Ma olen noor. Või noh, ma endiselt arvan, et olen noor. Sotsiaalmeedias näen ma väga väga palju sõpru, tuttavaid, kes abielluvad. Vanus ju kaa selline, eksole? Nad loovad oma perekonna, teevad omale kodu ja alustavad perekonna loomisega. Ent üks hetk juhtub midagi. Suhe ei toimi ja esimese võimalusena nähakse lahendust - lahutus.
Mind on hakanud aina enam üllatama, et need suhted ei ole sugugi vanad. Pool aastat, aasta või siis kaks. Kaks aastat abielus on minu arust ääretult lühikene aeg. Ma ei mõista selle postitusega kedagi hukka ja olen teadmisel, et iga inimese oma elu ja omad otsused. Mind lihtsalt huvitab, miks? Oleks see siis minu tutvusringkonnas selline mõni üksik juhtum aga kahjuks tundub see lahutuste trend olevat väga väga laialdane.
Oma suhtes Härraga ma näen, et suhe vajab tööd ja vaeva. Kahjuks ilma selleta see suhe ei püsiks. Ilmsselt ei püsiks ka ükski teine suhe, kui nende nimel ei pingutataks. Ehk me noortena anname liialt kergelt alla või pole meil lihtsalt piisavalt oskuseid ja teadmisi, kuidas miskit hoida. Tänapäeva mentaliteetki on juba siin tarbimisühistus selline, et kui miski läheb katki, tuleb see ära visata ja uus osta. Nii vähe on seda, mida parandatakse. Ka tarbeesemeid vahetame iga paari aasta tagant. On ju uuem mudel telefonil välja tulemas ja vana vajab asendamist või uut arvutit vaja. Sest uuem on ju parem, kas pole? Kas ikka on? Tänapäeval saab ju ka öelda, et oled oma telefoni või arvutiga suhtes, sest inimesed veedavad palju enam aega ekraanis, kui oma kaaslasega.
Suhted minu arvamuse järgi on ühepoolsed ja kahe poolsed. Ühepoolses suhtes pingutab ainult üks inimene. Üks osapool annab endast kõik ja teine laseb kas selle peal liugu või kasutab ära antud olukorda. Kahe poolsetes suhetes osalevad mõlemad parterid suhtes ja selle toimimises. Ma arvan, et maailmas on väga palju neid ühepoolseid suhteid. Tean ka omast kogemusest rääkida, et ka mina olen olnud väga väga paljudes ühepoolsetes suhetes. Olles ise siis pigem eestvedaja rollis.
Ma ise olen liigitanud oma suhted justkui kaheks. Nooruspõlves on mul olnud palju armumisi ja nö flinge noormeestega ent sellegi poolest ei olnud need ju eriti tõsised. Mina olin see kes tahtis neid suhteid ja mina ka pingutasin nende nimel. Ennem aega Härraga pean ma tõsisteks suheteks ainult kolme. Jätame need lapselõlve ja noorusaja suhted sellest mängust välja.
Ka nendes suhetes ma näen, et kolmest kaks olid ainult ühepoolsed ja ühte võib siis arvestada selliseks suhteks, kus alguses nägid mõlemad osapooled vaeva, ent ühel hetkel siis vist loobusid kaa mõlemad? Suhe Härraga algas kaa ühe poolselt. Olgugi, et ta oli üks ilusaim meesolevus, keda ma maapeal näinud olen ei pingutanud ma esimesel aastal selle suhte toimimise nimel üldse. Ta oli lõbus. Tema juures oli hea ja miski nagu tõmbas aga ma ei näinud vaeva. Miks? - Sellest ma luban kirjutada järgmises postituses.
Lähme tagasi nende suhete juurde. Nagu näha, on suhte hoidmine raske. Veel raskem on see, kui kogu selle hoidmine on jäänud ühe inimese kanda. Üks inimene peab nägema vaeva, helistama/kirjutama ja kutsuma välja ent teine ei näita huvi üles. Üks inimene annab pidevalt võimalusi a paarilisel on sellest suhteliselt suva. Ei ole ju kerge?
Ma oma eelnevaid suhteid olen suuresti ära kasutanud. (Kui juhtute seda lugema siis ma siiralt vabandan oma eelnevate suhtepaariliste ees.) Ajal, mil ma tegelikult kraapisin kokku riismeid oma eelmisest suhtest arendasin juba uut suhet - nagu ei oleks mul üldse olnud tundeid eelmise suhte vastu. Nõnda sai tehtud päris mitu korda kuni tuli suhe, millest ma tõsiselt hoolisin. Suhe vist ennem Härrat, kus ma kõige rohkem õppisin. Sain teada mis üldse on armastus. Nähes oma paarilise pereelu õppisin ma ka sealt väga palju. Ma suure tõenäosusega kannan ka üsna paljut tänase päevani endaga kaasas. Kui ma seda ei teeks, siis ei oleks ma inimene kes olen täna.
Ma siiralt südamest loodan, et neid püsivaid suhteid kerkib esile rohkem. Mitte, et vaba ja nö vallatu olla oleks kuidagi paha - ei! Sugugi mitte! Iga inimese jaoks oma. A me ei pea rääkima ainult armastussuhtest vaid siia käivad alla ka sõprussuhted, tööalased suhted, perekondlikud suhted. Ma olen alati arvanud, et mõni inimene on minu elus just täpselt nii kaua, kuniks mul teda vaja on. Või siis temal mind. Ma enam ei usu, et see arvamus 100% paika peab. Inimesed on meie elus just täpselt niikaua kuniks me neid seal hoiame, neile aega leiame ja nendega arvestame. Mõni inimene tõesti on õpetanud mind niiii palju ja andnud minu elule nii palju juurde ja ma tänan selle eest!
Ma arvan, et iga inimene ennem uue suhtega alustamist või ennem abiellumist peaks iseendaga aru pidama ja leidma vastused küsimustele: "Kas ma tõesti tahan seda?", "Kas ma olen valmis selle suhte nimel ka tööd tegema?", "Kas mu paariline teeb tööd antud suhte nimel?". Ehk siis jääb lahutusi vähemaks ja ka neid katkiseid inimesi. Me küll igast suhtest, mis puruneb võtame miskit kaasa aga samas iga suhe võtab meist endast ju kaa midagi. Teeb meid katki ja mõjub meie enesehinnangule.
Ma loodan, et ei tulnud nüüd liiga segane postitus ega ka mitte liialt laialivalguv. Ma loodan, et inimesed ühel hetkel õpivad taas väärtustama üksteise aega, panust ja olemas olemist. Hoidkem neid suhteid mis meil on. Olenemata valdkonnast on iga inimene nii väärtuslik meie elus. Iga inimene toob meie ellu miskit, mida seal veel ei olnud. Mingi õppetunni, rõõmu, valu, või lihtsalt väga väga hea olemise.
