$this ->ÜksNädal = KolmAastat();

Ma ei teagi kuidas alustada. Ma ei usu, et väga põnev oleks lugeda seda mis me praktikal v aka SummerSchoolis tegime aga samas kuna see on olnud mu viimase nädala põhiline teema siis ma ei tea ka kuidas sellest mitte kirjutada.

Kui ma praktika kohta otsisin teadsin ma kindlalt, et olen lasteaias veel ühe aasta ja lõpetan oma tibudega seal ära. See firma on aga totaalselt minu südame võitnud. Jaa... ma olen veel lasteaias ja mu plaan ei ole minu teada veel kuidagi muutunud aga ma näen, kuidas see firma kuidagi kasvab minu südamesse. Ja seda juba pärast esimest nädalat.
Ma olen kohale jõudnud alati natuke varem. Nõnda ka täna. Ma jõudsin kohale varem ja oii, üllatus. Neil oli ühine reede hommikune hommikusöök. Iga reede pidi neil olema mingi ühine tegevus. Meie päev algab enamasti kella 10 ja lõppeb kell 4. Ehk siis selline suhteliselt normaalse pikkusega päev. Sinna loomulikult mahub lõuna ja paar puhkepausi.
Lõunat käime söömas maja esimesel korrusel asuvas söökla taolises asjas. Sorry, selle koha kujundus ei ole just suurem asi. Natukene ebameeldivalt rohelised seinad ja kõik on kuidagi väga karjuv. Küll on hea, et ma seal kohvikus töötama ei pea.
Kontoris on meil laual alati saadaval karastusjoogid, mahlad, kommid ja küpsised. See kõik ikka selleks, et töö sujuks ja et ka meie õpiks ohtralt miskit uut igal päeval.
Iga päev on meil ka erinev mentor. Iga mentor teeb erinevat asja. Esimesel päeval põhimõtteliselt seadistasime arvuteid ja tutvusime programmidega, mida hakkame kasutama. Teisel päeval oli BackEnd, kolmandal FrontEnd ning neljas ja viies päev oli Testimine. Kõike, mida tegelikult kaa vaja oleks... Kui aus olla siis ma olen selle nädalaga nii palju juurde õppinud, et justkui ei tahaksi lõpetada. Tahaks edasi jääda ja näha, kui kaugele on veel võimalik minna ja kui palju teada.
Ma ei jõua juba järgmist nädalat ära oodata. Mul on tõesti
tunne, nagu ma tahaks sinna kauemaks jääda. Ma ei tea, kuidas see oleks võimalik ja kuidas see kokku mängiks aga ma nii
väga tahaks sinna jääda. Kogu see nende oleks ja õhkkond on nii super ja nii ideaalne ja justkui oleks nagu minu jaoks loodud. Kui ma peaks töötama kontoris siis ilmselt tahaks ma töötada just sellises nagu see on.
Kui vahepeal mõte kokku jookseb siis saab biljardit või binksi mängida. Kui vaja, siis ka hantleid tõsta või oma mõttetegevust arendada ehk malega? Või hoopiski natuke puhata ja lugeda raamatut ühes mõnusas kotttoolis? Kui ära väsid mine diivani peale ja puhka natuke. Tõmba fliis kaa peale. Kuid ära unusta - tööd peab kaa tegema!
Kuna ma pole kunagi kontoris töötanud siis ausalt, ma ei tea kas see mulle ka sobiks. Nii palju kui ma olen näinud seda kontori elu pealt siis mitte ükski neist ei ole selline nagu see firma, kus ma praegu olen oma praktikat tegemas.
Mina olen nii rahul ja see koht oli ootamist väärt!!! Kui nüüd saaks sinna tööle kaa :) - peale lasteaeda muidugi...

... Üksinda keset maanteed...

Nad sõitsid mööda... Iga järgnev neist ja keegi ei pööranud tähelepanu, kedagi ei huvitanud. Mõni naeris oma neljarattalise sees ja mõni isegi lehvitas. Kuid keegi ei peatunud. Mitte üks auto.

Pidasin oma neljarattalise masina kinni ja jooksin talle järgi. Tõmbasin ta tee servale ja hakkasin aru pärima. Mida ta enda arvates üldse tegi seal?

Käisime nädalavahetusel Võrus. Võrru siõitsime Olustvere ja Viljandi kaudu. Üht äkki, keset maanteed sõitis rattaga nii 3-5 aastane poiss... (Pigem noorem) Ta oli seal ihuüksinda. Alguses nagu ei saanudki aru mis juhtus ja sõitsime poisist mööda. Esimeses peatuses aga pidurdasin ja vaatasin järgi. Tõesti... Poiss oli üksinda. Ta jäi keset maanteed seisma ja tagasi vaatama. KESKELE, SINNA KUS AUTOD SÕITSID. Poss oli oma kolmerattalisega ja ilma kiivrita! Keerasime kiirelt auto ümber ja jooksin poisile järgi. Sikutasin ta tee äärde, et temaga rääkida saaks.

Mina: Miks sa keset maanteed rattaga sõidad!! Nii ei tohi!!!

Poiss: Miks ei tohi?

Mina: See on ohtlik! Siin sõidavad autod! Vaata!  - - - Kus su kodu on?

Poiss: Näe seal.

Ja näitab näpuga teisel pool teed asuva maja poole. 

Mina: Tule, ma viin Su koju ära!

Selle peale kihutas poiss mu eest ära, ma ei jõudnud talle piisavalt kiiresti järgi, ja sooritas VÄGA ohtliku parem pöörde otse sinisele Minile ette. Linna poolt tulev must auto pidi kaa piduri plokki panema. Ja endiselt, ei üks autojuht teinud välja sellest, et kolme - nelja aastane poiss rattaga üksi keset maanteed sõitis. 

Kuna ma poisile enam kuidagi järgi ei jõudnud siis jäin kaugemalt vaatama, kas ta läheb sinna majja, mille poole näpuga ennist näitas. Aga kus sa sellega? Poiss sõitis sealt mööda. 

Mina: Kuulge, lähme talle järgi, see pole normaalne niimodi!

Sõbrad kinnitasid, et jaa, lähme ja nõnda me siis asusime poisi järgi teele. Panin oma ohutuled peale ja sõitsime autoga 3-5 km tunnis. Sellel teel kus me sõitsime oli päris tihe liiklus. Autod, rekad, traktorid kõik läbisegi. Ja ei mitte üks neist teinud välja pisikesest poisist rattaga. Küsisin poisilt paar korda, et tule auto peale ja näita, kus su kodu on, viime su ära aga ta ei olnud nõus. Ei kordagi.

Möödusime majadest ja sattusime pisikesse külla. Iga maja juures arutasime, kas nüüd see maja või too maja. Ühel hetkel hakkas poiss vingerdama tee ääres ja ma ütlesin, et kui ta autosse ei tule siis sõitku täpselt minu auto ees. Muidu on olukord väga ohtlik ja seljatagant tulev auto ei oska arvestada sellega, et seal mingi pisike poiss on. 

Sellest külast jõudsime läbi. Ma olin juba päris vihane. Olime sõitnud umbes 20 minutit ja poiss ikka veel polnud kodus. Tuli raudtee ja poiss ilma mõtlemata ja vaatamata sõitis üle raudtee. Seal oli veel mõni maja.  ent poiss kihutas kõigist neist mööda. Ma pidurdasin ja läksin autost välja. 

Mina: Kus su kodu on?

Poiss: Siin samas - ja näitas näpuga metsatuka poole.

Mina: See on väga ohtlik sul siin sedasi. Mis su ema telefoni number on kas sa tead? Helistame su emmele!

Just kui poiss hakkas numbrit ütlema sõitis vastu üks auto, kes pidurdas ja jäi seisma. Autost jooksis välja üks naisterahvas. 

Mina: Kas te olete ta ema?

Naine: Ei, naaber olen. 

Ja siis ma jutustasin talle, kuidas poisi leidsime maanteelt rattaga sõitmas ja kuidas ta oleks nii mõnegi auto alla kihutanud. Rääkisin kaa, et olen äärmiselt vihane, sest tõenäoliselt on see pisike poiss olnud kodust ära rohkem kui 2 tundi. - Selleks ajaks olime meie sõitnud maha 9 koma midagi kilomeetrit. Poiss oli aga kodust ju ka maanteele kuidagi saanud!
Uurisin, kaugel veel kodu on ja naine arvas, et kuskil 5 kilomeetrit veel. Selle armsa naisterahva sõnul pidavatki ema olema üsna ükskõikne ja ega ta oma lastest palju ei pidanud teadma.
Naisterahvas tänas mind märkamise eest, tõstis poisi autosse ja minema nad sõitsid. Ka mina istusin autosse üle kere värisedes ja tõsiselt vihane. 

Siiani olen häiritud sellest olukorrast ja veel enam selle vanema hoolimatusest. Kõige rohkem Eestlase ükskõiksusest. Mitte üks auto ei jäänud seisma. Mitte keegi ei uurinud sellelt poisilt kus ta emme või issi on?

Mida teie oleks teinud selles olukorras?

Et lugu lõpetada natukene positiivsema noodiga siis järgmisel hommikul vara hakkas mu telefon värisema. Vaatasin.. Mulle tuli e-mail mis kinnitas, et sain omale praktika koha. Lõppude lõpuks on mul juulis koht kuhu minna! Ma saan lõpetada oma kooli!