öelda, kui väga ma hindasin nende tööd. Ent ma tegin seda. Iga üks mängis olulist rolli minu teekonnal hoida oma pisitütart oma käte vahel. 
----------------------
Kui keiser oli tehtud ja ka intensiivis oldud. Saime seal mehega koos olla veidi üle kolme tunni. Ma nägin, et ta on väsinud. Tõsiselt väsinud. Võin ausalt öelda, et peale võhandu maratoni ta ei olnud kaa nii energiast tühjaks pumbatud kui seal, minu kõrval istudes ja oma pisitütart imetledes. Intensiivis aitas ta Aurelia kord ühele ja kord teisele rinnale tõsta. Endiselt nii abivalmis ja hooliv. Ka nii väsinuna hoolitses ta veel meie eest. Enam ta ei värisenud ja tundus, et ka hirm temas oli läinud. Ma vaatasin seds pisikest ime oma rinnal. Uskumatu - ta kasvas minu sees kõik need 9 kuud. Tumesiniste silmadega. Nii palju juukseid peas ja nii ilusa näolapiga printsess. See oli armastus esimesest silmapilgust. Armastus suurem, kui kirjeldada oskaks. Armastus oma mehe vastu, et sellise ime meile kinkis ja armastus selle imelise lapse vastu, kes mu rinnal puhkas.
Iga 15 minuti tagant kontrolliti mu vererõhku ja iga poole tunni tagant käidi kraadimas. Küsiti ka minu käest, et kas luban teha K- vitamini süsti kuna härra ei teadnud vastata ja palus naiselt uurida. Andsin oma nõusoleku. Võeti beebi mu sülest tehti süst ja pandi riidesse. Toodi tagasi mu juurde see väike printsess. Väga armas ja uskumatult rahulik oli seal intensiivis. Arstid olid kõik nii meeldivad, rõõmsameelsed ja soojad inimesed. Käisid ja seletasid mulle ka järgneva. Härra oli broneerinud juba mulle peretoa. Ma olin nii tänulik selle eest sest seda ma soovisin. Ei tahtnud veeta veel järgnevad 3p. teiste kisavate beebidega. Vajasin oma aega, et taastuda kõigest. 
Meie aeg kaasaga sai läbi ja mina pidin "kärutama" kuuendale korrusele ent ennem saatsime Härra ära esimesele. Mind toimetati mu palatisse. Abivalmis intensiivi personal aitas mul telefoni laadima panna ja jättis mu sinna arsti ootama. 
Ei läinudki just kuigi palju mööda, kui tuli arst, kellel oli väga huvitav silmavärv, üks silm oli sinine ja teine sinise pruuni kirju, ja küsis, kas mul on miskit vaja. Tõi terve posu valuvaigisteid mida sain sisse süüa. - ma sain lõpuks juua. Ma tundsin kuidas pool päeva ilma joomata oli huuled kuivaks teinud. Tunne, mis valdas, kui vesi mööda kurku alla voolas oli imeline. Arst uuris kuidas ennast tunnen ja ütles, et ehk proovime õhtuks voodist püsti saada. Ma olin nõus. Juba proovisin ma ennast seal voodis keerata js pöörata ent see oli suht keeruline. Neiu magas mu kõrval ja ma tahtsin olls temale võimalikilt lähedal.
Läks mööda kuskil paar tundi, kui tuli tagasi arst. Uuris kas ma olen valmis enda püsti ajamiseks. Kell oli kolme paiku ja ma olin rohkem, kui valmis. Tema abiga sain ma istuli. Hetk hiljem sain ka püsti. Pea hakkas ringi käima. Mainisin seda arstile ja istusime tagasi. Ta küsis, et kas tuleb hiljem tagasi? - ei, seda pole küll vaja. Esimese katse peale ma alla ei anna. Kogusin ennast veidike ja ajasin uuesti püsti. Nüüd oli juba veidi parem. Eks madal raua sisaldus veres ja ka väga pikalt pikali olemine tegi oma töö. Arst ütles, et näen välja kahvatu ja uuris kas ma ikks tunnen ennast hästi. Nii piisavalt hästi, et järgmisel korral saan ise vetsu minna. Muidugi. Mul oli motivatsioon. Ma tahtsin koju mehe juurde ja ma ei tulnud puhkusele. 
Eemaldati kateeter. Ma sain pesta ennast. Haava vesi küll puudutada ei tohtinud aga ma sain pesta ja see oli imeline tunne. Arst abistas mind riietamisel ja sain juba korralikku voodisse. Lapse sain sülle - enda juurde. Ma oleks pidanud proovima magada aga ma ei suutnud. See ime, kes oli mu käte vahel võttis kogu mu tähelepanu. Mõned tunnid hiljem tudus Aurelia voodi peal ja ma proovisin kõndida. Täitsin vahepeal vee pudeli ning käisin vetsus. Üsna pea tuli arst tagasi ja ütles, et nüüd õpime beebi eest hoolitsema. Sain juba täiesti ise vahetada ära mähkmed, pesta teda, panna riidesse. Nüüd sain ma ta ka sülle võtta ajal, mil seisin. Muigasin, et kui poleks haava valu, siis ei saakski aru, et hommikul alles opp oli. Arst juhendas beebit mulle rinnale ja nõnda me jäime proovima. Hommikul kell 7 oli kaalumine. Aurelia kaal oli kukkunud. Minu rinnast ei tulnud ka korraliku piima. Saime juurde lisa. Nüüd taaskord nägin ma arsti, kes eile oli peale oppi mind vaatama tulnud , kes oli esile kutsumise juures ja ka sünnitus palatis. Ta oli ikka/jälle tööl?? Tänasin teda, et oli olnud toeks ja igati abiks. Ta vaatas mind, laps süles, seal koridori peal suurte silmadega. "Sul oli ju alles ~22h tagasi operstsioon?" - oli tõesti. Poleks nagu aru saadagi eks? Rääkisime veel paar sõna ja ma tatsusin oma printsessiga tagasi palatisse. 
Edasine aeg haiglas möödus täpselt nii, et kui me seal palatis just kahekesi ei olnud siis külastasid meid mitmed arstid. Saime vaktsiini, käidi kontrollimas küll mu haava, küll kõhtu, küll beebit. Võeti neiul varbaveri, kontrolliti kuulmist, mina sain süsti js raus tablette. Ka valuvaigisteid sain juurde. 
Viimasel päeval haiglas ja öösel oli üks kahe nimega ämmaemand/arst, kes mulle kohe eriliselt silma jäi. Lisaks sellele, kes esimesel päeval mind abistas. Ma küll ei suutnud meelde jätta ta nime aga tema olek ja soojus oli imeline. Õhkas kuidagi positiivsust js rahu enda ümber. Ta oli noor naisterahvas. Tõi meile lisapiima, kontrollis mind ja kontrollis beebit. A miski temas oli. Hommikul kell 5 proovisin taas imetada ja mitte alla anda. Oli ju näha, et lapsel kõht veel tühi. Helistasin arstile, et äkki on mul vale imetamisvõte või miskit. Ta tuli kohale. Ma vaatasin kella ja pidin korduvalt vabandama. Nii vara olin ta kutsunud. Ta vaatas mu imetamist ja ütles, et asi ei ole ilmselt võttes. Neiu tundub olevat veidi pirtsakas. Proovisime kaksikute võtet imetamisel ja kohe hakkas laps isuga imema. Olen veendunud, et järgneva 20 minuti jooksul sai ta vaid mõned piisad sest pärast jõi süstlast suure isuga juurde. Ma koristasin oma haiglakotti ja kõik toiduasjad jätsin arstidele maiustamiseks. See arst tol vara hommikul kohe uuris, kust ma mingeid maitsvaid asju saanud olen, sest temal nüüd kaa vaja. 
Lastearsti aeg. Väga meeldiv arst. Kontrollis üle meie neiu. Vaatas naba, vaatas silmad. Vaatas analüüside vastuseid ja andis immuniseerimispassi. Teatas, et me võime koju minna. Andis ta meile ka edasised juhised, perearsti juurde, kuidas õues käia lapsega, pesta, hoolitseda tema eest. Infot tuli palju. Jõudsin palatisse tagasi ja pakkisin kokku viimased riided. Hakkasin ka enda riideid vahetama, kui tuli naistearst. Kontrollis mu kõhtu ja kiiruga kandis ette mis on järgneva kahe kuu plaan. Mida tohib, mida ei tohi. Pani naistearsti aja ja andis veel infot ja teadmisi. Nii valuvaigistite võtmise kohta kui ka muu elu kohta. Temale ei meeldinud, kui küsiti või vastu räägiti. Tal oli oluline oma info edastada nagu lektor koolis ja lõpus aega jätta küsimustele. Edastas mulle paberid edasise kohta ja lahkus. Ma lõpetasin enda riietamise, panin lapse riidesse, asjad kärusse ja minek. Mu mees juba ootas all. Maksin arve ja soovisin imelist pühapäeva jätku. Lubasin kirjutada ka tagasiside. Seda ma ka kindlasti teen. Sõit koju võis alata. 
Mu kogemus seal sünnitusjärgses oli imeline. Ma jäin igati rahule. Mu eest hoolitseti ent ei poputatud üleliia. See andis mulle võimaluse taastuda ja ka jalad kiiremini alla saada. Kogu õhkkond seal oli rahulik ja meeldiv. 
Selline oli siis meie nädal haiglas. Kui koju sain olin nii õnnelik. Südamest õnnelik. Härra aitas lapse tuppa, asjad tuppa ja ma sain lihtsalt olla ja puhata. Õpetasin oms mehe välja mähkmeid vahetama, peput pesema, riietama, silmi puhastama, naba puhastama. Nüüd sai tema oma lapse sülle ja temaga tegeleda samal ajal kui mina lihtsalt vegeteerin. Seda aega oli vaja. Kuigi ma ikka ei suutnud magama minna ja pidevalt kontrollisin, kas kõik on hästi siis oli see siiski justkui puhkepäev. 
Selle postitusega tahan ma tänada sünnitusjärgset osakonda ja 6 korruse arste, kes mind neil kolmel päeval nii palju abistasid ja toetasid. Andsid mulle nippe edasiseks. Nõnda saime me üsna kiiresti taastuda ja ka varakult koju. 

15. märts 2021

Aurelia sünd

 Hakkasin seda postitust juba öösel kirjutama, ent ilmselt väsimusest ununes salvestamine ja kadus ära kogu mu pikk jutt, mille olin juba valmis trükkinud. Telefoniblogimise rõõmud, eks? Nüüd kolisin arvutisse. Siit ei kao asjad nii ruttu ära. 
Ma tean sünnituskogemusi on erinevaid. On kergeid ja on raskeid. On ka selliseid, kus abistav personal ei ole piisavalt toeks ja ka sellele vastupidiseid. Ma olen kuulnud nii palju erinevaid kogemusi ja neid on tõesti seinast - seina. Enamasti inimesed jagavad ja räägivad ikkagi rohkem negatiivsetest kogemustest ja vähe on kuulata poistiivseid. Meil beebigrupiski, kus olen on kogemusi nii kurbi, mis toovad pisara silma ja samas sellele vastupidiselt pisara silma - just rõõmust (olen üsna emotsionaalne :D ) 
Ma otsustasin, et kirjutan oma kogemuse sünnitusest üles ja soovin, et see oleks samal ajal ka tagasiside Pelgulinna Sünnitusmajale. Kõikide nimesid ma ei mäleta ja ilmselt oleks see ka üsna mission impossible, kuna ühel hetkel tegeles minuga rohkem inimesi kui ma oleks ehk oodanud. Samas teisel hetkel olin ma piisavalt pilves, et üldse mäletada, mis nime nad ütlesid palatisse sisenedes. 
Ma alustan oma esimesest päevas, mil üldse kogu asi pihta algas. Siis on suuremas plaanis pilt sellest, kuidas ma jõudsin sinna, kuhu ma jõudsin. Okey, ma ei alusta päris esimesest päevast ent alustan Esmaspäevast. 8. Märts. 
See oli päev, mil oli pandud mulle viimane aeg ämmaka (ämmaemandaks oli Siret Leoke) juurde. Nagu ikka korralises visiidis kuulas ta beebit, mõõtis vaagnapõhja, minu vererõhku ent seekord tehti ka KTG. Vererõhk oli mul kõrgem, kui see on olnud terve raseduse aja. Ülemine oli 150 ringis - minu jaoks on see üsna palju, kuna muidu püsivalt 120 -130 olnud. Kolmandal mõõtmisel alles tuli vererõhk, mis rahuldas nii mind, kui ka ämmaemandat. Rasedus oli juba oma TA-d ületanud mis tähendas seda, et tuli teha UH ja selle järgi otsustada, kas saan kanda beebit edasi või ei. 
Ultraheli tegi arst dr. Vooglaid, kes siis andis teada, et lootevett on vähe ja võiks koheselt esile kutsuda lapse. Pani mulle aja esilekutsumiseks juba järgmise päeva hommikuks kell 8. Ennem kohale minemist käisime Härraga veel vanas statoilis, ostsime kiire eine, joogid ja nautisime siis (minu jaosks) viimaseid hetki kahekesi. Ma ju olin lootusega, et õhtuks on laps käes ja saame juba kolmekesi oma teekonda jätkata. 
Pelgus koheselt võeti mu riided, jalanõud ja kästi omad sussid jalga panna. Seejärel suunati mind mingeid pabereid täitma ja jäeti hetkeks ootama. Üsna pea tulid abistavad inimesed, kes võtsid mu koti ja suunasid kolmandale korrusele, palatisse number 4. Üsna pea liitus minuga veel üks naisterahvas. Aja möödudes sain teada, et tal juba kuues laps. Imeline!! Ka kolmas palatikaaslane saabus, ent tema tõmbas omal kardina ette ja ei suhelnud meiega. 
Tuli dr. , kes pidi tegema ülevaatuse ja otsustama millise esilekutsumismeetodiga alustame. (Kui aus olla ma ei mäleta, kas see oli dr. Vooglaid või oli selleks hetkeks juba keegi teine.) Ehk mu palatikaaslane oskaks sellele vastata :D Minu puhul, kuna avatust ei olnud ja keha polnud ka valmis sünnitama, otsustati siis alustada ballooni kasutamisest. Seletati, mis on balloon, kuidas see töötab ja mis edasi saab. Balloon olemas ja tagasi palatisse... Hetked hiljem oli tunda kerget valu. Ei teadnud mis see olla võiks seega võtsin oma tuhude lugeja välja ja märkisin ära... Need toonused kõhus hakkasid käima kuskil iga 8-10 minuti tagant. Olgem ausad, ega see öö väga ei maganud... Mõned tunnid ehk... Varahommikul viidi meie palatikaaslane ära sünnitama (võin ajaliselt eksida, sest see on koht, kus aeg kaob täiesti). Igatahes meie jäime palatisse kahekesi ning kuulsime pool ööd, kuidas keegi sünnitab. Pelgu seinad ja ka põrandad on vist papist. 
Esimesel ööl oli selline üksik tunne ja kui aus olla, olin ka veidi pettunud oma kehas, et ei suuda ise miskit tekitada. Teadsin, et olen pannud väga paljud lähedased muretsema, kes olukorraga kursis olid ja kõik see mõjus emotsionaalselt veidi raskelt. Õnneks oli mul tore kaaslane kellega koos oli kõvasti kergem kogu seda aega veeta.
Hommikul palatikaaslasel hakkas intensiivsemalt miskit toimuma, ent minul oli täiesti vaibunud kogu tegevus. Käisin veel pesus - kuuma dushi all, kus jälle hakkas intensiivsemaks minema, ent vahed jäid siiski pikaks. Taaskord oli kontroll. Dr. Vooglaid kontrollis ka avatust peale ballooni eemaldamist ja teatas 2 - 2.5cm avatust. Edasi tuli minna pulbriga. Poole tassi vee sisse pannakse pulber, mida jood ära. Nii iga teatud aja tagant. (päeva jooksul kokku 3 - 4 korda). Olin väga õnnelik ja lootsin, et ehk nüüd hakkab miski pihta. 10. Märtsi hommikul pulbrist tõesti tekkisid korralikud tuhud... Vahed olid küll pikad. Muide, me saime ka uue palatikaaslase vahepeal. Ka tema roll on siin üsna oluline. Esimese palati kaaslase sünnitustegevuses hakkas juba eriliselt miskit toimima. Ent ei soovinud ta minna sünnitama. Lõpus käisime veidike peale ja tema kord oli sünnitama minna. 
Sain oma teise doosi pulbrit. Nüüd hakkas juba eriliselt miskit toimuma. Hüppasin ka pallil ja jalutasin koridorides,  käisin taaskord kuuma dushi all ja asi läks aina intensiivsemaks. Peale pandi KTG masin, mis näitab tuhude tugevust ja sagedust. Kummaline oli aga see, et mina tunnen valu mida masin ei tuvastanud. Seega toodi mulle kolmas doos pulbrit. Tuhude vahed püsti olles olid iga 1 - 3 minuti tagant ja pikali olles 4 - 6 minuti tagant. Nüüd oli juba pea võimatu olla... (Siin hakkab olulist rolli mängima palatikaaslane kes minuga jäi). Kõndisime koos mööda koridori ja valutasime koos. Tema valutas - mina tegin kükke ja vastupidi, et beebisi välja meelitada. Tuli kontroll kuna tuhude vahe oli üsna sage juba. Arstiks oli dr. Klementsov. Pukist kontrolli tehes kuulsin sõnu: "Avatust 2 - 2.5 cm". Ikka veel?? Palatikaaslane sai oma 4cm kätte, läks sünnitustuppa kus veed lahti tehti. 
Ma jäin jälle üksinda. Sain uue doosi pulbrit. Söök jäi söömata kuna nüüd valutas juba päris kõvasti. Kui ennem oleks saanud valutamise ajal veidigi kõndida siis nüüd oli see võimatu... Nõjatusin aknalauale ja valutasin. Valutasin ja valutasin. Käisin küsimas uut KTG sest noo HALLOOO!!! Valus oli! Lõpuks tuvastas KTG ka minul tuhusid ja sain minna taaskord kontrolli. Istusin pukki ja.... Looteveed puhkesid. Dr. Klementsov kontrollis palju on avatust. 2.5cm. Tegelt kaa või?
Kuna looteveed puhkesid ajasin mehe kohale ja läksin alla sünnitustuppa. Kui härra kohale jõudis olin ma KTG masina all. 
Siit edasi võib tulla aina enam vigu ajalises mõttes ent loodan, et inimestega ei eksi. Tagasi oli Dr. Vooglaid. Ta ei saanud beebi südamelööke KTG masina alt kätte ja ka minu tuhusid ei näidanud. Nagu polekski neid olnud. Ent mina tundsin valu. Intensiivne valu. Jah, see veel oli üle hingatav aga see oli valus. Ma tahtsin vanni. See oli ainus millele ma suutsin mõelda. Kui ainult saaks vanni! Minu jaoks pandi vannivesi voolama ent ma ei tohtinud voodist lahkuda ennem, kui vann täis. Niikaua kuulavad beebi südant. (Siinkohal ma võisin oma emale öelda, nagu ma oleks sellises olukorras olnud. Mul tuli täielik DejaVu effekt). Sain vanni. Tuhud läksid tugevamaks ja tihedamaks. Tuhude vahel oli aga vanni soe vesi imeline asi! Minu tund aega vannis sai ikka väga ruttu läbi ja pidin tagasi KTG masina alla ronima. Etteruttavalt võin mainida, et sealt ma ei lahkunudki. Masin ikka ei tuvastanud beebi südant ja nüüd juba pandi see masin beebi pea külge. Ma reaalselt olin juhtmeid täis. Olid kanüülid, olid juhtmed mis mõõtsid beebit, emakat jne... Jaa... Ma sain omale ka kanüüli kaudu mingit vedelikku, mis mu valud tegi ikka nii valusaks, et korduvalt ma oksendasin ja korduvalt hakkas paha. Valus oli ikka nii hullult, et vot neid ma ei suutnud enam üle hingata. Ma ei tea kui kaua see trall kestis aga nii, kui pandi juurde rohtu nii hakkasid kukkuma beebi südamelöögid. Sedasi mängides jõudsime me aega, kus ma enam ei suutnud olla. Ka Härra ei osanud mulle kuidagi toeks olla. Küll proovis mudida mind, küll hoidis kätt. Imeline mees! Ta oli olemas. See oli kõige olulisem. 
Tuli arst, kes pakkus mulle epidurali. Jah palun!! Ma teadsin, et ma polnud seda sünnitusplaanis soovinud aga praegu mida iganes, et see valu kaoks. Mõned hetked hiljem tuli üks meesterahvas, kes paigaldas mulle epi. Sellest hetkest kaob ära ka mu ajataju. Ei mäleta ma kuigi palju, sest mina olin pilves. Mul oli ikka väga hea olla sellest epist. Sain vist ka mingi aja magada. Vist. Dr. Klementsovi käest kuulsin pärast, et Härra oli käinud kontrollimas beebi südant, mind, ja kõiki keda vähegi sai. Minu mees, kohe näha :D.
Järgmine hetk mida ma mäletan oli see, et Kristo magas kuskil kott toolis ja minul olid jälle valud. Mitte küll tugevad aga piisavalt, et ma teadsin, mis saama hakkab. Dr. Klementsov tuli kontrollima mind. Avatust 2.5 cm. Te teete nalja praegu??? Ma rohkem seda nalja läbi ei tee... Küsisin, kuidas oleks keisriga. Paraku oli just personali vahetus. Ma tahtsin lihtsalt minema. Tahtsin oma last ja tahtsin koju ära.. Valud olid jälle meeletud. Ma nägin kuidas Härra värises mu kõrval. Üle kere lihtsalt värises. Ei... Ma ei saanud talle rohkem piinasid valmistada ja võtsin vastu otsuse. Edasi tuleb keiser - öelgu nad mida tahavad. Kuidagi ma selle keisri saan. Tuli uus vahetus peale. Kontrolliti avatust. 2.5cm. Ma andsin teada, et me läheme lõikusele ning üllataval kombel olid arstid sellega kohe päril. Väga kiiresti oli mu palatis väga palju inimesi. Mulle paigaldati veel voolikuid ja juhtmeid külge ent nüüd sain ka osadest vabaks. Härra võttis kotid ja me olime teel. Kuhugi... Mees kadus ära. Ma ei näinud teda enam. Nüüd tõsteti mind juba uue voodi külge, seoti käed kinni ja ühesõnaga. Korraga toimus väga kiiresti ja väga palju. Kõht kipitas aga valud kadusid ära. Ma sain uue epi laksu. Mind näpiti ja torgiti ent ma olin täiesti ärkvel. Mu pea kohale tuli arst kes hakkas rääkima mis toimub. 
Kui mu ema ütleb, et sünnitus on justkui ürgne tunne siis see, mis edasi toimuma hakkas oli minu jaoks hoopis ürgne ent samas kuidagi ka tuttav. Nagu ma oleks olnud siin. (Mul pole kunagi varem olnud ühtegi operatsiooni). Mul oli teadmine, et nüüd läheb kõik hästi. Mind lõigati lahti. Ma kõike tundsin, et ainus mida polnud oli valu. Beebi võeti välja ja oii, tüdruk. Jess!! Arst ütles, et väga pisike tüdruk. Ma ütlesin, et ennustati jaa 3.5kg last mulle. Mul hakkas valus. Ma ütlesin seda arstile ja sain lisa annuse mingit asja. Nüüd olin ma juba pool unes. Imelik on öelda aga ma nautisin kuidas nad minu kallal toimetasid ja mu sees sorkisid. Süda oli rahul. Neiu oli käes. 
Jalad hakkasid surisema. Tunnetus hakkas tulema tagasi. Tahtsin liigutada ennast ja ise uue voodi peale ajada, ent ei lubatud. Nad tõstsid mind. Juba ma kärutasin tuppa kus oli minu mees ja minu laps. Minu 3.5kg laps, kes kaalus 2995kg. Ma sain ta omale sülle ja olin kõige õnnelikum inimene maapeal!
Tagasisidena personali kohta. Imeline arst Dr. Klementsov. Päriselt kaa. Nii sõbraliku ja rõõmsameelset arsti oli raske oodata eriti veel, kui ta oli minuga tegelenud püsivalt juba üle 24 tunni järjest. (Ajataju on olematu). Aga ta oli olnud olemas üle ööpäeva. Ühel hetkel tuli ta vaatama mind ka intensiivi. Soovis õnne. Selleks hetkeks oli ta kindlasti kohal olnud juba 30h. Ma veel küsisin, kuidas ta jaksab? Nii pikalt tööl olnud. Ma tänasin teda kõige eest sest noo ausalt. Oli imeline arst! Ma võin etteruttavalt mainida, et meie teed kohtusid veel sünnitusjärgses osakonnas. (Järgmises postituses sellest lähemalt.) Kogu abistav personal, kes selle aja minuga veetis oli väga väga tore. Sünnituseelses oli üks blondide pikkade juustega väga armas naisterahvas abistamas ja toimetamas. Ta jäi mulle meelde ent kahjuks nimi ei jäänud. Keisri arstidele soovin sügavat tänu avaldada ja just eriti sellele, kes mind kursis hoidis sellega, mis parasjagu mu kehas toimub. Kuidas Aureliat taga aeti, sest ujus eest ära ja kuidas ning mida parasjagu õmmeldi. Ka seda arsti nägin ma veel korduvalt sünnitusjärgses. Lõppkokkuvõtteks ma võin öelda, et sünnitus oli raske. Oli valus. Kindlasti ka emotsionaalselt, vaimselt ja füüsiliselt. Igati oli raske kuid kogu selle juures ei kaotanud ma oma positiivsust. Mul oli tunne, nagu ma oleks seda juba teinud. Nagu kõik oleks hästi ja kõik läheks just nii nagu vaja. Ma lohutasin oma ema, et kõik on korras. Ma teadsin ju, et on. Kui ehk oleks olnud teistsugused inimesed mu kõrval sel ajal ei oleks ma saanud kirjutada nõnda suurt tänu haiglapersonalile. Poleks ma ka saanud neid isiklikult tänada ja öelda, kui väga ma hindasin nende tööd. Ent ma tegin seda. Iga üks mängis olulist rolli minu teekonnal hoida oma pisitütart oma käte vahel. 
Sünnitusjärgsest perioodist kirjutan ma aga järgmises postituses. Muidu läheb jutt ehk liiga pikaks ja on keeruline lugeda. 

22. veebr 2021

Sõda Iseendaga

Ma väga vabandan kui antud postitus kedagi solvab ent nüüd tuleb üks üdini aus ja ma usun, et ka mõneti valus postitus. Valus kindlasti natuke ka minu jaoks, ent see võib ka veidi valus olla lugejatele. Ma eelmises postituses lubasin rääkida, põhjusest, miks ma alguses olles just värskes suhtes Härraga, selle suhte nimel ei pingutanud. Ma hetkel arvan, et selles postituses saab olema kaks osa, et oleks kergem lugeda. Mainin ka kohe ära, et selle postituse eesmärk ei ole kaastunnet saada. Seepärast ei soovi ma ka kommentaare: "Oi, kui raske, paha jne.." stiilis. Antud postituse eesmärk on julgustada kedagi veel, kes ennast on sarnastes situatsioonides leidnud. Alati on võimalik ka kõige raskematest olukordadest ja kõige mustemast depressioonist välja rabeleda. Tahan lihtsalt oma kogemuse põhjal seda näidata - et see tõesti on võimalik. Seega palun igasugused haletsevad ja kaasa tundvad kommentaarid omale jätta. Ma ise olen rahul, et asjad on läinud nii, nagu nad läinud on ja mulle andnud korraliku ja hea õpetunni. Nõnda saan olla eeskujuks teistele. 
Ma lähen kohe päris päris algusesse. Nagu ma eelmises postituses kirjutasin siis enamik minu suhteid on olnud ühepoolsed ja olen ära kasutanud oma suhtekaaslaseid. Siin postituses ei räägi ma ümmargust juttu ja suhetest üleüldse vaid just vastassoo esindajate vahelisest suhtest ehk siis võiks öelda armastussuhtest. Nooruspõlves on mul olnud palju armumisin, suhte alustamisi ja lõpetamisi. Peaaegult kõik nad ühepoolsed. Minu poolsed. Minul oli vaja tunda ennast paremini ja kuna ma muud moodi seda saavutada ei osanud kui ainult niimodi. Läbi meessoost isiku. Miks? 
Aastaid ei osanud ma endale teadvustada miks vajan kedagi teist, et tunda ennast hästi. Ma lihtsalt kasutasin ära võimalust, et keegi tahtis olla minuga koos. Eelmises postituses tuli ka välja, et kõikide nende suhete jooksul on olnud ainult üks suhe (ennem Härrat), mis on olnud kahe poolne. Kus tõesti mõlemad osapooled on suhte nimel vaeva näinud. Suhe millest ma õppisin kõige enam. Ma sain selles suhtes aru, miks on mul vaja teist inimest, et tunda ennast õnneliku, ilusa ja väärtustatuna. Sellest saab olema ka kogu ülejäänud postitus. Loodan, et keegi saab kasu minu kirjutisest!
Aga miks siis? Miks ma vajasin kedagi enda kõrvale ja miks ma ei pingutanud alguses, kui oma Härrat kohtasin? - See läheb väga väga kaugesse aega. Aega, kui ma sündisin. Terve elu olen ma tundnud, et ma pole piisavalt hea, pole väärtuslik ja tegelikult keegi mind ju ometigi ei taha?! Mind jäeti maha. Ma olin kõigest maksimum paari aastane, kui kõige olulisem inimene minu elust minema jalutas ja ei tahtnud mind. Mu oma isa. "See oli ju minu SÜÜ", ta ei tahtnud mind. Kui tema juba mind ei taha, ei taha ju ka keegi teine! - Need on mõtted, mis mind aastaid kummitasid. Teadmine, mis oli mul aastaid. Ma oma emaga rääkisin hiljuti sellest teemast ja tema mäletab, kui raskelt ma seda üle elasin kui mu oma isa minema jalutas. Ta rääkis mulle, kuidas olin aastaid nutnud ennast magama "Issi, issi, issi" ja ema ei osanud miskit teha, sest seda meest enam meie elus ju ei olnud. Ta küll proovis meid kokku viia ent iga kord, kui olime kohtunud, oli pärast palju palju hullem hüsteeria ja vajadus mul selle mehe järgi. Nagu näha, siis olin ma suuresti isa laps. Mõned aastad hiljem ema loobus. Tema jaoks oli see küll ääretult raske aga mis sa tühja sõdid, kui teine osapool ei näita grammivõrdki huvi üles. 
Mina aga kasvasin üles teadmisega, et TA EI TAHA MIND! Ta polnud üldse huvitatud. Ta ei helistanud, et soovinud kokku saada ega miskit. Ma mõtlesin omale lapsena välja erinevaid isasi ja mõnikord proovisin oma ema paari panna oma sõprade isadega. Neil olid ju imelised isad. Minul ei olnud. Kui ma ühel hetkel suureks kasvasin ja peale tuli teisme iga siis hakkasin ma ära kasutama poisse. Just selle pärast, et tunda ennast tahetuna. Väärtuslikuna. Sest muudmoodi ei saa ju olla inimene väärtuslik, eksole? Otsisin ma üles ka sotsiaalmeedia kaudu selle mehe, kellele ainsa tänuna saab öelda, et ma eksisteerin. Ma kirjutasin. Organiseerisin kokku saamisi. Arendasin suhtlust. Kõik see oli ainult ühepoolne. Teine pool ei näidanud üldse välja huvi. See aina enam süvendas minu tunnet, et ma pole miskit väärt. Ta ei hooli minust. Igal päeval see teadmine tõmbas mind maha. Ma vihkasin ennast. Ei tahtnud eksisteerida ja miks ma ka oleks pidanud? Ta ju EI TAHA mind! See oli 100% ühepoolne suhe. Suhe, mis igapäevaga mind aina enam katki tegi. See ei takistanud mind aina enam iseennast lõhkumast. Aina enam ja rohkem ma üritasin, soovisin seda suhet. Helistasin, organiseerisin kokkusaamisi. Andsin endast ära viimsegi, mis sealt anda oli. Õde mul aga teistmoodi. Teda see niimodi ei kõigutanud. Kui ma poleks teda kaasa vedanud igale poole kohtumistele ja soome selle mehe juurde poleks tal vast endal huvi ka selle vastu olnud. Nüüd me jõuamegi sinna hetke, kus mul tekkis suhe ühe noormehega. Suhe, mis oli kahepoolne. See oli suhe, mille nimel ma ei pidanud iga päev pingutama, et see toimiks. Suhe, kus ma sain aru, et tegelikult olen ma nii katki ja jõudsin ka põhjuseni - miks? Sel ajal hakkasin ma tõsisemalt iseendaga tegelema, et see mees ei mõjutaks mind enam nii palju. Alguses ei olnud see sugugi kerge ja ma endiselt üritasin iga hinna eest, et ta mind märkaks ja minust hooliks. Ühel hetkel kogu sellest emotsionaalsest raskuses ma ilmselt väsisin ära ja andsin alla ka selle suhtes, milles olin. Mingil hetkel loobus ka noormees kellega olin suhtes. Seda aega on üpriski keeruline määrata, sest lahkuminek oli ju hoopis teistel põhjustel. Hiljem tagasi mõeldes olen alles aru saanud, et oli mingi hetk, kus me enam ei pingutanud, et see suhe töötaks. 
Ma veel lappisin sellest suhtest ise ennast kokku ja samal ajal lappisin ka ennast sellest teadmisest, mida olin avastanud. Juba astusin ma uude suhtesse lihtsalt selle pärast, et ennast hästi tunda. Soovisin tunda ennast paremini, kui selle tühise sitikana, keda jäeti maha juba esimeste eluaastate jooksul. Ma sain aru, et põhjus peitub seal. Põhjus, miks olen nõnda katki. Suhe, milles järgmiseks viibisin aitas mul enesehinnangut tõsta paar kraadi ja seejärel tõmbas 2x suurema tugevusega seda jälle maha. Suhe ise ei olnud vägivaldne, aga ma ise olin suuresti põhjus, miks see nõnda oli. Ma surusin ennast peale kuigi tegelikult ei oleks sellest saanud midagi enamat, kui sõprus. Miski minus vajas seda, et tunneksin ennast paremini ja ma ei osanud seda muud moodi saavutada. Ainult niimodi. Partner ilmselt ei näinud minus muud, kui sõpra ent ühel hetkel hakkas ta ära kasutama seda, et ma ennast talle nö kaela määrin. Ka sellest järgmine suhe oli suhteliselt samasugune. Olgugi, et ma oma sisimas väga palju tegelesin sellega, et lahti saada sellest tundest, mis mind valdas ei osanud ma veel päris hästi oma teadmisi rakendada oma käitumises. Nüüd me jõuamegi siia, kus kohtasin Härrat. Seda ilusaimat meest, minu silmade jaoks. See oli suhe, millest ei oodanud ma miskit. Jah, alguses oli Flirt, semmimine, ent ometi see mees ei saa ju tahta mind, kui juba mu oma isa ei taha. Eksole? - Mu isakompleks oli väga väga suur ja kui ma selle ühel hetkel avastasin olin ma ikka väga väga katki. 
Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse. 
--- JÄTKUB---


Sõda Iseendaga Vol2

 Jah, ma olin ülepea kaela armunud Härrasse. Jah, ta meeldis mulle. Ta polnud ilus mitte ainult väljast vaid ka tema sisemus oli niisama ilus. Tema iseloom, kahe jalaga maa peal, tasakaalukas, rahulik. Ilmselt oli temas just kõik see, mida minus ei olnud. Kui ta mind esimest korda kallistas oma suurte kätega oli see nii turvaline ja hea. ent siiski ei panustanud ma grammigi sellesse suhtesse. 

Ka Härra mäletab meie suhte esimest aastat kui ühte väga rasket aastat. Ma tänase päevani imestan, et ta ei läinud kuskile. Jäi minu kõrvale ka siis, kui ma tegin kõik selle nimel, et teda minema ajada. Ära peletada. Pole ju võimalik, et keegi lihtsalt on ja tahab jääda omast vabast tahtest MINU juurde? - Ma olin väga väga katki. Ka Härral polnud tol ajal oma bioloogilise isaga just kõige paremad suhted ent siiski olid need paremad, kui need, mis olid minul. Tema oli selles suhtes oma isaga teistsugune. Ta võttis neid asju teist moodi. Jah, ma olen näinud ka seda, kui ta võttis seda väga väga raskelt aga samas lasi ta sellel valul üsna kohe minna. Mitte nagu mina, kes selleks ajaks juba pea 19 aastat seda valu enda sees ja endaga kaasas kandnud. Tal oli midagi, mida mul ei olnud. Ta oli enesekindel. Ta suutis vaatamata oma valule ikka armastada, olla rõõmus ja positiivne. Olla veel minu jaoks kindel tugi ja pind. 
Ta ei läinud kuskile. Ta elas minuga üle selle esimese aasta. Ilmselt nägi ta ka väga suurt muutust. Ma panin igal võimalusel teda proovile. Andsin igasuguseid põhjuseid ära minemiseks. Tema ju LÄKS! Miks siis minu Härra minema ei peaks? Aga ta jäi. Ta ei läinud mitte kuskile ja ei andnud mulle isegi võimalust kahelda selles, et ta minema peaks. Ta kinnitas mulle korduvalt, et ta ei lähe. Teisel aastal hakkasin ma veel enam tegelema sellega, et olen katki. Nüüd hakkasin ma ka panustama sellesse suhtesse, mida tervelt aasta aega hoidis üleval Härra. Olenemata sellest, et olin temasse ülepea kaela armunud, nägin temas kui imelist meest - olid minu hirmud siiski suuremad. Nähes, et tal pole plaanigi kuskile minna julgesin ma hakata nägema vaeva selle suhte nimel. Ma olin küll äärmiselt ebakindel. Hirmul, et aga mis siis saab kui...? Olles üle aasta olnud Härraga koos ei soovinud ma enam, et see suhe katki läheb. Nüüd panin ma ennast igal hetkel ja igal võimalusel mängu. Ma panin sellesse suhtesse oma hinge. 
Ma olin ka jõudnud nii kaugele, et suutsin andestada sellele mehele, kes minule alguse on andnud. Siiski, ma veel nägin vaeva, et saada kontakti temaga. Siiski proovisin veel suhelda, helistasin, organiseerisin kokkusaamisi jne. Aina enam ma nägin, et temal selleks huvi puudub. Minu sisemuses see enam ei teinud nii palju haiget, kui varasematel aegadel. Ma teadvustasin omale fakti, et see pole kuidagi minu süü, et ta ei soovi mind. Minuga suhelda ja minuga oma aega jagada. Mina pole see põhjus selle taga. Sealt algas samm paranemise suunas. Ma nägin milline on tõeline ISA. Ja siinkohal ma võin tõesti öelda Isa - suure "I" tähega. Härra kasuisa oli olemas nii minu kui ka Härra jaoks igal hetkel. Ma õppisin sellest nii palju ja nägin ka seda, et on olemas häid mehi. Häid isasi - sest aastatega see fakt oli mul ununenud. Olin oma mustas augus nii kinni. 
Me Härraga abiellusime. Jah, ma tõesti veel proovisin leida seda sidet aga aina vähem ja vähem. Mu enesekindlus ja hinnang järk järgult kasvasid. Ma hakkasin endast paremini arvama, iseennast hindama. Mul oli taas soov elada. Mida vähem ma tundsin, et ma pean pingutama selle nimel, et oma isaga koos olla, suhelda või sidet leida seda rohkem kasvasin mina. Paranes minu hing. Iga päevaga hakkasin ma Härrat aina enam armastama ja need tunded kasvasid iga päevaga. Ma ei saa öelda, et me poleks läbi raskuste käinud peale seda. Meil on olnud raskuseid. Me oleme kukkunud kuristikku ja pidanud ennast sealt välja vedama. Ent kumbki meist pole pidanud seda tegema üksinda. Igas suhtes on raskeid aegu ja kergemaid aegu. See on täiesti loomulik. Ent lähme tagasi nüüd loo juurde.
Mõned aastad tagasi ühel päeval helistas mu isa minule. See oli minu sünnipäeva päev. Ma olin ämma ja sõpradega kodus. Meil oli suhteliselt mõnus aeg koos. Ja ta helistas... Ma võtsin vastu. Ta rääkis mulle, et on Pärnus. Käis kohtus oma isa vastu. Tema isa on joodik ja nõme mees, kes pole tema elus, tema jaoks olemas olnud. - Irooniline, kas pole? Nüüd ta siis oli kohtus ja sõdis selle vastu, et oma isa hooldekulusid maksta. Isa juba nii vana, et läheb hooldekodusse, aga kuna ta nii halb isa oli, siis miks peab maksma tema hooldekulusid? Nõnda ta rääkis pikalt. Jätsid isa Pärnu linna hoolde ja ükski laps ei soovinud selle mehe heaks teha niipalju, et tal oleks hea hooldekodus olla. Ta oli ju halb isa. 
Selline oli minu viimane vestlus selle mehega. Mul oli südames rahu ja enam ei olnud ka soovi ise pingutada. Miks ma pean, kui tema ei näita huvi üles? Ma ei peagi. Viisakusest olen korra saatnud talle sünnipäeva õnnitluse, millele ma vastust ei saanud. Kaks aastat tagasi katkes minu suhtlus temaga täielikult. Mina enam ei helistanud. Tema samuti mitte. 
Ma julgen väita, et tänasel päeval jätab see mind ka suhteliselt külmaks. Mul ei ole vaja oma ellu sellist ühepoolset suhet, kus ma pean andma endast kõik saamata midagi vastu. Samuti see mees jätab mind täiesti külmaks. Mul ei ole enam tema vastu ei viha, hoolimist, armastust, rõõmu ega ka kurbust... Ma ei tunne tema vastu midagi. Ta on minu jaoks nagu üks inimene tänavalt. Ma võin temaga suhelda - see küll ei anna mulle midagi, aga ma võin, et kui ma seda ei tee ei ole kaa miskit. Selle telefoni kõne peale kadus ära minu soov ja tahtmine pingutada. Ma ka leidsin, et ma ei pea seda tegema enam. Samuti ei saa ka väita, et ma oleks endale seina ette ehitanud, et tundeid mitte välja näidata. Tänaseks päevaks olen ma selle valuga tegelenud 27 aastat ja lõpuks võin ma väita, et olen peaaegu vaba. Ma olen rõõmus ja rahul sellega mis mul on. Ääretult tänulik olen ma aga oma mehele, kes on niiii palju olnud mulle tõeks kogu selle protsessi sees ja jäänud mu kõrvale ka siis, kui selleks mitte mingisugust põhjust ei olnud. 
Nüüd on meie perre lisandumas pesamuna ja ma näen iga päev milline isa saab minu mehest. Kuidas ta juba hoiab ja hoolitseb, et kõhubeebil oleks hea olla. Temast saab selline isa, kes on oma tütre jaoks A ja O. See kõige imelisemat sorti isa. Isa suure "I" - tähega!